Meie Mõtted





Jälgi meid Facebookis


MEIE LIIKMETE MÕTTEID

Lagle Parek: „Hirm rääkida tõde, kõigil tasanditel, on muutunud katastroofiliseks. Väga harva julgeme öelda seda, mida mõtleme. Aeg on jälle muutuda, terve maailm muutub praegu. Valikuid ja otsuseid on raske teha, aga me saame kõigest jagu, kui me peame endast lugu ja ei valeta.“

Indrek Tarand: “Liitun MTÜ-ga Vaba Isamaaline Kodanik, sest soovin tegeleda demokraatia arendamisega väljaspool DASA-sid.”

Tarmo Loodus: “Nõrgukesed omavalitsused on vabariigi valitsuse ees käed pikal almusepalujad. Küll küsime raha juurde teede remondiks ja sotsiaalhoolekandeks, küll nõuame lasteaedade ja koolide renoveerimiseks ja õpetajate palkade ühtlustamiseks, küll soovime mõne projektikese kaasfinantseerimist. Palume. Ja paremini palujatele antakse. Tugevad omavalitsused valitsusele ei meeldi, sest nad tulevad ise toime ja ajavad iseseisvat poliitikat. Mitte ei palu, vaid nõuavad oma.”

Peeter Võsu: “Riikides, kus homopaarid omavad seaduse tuge, on varsti ilmnenud uued nõudmised, millest keeldumisel on käivitatud kohtuasjad. Kooliõpikutes ei tohi abielupaare enam kujutada mehe ja naisena, kuna see on solvav teistsugustele paaridele. Ühendkuningriigis kaotatakse lähiajal lapse sünnitunnistuselt mõisted isa ja ema, mis asenduvad terminitega vanemad number üks ja kaks. Mitmes riigis on juba dokumentidest välja jäetud isiku sugu.

Tolerantsusnõue kehtib ühepoolselt: igaüks peab homopaarid heaks kiitma ja ei tohi neid kritiseerida, kuid nemad võivad teisitimõtlejat meedias mustata ja ka kohtusse kaevata. Need on vaid mõned näited sellest, kuhu on mujal maailmas jõutud pärast homodele esmase riigipoolse tunnustuse andmist.”

Andres Herkel: “Osutan ühele kainestavale hoiatusele [inimarenguaruande] poliitilist arengut puudutavas peatükis: „Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda“. Ma küll ei arva, et „üle institutsionaliseerumine“ on hea mõiste – see on samavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummitempli kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Jüri Saar: “Partei siseelu normaalne korraldamine on tegelikult kõigi kodanike mure. Muutusteks on kaks põhimõttelist teed. Esiteks tuleb õiguslikult reguleerida kõik need parteilised siseelu küsimused, mille mõju ulatub riigielu tasemeni, niisugusel viisil, et need oleksid ühesugused ja kohustuslikud kõikidele parteidele. Nende järgimist hakkaks kontrollima mõni riiklik institutsioon ja reeglite rikkumise eest saaks süüdlastele vajadusel määrata ka kriminaalkaristuse. /…/

Teine tee on vähendada otsustavalt parteide keskkontorite rolli nii valimiste läbiviimisel kui ka riigielu juhtimisel. See tähendab paratamatult valimisseadus(t)e muutmist nii, et valijate antud häältel oleks suurem otsene mõju valmistulemustele ning need ei läbiks senise tihedusega parteilist filtrit.

Brit Kerbo: „Et riik oleks tugev, peaksid erakonnad õppima kuulama oma kodanike soove, kaasama
erinevaid huvirühmi aruteludesse ja mitte pidama kodanikeühendustega mõttetuid ümarlaudu, mis
aktiivseid inimesi vaid väsitavad ja käega lööma panevad. Kodanik peab tundma, et teda on riigile
vaja ka muul ajal kui valimiskampaania perioodil. Et meie kodanikuühiskond oleks tugev, ei tohiks
me istuda suletud suudega, hirmust töötuks jääda, hirmust, et kaotame maine, hirmust, et meid
tõrjutakse.“

Külliki Kübarsepp: „Tuleb osata julgelt öelda „ei“ ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke
selle eest, et oled olnud julge. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad
kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam kokku hoida.“

Margus Sardis: „Küsimus on, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning
kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib
aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.“

Tõnis Lukas: „Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta.
Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem
kui ühepäevaliblikaid. Kaasaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame
ühiskonda tasakaalus.“

Andres Ammas: „Neid, keda praegu nimetatak­se noorpoliitikuiks, on koolipa­pa pilguga masendav
vaadata. Need on hingelt, oskustelt ja intellektuaalselt kolmemehed. Nemad ei tee Eesti elu
ilusamaks. Vaja on aktiivseid noori, kes Eesti pärast ühel või teisel kombel südant valutavad,
kes toovad aateid ja väärtusi Eesti poliitikasse tagasi, et see ei oleks nii neetult materialistlik ja
rahakeskne.“

Aivar Kivisiv: „Meil on hea internetiühenduste taristu ja kindlasti Euroopa keskmisest haritum
kasutajaskond. Kui meil oleks viimased kümme aastat toiminud tõesti liberaalne vaba konkurentsiga
majanduskeskkond, siis ei peaks täna arutlema küsimuse üle, kas IT-Tiiger on väsiv kiskja või
täispuhutud kummiloom. Me arutaksime, kas tiigri karv ikka läigib korralikult, või vajaks see natuke
kammimist või väheke vitamiini.“

Aimar Altosaar: „Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei
muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm, ­ seda enam tulevane, ­ soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed,
kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt
mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.“

Jaan Uustalu: „Economist Inteligent Unit’i “demokraatia indeksis” on Eesti arvatud puuduliku
demokraatiaga riikide hulka. Põhjus, miks Eesti ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre,
on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse kaasamata erakonda
laiemalt, rääkimata kodanikuühiskonnast.“