Arhiiv - June 2014

Imre Mürk: palun hapnikku, härra peaminister

imre mürkViimase viie aastaga oleme väljarände tõttu kaotanud neli protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Inimeste lahkumine kimbutab väga valusalt eelkõige Lõuna-Eestit ning selle väravat  Tartut. Möödunud aastal lahkust (tudengeid arvestamata) Tartust jälle 680 inimest rohkem, kui Tartusse kolis. Tartust on saanud Lõuna-Eesti läbisõiduhoov, kuhu tullakse väikealevitest lootuses leida tööd ning kust minnakse edasi Tallinna ja välismaale. Ikka lootuses leida inimväärse palgaga tööd, sest Tartu mediaanpalgaga – 700 eurot – pole võimalik peret üleval pidada.

Tartu on Lõuna-Eesti viimane kants, kus annaks väljarändestsenaariumi pidurdamiseks midagi ette võtta. Ülikoolilinnas jagub selleks ideid, kuid investeeringuteks napib raha ajal, mil on tarvis suures mahus investeerida taristusse, et tehnoloogiate abil mastaabiefekti saavutavale ettevõtlusele jalad alla saada.Paraku on rahandusministeerium kohalikel omavalitsustel arendustegevuse hapniku kinni keeranud.  Oleme absurdses olukorras: niigi väga väikse sündimusega Tartu  linnas on  ikka 1000 last lasteaiajärjekorras. Linnavalitsus on sunnitud lasteaedade ehitamist edasi lükkama, sest raha  investeeringuteks lihtsalt pole. Tartu linn on kärpinud kõikjalt, kus võimalik. Üle 85 protsenti linna eelarvest kulubki riiklikul tasandil seadusega määratud kohustuste täitmiseks. Linnavalitus on muutunud jõuetuks ministeeriumide käpikuks, nagu olid omavalitsused nõukogude ajal. Seejuures on Tartu tulubaas võrreldes väiksemate omavalitsustega veel üsna eeskujulik.

Probleemid algasid 2009. aasta kriisi ajal, kui rahandusministri  otsusega  võttis keskvalitsus ära suure osa linnale laekunud aktsiisimaksust ja tulumaksust, ning kriisieelsele tasemele pole keskvalitsus seda tagasi tõstnud.

Investeerimisvõimalused on niivõrd kärbitud, et linn on võimeline oma põhikohustusi (lasteaiakohad) täitma vaid euroraha eest! See on häbiväärne.  Nüüd, mil oleme uue euroraha perioodi lävel,  on tõsine oht, et enamikul omavalitsustest pole võimalik isegi seda raha taotleda, sest valitsuse kehtestatud laenukoormuse limiit on ammugi kõigil täis. Samal ajal taristu laguneb.

Eesti «lõunaosariikide» omavalitsuste olukord on niivõrd kriitiline, et lisaks tulubaasi suurendamisele on  tarvis ka korralikku investeeringute ja tööstuspoliitika kava, mis tõmbaks Lõuna-Eestis käima tehnoloogiamahuka tootmise ning ühes sellega looks eeldused kõrgepalgaliste töökohtade tekkeks ja teenussektori arenguks. Ei piisa enam iduettevõtluse arengukavadest. Need on vahvad ja noortele inspireerivad,  aga nende panus uute kõrgepalgaliste töökohtade loomisse on väike. Tarvis on mahukaid investeeringuid tööstusettevõtetesse, rahvusvahelistele ettevõtetele atraktiivsete investorpakkumiste tegemist ning riigil tuleb kohalikke ettevõtjaid toetada tõsiste kaasinvesteeringutega ja sobivate laenuvõimalustega, mida erapangad ei paku. Selleks et omavalitsused oleksid võimelised kohapeal arengut koordineerima, tuleb värvata pädevaid ametnikke, mis praeguste vahenditega on sama hästi kui võimatu.

Kust raha võtta? Esiteks tuleb kiiremas korras tõsta omavalitsustele pandud laenupiirangu piiri. Teiseks, valitsusel on viimane aega üle vaadata tulu ümberjagamise loogika riigis. Kui vaadata rahvusliku kogutoodangu jagunemist ettevõtete tulu ja palkade vahel, siis on Eesti Euroopas kõige transiidi-, allhanke-  ja reekspordisõbralikum riik. Vaid pool SKTst makstakse Eestis palkadeks. Kuid need on tegevused, mille osakaal meie majanduses peab vähenema, kui tahame hästi elada.

Artikkel on ilmunud 26.06.2014 Postimehe Arvamusportaalis.

 

Sirje Kiin: kooselu ja/või abielu?

Eestis kütab kirgi üles mais valitsuse toetuse saanud kooseluseaduse eelnõu, mille algatasid 40 riigikogu saadikut. Uus seadus tahab anda võimaluse oma kooselu registreerida paaridel, kes mingil põhjusel abielluda ei saa või ei soovi, kuid vajavad siiski kooselu õiguslikke tagatisi.

Eelnõu eesmärk on kaitsta mitteabielulises kooselus elavaid isikuid. Kooselulepingu saavad sõlmida kaks täisealist ja teovõimelist füüsilist isikut – olenemata soost. Vähemalt ühe isiku elukoht peab olema Eestis. Leping sõlmitakse notari juures elukaaslaste avalduse alusel.

Õiguskantsleri hinnangul ei taga praegu kehtiv õiguslik raamistik piisavalt faktiliste elukaaslaste õiguste kaitset: samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Eesti põhiseadus räägib nimelt ainult mehe ja naise vahelisest abielust.

Euroopa Liidus on samasoolistel partneritel võimalik abielu registreerida kaheksas riigis, üheteistkümnes riigis on võimalik tsiviilpartnerlus, st kokku 19 riigis 28st EL liikmesriigist. USAs on samasooliste abiellumist lubav seadus olemas 20 osariigis ja nende arv kasvab kiiresti. Euroopas kulgeb samasooliste kooselu lubamise piir jäigalt Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel: läänes on samasooliste seaduslik kooselu reeglina lubatud, idas keelatud.

Eesti on taasiseseisvumisest saadik sihikindlalt püüelnud läänelike väärtuste poole, olles tihti edukas mitmel alal. Miks siis tekkis nüüd niivõrd äge vastuseis püüdlikult neutraalses sõnastuses koostatud kooseluseaduse suhtes, mis ei samasta kooselu abieluga ei terminoloogiliselt ega sisuliselt? On saadetud lausa 200 000 e-kirja parlamendisaadikutele eelnõu vastu, on kogutud 45 000 vastu-allkirja, ajalehtedes ilmuvad kümned artiklid, osa pseudoteaduslikult räigete, osa peenemalt punutud juriidiliste vastuväidetega.

Võtame näiteks mõned peamised vastuväited. Üks neist hoiatab, et kuna eesti rahva demograafiline olukord on niigi ohus, siis ei saa Eesti kuidagi lubada samasooliste kooselu seadustamist. Kuidas ohustab samasooliste paar eesti abieluinstitutsiooni, mis on niigi varemetes: 2010. aastal sündis vaid 41% lastest abielus vanematele. Suurem osa lastest sünnib väljaspool abielu praegu, mil samasooliste kooselu pole seaduslik. Enamus eesti noori eelistab vabaabielu, mis ei anna neile samuti mingit õiguslikku kindlust, aga ka neid hakkaks ju seesama sooneutraalne kooseluseadus kaitsma. Lääneriikides kasvatavad paljud samasoolised paarid lapsi, kes on ühe kaaslase bioloogilised lapsed või lapsendatud või saadud asendusema abiga. Üks Austraalia uurimus kinnitab koguni, et samasooliste vanemate lapsed tulevad hiljem elus paremini toime kui heterovanemate lapsed. Igatahes mitte halvemini.

Kriitikat ei kannata ebateaduslik uskumus, nagu oleksid samasooliste paaride lapsed kuidagi suuremas ohus seksuaalse ärakasutamise suhtes võrreldes heteroperekondadega. Statistika näitab risti vastupidist: sagedamini juhtuvad need halvad asjad just heteroperes. Pedofiiliaohu ja samasooliste kooselu vahele võrdusmärgi panek räägib harimatusest, mida võimendab ilmselt nõukogude okupatsiooniajal sügavale juurutatud mentaliteet, kus homoseksuaalsus oli mitte ainult kriminaliseeritud, vaid ka propagandistlikult pedofiiliana häbimärgistatud.

Loen kurbuse ja imestusega artikleid muidu täiesti haritud eesti õpetajate ja juristide sulest, kes käsitavad ikka veel homoseksuaalsust, nagu oleks tegu vabatahtliku elustiili valikuga, mitte teaduslikult tõestatud geneetilise hälbega, mille vastu inimene ise ei saa kahjuks midagi parata. 2012. aastal Eestis tehtud sotsioloogilise uuringu kohaselt pidas vaid 43% vastanuist homoseksuaalsust sünnipäraseks, 40% arvas, et see on inimese vaba valik. 28% arvas, et seda põhjustab keskkond või kasvatus. Võrdselt 46% oli samasooliste kooselu registreerimise vastaseid ja pooldajaid, aga suur erinevus ilmnes rahvuste vahel: eestlastest pooldas kooselu registreerimist 51%, (sealhulgas olid sallivamad eesti naised ja noored), venelastest pooldas seda seadust vaid 35%. Erinevus viitab taas just vene ühiskondlikus ruumis valitsevale sallimatusele, mis on tänaseks paisunud Venemaal viljeldava räige homovastase propagandani, mis on võtnud kindlalt sihtmärgistatuna juba lausa kõiki läänelike väärtusi mõnitava vormi.

Just Venemaal toimuva taustal mõjuvad Eesti riigikogu liikmetele saadetud 200 000 e-kirja ning 45 000 allkirja eelnõu vastu tumeda ida poliitruumi kuuluva nähtusena, ehkki pealtnäha rüütatud püha abielu kaitsmise sildi alla.

Muidugi saab ühiskond inimeste seksuaalseid eelistusi teatud määral ühes või teises suunas mõjutada, ja ta ongi seda sajandeid teinud, nii et paljud hälbega sündinud inimesed on olnud sunnitud oma kaasasündinud seksuaalsust kas pool elu või tihti isegi terve elu maha suruma. Aga vabad, arenenud ühiskonnad ei tee seda enam reeglina 21. sajandil.

Mulle ei meeldi samuti see teine äärmus – agressiivne geipropaganda, väljakutsuvad geiparaadid jms, aga ma mõistan ühiskonnateadusi õppinud inimesena, et igal suurel survel on ühiskonnas oma tagajärjed. Pikast surutisest tulenev protest ja oma õiguste häälekas – värvikas taganõudmine on paratamatu teekond vabanemise ja võrdsustumise suunas. Säärast pingelist olukorda lahendab ikka ja ainult võrdsete õiguste ja võimaluste andmine, mitte nende keelamine või pea liiva alla peitmine. Kõige vähem aitab asja tuumast kõrvale põiklev, ent Eestis tihti käibivargument, nagu oleks meil üldse palju pakilisemaid probleeme lahendada.

Vett ei pea ka nende arvajate etteheited, nagu oleks seadust ette valmistatud kiirustades ja salaja, rahva selja taga. See ei vasta tõele: eelnõu ettevalmistused algasid juba viis aastat tagasi, seda on korduvalt avalikule arutelule antud, tagasisidet saadi enam kui 8000 inimeselt ja paljudelt organisatsioonidelt. Eelnõu on olnud pikka aega koos 29-leheküljelise põhjaliku seletuskirjaga vabalt netis kättesaadav, nagu seda on kõik e-Eestis valmivad seadused. Kooseluseaduse eelnõu on rõhutatult sooneutraalne, võttes hoolikalt arvesse kõigi nende inimeste väärtushoiakuid, kes peavad abielu sõlmimist võimalikuks vaid mehe ja naise vahel ning loevad ainult sellist abielu pühaks ja puutumatuks.

Eriti aktiivsed eelnõu vastased on olnud eesti kristlikud ringkonnad. Neil tasuks meenutada empaatilise paavst Francise sõnu: „Kes olen mina, et kohut mõista?“ Kuhu jääb siin Eesti kiriku kristlik halastus ja hoolivus, allasurutute mõistmine ja käeulatus?

Soovin südamest, et Eesti oleks esimene riik, kes väljub kindlalt ja tagasipöördumatult sallimatuse punaselt idakaardilt ja liitub sujuvalt vabade siniste riikidega.

Artikkel on ilmunud 25.06.2014 ERR portaalis.

Karli Lambot: Rail Balticu saatuslik nõrkus

Rail Baltic peaks toetuma ELi majanduslike sõltuvussuhete loogikale. Esmapilgul tundub, et ta teebki seda. Baltimaad ja Soome seotakse Euroopa südamega. Täiendava liiklussoone geopoliitilist tähtsust on raske alahinnata. Kõigele lisaks ehitatakse uus raudtee väidetavalt suuresti jõukate eurooplaste rahaga.

Tasuvus. Ometi on Rail Balticu praegusel projektil on mitu nõrka kohta, mis võivad talle saatuslikuks saada. Raske on aru saada, kuidas suurinvesteering lõpuks tasuvaks muutub. Keskseks küsimuseks on tõusnud raudteetrassi asukoht. Tänased trassialternatiivid välistavad kogu reisijateveo potentsiaali kasutamise.

Raudtee, mis jääb Balti riikide hõreda asustuse puhul väheste “suurlinnade” linnasüdametest ja lennujaamadest nõnda kaugele, kujuneb vaevalt peamiseks eelistuseks mõistliku sõiduajaga sõitude puhul. Projekti eestkõnelejad tunnistavadki seda vaikimisi ning on lauale tõstnud kaubaveo kaardi. Kuid Euroopa-suunaline kaubavedu ei vaja kiirraudteed ning Soome miljonid kaubatonnid, mis peatselt jõustuva laevakütuse väävlidirektiivi tõttu peaksid maismaale ehk siis uuele raudteele kolima, jäävadki ilusaks unistuseks. Kaupade vedu Soomest meritsi Lääne-Euroopa sadamatesse jääb alatiseks nii palju energiasäästlikumaks, nii et mingisugune väävlidirektiiv ei suuda pikas plaanis raudteed majandusseadusi eiravalt meretranspordi alternatiiviks kujundada. Samuti on kohalik väetiste tootmine miljonites tonnides äärmiselt ebaselge plaan ja nagu öeldud, kiirraudteed nende mahtude transportimiseks küll vaja ei ole.

Kaks valikut. Ilma majandusliku tasuvuse alussambata tänast Euroopa Liitu tõenäoliselt ei oleks. Rail Balticu puhul on viga sellest mööda vaadata. Me ei suuda juba olemasolevat nn vene laiusega raudteetrassi tänaste investeeringute mahu juures töökõlblikuna hoida ja peame igal aastal leidma paarkümmend miljonit eurot lisaraha. Tegelikke valikuid on ainult kaks: kas reisijad hakkavad oluliselt rohkem maksma või tuleb koormus riigieelarve kaudu maksumaksjate õlgadele panna. Majanduslikult mittetasuva Rail Balticu puhul tuleb teha sarnaseid otsuseid, kuid summad ja järelikult ka risk on juba oluliselt suuremad.

Venemaad ei peaks kõikides olukordades pelgama ning tasapisi teda rohkem Euroopaga siduma. Rail Balticu kontekstis tähendaks see põhimõttelise võimaluse loomist, et tulevikus ühendaks Lääne-Euroopa laiusega raudtee vene suurlinna Peterburi Euroopa raudteevõrguga. Praegused trassivalikud seda aspekti hästi ei arvesta.

Artikkel on ilmunud 4.6.2014 Äripäeva veebiväljaandes.