Meie Mõtted

8 küsimust kandidaadile: Imre Mürk

Postitaja: Toimetaja | Postitusaeg: 20.05.2014 | 0 kommentaari

1. Millist tulevikuteed Euroopale eelistate?imre mürk

 Esimene tee: tagasi põhialuste juurde (mineviku eksimuste parandamine)

     Teine tee: mineviku saavutuste kinnistamine (kui see pole katki, ära paranda)

     Kolmas tee: julge sammumine tulevikku (teha rohkem ja teha paremini)

     Neljas tee: hüpe tulevikku (ainus lahendus on majanduslik ja poliitiline liit)

     Viies tee: «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine (põhimõtteline mõttelaadi vahetus)

Minu arvates on oluline, et EL keskenduks tulevikus põhilisele – ühtse siseturu edendamine, regionaalselt ühtlasem majandusareng, tugev euro ja energiajulgeolek ning viiks seda ellu rahvusriikide koostööle toetuva liiduna. Seega, valin esimese tee – mineviku eksimuste parandamise. Probleemide umbsõlme lahti harutamiseks tuleb minna tagasi nende esilekerkimise hetke.

Saatuslik pööre EL jaoks toimus tegelikult 2004 a.toimunud massilise laienemisega (liitus 10 riiki) , mil kaotati võimalus EL tasakaalukaks sümmeetriliseks konvergentsiks vanadel alustel. Ühise turu reeglite ja rahanduse alla toodi niivõrd erinevate konkurentsivõime näitajatega riigid, et olemasolevate tasakaalumeetmetega (EL ühtekuuluvuspoliitikad) muudeti tegeliku konvergentsi saavutamine võimatuks.

Vaadakem kasvõi Kreekat, kelle SKP inimese kohta on samamoodi 2/3 EL keskmisest nagu liitudes (80-ndatel). Juba Lissaboni lepe oli ju tegelikult selge samm tagasi föderaliseerumise suunalt. Näiteks kirjutati siis esmakordselt leppesse sisse ka EL-st väljaastumise võimalus ning senisest märksa olulisem roll anti rahvusriikide parlamentidele. 2006 a. toimunud Euroopa Liidu põhiseaduse maha hääletamisega (Prantsusmaal ja mujal) näitasid kodanikud poliitikutele selgelt „punast tuld“ jagatud solidaarsuse ja EL föderaliseerumise suunal liikumisele. 2008 a. majandskriis, mis viis Lõuna- ja Ida-Euroopas massilise tööpuuduseni, tööjõu väljarändeni ja reaal-sissetulekute languseni, vaid süvendas seda veendumust.

Angela Merkel ütles 2010. aastal EL tulevikku vaadates väga prohvetlikult, et kriisijärgne Euroopa ei saa olema jagatud solidaarsusel põhinev EL, vaid see saab olema ühisosa otsiv ja ühisel, mitte jagatud solidaarsusel põhinev Euroopa. EL saab tulevikus tugev olla siis kui see toimib demokraatlikult. Demokraatia eeldab, et valitsejatel on taga poliitiline kogukond, kes annab talle kui valitsejatele legitiimsuse võimu teostada; see side ehk rahva mandaat on hetkel olemas vaid rahvusriikides ja nende riikide regioonide/omavalitsuste tasandil. Seega ainus võimalik tee on minu meelest koostööd tegevate rahvusriikide Euroopa Liit.

2. Kas Euroopa Liit peaks tegelema kaitsevaldkonnaga (või peaks jätma selle ainult NATOle), mille eesmärgiks oleks ELi liikmesriikide kaitsmine välisohu eest ning rahu tagamine maailmas? Põhjendage miks.

Ühine kaitse on eelkõige NATO asi. Samas, EL-s paistab esile kerkivat mitmeid kaitsealaseid ülesandeid, mille lahendamist võiks kollektiivselt kavandada küll, ka NATO väliselt. Kasvõi näiteks illegaalse immigratsiooni voo peatamine Vahemerel või ida-partnerluse programmi riikide abistamine julgeoleku tagamisel. Hetkel on illegaaalne immigratsioon Aafrikast EL-i ju üle 200 000 immigrandi aastas.

3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?

Kindlasti mitte. Maksupoliitiline paindlikkus EL-s on väga oluline, et tagada nõrgemate liikmesriikide konkurentsivõime uute, arenguks tarvilike investeeringute saamiseks. Igal riigil peab olema võimalus oma suhtelised konkurentsi-eelised nagu näiteks maksusüsteem välja mängida.

4. Kas EL peaks muutma eelarve struktuuri, mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama. Kas praegused kulutused on piisavad.

EL preagusest eelarvest, mis on alla 1% liikmesriikide SKP-st ja alla 5% Saksamaa SKPst- ei piisa a`priori praeguste trendide (tuumik-regioonide tugevnemine ja ääemaade mahajäämus) trendi ümber pööramiseks. Lisaks EL eelarvele lootmisele on vaja hoopis rohkem liikmesriikide koostööd; mitmekesisemat lähenemist ja avatumat debatti. Näiteks, kuidas oleks eurotsoonis võimalik tasakaalustada liikmesriikide väga suuri vahesid väliskaubanduse tasakaalus.

Eestil on vaja ise teha hoopis rohkem koostööd Soome ja Rootsiga, et leida lahendusi, kuidas oma tehnoloogilist mahajäämust leevendada. Tulles tagasi EL eelarve juurde siis Eesti huvides oleks EL ühtse teadus- arendustegevuse eelarve kasv ja selle jagunemine tehnoloogiliselt vähem võimekate piirkondade kasuks. Hetkel on EL ühtne teadus-arendus eelarve (Horizon2020) sama suur kui näiteks VW grupi aastane arenduskulu ning sellestki rahast läheb üle poole vanadesse liikmesriikidesse.

5. Millistes valdkondades näete EL rolli suurendamise vajadust, kus see võiks väiksem olla?

Kõige olulisem on midagi ette võtta, et tasakaalustada ELi tugevate tuumik-regioonide kiiret arengut ja ääremaade mahajäämust. Ühtse siseturu arendamine EL –s on globaalses mastaabis väga häid tulemusi andnud. EL-s on üle kahe tuhande globaalsel areenil üli-eduka suurettevõtte. Tuumikriikides (EL 15) makstav keskmine töötasu on 25 eurot tunnis. Summaarselt on EL on maailma suurim kaubandusplokk ja investeeringute saaja, kuid ELi probleem on selles, et ELis regiooniti on olukord väga erinev, ühtsel siseturul on lisaks positiivsele ka oma negatiivne mõju perifeeriale (näiteks Hispaania ja Kreeka noorte 56%-ne ja üldine 27%-ne tööpuudus).

Eestis on keskmine tööjõu tunnitasu 9 eurot, mediaankeskmine 4 eurot. Ja need on probleemid, mida EL ühtekuuluvusfondi rahadega ei saagi lahendada (kuivõrd EL aastane eelarve on vaid 4,7% Saksamaa SKP-st). Paraku püüab näiteks EL 2020 strateegia jätta kodanikele mulje, et EL seda suudab. Edasiseks kasvuks ja uute tasuvate töökohtade tekkimiseks vajavad Euroopa äärealad rohkem investeeringuid kõrgtehnoloogiasse ja rohkem töötlevat tööstust, kes seda rakendaks. Nõrgema konkurentsivõimega regioonidesse on tarvis rohkem investeerida, et tekiks jõulisemad struktuursed muutused tööstuse sisus; rohkem inseneri ja arendustööd, rohkem oma tooteid ning nende tugevat müüki maailmaturgudel. Ehk siis EL-s peavad rahvusriigid leidma lahendusi kuidas ühiselt panustada regioonides tootlikkuse kasvule ja uutele investeeringutele. See on ka võimalus tekitamaks vahendeid suhtelise vaesuse probleemidega võitlemiseks.

6. Kuidas peab EL käituma Venemaaga Krimmi kriisi kontekstis?

EL kui vana demokraatia häll peab Venemaaga käituma nagu ema lapsega. Euroopa peab olema nõudlik, saktsioneeriv ja järeleandmatu näiteks Krimmi annekteerimise suhtes, GRU operatsioonide suhtes Ida-Ukrainas kuid samas, tegema kõik selleks, et ka Venemaal areneks lõpuks välja tugev kodanikuühiskond. Venemaa agressiooni suhtes tuleb olla küll range kuid samas demokraatia- kultuurilise arengu ning keskkonnateadlikkuse suhtes toetav ja avatud. Väga oluline on näiteks Läänemere seisundi parandamise teemal koostöö järkamine Loode-Venemaa piirkonnaga.

7. Kas hõõglampide keelustamine ja tolmuimejate võimsuspiirangud on teemad, millega Euroopa Liit peaks tegelema? Põhjendage oma seisukohta.

Siseturu arendamise loosungi all on toodetud palju mõttetusi ning hõõglampide juhtum on üks hea näide. Olen kunagi ka ise osalenud foorumil, kus arutleti tõsimeeli energiasäästu teema raames, et peaks EL –s keelustama teleritel olevad stand-by reziimi nupud, sest need dioodide põlemine suurendab elektri tarbimist. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik sedavõrd mõtlematu jutt.

8. Millistes valdkondades näeksite end tegutsemas – millises komisjonis?

Esimene valdkondlik valik oleks regionaalpoliitika ehk siis koht EP regionaalarengu komisjonis. Teiseks eelistuseks majandusarengu teemad.

Intervjuu on ilmunud 20.05.2014 Postimehe veebiväljaandes.