Meie Mõtted

Sergei Metlev: Lõimumise võti peitub just koolis

Postitaja: Toimetaja | Postitusaeg: 20.03.2013 | 0 kommentaari

Artikkel on ilmunud 20.märtsil 2013 ajalehes Eesti Päevaleht

 

Eesti ja vene noored võiksid õppida ühes gümnaasiumis.

Võitlust Eesti venekeelse gümnaasiumihariduse ümber on juba pikemat aega saatnud müüt, mida nn vene hariduse kaitsjad on osavalt oma vankri ette rakendanud. Väidetakse, et venekeelne gümnaasium on põhiseaduslik õigus, mida Eesti riik rikub.

Mida õieti ütleb palju tsiteeritud põhiseaduse paragrahv 37? Muu hulgas seda, et „õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus”. Teema eestvedajate, näiteks Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti järeldus oli lihtne: venelased on Eestis vähemusrahvus, millest järeldub, et kõik riigi rahastatavad koolid, kus õpetatakse selle rahvuse keeles, on rahvusvähemuste õppeasutused. Siit saigi alguse laiaulatuslik puru silma ajamine.

Kultuuriautonoomia õigus

Vähemusrahvuse õppeasutus ei ole küll selgelt ja ühemõtteliselt defineeritud mõiste, kuid Eesti seadusandlus kirjeldab seda teatud määral. Rahvusvähemuste kultuuriautonoomia seadus annab rahvusvähemustele täiendava võimaluse realiseerida oma põhiseaduslikku õigust säilitada rahvuskuuluvus. Kultuuriautonoomiat on õigus rajada Eestis elavatel sakslastel, juutidel, venelastel ja rootslastel ning teistel rahvusvähemustel, kelle arv on üle 3000. Mainitud seaduse paragrahv 24 sätestab, et üks kultuuriomavalitsuse vormidest on rahvuskeelsed või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutused. Seaduse 25. paragrahv ütleb, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras.

Seega, kui seaduse alusel on asutatud vene kultuuriautonoomia, siis tal on võimalus avada oma erakool. Teatavasti saab erakool taotleda ka riigipoolset tuge. Selliselt asutatud erakool olekski ehtne vähemusrahvuse õppeasutus, mille õppekeele valiks ta ise, nagu Eesti põhiseaduse paragrahvis 37 on öeldud. Kuid sellega on üks oluline probleem – senini ei ole vene kultuuriautonoomiat ja pole ka kuulnud, et keegi kavatseks seda tõsimeeli teha. Kaldun arvama, et vähemusrahvuse õppeasutuseks võib nimetada ka näiteks eragümnaasiumi, mis on lastevanemate ja toetajate asutatud, rahastatud ja seab eesmärgiks vähemuse keele ja kultuuri säilitamist, eiramata vajadust õpetada õpilastele heal tasemel eesti keelt, kultuuri ja ajalugu. Tallinna linnavalitsuse püüd luua Linnamäe vene lütseumi baasil erakooli on aga lubamatu. Erakooli loomine kohaliku omavalitsuse poolt satub vastuollu seaduse mõttega ning kujutab endast ette soovi vastanduda riigile ja eestikeelsest õppest kõrvale hiilida.

Kasutades elanikkonna väheseid õigusalaseid teadmisi suudeti siiski luua pilt, justkui Eesti Vabariik eitaks omaenda põhiseadust.

Vastuargumendiks võib tuua, et kui mingis koolis faktiliselt õpetatakse aineid rahvusvähemuse keeles ja õpilasteks on selle rahvusvähemuse keele kandjad, siis täidab kool kultuuri ja keele säilitaja ülesannet ning väärib vähemusrahvuse õppeasutuse tiitlit. Sellega ju aidatakse rahvusvähemustel säilitada oma kultuuri ja keelt, mida nõuab nii meie põhiseadus kui ka rahvusvahelised lepingud.

Nõukogude anakronism

Jah, aidatakse. Kuid niiviisi arutledes võib välja jõuda absurdini. Peaaegu kõik Euroopa Liidu riigid on sel juhul julmad vähemusrahvuste õiguste riivajad, kuna seal ei mõtle keegi võtta kasutusele sellist mudelit nagu meil, mis siiamaani nägi ette vene rahvusvähemusele 12-klassilist emakeelset haridust. Oleme selle pärinud Nõukogude ajast, mil ehitati üles kaks eraldi haridussüsteemi – eestikeelne ja venekeelne. Paraku ei soodusta see süsteem lõimumist, sest sisuliselt on tegemist segregatsiooniga.

Rahvusvähemustele tuleb tagada võimalused oma eripära säilitada. Selleks tingimusi luua on riigi kohustus: endiselt on kättesaadav venekeelne põhiharidus, riik toetab kümneid kultuuriorganisatsioone ja nende pühapäevakoole, Tallinnas on suur vene kultuurikeskus ja vene draamateater. Gümnaasiumis saab endiselt õpetada 40 protsenti ainetest vene keeles, seega on võimalik pöörata tähelepanu ka kultuuriõppele, mis on aga praegu vene koolis puudulik.

Lahendust vajavad hoopis teistsugused probleemid kui need, mida promovad „kooli kaitsjad”. Kuidas tagada, et vene rahvusest noored valdaksid eesti keelt tasemel, mis võimaldaks neil omandada eesti keeles kõrgharidust ja saada hakkama tööturul? Kuidas lähendada eesti ja vene noori, et oleks rohkem kontakte ja vähem stereotüüpe? Kuidas vähendada ühiskonna segregatsiooni, riivamata rahvusvähemuste õigusi?

Osaline eestikeelne gümnaasiumiharidus, mille kvaliteet aja jooksul loodetavasti tõuseb, loob kõik tingimused, et noortel oleksid mitte ainult elementaarsed keeleoskused, vaid et nad suudaks koguda ja analüüsida eestikeelset infot ning arutleda selles keeles erinevatel teemadel. Ida-Virumaal on kool sageli ainuke koht üldse, kus riigikeelt rääkida.

Usun, et seeläbi kasvab ka vene noorte sotsiaalne kapital. Tuleviku ideaalmudel on gümnaasium, kus noored õpivad koos rahvuskuuluvusest sõltumata. Räägitakse ju, et paljude lõimumisalaste probleemide põhjustajaks on vähesed kontaktid. Miks neid on vähe? Sest vene ja eesti noored õpivad 12 aastat eraldi koolides. Mitmed lõimumisprobleemide võtmed peituvad just koolis.