Arhiiv - May 2014

Jüri Saar: sisekaitseakadeemia järjekordsest ärakolimisest

Lõppematus seebiooperis sisekaitseakadeemia asukoha teemal algas uus hooaeg. Nagu klassik Tšehhovil – Moskvasse, ikka Moskvasse! Meil Ida-Virumaale Eesti riiki kaitsma ja uueks looma, Narvat ja kogu regiooni Eestile tagasi võitma. Õhk on isamaalisest võltspaatosest paks. Läks täide varasem ennustus, et akadeemia rahuaeg kestab järgmiste valimisteni. Ehk kohalikest kuni europarlamendini, napilt pool aastat tuli täis. Või on ehk tegemist pigem stultoloogilise probleemiga?

Sisekaitseakadeemia kolimisest rääkis otsesõnu eurosaadik Tunne Kelam (Delfi, 4. mai), tuues esile järgmised majanduslikud ja sotsiaalsed argumendid. Sisekaitseakadeemia peaks tegema Narvast, linnast, mis pommitati II maailmasõja lõpul maatasa, kust elanikud küüditati ja kuhu seejärel veeti üle poole sajandi võõrpäritolu elanikkonda sisse, taas Eesti linna. Majandusele pidi mõju olema samuti võimas. Alguses suurehitus, hiljem hoonekompleksi haldamine, kuid kõige olulisem olla kaudne mõju. Kõik tuhat või isegi enam inimest tahtvat «süüa, poes käia ja vaba aega veeta». Seetõttu polevat tegemist mitte kuluga, vaid hindamatu investeeringuga meie kõigi julgeolekusse, mis tuleb kiiremas korras teoks teha.

Halb toon on panna kõik asjad kokku, sealjuures liialdab autor nagu kogemata kadettide arvuga. Niisugune arv tuleb kokku ainult siis, kui liita kokku kõik kaugõppijad ja astmed, mis on Narva puhul väga kaheldav. Kõige olulisem on tähele panna, millest veteran-isamaalane ei räägi. Ta ei räägi akadeemiast kui õppeasutusest, sisuliselt ainukesest Eestis, kuhu on loodud suurte pingutustega pädevus sisekaitseliseks koolituseks. Seda rahvusvahelisel tasemel, millest annavad tunnistust akrediteeringud ja üha uued koolituspakkumised riikidest, kus seistakse silmitsi samade probleemidega, mis Eestis olid 1990. alguses.

Akadeemia kõige suurem tähtsus Eesti julgeolekule ongi sisekaitseline koolitus ning võimekus tagada selles vallas 21. sajandi kompetents. Sealt peavad tulema piisavate kutseoskustega ja riigile lojaalsed sisekaitsevaldkonna väljatöötajad ja elluviijad-juhid. Kui see funktsioon saab kannatada, on tehtud riigile äraütlemata suurt kahju. Järjepidevus on üks garantiidest, mistõttu on hädasti vajalik sisekaitseakadeemia seadus, mis annaks koolile piisava stabiilsuse. Sel tasemel stabiilsuse, mis suudaks vastu seista igasugustele huvidele, mis ei pruugi üldsegi lähtuda riigi kaitsmise vajadustest.

Julgeoleku aspekti on oluline välja tuua ka praeguse akadeemia asupaiga puhul Pirita-Kosel. Riigi jõuametkondi esindav struktuur on ligidal riigi südamele ja Tallinna suurimale linnaosale, kust halbade asjade kokkulangemisel võib pärineda oht Eesti riiklusele. Näiteks kui Tallinnast hakataks otseselt tegema autonoomset oblastit. Paiknedes Lasnamäe külje all, vastvalminud õigeusu kiriku lähedal, on seal asuval akadeemial suur sümbolväärtus. Seetõttu tuleb see õppeasutus korda teha, ajakohastada akadeemia infrastruktuur ja ehitised. Sealt lahkumine tähendaks ka visuaalses mõttes põgenemist ja piirkonna jätmist Lasnamäe nõlval kõrguva õigeusu kiriku varju.

Narva nõuab aga kõige enam tõelist tootmist, mis annaks tööd ja leiba kohalikule rahvale ning mille jaoks eelduste loomine oleks riigi ülesanne. Muidugi ootab kogu Ida-Virumaa juba üle 20 aasta pikisilmi Eesti riigi suuremat tulemist ning kahtlemata on vältimatu riigi suurem ja jõulisem kohalolek selles regioonis. Kogu Ida-Virumaa vajab ilmset Eesti julgeoleku huvides veel üht sõjaväeüksust, loogiline oleks piirivalve koosseisu tugevdada. Näiteks sisekaitse operatiivrügemendi asemel, mis omal ajal ära kaotati, võiks luua piirikaitse operatiivrügemendi. Sõjaväestatud politsei mudeli järgi, mis oleks analoogiline Itaalia või Austria karabinjeeridega. Narva-Jõesuusse kui looduslikult võrratusse kohta saaks rajada kaitseväe puhkekodu, suure kompleksi, kus viibiks pidevalt kohal meie sõjaväelasi. Võimalusi oleks mitu ning nende puhul ei kaasneks millegi olemasoleva äralõhkumist.

Kokkuvõttes on taas propageeritav nn investeering Kirde-Eesti piirkondlikku arengusse ja Eesti riigi stabiilsusesse ja toimimisse üsna küsitava väärtusega. Tahaks küsida nendelt, kes üritavad jällegi sisekaitseakadeemiat Ida-Virumaale kolida, järgmised avalikku vastamist eeldavad küsimused.

1. Kas vahepeal (viimase aasta jooksul) on tehtud uuringuid akadeemia Ida-Virumaale viimise otstarbekuse (mitteotstarbekuse) kohta? Kui jah, siis millised olid tulemused?

2. Kas varemalt oli kavandatud bartertehing, kus Kreenholmi manufaktuuri krunt oleks läinud riigile, mille eest selle omanikule oleks antud sisekaitseakadeemia praegused krundid (Kase tänaval, Murastes ja Paikusel)? Kas on võimalik, et kavandatud tehinguskeem on aktuaalne siiani?

3. Kas IRLi või mõne teise suurpartei finantseerijate hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest kaudset või otsest materiaalset tulu? Kas neile isikutele kuulub sellest kolimisest kasu saavaid äriühinguid?

4. Kas IRLi või mõne teise suurpartei liikmete hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest otsest või kaudset materiaalset tulu?

Artikkel on ilmunud 29.05.2014 Postimehe arvamusportaalis.

Sirje Kiin: kuidas Eesti president sai St Olafi kolledži audoktoriks

Luuletaja Ivar Ivask (1927 – 1992) nimetas Northfieldi linna Minnesotas eesti keeli Põhjapõlluks, ta elas ja töötas siinses norralastest väljarändajate asutatud St. Olafi kolledžis 1950. ja 1960. aastail saksa keele ja kirjanduse õppejõuna, Ivask kaitses siin 1953 oma doktorikraadi.

Eestlasest psühholoogiaprofessor Olaf Millert, kes oli nii nagu Ivar Ivaskki, Marie Underi lähedane kirjasõber ja kes saab tänavu septembris 90. aastaseks, tegi St. Olafi kolledži kaunis ülikoolilinnakus õppejõuna oma elutöö, kujunedes selle hea maine ja kõrge tasemega liberaalse humanitaarkolledži elavaks legendiks. Just Olaf Millert oli see mees, kes organiseeris 2010. aastal asjaolud nõnda, et St. Olafi kolledž nimetas Eesti presidendi Lennart Meri St. Olafi kolledži esimeseks eestlasest audoktoriks. Tänavu mais sai praegune Eesti president taas selle au osaliseks, sest sidemed Eesti ja St. Olafi kolledži vahel on muutunud püsivaks ja sisuliseks.

Eesti presidentide ja St. Olafi kolledži vahelised suhted ulatuvad juba 18 aasta taha, meenutas St. Olafi kolledži president David R. Anderson. Toomas Hendrik Ilves külastas St. Olafi kolledžit esmakordselt 1997, mil ta oli Eesti Vabariigi suursaadik USAs. Selle visiidi tulemusena loodi kolledžis Mare Balticumi õppeprogramm, mis võimaldas ameerika üliõpilastel külastada kaheksat riiki, sh kaks visiiti Eestisse. Ilves aitas St. Olafi kolledži üliõpilastel luua kontaktid Tartu Ülikooliga, aitas korraldada neile loenguid ning vastuvõtte Eesti riigiasutustes. 2011. ja 2014. aastal võttis Eesti President Mare Balticumi programmi üliõpilased vastu Kadrioru lossis ning pidas neile loengud. Niisiis anti Ilvesele audoktori nimetus sisulise koostöö eest, see polnud mitte lihtsalt viisakas formaalsus, nagu seda tihti mujal ette tuleb.

Pühapäeval, 25. mail oli Põhjapõllul väga palav päev. St. Olafi kolledži lõpuaktus viidi ilusa ilma tõttu läbi vabas õhus jalgpallistaadionil, kuhu kogunes neli tuhat inimest, neist ligi 800 olid mustades maani talaarides ja nelinurksetes mütsides tänavused lõpetajad. Kolledži president David R. Anderson juhatas aktuse sisse humoristliku sissejuhatusega, kus ta kiitis innovaatilist ja kiiresti arenenud Eesti riiki ning Eesti presidenti viljaka aastatepikkuse koostöö eest St Olafi kolledžiga: „Riik, mida tihti kutsutakse E-stoniaks, on üle maailma tunnustatud kui üks kõige tehnoloogiataibukamaid rahvaid kogu maailmas.“

Seejärel sai sõna ülikooli tänavuste lõpetajate esindaja, Nepalist pärit tudeng Sudip Bhandari, kes jutustas oma põgenikuperekonna liigutavalt dramaatilise loo.

Kui Eesti presidenti tutvustati vahetult pärast Nepali noormehe emotsionaalset kõnet samuti kui põgenikuperekonna järeltulijat, tekitas see kuulajaskonnas otsese, elektriseeriva seose mineviku ja tänapäeva, ajaloo ja tuleviku vahel. Mustas pikas talaaris Toomas Hendrik Ilvesele pandi pidulikult kaela valge doktorandikapuuts.

Lõpuaktuse peakõneks anti sõna Eesti presidendile, värskele audoktorile, kes alustas omakorda tagasivaatega ajalukku: „Rector Magnifice! magisteri! clerices, parentes, on suur au olla täna austatud siin St. Olaf`i kolledžis, mis läbi aastate oli ja on praegugi koduks paljudele minu kaasmaalastele, üliõpilastele ja professoritele, kes põgenesid kommunismi ja natsismi eest ja rajasid endale tee Vabasse Maailma. See kõik võib tunduda praegu väga kauge minevikuna, mil inimesed, paljud neist minu rahva juhtivad intellektuaalid olid sunnitud põgenema okupatsiooni kirsasaabaste rõhumise ja diktaatorluse eest, et leida lõpuks siin omale turvaline paik. Kuid et tasuda selle võimaluse eest, professor Olaf Millert, emeritus, eestlane, rajas teie kolledžisse 1960. aastal psühholoogia osakonna.“

Ilvese kõne peateema oli maailma tehnoloogiline areng ja tulevikuohud. Ta võrdles Eesti kui e-riigi rolli tänases maailmas kaevanduse kanaarilinnuga, kes hoiatab maailma varakult vaid aimatavate ohtude eest, kuid kes püüab neile leida ka esimeste hulgas lahendusi. Eesti tänase e-edukuse juurest jõudis kõneleja kogu maailma ees seisvate tulevikuprobleemideni, mille lahendajaiks saavad olema kõigi kõrgkoolide tänavused ja tulevased lõpetajad. Ilves ütles, et näiteks küsimused, kuidas küberjulgeolek ning tehnoloogilised arengud muudavad praegu valitsuste ja kodanike suhet, peaksid leidma globaalsed lahendused. „Kas oleme sellepärast mures või mitte, me peame igal juhul tunnistama, et siseneme uude vaprasse maailma, ja see saab olema teie maailm. Head teed teil minna!“ pöördus Eesti president energiliselt 784 St Olafi kolledži tänavuse lõpetaja poole. (Presidendi ingliskeelne kõne on tervikuna kättesaadav tema kodulehel.)

St Olafi kolledži poolt äsja saadud audoktori tiitel on Toomas Hendrik Ilvese kolmas vastav aunimetus. Oma esimese audoktori tiitli sai ta 2007 Tbilisi ülikoolilt, teise 2010 Poola Johannes Paulus II nimeliselt katoliiklikult ülikoolilt Lublinis, Poolas.

Mul oli koos abikaasaga au osaleda 24. mai õhtul ka pidulikul õhtusöögil Eesti presidendipaari Toomas Hendrik ja Evelin Ilvese auks, mis toimus president David R. Andersoni residentsis. Õhtusöögile olid kutsutud Eesti Vabariigi suursaadik USAs Marina Kaljurand, kümmekond St. Olafi kolledži õppejõudu eesotsas professor Olaf Millertiga ja mõned diplomaadid. Oma humoorikas lauakõnes ütles president Anderson: „Eesti paistab maailma rahvaste hulgas silma sellega, et te mõtlete originaalselt, olete teistest ettevõtlikuma vaimuga ja heal moel tulevikku vaatavad, et te leiutate uusi innovaatilisi lahendusi maailma probleemidele. Millest see tuleb, et see nii on? Raske öelda, ehk tuleneb see sellest, et teil on nii palju rohkem pimedat aega, et teil on alati olnud kõrval veidi vähem sõbralik naaber kui teistel riikidel. (Naer saalis). Igatahes on see teid hästi ette valmistanud nii paljudeks tänasteks väljakutseteks.

Näiteks oli Eesti üks esimesi riike, kes kehtestas proportsionaalse tulumaksu, te olite esimene riik, kes rakendas e-valimised ning on kasutanud seda edukalt juba aastaid, teie leiutasite ju Skype`i, milleta keegi meist ei saaks praegu rääkida oma laste ja lastelastega üle ilma. Suur tänu teile selle võimaluse eest! (Elevus saalis). Aga on olemas ka mõned vähem teada olevad faktid, mõned neist pole ehk teada isegi mitte Eesti presidendile, nimelt interneti andmetel (ja seal on muidugi kõik puhas tõde!) on Eestis kõige rohkem meteoriidikraatreid maailmas, arvestades territooriumi suurust, äkki on just see kasvatanud eestlaste suurepäraseid ellujäämisoskusi. Minu jaoks on kõige hämmastavam fakt Eesti kohta aga see, et teil on 99,8%, kui mitte lausa 100% kirjaoskust, see on lihtsalt suurejooneline. (Maailma kirjaoskuse keskmine on 84 %, USAs 99% – S.K). Me ei hakka siin vaidlema selle üle, kummal pool on rohkem järvi, kas Eestis või Minnesotas, ütlen vaid, et see on üks siduv sarnasus meie vahel, et meil on väga palju järvi.“

Kõne lõpuosas kiitis St. Olafi kolledži president Eesti presidenti sõnadega: populaarne üle ilma, ettevõtlik, aktiivne Eesti huvide eest seisja, probleemide lahendaja, kes vaatab alati tulevikku ning tegutseb selles suunas, mis on hea ning vajalik Eestile ja mis on samas kasulik kogu maailmale. „See on põhjus, miks otsustasime anda audoktori tiitli just talle.“

Artikkel on ilmunud 27.05.2014 Delfis.

Külliki Kübarsepp: Kartellierakonnad on üle toidetud

Varem minister Ken-Marti Vaheri nõunikuna töötanud Paloma Krõõt Tupay («Poliitikat ei saa teha ilma rahata», PM 22.05) tuli välja mõttekäiguga, et poliitikat ei saa ilma rahata teha. Kodanikud ei peaks end välja elama mitte erakondade rahastamise ja poliitikute palkade peale, vaid küsima, mis poliitikas sisuliselt toimub. Autor jääb väga üldsõnaliseks ja ei puuduta peaaegu üldse erakondade rahastamise tegelikke probleeme Eestis. Kumab läbi hoiak: ärge kritiseerige, laske tööd teha!

Küsimus pole, kas erakondi riigieelarvest rahastatakse, vaid see, kui suured summad riigi ja rahva rahast selle peale pannakse. Kui võtame teised ELi liikmesriigid, siis seal hoolitsetakse hoopis enam võrdsete kampaaniavõimaluste ja vaba diskussiooni eest, mitte ei külvata raha lennukilt. Meie praegust erakondade rahastamise süsteemi võiks iseloomustada kui riigivargust. Raha tuleb ojadena, kuid selle kasutamise eest ei vastuta keegi. Liikmemaksuga erakondade lihtliikmed ei panusta. Vajame siin kindlasti täpsemat ja läbipaistvamat poliitikat, mille üks mehhanism on märksa tagasihoidlikum rahastamine maksumaksja taskust. Riigi otsetoetuste puhul võetakse paljudes maades arvesse ka kohalike valimiste tulemusi, mitte ei jäeta valimisliite «kuivale». Kui otsetoetuste maht ja rahvaarv suhtesse panna, siis jõuame kiirelt järeldusele, et Eesti riik rahastab kartellierakondi vägagi heldelt.

Lätis on kogutoetus suurusjärgu võrra väiksem kui meil. Leedu, mis on üks heldemaid ELis, annab erakondadele absoluutsummas vähem raha kui Eesti, aga Leedu rahvaarv on kolm miljonit. Kõige suurem jama on see, et erakondade rahastamine suleb konkurentsi ja meil on tekkinud kartell ehk nn riigiparteid. Ülerahastamine sai alguse kümme aastat tagasi, kui võimule saanud Res Publica otsustas erakondade rahastamist kolmekordse hüppega suurendada. Kurjad keeled räägivad, et tegemist oli suurte kampaaniavõlgadega ning nende lappimiseks hakatigi riigieelarvest enneolematult suuri summasid võtma.

Artikkel on ilmunud 26.05.2014 ajalehes Postimees.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4