Arhiiv - February 2014

Ülo Mattheus: Eesti edu võti peitub hõredas asustuses

Kui küsida, mis on Eesti võimalus tulevikuks, siis nii paradaoksaalselt kui see ka ei kõla, peitub see tema hõredas asustuses ja selles sisalduvas potentsiaalis  arendada tegevusi, milleks on vaja piisavalt maad ja ruumi, ning ka selles ruumis olevat loodusressurssi. Et seda ruumi ära kasutada, on vaja selget kontseptsiooni ja ühist sihipärast tegevust.

On kaks vastandlikku tulevikuteooriat, millest üks ütleb, et rahvastiku kiire juurdekasvu tingimustes (neis riikides, kus rahvastik kasvab) on suure elanikonnatihedusega linn kõige efektiivsem viis tagada toimetulek võimalikult paljudele inimestele, ning teine, mis kõneleb vaba energiakasutuse lõppemisest või ka naftaajastu lõpust, kus energia ja sellest sõltuvalt kõik hüved, mida tiheasustus pakub, muutuvad ülikalliks ja vaid vähestele kättesaadvaks – nii seiskuvad ühel kujuteldaval hetkel ka kõige luksuslikemte kõrghoonete liftid ja linnad slummistuvad. Energialõpukuulutajate arvates on tulevik väljaspool linnu asuvate kogukondlike eluvormide päralt, kus energiat ja muid eluks vajalikke vahendeid toodetakse ise, kasutades selleks keskkonnasõbralikke lahendusi – päikese- ja tuuelenergiat, maakütet, õhksoojust, merelaineid.

Täna liigub Eesti esimeses, tihedama asutustuse suunas, koondudes suuresti Tallinnasse ja selle ümber, kuid ka teistesse suurematesse linnadesse. Koondumine tähendab muuhulgas ka seda, et nõudlus elutegevuseks vajalike vahendite (kasvõi elamumaa, parklad, transport) järele kasvab ja seetõttu tõusevad nende hinnad.

Ühe hoiatava näite pakub tänane majandushiiglane Hiina. Paljudes korrusmajades liftid ei tööta või nende eest tuleb eraldi maksta. Kui palju tahes ka sellisel elumajal on korruseid, olgu või kolmkümmend, üles tuleb minna jalgsi. Sellises majas ei ole keskkütet ega konditsioneeri ning odavamates neist on ühe inimese kohta ruumi vaid ahvipuuri jagu.

Soolast hinda tuleb maksta ka auto kasutamise eest. Näiteks 24 miljoni elanikuga Sanghais on lubatud registreerida vaid 50 tuhat autot aastas ja registreerimise õigusi müüakse oksjonil, kus hind küünib juba kuue tuhande dollarini, mis mõne margi puhul on enam kui uue auto hind. Seda saavad endale lubada vaid hea sissetulekuga perekonnad, kuid ka nemad ostavad kogu pere peale enamasti vaid ühe auto. Pekingis aga võeti olümpia ajal kasutusele kord, kus ühel päeval on lubatud sõita paaris ja teisel päeval paaritu numbriga autodel. Seda korda rakendatakse ka praegu juhul, kui õhusaaste kasvab kriitilise piirini.

Teise hoiatava näite pakub ülerahvastunud India. Ühelt poolt puudulik prügimajandus ja teiselt poolt küttematerjali puudus on tekitanud olukorra, kus linnades põletatatakse kõike, mis põleb – nii plastjäätmeid kui ka kuivatud lehmasõnnikut. Näiteks Dehlile on see andud oma ise loomuliku lõhna, mis lööb ninna kohe lennukilt maha astudes ja on muutnud linna õhu paiguti hingematvaks. See on India tänane reaalsus, kuid nn naftaja lõppemise järel võib muutuda tõeluseks ka praegustes heaoluriikides.

Kui Läänes on urbaniseerumise põhjuseks napp tööjõuvajadus põllumajandustootmises, ehk ka madal tööhõive maapiirkondades laiemalt, siis Hiinas ja Indias, kuid mujalgi, kus põllumajanduslik tootmine tugineb suuresti veel käsitööle ja loomjõule, põhjustab linnastumist haritava maa nappus ja madal tööviljakus, mis ei taga pere kasvades piisavat toimetulekut ega tegelikult rahulda ka neid vajadusi, mida tekitab kaasaegne ühiskond.

Sealt kaugelt Eesti poole vaadates on raske mõista, miks riik, kus statistiliselt asub ühel ruutkilomeetril vaid 30 inimest, põeb kõike neidsamu raskusi, mida ülerahvastatud riigid, kus inimesed on oma kodukohast lahti kistud ja sunnitud rakendust otsima mujal, olgu siis suuremates linnades või välismaal. Kaugelt vaadates tundub põhjendamatu, et meil on ressurss – maa, metsad, meri, järved, jõed, põlevkivi ja paekivi –, aga inimesed, kes võiksid selle ressursi enda kasuks tööle panna, eelistavad olla palgatöölised kuskil võõrsil või siis pidada ametit avalikus sektoris, kus ei pea taluma ettevõtlusega seotud riske. Hiinast vaadates on Eesti 1,3 miljonit inimest nagu väike perekond või hoovikogukonnana toimiv hutong, mis peaks suutma ühte hoida ja oma probleemid kõige mõistlikumal viisil koos lahendada.

Eesti võimalus on vaadata tulevikku juba täna ja edendada neid arenguid, mis soosivad kogukondlikke, regionaalseid töökohti loovaid ja säästlikke kooseluvorme. Riigi ja kohalikul võimu esmane eesmärk peaks olema niisuguste koosluste ededamine – olgu siis maksupoliitika, otsetoetuste, koolituste või ühistegevuse arendamise kaudu.

Praegu on võim pühendunud  ennekõike nendele tegevustele, millel on valija silmis piisavalt atraktiivsust – ehitab Euroopa Liidu raha eest laiu maanteid, rajab kergteid ja veetrasse, mille saab järgmitel valimistel ette näidata, ehitab ka koolimaju rohkem, kui neid on vaja, kuid ei panusta vahetult inimesse ja tema ettevõtlikkusse, sest sellel pole koheselt nähtavat tulemust. Tegelikult pole selleks vaja ju muud, kui vaid mõtteviisi muutust  ja see mõtteviis ellu rakendada. Inimeste toimetulek, majanduslik edu ja rahulolu nii iseenda, oma eluviisi kui ka oma riigiga tuleb selle järel.

 

Artikkel on ilmunud 27.02.2014 Äripäeva portaalis.

Tõnu Ploompuu: leping, millest puudub sisu põhjendus, on väga nõrk leping

Sõnalise töö kvaliteedi hindamine on ühiskonnas kõige paremini läbi töötatud ja formaliseeritud õpetamise puhul. “Päris-elus” kasvab küll ekspertide hinnangute tähtsus, kuid õppimise käigus selgeks saadud vormilised küljed säilitavad oma koha. Üks hariduses hinnatav osa on sisukas, selge ja lühike väljendusoskus.

Selle poole püüeldakse kogu üldhariduse omandamise jooksul, selged piirid omandab see aga üliõpilaste harjutustöödes. Sisutiheduse tagab seostamine olulise tekstivälise teabega, selgus nii sõnastuses kui seostuse üheseltmõistetavus.

Eelnevaid reegleid kasutades saab võimalike seast lühima ja sisukaima teksti. Täpses tekstis peab kontekst olema võimalikult üheselt esile toodud, suvaliselt arvatavatele konteksti seostele tuleb jätta võimalikult vähe ruumi. Kõik see taandub viitamise tehnikale ja valitud viidete sisule.

Üliõpilaste esimestes harjutustöödes on soovitatav viidatava mõtte pikemalt esile toomine ja selle korrektse viitamise selgeks tegemine. Edasistes arengutes suunatakse sageli lühidalt viitama, piirdudes vaid teema käsitlemise mainimisega ja selle allikale viitamisega. Viimane on omane teadusajakirjade artiklitele, kus eeldatakse lugejalt viidatavate käsitluste teatavat teadmist. Nii tagatakse olulise uue mõtte kõige lühem täpne edasiandmine võimalikult väikese materjalikuluga, andes vähem teavitatud lugejale võimaluse mõistmist takistavad lüngad viidatud allikate abil täita.

Erinevates valdkondades viidatakse erinevalt. Loodusteadustes piirdutakse mõttele viitamisega, humanitaarteadustes armastatakse täpsemalt tsiteerida, juriidikas aga piirdutakse sageli vaid seadusesätete koodidega. Sõltumata viite vormistamise tehnikast peab viidatav olema ühemõtteliselt ja selgelt leitav.

Teaduslikes käsitlustes on sageli oluline jääda arutlevale-kõhklevale seisukohale, jättes teadmiste piirimail olevates käsitlustes targale lugejale võimaluse mõtet oma äratundmise järgi edasi arendada. Kuid ka selline kõhklemine peab olema põhjendatud seostatud viidete kaudu kindlamate toetuspunktidega.

Juriidilised lepingud seevastu peavad tagama kõhkluste puudumise, arutlemise ja tõlgendamise võimaluste ärajäämise ka muutuvates olukordades. Selliste lepingute muutumist lõpmatult pikkadeks aitab vältida nende seostamine nii seaduste kui teiste lepingutega, neile ühemõtteliselt viidates.

Aeg-ajalt tuleb üliõpilaste seas ette olukorda, kus nii mõnigi eeldataval tööajal pikalt pidu pannud tegelane loodab kaaslaste solidaarsusele, et need annaksid talle “tarkade kivi” hea hinde saamiseks. Et siis pärast tähtsa näoga ära võtta teiste, ise tööd teinute eest näiteks eduka õppe toetus. Seetõttu pole harvad juhud, kui mõni nutikam söödab “tarkade kivi” lunijale ette äärmiselt tarkusesarnase käitumissoovituse, mis aga hindava õppejõu jaoks näitab eriti selgelt ja üheselt kätte teadmiste puudumise.

Päris elus võib sarnane saamatu, tarkadena näivate, kuid tegelikult omakasupüüdlike nõuannete kuulamine viia otsese hukuni. Kurikavala soovitaja magusate nõuannete täitmise tagajärgi on hästi kirjeldanud Tammsaare “Põrgupõhja uues Vanapaganas”.

Moskvas allkirjastati järjekordne Eesti-Vene piirileping. Nagu on teada senisest diplomaatilise arutelu pikast kulust, pole selle puhul ametlikke probleeme mitte piirijoone endaga vaid hoopis teksti “liigse seostamisega”. Venemaa on üritanud iga hinna eest jätta sellele lepingule maksimaalselt suvalise tõlgendamise võimalusi. Nii on lepingu ainsaks viiteks esimeses lõigus olev viide väga üldistele rahvusvahelistele raamidele, mis on üliõpilastöö seisukohalt enamasti samaväärsed väheväärtuslikule entsüklopeediale viitamisega.

Leping, millest puudub selle sisu põhjendamine, on väga nõrk leping – seda on võimalik suvalistel asjaoludel tühistada ja nõuda muutmist. Inimliku käitumise aluseks on mäletamine. Kui selline seostamatu piirileping Riigikogus kinnitatakse, siis muutuvad Eesti-Vene suhted kardetavasti hullemaks kui on olnud seni, ilma uue vastastikku tunnustava lepinguta.

Esimesed Venemaapoolsed ähvardused olukorda halvendada ja asuda Molotov-Ribbentropi paktist alguse saanud kommunistlike kuritegude edasiarendamisele, kõlasid välisminister Lavrovi suust juba leppe allakirjutamisel.

Artikkel on ilmunud 27.02.2014 veebiväljaandes Delfi.

Karli Lambot: Ettevõtluse arendamiseks tuleb muuta maksusüsteemi

Oleme endiselt vaene riik. 2012. aastal teenis keskmine eestlane 7358 eurot ehk kuus laekus pangaarvele 613 eurot. Olime selle näitajaga Euroopas 22. kohal. Viiendal kohal asunud Luksemburgist (keskmine sissetulek 28 814 eurot aastas) lahutas meid endiselt ligi neljakordne erinevus.

Väljaränne ja „demograafiline vetsupott” on reaalsus. Eestist lahkus 2012. aastal Paide linna jagu töö- ja sünnitamiseas kodanikke, täpsemalt 6629 kaasmaalast. Miks inimesed Eestist lahkuvad? Ilmselt moodustab osa tõmbejõust väljeränderiikide kolm-neli korda suurem aastane netosissetulek. Välisrännet veavad naised vanuses 20-44 aastat.

Meie palk ei taastooda enam tööjõudu. 2012. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kes sai kätte vähem kui 329 eurot, absoluutses vaesuses elas see, kes sai kätte alla 196 euro. Pooltele Eesti töötajatele laekus palgapäeval pangakontole vähem kui 445 eurot. Absoluutne vaesus on Eestis üksikema nägu. Üksikvanemaga leibkondadest elas suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%. Meie kõrval, siinsamas Eestis elab 23 000 last, kes kasvavad absoluutses vaesuses.

Ka valitsuskoalitsioon tunnistab oma jõuetust. Riigi uue eelarvestrateegia kohaselt tõuseb aastaks 2017 keskmine brutopalk 1189 euro ja keskmine netopalk 970 euroni kuus. Miinimumpalk jääb 320 ja tulumaksuvaba miinimum 144 euro juurde. Tööhõivet prognoositakse säilitada tänasel tasemel, milleks on 628 800 palgasaajat.

Kuigi prognooside aluseks on 3 protsendiline reaalne palgakasv koos SKP ja tootlikkuse samaväärse kasvuga, tuleb tõdeda, et me ei parandada oma kohta Euroopa netosissetulekute edetabelis. Nii kutsuvadki paremerakonnad ise esile vasakpöörde. 

Eesti põhiküsimuseks on tõusnud vaesuse ja palgavaesuse vähendamine ning väljarände leevendamine. Üks abinõu oleks tulumaksuvaba miinimumi oluline tõus. Et tõsta see lähiajal 500 euroni, tuleks riigieelarves nihutada maksukoormust suurusjärgus 600 miljonit eurot just omandimaksudele. Kuidas seda teha, et riigi üldine maksukoormus ei kasvaks ning ettevõtlus ei kannataks?

Meie rikkuse loomise mudelis on alati olnud kesksel kohal abi, laenud ja investeeringud, mis tulevad välismaalt. Üheksakümnendatel levis Eesti ettevõtjate ja poliitikute seas arusaamine, et Eestist tuleb teha “Põhja-Euroopa Šveits” ehk rahvusvahelise tähtsusega finantskeskus ja maksuparadiis. Seda kinnistas ilmavaateline seisukoht, et majanduskasv on pöördvõrdelises suhtes maksude tasemega. Islandi kriisist loodetavasti õppisime, mis on meile jõukohane ja mis mitte.

Pisut teine lugu on aga maksuparadiisi ideega. Maksuparadiisi visiooni keskmesse asetus 2000. aastal Reformierakonna teostatud ja maailmas unikaalne maksureform. Selle keskne osa oli ettevõtte teenitud kasumi maksustamise asendamine ettevõtte jaotatava kasumi maksustamisega.

Toonase tulumaksureformi peamine ajend oli Eesti majanduse kapitalivajadus – soov oli sellega kaasata Eesti majandusse rohkem välisinvesteeringuid ja -laene. Mõistagi võimendab taoline maksusüsteem ka kodumaiseid investeeringuid.

Senine edu valem on tänaseks kahtluse alla seatud. 2010. aastal avaldas Praxis uuringu maksureformi mõju kohta majandusarengule. Selles on välja toodud, et pärast maksureformi suurenes ettevõtete deklareeritud kasumlikkus kolm korda. Kasumlikkuse hüppelise kasvu taga oli kindlasti osaliselt nii asjaolu, et uue tulumaksuseaduse tingimustes polnud ettevõtetel enam erilist põhjust saadud kasumeid varjata. Sellele lisandus ettevõtete tulumaksukoormuse alanemine.

Euroopa Komisjoni iga-aastase raporti kohaselt oli Eestis tegelik maksumäär ettevõtlustulule aastatel 1996-1999 keskmiselt 16,7 protsenti ning pärast tulumaksureformi toimus kolmekordne maksukoormuse alanemine.

Kui maksukoormuse alandamise ning majanduskasvu ja heaolu loomise vahel oleks ühemõtteline seos, oleks jõukad riigid seda juba ammu rakendanud. Teadlastel puudub aga üksmeel ettevõtte tulumaksusüsteemi seostest välisinvesteeringutega. Ühed põhjendavad, et ühiskonna heaolu kasvaks rohkem kui kapitali ja tööjõu maksustamine oleks olnud paremini tasakaalustatud.

Soome teadlased on leidnud, et kapitali siirdumine Eestisse on siiski kallim, kui selle reinvesteerimine Soomes ja et suures osas on Eesti maksusüsteemi soodsuse puhul tegemist pettekujutlusega.

On ka neid, kes väidavad, et 2000. aastal toimunud maksusüsteemi muutus on kaasa toonud jaotamata kasumi kasvu ettevõtete kogukapitalis. Aga ettevõtted ei pruugi jaotamata kasumit suunata enam investeeringuteks ning selle asemel võivad nad suurendada hoopis likviidseid varasid. Seetõttu on küsitav üdini positiivne mõju investeeringutele, mida seati maksusüsteemi kehtestamisel üheks põhieesmärgiks.

Tartu Ülikooli teadlased on leidnud, et ettevõtete maksutase ei ole kriitiline tegur ning katsed mõjutada välisinvestorite otsuseid ainult maksusoodustustega on määratud läbikukkumisele. Nagu näitavad paljud uuringud, on muud tegurid nagu kvaliteetse tööjõu kättesaadavus, õiguskindlus, toimiv sidesüsteem ja pangandus, vajaliku tooraine kättesaadavus ja taristu olemasolu maksusoodustustest tähtsamad.

Rahandusminister Jürgen Ligi on küll asunud likvideerima maksuauke käibemaksuseaduses, kuid peamise probleemi osas on muidu nii bravuurikas mees vait. Aivar Sõerdi hiljutine nördimus selle kohta, kui vähe maksavad kommertspangad Eestis ettevõtte tulumaksu, on tegelikult ilmekas skisofreenia ilming. Nimelt ei tohi Reformierakonnas 2000. aastal jõustatud tulumaksureformi kritiseerida ja seda sõltumata sellest, milline on tegelik elu aastal 2014.  

Ilmselt valmistas Sõerdile tuska tänaseks tekkinud olukord, kus Eestis asutatud ettevõtete omakapitalis seisab palju selliseid vahendeid, mida ei reinvesteerita enam kohalikku majandusse (nagu oli maksureformi algne idee). Selle asemel keerutatakse neid kusagil välisriikides (deposiitides, aktsiates, väärtpaberites, välja laenates jne), ilma et nendelt Eesti riigile makse makstaks ja Eesti kodanikele mingitki tulu tõuseks.

IRL-i suurim probleem on nende maksufilosoofia vastuolulisus. Nii pidas nende maksuideoloog Tõnis Palts käibemaksu aukudega võitlemist ehk maksukuulekuse nõudmist üldise maksukoormuse kasvatamiseks.

Ka IRL-i maksusoodustused on oma sisult keskaegsed aadliõigused, mis on suunatud ühiskonnas privileegide tekitamiseks. Sellised on tulumaksuvabastused eluasemelaenude intressidele, mille maksavad kinni muuseas ka need, kes ei ole koduomanikud. Samasse kategooriasse kuulub ka maamaksu vabastus kodualuselt maalt. Tänane maamaksu puudumine kodualusele maale annab aga pikas perspektiivis ühiskonnale vale sõnumi.

Maamaks sunnib hoidma maad (ja sellel asuvat kinnisvara) tema sihtotstarbelises ja seega mõistlikus käibes. Linnas on see parim meede võitlemaks tühermaade ja omanikuta seisvate hoonete probleemiga. Maapiirkondades sunnib see aga omanikke viima oma tulundusmaa (põllu- ja metsamaa) tsiviilkäibesse ka olukordades, kus ise ei suudeta seda mingil põhjusel majandada.

Teiseks osutatakse ka koduomanikule olulisi avalike teenuseid, mille eest ta peaks ise maksma. Nendeks on kõige üldisemalt nii riigikaitse kui ka õiguskindlus, et see vara üldse säiliks, kitsamalt aga kohalikud avalikud teenused. See on oluline katteallikas omavalitsuste tulubaasi moodustamisel.

Kolmandaks ei ole õiglane, et maaomanike omandiga seotud avalikud teenused makstakse kinni mingitest muudest maksudest (tarbimismaksudest, tulumaksust vms), kuna sellega lükatakse koduomanike kohustused teiste maksumaksjate ja ka nende kanda, kel puudub kodukinnisvara.

Neile (näiteks vaesuses elavatele pensionäridele), kes kodualust maamaksu sotsiaal-majanduslikel põhjustel ei suuda ise tasuda, tuleb üldisest maksuvabastusest odavam see üksikjuhtumitepõhiselt kompenseerida.

Eesti riiki peavad üha enam üleval palgatöötajad ning mitte omanikud. Tulumaksureformi tulemusel on rahvusvahelises konkurentsivõrdluses Eesti tööjõud ülemaksustatud ja ettevõtted ning kapital alamaksustatud. Meie maksulistest tuludest moodustavad tööjõumaksud – 53,9% (Euroopa Liidus keskmiselt 51,2%); tarbimismaksud – 39,8% (28,7%); ja kapitalimaksud – 6,3% (20,1%).

Tänane valitsuskoalitsioon seda probleemi ei tunneta, mistõttu valitsuse üheks maksupoliitiliseks eesmärgiks on 2014-2017 eelarvestrateegia kohaselt endiselt maksude osalise ümberorienteerumise abil maksukoormuse nihutamine tulu maksustamiselt tarbimise, loodusvarade kasutamise ja keskkonna saastamise maksustamisele. Sellega lükatakse  töövõtja maksustamise hetk palga saamiselt vaid selle kulutamisele, ilma et enamike töövõtjate reaalne sissetulek suureneks.

Eesti ühiskonnas on saamas põhiküsimuseks see, kuidas suurendada palgatöötajate sissetulekut ning selle abil vähendada palgavaesust ning leevendada väljarännet. Paljud ühiskonnategelased on leidnud, et Eesti võiks sisse viia 10-15 protsendilise klassikalise ettevõtte tulumaksu, et selle abil alandada tööjõu maksukoormust.

Alternatiivse ideena võiksime tööjõu maksukoormuse osaliselt üle viia hoopis ettevõtete omakapitalimaksuna kapitalitootluse (st kogu jaotamata kasumi) maksustamisele. Maksubaasiks oleks seega ettevõtte omakapital, millest on maha arvatud maksed aktsia- või osakapitali.

Me vajame ettevõtluse arenemiseks uut tasakaaluasendit. Taoline maksusüsteem kehtib meile eeskujuks olevas Šveitsis. Selleks, et tõsta üksikisiku tulumaksuvaba miinimum juba 2016. aastaks 450 eurole kuus, tuleks Eestis kehtestada ca 1,5 protsendiline aastase (ehk 0,125% kuus) maksemääraga ettevõtete omakapitalimaks. Lisaks saaks tulumaksuvaba miinimumi suurendada kodualusele maale taastatud maamaksu laekumise arvelt.

Üldise maksukoormuse säilitamine 32 protsendi tasemel ja osaline nihutamine töövõtjatelt ettevõtjate õlgadele vähendaks hirmu vasakpöörde toimumise ees.

Artikkel on ilmunud 26.02.2014 veebiväljaandes Delfi.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4