Meie Mõtted





Jälgi meid Facebookis


Andres Herkel: Eestit ohustab parteiline eluvõõrus

Postitaja: Toimetaja | Postitusaeg: 2.07.2014 | 0 kommentaari

Vaatamata kirglikule ööjauramisele riigikogus ja ühe seaduse sidumisele valitsuse usaldusküsimusega on Eesti poliitika üldpilt värvitult kurb ning rumalusest tiine. Erakonnad elavad programmilistes kinnisideedes ja parteilise võitluse loogikas, mis ei lase lahendada Eesti ees seisvaid probleeme.

Järk-järgult kujuneb nii pensionäridele kui ka lastega peredele harjumuseks see, et poliitikud annavad ja võtavad. Üks lubab, aga teine tõmbab vee peale. Uute kampaaniatega vahetatakse halvad kinnisideed veel halvemate vastu. Vaid asjasse pühendunud mäletavad, kes mida lubas ja kes kellele jala taha pani. Pisut eemaldudes paistab kõik viljatu puntratantsuna.

Haavatavad väikeettevõtjad

Üks peamisi puutumatuse oreooliga pärjatud kinnisideid on tulumaksu langetamine, mis paneb muu eelarve surve alla. Sammhaaval kasvab aga muude maksude osakaal. Hallidest aegadest võimul püsiva Reformierakonna kinnisideed on tapnud sisuka maksudebati. Tulumaksu langetamine kombinatsioonis sotside lubadustega sunnib otsima üha uusi ja uusi mooduseid riigieelarve tulude lappimiseks.

Sammud, millega seda tehakse, viivad meid sinna, kuhu kaasaegse turumajanduse ehitajad Eestit algselt kindlasti viia ei tahtnud. Meie tulevikku kujundavad märksõnad on üleregulatsioon, uute kontrollimehhanismide ehitamine ja halvenev ettevõtluskliima. Eriti kannatab väikeettevõtja. Areenil pole nähtavat jõudu, kes suudaks taandarengu peatada. Kuid see jõud tuleb luua.
Lõpuks sõltub kõik Eesti kodanikuühiskonna küpsusest. Tuletan meelde, et tegelikult on ka erakonnad – vähemalt teoreetiliselt – kodanikuühiskonna osa. Samuti on seda ettevõtlusorganisatsioonid, kelle häält viimase käibemaksuseaduse muudatuse puhul pole taas kuulda võetud.

Räägime näiteks just nüüd seaduseks saavast või saanud autode käibemaksu seadusest. Maksuametniku loogikast lähtudes ehitab see, nagu ka varem vastu võetud 1000-euroste arvete maksuametile edastamise seadus, suurt ja uhket süsteemi. Kirjutame riigieelarvesse pisut raha ja nõuame ettevõtjatelt “ausust“. Tõenäoliselt tulevad “suured kalad“ (ehk need, kes rahastavad suuri parteisid!) sellega toime.

Paraku jäävad kõige haavatavamaks väikeettevõtjad, kes tulevad vaevu ots otsaga kokku. Nende jaoks on nii täiendavate kulutuste tegemine kui ka mõne senise soodustuse kadumine oluliselt suurema mõjujõuga. Ja siis imestatakse, miks nad pettuvad, miks tekib negativism riigi suhtes?!

Peame väga selgelt küsima, mida me õieti tahame. Kas filigraanset, kuid elukauget süsteemi või seda, et Eesti tegelikult elaks? Millist mõju avaldab see, kui heitunud väikeettevõtja otsustab pillid kotti panna, sest lihtsam on mõnda naaberriiki palgatööliseks minna? Lõppastmes on see ju väljarände ja Eesti demograafilise olukorra küsimus.

Usalduse murendamine

Jah, maksuaugu lappimiseks võib ja tuleb võtta meetmeid, kuid eeskätt vajame me tasakaalustatud meetmeid. Praegu murendatakse usaldust – seda enam, et riigikogu erakonnakartell ise naudib puutumatust. Teatakse ka, et vajadusel mängivad kõik teised Reformierakonnaga kaasa ning hääletusnupu värv sõltub vaid sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis.

Ettevõtjale peale pandud uusi kohustusi ja koormisi pole tasakaalustatud teiste, arengut soosivate sammudega. Säärane areng ning maad võtnud parteilis-ametkondlik eluvõõrus on ohtlik – see tuleb peatada.

Artikkel on ilmunud 2.07.2014 maakonnalehes Meie Maa.

Imre Mürk: palun hapnikku, härra peaminister

Postitaja: Toimetaja | Postitusaeg: 26.06.2014 | 0 kommentaari

imre mürkViimase viie aastaga oleme väljarände tõttu kaotanud neli protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Inimeste lahkumine kimbutab väga valusalt eelkõige Lõuna-Eestit ning selle väravat  Tartut. Möödunud aastal lahkust (tudengeid arvestamata) Tartust jälle 680 inimest rohkem, kui Tartusse kolis. Tartust on saanud Lõuna-Eesti läbisõiduhoov, kuhu tullakse väikealevitest lootuses leida tööd ning kust minnakse edasi Tallinna ja välismaale. Ikka lootuses leida inimväärse palgaga tööd, sest Tartu mediaanpalgaga – 700 eurot – pole võimalik peret üleval pidada.

Tartu on Lõuna-Eesti viimane kants, kus annaks väljarändestsenaariumi pidurdamiseks midagi ette võtta. Ülikoolilinnas jagub selleks ideid, kuid investeeringuteks napib raha ajal, mil on tarvis suures mahus investeerida taristusse, et tehnoloogiate abil mastaabiefekti saavutavale ettevõtlusele jalad alla saada.Paraku on rahandusministeerium kohalikel omavalitsustel arendustegevuse hapniku kinni keeranud.  Oleme absurdses olukorras: niigi väga väikse sündimusega Tartu  linnas on  ikka 1000 last lasteaiajärjekorras. Linnavalitsus on sunnitud lasteaedade ehitamist edasi lükkama, sest raha  investeeringuteks lihtsalt pole. Tartu linn on kärpinud kõikjalt, kus võimalik. Üle 85 protsenti linna eelarvest kulubki riiklikul tasandil seadusega määratud kohustuste täitmiseks. Linnavalitus on muutunud jõuetuks ministeeriumide käpikuks, nagu olid omavalitsused nõukogude ajal. Seejuures on Tartu tulubaas võrreldes väiksemate omavalitsustega veel üsna eeskujulik.

Probleemid algasid 2009. aasta kriisi ajal, kui rahandusministri  otsusega  võttis keskvalitsus ära suure osa linnale laekunud aktsiisimaksust ja tulumaksust, ning kriisieelsele tasemele pole keskvalitsus seda tagasi tõstnud.

Investeerimisvõimalused on niivõrd kärbitud, et linn on võimeline oma põhikohustusi (lasteaiakohad) täitma vaid euroraha eest! See on häbiväärne.  Nüüd, mil oleme uue euroraha perioodi lävel,  on tõsine oht, et enamikul omavalitsustest pole võimalik isegi seda raha taotleda, sest valitsuse kehtestatud laenukoormuse limiit on ammugi kõigil täis. Samal ajal taristu laguneb.

Eesti «lõunaosariikide» omavalitsuste olukord on niivõrd kriitiline, et lisaks tulubaasi suurendamisele on  tarvis ka korralikku investeeringute ja tööstuspoliitika kava, mis tõmbaks Lõuna-Eestis käima tehnoloogiamahuka tootmise ning ühes sellega looks eeldused kõrgepalgaliste töökohtade tekkeks ja teenussektori arenguks. Ei piisa enam iduettevõtluse arengukavadest. Need on vahvad ja noortele inspireerivad,  aga nende panus uute kõrgepalgaliste töökohtade loomisse on väike. Tarvis on mahukaid investeeringuid tööstusettevõtetesse, rahvusvahelistele ettevõtetele atraktiivsete investorpakkumiste tegemist ning riigil tuleb kohalikke ettevõtjaid toetada tõsiste kaasinvesteeringutega ja sobivate laenuvõimalustega, mida erapangad ei paku. Selleks et omavalitsused oleksid võimelised kohapeal arengut koordineerima, tuleb värvata pädevaid ametnikke, mis praeguste vahenditega on sama hästi kui võimatu.

Kust raha võtta? Esiteks tuleb kiiremas korras tõsta omavalitsustele pandud laenupiirangu piiri. Teiseks, valitsusel on viimane aega üle vaadata tulu ümberjagamise loogika riigis. Kui vaadata rahvusliku kogutoodangu jagunemist ettevõtete tulu ja palkade vahel, siis on Eesti Euroopas kõige transiidi-, allhanke-  ja reekspordisõbralikum riik. Vaid pool SKTst makstakse Eestis palkadeks. Kuid need on tegevused, mille osakaal meie majanduses peab vähenema, kui tahame hästi elada.

Artikkel on ilmunud 26.06.2014 Postimehe Arvamusportaalis.

 

  • Praegune leht 2, lehti kokku 235
  • 1
  • 2
  • 3