Arhiiv - April 2014

Imre Mürk: Putinit võis Krimmi annekteerima kannustada nafta- ja gaasiäri

imre mürkVenemaa valis oma majandusliku tugevuse ja poliitilise mõjuvõimu taastamise strateegiaks nafta ja gaasi. Krimmi annekteerimine oli selle strateegia kontekstis loogiline samm pärast Kremli-meelse Janukovitši põgenemist Kiievist.

Krimmi annekteerimise järel on kogu maailma avalikkus Venemaa väga tõsiselt luubi alla võtnud. Mis Venemaad ikkagi motiveerib? Kas tõesti on Putin lauale pannud reaalse plaani taastada „kuldaeg”, mil NSVL oli maailmas sõjaline ja poliitiline superjõud? Või motiveerib Venemaad pigem võitlus positsiooni pärast maailma nafta- ja gaasiturul?

Panustamine nafta- ja gaasi ekspordile on Venemaa jaoks seni olnud üsna hea strateegia. See on Putinil võimaldanud Venemaa elanike keskmist sissetulekut alates 2000ndast aastast kasvatada ligi kaks ja pool korda ning samas säilitada Ukraina ja Läänemere nafta- ja gaasitorude kaudu Euroopa sõltuvuse Venemaa energiast.

Idee Krimm üle võtta võis Kremlis ühe alternatiivina laual olla juba Gruusia sõja ajal 2008. aastal, kui Venemaa oli esimeses väga tõsises konfliktis Julia Timošenko juhitud Ukrainaga. Juba siis pidi Putinile olema selge, et Ukraina saab ka tulevikus Venemaaga kaubeldes liiga lihtsalt kasutada oma jõupositsiooni, kuna kontrollib Ukrainast Euroopasse lookleva gaasijuhtme kaudu Venemaa jaoks olulist sissetulekuallikat.

Liisk langes toona Lõuna-Osseetiale. Poliitilises mõttes oli Lõuna-Osseetia lülitamine Venemaa koosseisu tõsiseks hoiatuseks Ukraina valitsusele ning majanduslikult tagas see Putinile stabiilse tsooni Musta mere kaudu Bulgaariasse veetava gaasitoru ehitamisega alustamiseks (Южный Поток). Samavõrd oluline võis Lõuna-Osseetia puhul olla asjaolu, et Venemaa tundis vajadust näidata USA-le, et temaga tuleb arvestada pärast Kosovo eraldumist nn idablokist.

Kuid siis tabas maailma mastaapne finantskriis ja nõudlus Vene gaasi järele langes Euroopas oluliselt. Venemaa probleemiks kujunes hoopis Sakslastega kahasse ehitatud Nord Streami käivitumine pooles mahus. Pealegi avanes hea võimalus seoses Julia Timošenko langeva populaarsusega aidata Ukrainas võimule venemeelne president.

Käest libiseva Ukraina probleem laheneski Venemaa jaoks osaliselt 2010. aastal, mil Kremli toel tõusis presidendiks venemeelne president Janukovitš. Putin võis vabamalt hingata, sest gaasitarned läbi Ukraina toimisid jälle ning NSVL lagunemise järel Ukraina koosseisu läinud Krimmi poolsaart sai ta kontrollida Sevastoopoli sõjasadama kaudu, mille rendilepingut Venemaale Janukovitš pikendas.

Teise meeldiva kingitusena katkestas Janukovitš kõik lepped, mis Ukrainat Euroopa Liidule lähendasid ning sõlmis majandusliku koostöö lepingu SRÜ-ga. Putin võis rõõmustada, sest kontroll Musta mere üle oli tagatud. Lisaks sai Venemaa edasi tegeleda läbi Musta mere Bulgaariasse ja edasi Austriani kavandatud gaasijuhtme projektiga ning sillutada teed Musta mere põhjast avastatud naftaleiukohtadeni.

Osalt taganemise tõttu kaubandusleppest Euroopa Liiduga ja osalt Janukovitši suutmatuse tõttu ohjata Ukrainas vohavat korruptsiooni, hakkas rahvas mässama. Kiievis toimunud Euro-Maidan ja Viktor Janukovitši selgrootu põgenemine lõi Venemaa jaoks kaardid sassi ning tegutseda tuli kiiresti. Ilmselt oli Venemaale viimaseks häirekellaks Ukrainas võimu üle võtnud Lääne-meelse valitsuse otsus tühistada Venemaaga rendileping Sevastoopoli sõjasadama kasutamiseks.

Veidi varem oli toimunud veel üks Venemaa naftaäri jaoks äärmiselt ebameeldiv sündmus. Nimelt ei suutnud Janukovitš kaitsta Venemaa huve Musta mere naftaleiukohtadele. Õigused Musta mere nafta- ja gaasileiukohtadele võitsid avaliku enampakkumise korras hoopis Shelli ja Exxoni kontsernid, mitte Lukoil nagu Putin oli arvestanud. Sellest vaatenurgast oli Krimmi annekteerimine Venemaa jaoks ainuvõimalik samm – nii sai kaitsta oma ärilisi ambitsioone Mustal merel, sest Krimmi lülitumise järel Venemaa koosseisu tekib Putinil õigus ka territoriaalvetele selles piirkonnas.

Paistab, et seekord on kriisi haripunkt möödas, sest ainus võimalus Ukrainat poliitiliselt kontrolli alla saada, oleks Venemaa jaoks olnud Kiievi sõjaline ründamine. Seda Putin tugeva rahvusvahelise surve tõttu teha ei söanda.

Tagantjärele saab öelda, et ilmselt oligi Putini ainus reaalne võimalus Ukraina kontrolli alla saada sellel hetkel, kui Janukovitš oli formaalselt veel võimul, kuid sai varjupaiga Venemaal. Siis olnuks Janukovitšil kui presidendil veel õiguslik alus ja võimalus paluda Venemaalt sõjalist abi.

Krimmi omandades tulistas Venemaa iseendale jalga, tuletades Euroopa riikidele teravalt meelde, et energiasõltuvusega tuleb midagi kiiremas korras ette võtta, sest 1/3 Euroopas tarbitavast energiast tuleb Venemaalt. Ei maksa kahelda, et need vastusammud Euroopast tulemata jäävad – Euroopa Liit võib olla küll nõrk, kuid selle raames koostööd tegevad liikmesriigid on endiselt maailma suurim kaubandustsoon. Pealegi Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on ka eraldi oluliselt suuremad majandused kui Venemaa.

Artikkel on ilmunud 29.04.2014 Delfis.

Jevgeni Krištafovitš: Miks ma käisin Kremli-meelsete meeleavaldusel?

Ärge provotseerige Kremli-meelseid! Kõige targem on nende üritusi ignoreerida! Just selliseid üleskutseid kuulsime riigijuhtide, poliitikute ja arvamusliidrite käest vahetult enne möödunud laupäeval toimunud meeleavaldust “Vene maailma kaitseks”. Isegi sise- ja välisministrid ei pidanud paljuks anda isiklikke soovitusi, kuidas käituda seoses putinistide avalike koosolekutega Tallinnas.

Mina aga eirasin neid justkui rahu nimel tehtud juhtnööre ja läksin möödunud laupäeval nimetatud meeleavaldusele, mis toimus Dostojevski monumendi lähedal Kanuti aias. Käes oli mul plakat: “Punalipu kummardajad tagasi Balti jaama”. Tunnen, et pean selgitama, miks ma ometi midagi sellist tegin. Aga mitte sise- või välisministrile, vaid kogu Eesti rahvale.

Ütlen ausalt, kui mina oleksin eestlane, oleksin kindlasti sel päeval koju jäänud või läinud randa jalutama. Aga ma olen venelane. Ja mul ei olnud mingit kahtlust, et õhtustes uudistes näen ma jälle reportaaže, kus öeldakse, et Eesti “venelased” kutsusid Putini vägesid appi ja nõudsid nõukogude okupatsiooni taastamist.

Venelasena on mul sellest lihtsalt kõrini. Pärast seda, kui nägin paar nädalat tagasi teleka vahendusel Tallinna vanalinnas inimesi rahulikult punalippu lehvitamas, sai mul mõõt lõpuks täis. Ma ei luba enam, et minu ja teiste venelaste nimel võtaksid Eestis sõna igasugused sovjetid. See on lõpude lõpuks minu rahvusliku eneseväärikuse ja au küsimus.

Viimane pikett Kanuti aias oli mitmes mõttes erakordne. Osalejaid oli kokku kaheksa (mina üheksas) ja võrreldes 2007. aastaga on see kindlasti suur edasiminek. Samas  on muutunud palju radikaalsemateks sellistel kogunemistel esitatavad sõnumid. Piketil “Vene maailma kaitseks” levitati antisemiitlike loosungeid, näidati filme sionistide vandenõust emakese Venemaa vastu ning rüvetati juutide ususümboleid, muuhulgas näidates suurel ekraanil näiteks verist Taaveti tähte.

Tallinna kesklinnas toimus ehtne punafašistlik pidu, mille tunnistajateks olid kümned pargis jalutanud inimesed, nende seas ka näiteks Rootsi legendaarne välisminister Carl Bildt, kes viibis tol päeval Tallinnas Lennart Meri konverentsil.

Me teame Ida-Ukraina näitel väga hästi, millega sellised meeleavaldused võivad lõppeda, kui üle piiri saabub Putini relvastatud abi. On täiesti selge, millisest “ajaloolisest šansist Vene maailmale” rääkisid Kanuti aias meeleavaldust korraldanud Kremli austajad.

Kui me aga astume selliste ilmingute vastu resoluutselt välja, siis mingit “ajaloolist šanssi” ei tule neil siin maal enam kunagi. Mina isiklikult ei luba, et minu nimel räägiksid Žuravljov või näiteks Yana Toom, kes käib USAs Eesti natsismist loenguid pidamas ja teatab vene meediale, et eesti keel ning rahvas on välja suremas.

Mu emakeel on vene keel, aga olen valmis näitama, et eesti mehe meel pole mitte surnud veel. Kui teist võimalust ei ole, siis teen seda plakatiga üritusel, kus ühe osaleja kohta on kolm ajakirjanikku. Sest kui ma olen seal kohal, siis pole minu sõnumit lihtsalt võimalik ignoreerida. Ja meedias ei ilmu pärast ühtegi pealkirja, et eestivenelased kummardavad Putinit.

Eestivenelased hoiavad tegelikult Eesti lippu kõrgel. Meie venelased on Tanja Mihhailova, Kostja Vassiljev ja Mihhail Lotman ning Anna Jankelevitš ja Ženja Fokin! Me oleme kõik erinevad. Venelased on me ümber igal pool, alates sõbralikult naeratavast kassapidajast Rimis kuni haridusministrini. Ja me ei mõtle ega räägi kõik nagu Stalnuhhin.

Ilmselt peab tänases Eestis eeltoodut ikka veel täiendavalt rõhutama. Selles mõttes on venelase elu Eestis ikka pisut raske küll. Vähe sellest, et sinult oodatakse valiku tegemist, pead sa oma valikut ka pidevalt seletama, mis võib samas mõnikord üsna tüütu olla. Aga elame üle, ega venelased siin nõrga tahtejõuga pole!

Artikkel on ilmunud 29.04.2014 Delfis.

Sirje Kiin: Väike Eesti ja Suur Eesti

Mõni aasta tagasi tekitasid meie ühiskonnateadlased, keda kutsutakse miskipärast peenutsevamalt sotsiaalteadlased, Eesti ühiskonnas tuntavaid pingeid nn Esimese ja Teise Eesti eristamisega, tähistades sellega paremini ja halvemini toimetulevaid inimesi. Lähemal analüüsil ja poleemika käigus selgus, et tegelikult on Eestisid palju rohkem, vaat et enam kui miljon.

Tänavu on tekkinud uus mood vastandada Väikest Eestit ja Suurt Eestit, kusjuures Väikese Eesti all mõeldakse kodumaal elavaid eestlasi ja Suure Eesti all välismaal elavaid eestlasi. Sotsioloog Aili Aarelaid kirjutas artiklis „Väike Eesti ja Suur Eesti“: „Taipan, et nüüd on minust saanud Väikese Eesti elanik, kes ootab ja vaatab, kuidas laias maailmas kinnitab kanda Suur Eesti. Edukaid eestlasi jätkub kõikjale ja nad loovad innukalt oma segaperedesse sündinud lastele eesti keele harjutamiseks pühapäevakoole. Väike Eesti jagab Soomele tasuta arstipaberitega inimesi ja Rootsile suuri pangakasumeid, kavalamad eesti ehitajad on juba jõudnud Norramaa rasvaste palkade peale, eesti meest kohtad igas maailma sadamas.

Metsmaasikana hõrk Väike Eesti muutub üha rohkem linnupesa sarnaseks: kokku tõmbub nii kooli- kui tervishoiuvõrk, nn rahvuslik lennufirma on seadnud uueks ideaaliks viie (loe: viie!) lennuki omamise, turu väiksuse tõttu on siin tüütu müüa nii toitu, rõivakraami kui ravimeid, raskusi on nii pruutide kui peigmeeste hankimisega. Aga meie inimesed on igati arukad ja hakkajad: Väikse Eesti laiendusena on arendamisel Suur Eesti areaal. Kombitsad on väljas ning nende abil haagitakse ennast parema heaoluga riikide töökohtade, ravi- sotsiaal- ja pensionikindlustuse külge, populatsiooni geneetiliseks rikastamiseks kasutatakse välismaist toorainet. Tore ju, kui Eesti riigi 100. aastapäeval saame Rail Balticu teenuseid kasutades teha euroekskursiooni imetlemaks kõiki neid maalilisi kohti, kus edukad eestlased on suutnud kohaneda ja maailma eestlasliku näo järgi ümber teha. Elagu Eesti!“ ((Sirp, 17.01.2014).

On kurb lugeda, kui haritlase iroonilisest kirjutisest kumab ikka veel läbi kahetsusväärne alaväärsuskompleks Eesti olude suhtes ning kadedusega tembitud idealiseerimine välismaise eluolu suhtes. Meie siin, vaeseked, aga tublid, ja teie seal – justkui „pursuid“ (vene revolutsioonijärgne sõimunimi kodanlase pihta) keset piimajõgesid ja pudrumägesid. See kirjutis meenutas mulle masendaval kombel nõukogude-aegset vaenu ning väiklast kadedust kõige suhtes, mis seotud välismaa ja väliseestlastega. See ei ole vaba maa vaba inimese arusaam vaba liikumise inimõigusest. Muidugi on Eestis paljutki paremaks teha, aga paradiisi pole maa peal olemas. Igal maal on oma probleemid ja need, kes riskivad alustada oma elu nullist teises riigis, peavad olema topelt tublid, et toime tulla. Antud juhul vastandatakse Väikest Eestit ja Suurt Eestit, üht kahandades ja teist suurendades, kusjuures kumbki ei vasta minu arvates päriselt tõele.

Keeleteadlane Martin Ehala, kes kirjutab Väike-Eesti ja Suur-Eesti sidekriipsuga, tõlgendab neid mõisteid õnneks märksa positiivsemas ja lootusrikkamas võtmes: „Eestluse tulevik ei sõltu mitte üksnes demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, kuidas me eestluse olemust mõistame. Üldiselt peetakse eestlaseks inimest, kes räägib eesti keelt emakeelena, elab Eestis, armastab Tammsaaret ja tunneb laulupeol sügavat hingeliigutust. See määratlus toob esile eestluse väärtusliku tuuma. Kahjuks liiga paljude jaoks see tuum ongi kogu Eesti. Nimetaks sellist eestlust Väike-Eestiks. Väike-Eesti jääb tõesti demograafiliste protsesside tõttu järjest väiksemaks. Väike-Eesti kõrval on olemas ka Suur-Eesti. Paraku on Suur-Eesti Väike-Eesti soovimatu laps, mida enamasti ignoreeritakse. Kuid sedavõrd kuidas Suur-Eesti kasvab, ei saa tema olemasolu enam eitada. Tuleb otsustada, mida temaga teha – kas anda ära või võtta omaks ja armastada. Kui otsustame Suur-Eesti omaks võtta, näeb tulevik välja mõnevõrra helgem.“ (Postimees, 14.03.2014)

Martin Ehala teeb Suur-Eesti kasvatamiseks ja toetamiseks mitu hääd ettepanekut: anda Suur-Eestile senisest märksa rohkem raha, toetada välismaiseid eesti kogukondi ja Eesti Maju, leida raha pühapäevakoolile, kooridele, tantsuringidele, toetada lastelaagreid Eestis, laulu- ja tantsupeole sõitmist, ja eesti lauljate, kirjanike ja luuletajate külaskäike. Ta juhib tähelepanu sellelegi, et Suur-Eesti kasvatamine Eesti enda sees nõuab ilmselt veel rohkemgi raha, et tuleb suurendada kutselist armeed, luua segarahvuselisi pääste- ja politseiameteid, et tõmmata tänavalt ära mõlemast rahvusest pettunud ja rahulolematud noored mehed.

Võiksime olla uhked, et kõnelejaskonna arvukuse poolest kuulub eesti keel maailma 400 suurima, mitte 3000 väiksema keele hulka. Kusjuures eesti keele kõnelejate arv kasvab, mitte ei kahane, ulatudes praegu 1, 3 miljonini (emakeelena ligi miljon). Eesti keele kasutusala on laiem kui eales varem, senisest enam on teise keelena õppijaid. Ometi peab keskmine eestlane eesti keelt umbes kümme korda väetimaks kui see tegelikult on. Selles mõttes oleks meil kõigil aeg sisimas niisama suureks kasvada.

Olgem meiegi üleilmse Suur-Eesti tugevdamise poolt, kelle hulka kuuluvad kõik need, kes eesti keelt ja kultuuri, oma riiki, loodust ja identiteeti südames kannavad, elagu nad ükskõik mis riigis ja rääkigu kuitahes võõra, aga võluva aktsendiga. Nähkem Suur-Eestis võimalust ja rikkust, mitte probleemi ja Väike-Eesti hädade allikat. Mõlemad sõltuvad teineteisest ja saavad teineteist toetada ning aidata. Pidagem omaks nii meid kui neid, sest paljud meist on ka kahepaiksed. Nii Suur- kui Väike-Eesti on ju tegelikult see üksainuke Eesti, mida me armastame.

Muide, ma pean eestlaseks ka seda, kes targutavat Tammsaaret ei pruugi armastada, aga kellele meeldib näiteks tõsine Karl Ristikivi või lõbus Oskar Luts. Peame eestlaseks vene vürsti Volkonski järeltulijat muusik Peeter Volkonskit, peatselt Eurovisioonile Eestit esindama sõitvat lauljat-tantsijat Tanja Mihhailovat kui ka saksakeelse eesti kirjandusloo kirjutanud Cornelius Hasselblatti, kes elab Saksamaal. Meie rahva suurim ajalooline pluss on aga see, et me ei tõtta relvaga võõrastesse maadesse oma kaasmaalasi „kaitsma“, meie vallutame New Yorgi, Stockholmi, Helsingi, Sidney või Kotkajärve metsad Kanadas hoopis kultuuri ja keele aegumatu, võitmatu väega.

Artikkel on ilmunud 28.04.2014 veebiväljaandes Estonian World Review.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 7
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4