Arhiiv - January 2014

Brit Kerbo: Eksimine on inimlik, aga eksituses püsimine saatanast

Eesti vabariigi sünnipäevani on jäänud vähem kui kuu aega ja ilmselt on kõnemeistrid juba alustanud mõtete ja epiteetide kogumist maasikaväludest, mahetomatitest või muust nunnuks klassifitseeruvast. Loomulikult otsitakse sel puhul eelmisest aastast õnnestumisi ja pikitakse kõnesse mõned sõrmeviibutused valitsejate suunas. Kõik ikka selleks, et ettekantu oleks tasakaalus. Pärast suursugust etteastet analüüsivad arvamusliidrid kõne sisukust ja kriitikud sarjavad, millest kõigest võinuks räägitu asemel juttu olla.

Tavaline asjade käik kõnest kõneni, aastast aastasse. Samal ajal tasuks panna tähele ka nende arvamusi, kes targu poliitikast hoiduvad, kuid siiski üsna teraselt kaasa mõtlevad. Nende, kelle süda valutab, kuid kes paraku vaid jõuetult ohkavad. Pean siinkohal silmas näiteks Lembit Ulfsaki uusaasta-intervjuud, kus ta ütleb: „Oleme välja tulnud suurtest raskustest ja kui objektiivne olla, siis peaks kedagi tänama. Aga keel keeldub, suu ei lähe lahti, sest tahaks öelda: poisid, kurat, te olete hästi valitsenud, aga te olete vastikud.”

Presidendi kõnekirjutajatel soovitaksin hoiduda sõnast „vaenamine”. Muidugi, on tarbetut kriitikat ja on inimesi, kes ei ole kunagi rahul sellega, mis on. Neid, kelle jaoks Põhjamaade muru näib alati rohelisem kui meie enda oma, vaatamata metsatukas kasvavatele maasikatele, kuid osakem inimeste kriitika taga näha ka nende valu. Ja nõutust. Ja tegelikke muresid.

Küsime uuesti, kuidas teha Eesti korda? Mis on sellel pildil valesti? Ja kuulakem laulu inimlikkusest, mille Olav Ehala kirjutas Leelo Tungla sõnadele, sest just siin peitub üks oluline võti:

Kõige tähtsam inimestel
pole paksus ega pikkus,
kõige tähtsam elu kestel
kõigi jaoks on inimlikkus.

Kui kord inimene oled,
siis ka mõtle oma peaga
ja kui teiste sekka tuled,
püüa tulla ikka heaga.

Maslow’ püramiidi taas kord meelde tuletades ja erinevate Eesti statistiliste näitajatega kõrvutades peame paraku nentima, et paljudel on kahe esimese astme vajaduste rahuldamisegagi probleeme. Olgu siinkohal näiteks kõik vaesusriskis elavad perekonnad. Parempoolse maailmavaate järgi on „igaüks oma õnne sepp”, kuid meie maasikavälul elab vaesusriskis ka kõrgelt haritud õpetajanna. Nimelt rõhutan sõna „õpetajanna”, sest reeglina on ju selle ameti pidaja naisterahvas. Ja samal ajal ka see, kellelt me iibe tõstmist ootame.

On ameteid, mida pidades ei saa materiaalselt üksinda toime tulla, vaid vajatakse elukaaslase/abikaasa olemasolu. Lisatoetust nõuavad reeglina traditsioonilised naiste elukutsed, nagu näiteks meditsiiniõed või haridus-, kasvatus- ja sotsiaalhoolekande sektorites töötajad. Need inimesed vajavad mõistmist, mitte soovitust leiva puudumisel saia süüa või manitsust maitsetu tomati asemel mahlakamat (ja kallimat!) osta.

Ma pean eestlast küllalt kannatlikuks inimeseks ja kui masuajal pingutati püksirihma üheskoos, oli see midagi, mida ei seatud kahtluse alla – kui on vaja, siis on vaja. Kuid tulles tagasi Tungla sõnade juurde, et kõige tähtsam on inimlikkus, siis julgen arvata, et ka vastu oodati midagi. Näiteks Maslow’ püramiidis kolmandal astmel paiknevat ehk vajadust kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et sinust hoolitakse.

Ma väidan, et meie riigijuhtide kommunikatsioon on olnud sedavõrd vildakas, et just see sageli „vaenamist” põhjustabki. Mitte tingimata teod, vaid neile järgnevad arrogantsed õigustused mis käivad käsikäes tuima bürokraatiaga, kus inimlikkusel ei ole kohta. Lõputu eneseõigustus ei näita tugevust ja üllast kindlameelsust oma asja ajamisel, vaid pelgalt järjepidevat rumalust.

Praost Marko Tiitus kirjutas aastaid tagasi: „Mõelgem fraasile „eksimine on inimlik”. Seda võib võtta nii, et mida rohkem eksid või vigu teed, seda inimlikum inimene oled. Ja milleks siis üldse kooliharidus, seadused, kõlblus, kui inimlik on just eksimine. Need sõnad - errare humanum est - pärinevad 4.-5. sajandil elanud piiskop Augustinuselt, Lääne kultuuri ühelt olulisemalt mõtlejalt, kuid vähesed teavad, et tegemist on üksnes esimese poolega tema väitest. Kogu lause kõlab nõnda: humanum fuit errare, diabolicum est per animositatem in errore manere ja seda võiks tõlkida: „eksimine on inimlik, kuid kangekaelselt eksituses püsimine on saatanast”.” Ja kui te seda viimast lauset lugesite, küllap kerkis nii mõnigi nägu silme ette.

Me tahame tunda, et meist hoolitakse; et me ei ole pelgalt vajalikud hääled valimispäeval, keda pastakate ja õhupallidega meelitada; et meie oleme selle riigi jaoks vajalik ressurss. Kes on lugenud näiteks Tiina Kangro, Andrei Hvostovi või ka Carri Ginteri ja Allar Jõksi artikleid, saab väga hästi aru, millest ma räägin. Need on appikarjed, mis põhinevad faktidel.

Praost Tiitus viitab olulisele püsiväärtusele, milles eelpool nimetatud laulus juttu: “Paksus, pikkus, vaesus, rikkus ajaga võib muutuda, tähtsaim on, et inimlikkus suudaks kõiki puutuda. See ei kehti mitte ainult üksikisikute, vaid ka riigi ja rahva kohta.”

Neid, kes püüavad südamega kaasa mõeldes seniseid otsustajaid raputada, tegelikult on. Ja loodetavasti tuleb üha juurde. Selleaastaste kõnede põhisõnumiks võiks tõusta hoolivus. See on meie riik, need on meie inimesed ja meil ei ole lõputult aega lihtsalt suuri sõnu teha.

Artikkel on ilmunud 31.01.2014 veebiväljaandes Delfi.

Intervjuu: Erakonna asutaja Indrek Palu: kellelgi ei saa olla tõe monopoli

Ühendused Vaba Isamaaline Kodanik ja Parem Eesti asutavad sel nädalal uue erakonna loomiseks mittetulundusühingu Eesti Vabaerakonna Algatusrühm ning kutsuvad ühiskondlikult ärksaid inimesi sellega liituma.

Viljandimaal õhutab teiste seas uusi tuuli Karksi valla mees Indrek Palu. Tema veendumuse kohaselt pole praegustel parlamendiparteidel valmidust oma ninaotsast kaugemale vaadata. «Aeg on Eesti riik rahvale tagasi anda,» ütleb ta.

Indrek Palu, miks te olete otsustanud uue erakonna asutada?

Vaba Isamaaline Kodanik on enam kui kaks aastat eri paigus tegutsenud ja mõttetalguid pidanud. Selle käigus on selgeks saanud, et uue erakonna asutamine oleks praeguses Eesti poliitilises olukorras tarvilik ja õige samm.

Mis praegustel erakondadel viga on? Miks ühiskondlikult teotahtelised inimesed ei võiks end nende kaudu realiseerida?

Me ei ütle kellelegi, et ei või. Aga meie eesmärk on tuua poliitikasse uut hingamist. Võim on praegu väga tugevalt parlamendierakondade käes ja see ei lase rohujuure tasandil tekkivatel headel mõtetel realiseeruda. Võtkem kas või mullune rahvakogu: kaugeltki kõik seal välja käidud ideed ei leidnud parlamendis käsitlemist. Nii me nüüd siis ütlemegi, et Eesti vajab ausamat ja läbipaistvamat poliitikat.

Senistes avalikes sõnavõttudes on nii Vaba Isamaalise Kodaniku kui Parema Eesti esindajad rääkinud kõlavalt vajadusest murda ülalt alla juhtimisstiil ning anda inimestele tagasi tõeline hääleõigus. Kuidas see praktikas välja näeks?

Poliitika peab tulema inimestele lähemale. Lisaks pealinnale tuleb seda teha palju väiksemates kohtades, näiteks Karksi-Nuias. Igal pool leidub inimesi, kes tahavad arvamust avaldada. Altpoolt tulevad mõtted tuleb regulaarselt kokku koguda ja neisse täie tõsidusega suhtuda.

Praegu võimu hoidvad erakonnad vastandavad end jõuliselt teisitimõtlejatele ja uutele tulijatele. Tegelikult ei tohiks kellelgi olla tõe monopoli. Rahvalähedus on märksõna, millest meie lähtume.

Ka 2000. aastate algul kodanikuühendusest erakonnaks kasvanud Res Publica toonased liidrid rääkisid, et vanad parteid on muutunud veduritest piduriteks ning sellele vastuhakkamiseks on vaja rahvale pakkuda uut poliitikat. Hiljem selgus, et Res Publica ei toonud poliitikasse avatust, vaid pigem lisas korporatiivseid jooni. Miks peaks teie parteiga teisiti minema?

Meie algatus on juba loomult teistsugune. Erakonna loomine pole eesmärk omaette, vaid tööriist, millega oma mõtteid ellu viia. Meie peamine siht pole võimu haarata, vaid dialoogi tekitada.

Kui Res Publica võimule sai, muutus ta kohe samasuguseks nagu kõik teised. Meil on see meeles ja me püüame teisiti tegutseda. Näiteks on praegu meie mõttetalgutel üks olulisi küsimusi see, kas loodav erakond peaks üldse kunagi hakkama kohalikel valimistel oma nimekirju välja panema või võiks ta sel tasandil jäädagi soosima sõltumatute valimisliitude kandideerimist. Selleks, et valdu ja linnu tulemuslikult juhtida, ei pea tingimata lähtuma parteikontorite käsulaudadest.

Ükski asi ei saa algust tühjast kohast. Meie mõte on sündinud paljude hakkajate inimeste ühisest energiast. Praegu käib toimkondades töö selle nimel, et sõnastada põhimõtted, mille abiga meie nägemuses saaks elu paremaks muuta. Need on sisulises mõttes väga sügavad arutelud. Võtame asja tõsiselt ja see ongi meie edu pant.

Millisele erakonnale loodav partei maailmavaatelt kõige lähedasemaks kujuneb?

Me ei taha kellegi poole kaldu olla. Eks täpsem asetus ilmavaate skaalal kujune välja eelolevatel kuudel toimkondade töö käigus.

Siiski ei saa unustada, et Vaba Isamaaline Kodanik kasvas välja Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL).

Meil on tõepoolest liikmeid, kes kuuluvad IRL-i või on sinna varem kuulunud, aga juhatuses on väga palju ka neid, kes pole varem ühtegi parteisse kuulunud. Seega meid IRL-iga seostada oleks vale.

Kes on teie vapipersoonid ja kõneisikud?

Andres Herkel, kes hiljuti IRL-ist lahkus, on kindlasti üks juhtfiguure, aga ma ei tahaks mingil juhul teda üksi esile tõsta. Ka näiteks Tartu noor poliitik Imre Mürk on väga silmapaistev tegelane.

Olen kindel, et kõik need, kes on initsiatiivi näidanud, on võimelised avalikult esinema. Ja mis peamine: tahame liikmeskonda jõudsalt kasvatada, mis tähendab ühtlasi kõneisikute lisandumist.

Milline on teie ambitsioon riigikogu valimistel? Mitut kohta püüate?

Kindlasti on nii mõnelgi meist siht välja mõeldud, aga praegu oleks seda vara avalikult öelda, sest erakonda veel ei ole. Peamine on igas piirkonnas oma kandidaadid välja panna, et meie mõttelaad annaks kampaanias tooni. Kohti lugeda oleks praegu sama mis laskmata karu nahka jagada.

Kui palju inimesi erakonna loomisele kaasa aitab? Partei asutamiseks on seni tarvis olnud 1000 liiget, edaspidi nähtavasti 500.

Vabal Isamaalisel Kodanikul on ligikaudu 300 aktiivset liiget, aga kedagi neist ei kohustata erakonnaga liituma. Kodanikuühendus jätkab erapooletu mõttekojana tegevust ka edaspidi.

Milline on edasine tegevusplaan?

Sel reedel korraldame Tallinnas pressikonverentsi, millel räägime plaani täpsemalt lahti. Lisaks peame samal päeval kell 18 avatud koosoleku Karksi valla kultuurikeskuses. Näitame, et oleme Viljandimaal olemas, ja kutsume kõiki huvilisi kaasa lööma.

Millal partei sünnib?

Kui kõik laabub, siis sügisel.

Intervjuu on ilmunud 30.01.2014 maakonnalehes Sakala.
Üles täheldas Rannar Raba.

Kuido Merits: Euroopa tegevusetus Ukraina rindel

Olukorras, kus pool Ukrainast on revolutsioonist haaratud ja rahutused on jõudnud ka riigi idaossa, on huvitav jälgida rahvusvahelise üldsuse reaktsioone. Kahtlemata on Läänel moraalne kohustus toetada ukrainlasi, kes on demokraatlikult meelestatud ja hoiavad Euroopa poole. Aga nagu konfliktsituatsioonides tavaks on saanud, on Euroopa Liidu liikmeriigid erinevatel seisukohtadel ja nii ongi EL saatnud Ukrainale üsnagi segaseid sõnumeid.

Euroopa Komisjoni president Barroso ütles president Janukovitšile telefoni teel, et kui asjad ei pöördu tagasi normaalsuse poole, siis riskib too ELi sanktsioonidega ja „võimalike tagajärgedega kahepoolsetes suhetes”. Tõenäoliselt on sanktsioonid suunatud võimul olevate Ukraina poliitikute vastu.

Ka Valge Maja teatas, et edasisel verevalamisel oleks halb mõju Ukraina suhetele Ühendriikidega. Peaaegu tähelepanuta on jäänud USA viisakeeld paarikümnele Ukraina poliitikule ja tippametnikule. Muus osas aga tundub, et ameeriklased ei kavatse Ukrainas toimuvasse väga sekkuda.

Merkel, Paet ja Ilves

Poola, Leedu ja Rootsi on kutsunud üles Ukraina suhtes sanktsioone kehtestama. Enamik ELi liikmeriike järgib aga Saksamaa hoiakut, mille kohaselt peab ELi diplomaatia keskenduma verevalamise lõpetamisele. Seda liini järgib ka Eesti – nii president Ilves kui ka välisminister Paet on teinud Angela Merkeliga peaaegu äravahetamiseni sarnaseid avaldusi.

22. jaanuaril teatas Paet, et „Ukraina valitsus peab võtma poliitilise vastutuse ja alustama koheselt kõigi osapoolte vahelist kõrgetasemelist poliitilist dialoogi tekkinud kriisist väljumiseks”. Pärast seda on aga valitsenud vaikus. Hoopis kaitseminister Reinsalu ütles välja, et Euroopa peab reageerima Ukraina olukorrale resoluutselt ja kaaluma sanktsioone vägivallas süüdi olevate inimeste suhtes. Marko Mihkelson käis Kiievis kohal ja valmistab ette Riigikogu Ukraina teemalist avaldust.

Kui Ilves ütles Davosis, et Ukraina kauaaegsed sõbrad tunnevad ennast petetuna, siis kas ei võiks Eesti liidrid aktiivsemalt panustada, et meie suur sõber Ukraina saaks järje peale ning asuks tõeliselt demokraatliku riigina Euroopa poolele?

Eesti ja Ukraina vahel on viimastel aastatel toimunud mitmeid kahepoolseid visiite. Alles eelmise aasta oktoobris oli Janukovitš Eestis ja jahvatas reformidest, mida tegelikult pole tehtud. Ansip või Ilves peaksid tegema tugeva avalduse või võtma toru ja ütlema Janukovitšile otse, et kas Viktor Fjodorovitš ei arva, et ta on käitunud väga valesti ja et tema aeg hakkab ümber saama.

25. jaanuaril väisas Kiievit Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Stefan Füle, kes pärast kohtumist Janukovitšiga teatas, et arutati tervet rida samme, mis võiksid viia poliitiliste protsessideni eesmärgiga kriis lõpetada. Muidugi ei täpsustatud, millised need sammud võiksid olla.

Teisipäeval, 28. jaanuaril oli Kiievis ELi välisasjade kõrgeim esindaja Catherine Ashton, kelle jaoks see polnud lihtne visiit. Milline küll võis olla tema sõnum nii Janukovitšile kui ka opositsioonile? Seda olukorras, kus sündmused arenevad mitte päevade, vaid tundidega nagu tabavalt märkis Eesti suursaadik Kiievis.

Võimul püsimine või vanglatrellid

Janukovitš ei loobu võimust kohe kindlasti, tal terenduvad sel juhul silme ees vanglatrellid. Opositsiooni eesmärk on täielik võimuvahetus ja see on ka põhjus, miks Arseni Jatsenjuk ja Vitali Klõtsko ei võtnud vastu võimude pakutud ametikohti. Siiski jätsid nad läbirääkimistel otsad lahti, teatades, et nüüd esitavad tingimusi nemad.

Arvan, et EL peaks survestama Janukovitšit, et see kuulutaks kiiresti välja erakorralised presidendi- ja üldvalimised. Sellega peaks leppima ka opositsioon, sest päevapealt on Janukovitšit presidendipaleest vist võimatu lahti kangutada. Lastagu siis Janukovitšil samuti kandideerida, kuid enne seda tuleb tal vanglast välja lasta ei keegi muu kui Julia Tõmošenko.

Tõmošenko vabastamine on ka üks opositsiooni peamisi nõudmisi. Teades selle naise varasemat elukäiku, olen kindel, et esimese asjana pärast vabastamist sööstaks Tõmošenko barrikaadidele ja peagi oleks seal ka vaimustunud massid teda toetamas.

ELil on aeg hakata panustama eelkõige kahele peamisele opositsiooniliidrile, kellega Brüsselil oleks kindlasti palju mõistlikum asju ajada kui Moskva vahel pendeldava Janukovitšiga (marurahvusliku Svobodaga on asi keerulisem).

Muide, ei maksa arvata, et Venemaa laseks enda jaoks elutähtsas riigis sündmustel vabalt areneda ning seda hoolimata sellest, et praegu on tegutsetud peaaegu märkamatult. Putin ütles Brüsselis pärast tippkohtumist Euroopa Liidu juhtidega, et mida rohkem on Ukrainas vahendajaid, seda rohkem on seal probleeme ja kinnitas, et Venemaa ei kavatse sekkuda. Loodetavasti pole keegi nii naiivne, et seda uskuda. Küllap leiab Moskva vahendeid ja võimalusi, et katsuda Ukraina revolutsiooni tulemit mõjutada.

Artikkel on ilmunud 29.01.2014 veebiväljaandes Delfi.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4