Arhiiv - February 2013

Sirje Kiin: Aja vahetus

Aastavahetusel vahetame aega. Üks aastanumber vahetub teisega, väiksem suuremaga, ning koos sügavalt sümboolse ajavahetusega kasvavad ikka ja jälle meie lootused ja soovid. Endale ja teistele, Eestile ja maailmale.

Kes soovib muutust, on sisemiselt rahulolematu ja loodab, et muutus toob asemele midagi paremat. Aga on ka neid ja meid, kes loodavad, et teatud asjad (hea tervis, head suhted, hea töökoht, mets ja meri) ei muutuks, sest muutus võib peita endas ohte ja hädasid, mida me ei pruugi kontrollida ega suunata. On neid, kes on üsna rahul endaga ja soovivad muutust näha eeskätt teistes, ja on neid, kes soovivad muuta midagi iseendas. Viimaseid ootab kindlasti ees suurem edu, kui nad oma soovi võtavad tõesti ka teoks teha.

Aastal 2000 olid oma eluga Eestis rahul vähem kui pooled inimesed, ent tosina viimase aastaga on oma eluga täiesti või enam-vähem rahulolevate eestlaste osakaal kasvanud kahe kolmandikuni. Seda muutust võib hinnata kaheti: nii suur muutus paremuse suunas ühelt poolt, teisalt pole siiski jätkuvalt oma eluga rahul kolmandik Eesti elanikest. Teistes Euroopa Liidu riikides on rahulolematuid keskmiselt mõnevõrra vähem, umbes viiendik, nii et päris rahul ei olda kusagil kunagi. Isegi mitte Rootsis, Soomes ega Norras, neis põhjamaistes heaoluriikides.

Eestlased on rohkem rahul meie riigi avaliku haldusega, vähem aga oma tervise ja oma riigi demokraatia arenguga kui teised eurooplased keskmiselt. See rahulolematus kõneleb meie nõudlikkuse kasvust nii elukvaliteedi kui kodanikuühiskonna ja poliitika suhtes.

Aastavahetuse leebes meeleolus ja hea tahte korral võime nõudlikkuse kasvu näha 2013. aasta arvukate poliitskandaalide ilmsiks tulekus, kultuuriministri äsjases vahetuses ja selles, et president söandab tagasi lükata seaduseelnõud, mis ei ole kooskõlas eesti parlamentaarse põhiseadusega. Üks tänavusi meeldivaid üllatusi oli mulle just see, kuidas üks kultuuriminister astus tagasi, sest oli kaotanud kultuuriringkondade usalduse, ja uus minister astus ametisse, pidades oma tähtsaimaks ülesandeks selle usalduse taastamist. Et ei lähtutud mitte pelgalt võimupositsioonilt, vaid hoiti silme ees usalduse mõõdupuud. Hea märk!

2013. aasta korruptsioonitajumise indeksi järgi oli Eesti tulemus 68 punkti, mis on nelja punkti võrra kõrgem kui aasta varem. Üldarvestuses tõusis Eesti 28. kohale 177 riigi seas; aasta varem oli Eesti 32. kohal 176 riigi hulgast. See sisendab mitte ainult lootust, vaid ka teadmist, et Eestist on saamas arenenud aus riik, kus altkäemaksu, valskust ega valet ei taheta enam taluda nii, nagu see oli paraku igapäevaseks elunormiks ühel teisel ajal ja teises riigis.

Suurt meediatähelepanu äratasid tänavu taas eesti õpilaste suurepärased tulemused rahvusvahelistes PISA-testides, mis edestasid seekord isegi maailma parimaks peetud Soome kooliõpilaste tulemusi. Samas jäi peaaegu märkamata üks teine uuring, kus mõõdeti 24 arenenud riigi täiskasvanute funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja probleemide lahendamise oskust arvuti abil. Ka selles (nn PIAAC uuringus) olid eestlaste tulemused teiste riikide keskmisest tuntavalt paremad, ehkki ei küündinud niisama kõrgele kohale kui meie õpilaste testivastused. Ent need kaks uuringut polegi otseselt võrreldavad, sest testitud riikide arv ja meetodid olid erinevad. Seepärast ei saa nõustuda ühe tõtaka ajakirjaniku väitega, nagu oleksid Eesti täiskasvanud rumalamad kui nende lapsed ja lapselapsed.

Häid rahvusvahelisi uudiseid eesti vaimu- ja kultuurielust tuli 2013. aastal kuhjaga. Eesti kirjaniku Meelis Friedenthali keskaja vaimuilma kujutav ajalooline romaan „Mesilased“ nimetati Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaadiks. Koguni kolm eesti muusikut – Tõnu Kaljuste, Neeme Järvi ja Arvo Pärt – nimetati Grammy auhindade kandidaatideks. Luuletaja Kristiina Ehinil ilmus tänavu inglise keeles lausa kolm raamatut, tõlkijaks Ilmar Lehtpere.

Kristiina ja tema pärimusmuusikust abikaasa Silver Sepp tegid sügisel pika ja eduka Kanada ja USA tuuri, niisamuti pälvisid jätkuvalt seisvaid ovatsioone USA kontserdisaalides meie Filharmoonia Kammerkoor, Rahvusmeeskoor, kes on teadaolevalt suurim kutseline meeskoor maailmas, ja muidugi ansambel Metsatõll, kes tegi juba teise Ameerika-ringreisi. Ameerika eestlanna Elin Toona Gottschalk`i autobiograafiline teos „Into Exile“ nimetati autoriteetse ajakirja „The Economist“ toimetajate poolt üheks 2013.aasta tähtsamaks kirjandusteoseks. Elin käis oma teost edukalt tutvustamas ka Inglismaal, kus seda üpris anglokriitilist raamatut polnud kindlasti mitte kerge vastu võtta. Kodumaine ajalooliste kriminaalromaanide meister Indrek Hargla on saavutamas suurt rahvusvahelist tõlkemenu.

Aga rahvusvaheline edu pole kultuuris sugugi mitte ainus ega isegi mitte alati see kõige tähtsam mõõdupuu. Kirjandus ja teater peavad ennekõike kõnetama eesti keeles omaenda rahvast ja seda nad ka teevad. Eesti talveteatrid ja suveküünid on rahvast pilgeni täis, pileteid on raske saada. Satiiriline NO99 teater kujutab, mõjutab ja kommenteerib lausa päevapealt eesti poliitikat oma üliaktuaalsete etendustega.

Eesti kirjanike teoseid oodatakse, ostetakse ja loetakse. Neid ilmub rohkem kui kunagi varem eesti ajaloos. Tänavused lugemiselamused on küllap igaühel erinevad, sest teoseid ilmub igale maitsele. Mina eelistan mälestusi, elulugusid, esseid ja luulet, seepärast soovitan Kanada eestlase Tony M. Taageni autobiograafilist mälestusteost „ Eluga pääsenud. Sõda läbi lapse silmade“, mis mõjus mulle lausa sõjapõgenike põlvkonna Väikese Illimarina. Semiootik Valdur Mikita Eesti-keskne esseeraamat „Lingvistiline mets“ avardab eestlase minapilti ja kujutlusvõimet plahvatuslikult nii tuleviku kui mineviku suunas, säilitades samas targa sisemise naeratuse. Doris Kareva ja Jürgen Rooste pretsedenditult ühine luulekogu „Elutants“ paneb mõistatama, kumb on nüüd armastuslüürik ja kumb ajalaulik või vastupidi. Uuesti tasub üle lugeda äsjalahkunud Mari Vallisoo tundlikke luuletusi, kus esivanemad endiselt elavad.

Häält sõbralt sain hiljuti kingiks kunstialbumi „Pintsliga tõmmatud Eesti“, kus on üle 150 maastikumaali erinevatest Eesti paikadest, mõned neist hästi lähedased ja armsad, kuid mõned sellised, kuhu ma kunagi oma jalaga veel astunud pole, ehkki ise arvasin, et olen väikese, ent metsiku Eesti üksjagu läbi käinud. Nii kutsub kunst meid uuel aastal uuesti rändama ja senitundmatut Eestit avastama. Kas sina oled juba Tudulinnas tudunud ja Rannapungerjal angerjaid püüdnud? Kas tead, kus asuvad Pusi ja Nina külad?

Jaapan on kaugel
Eesti on kaugemal veel
ütlevad tuuled,
luuletas Juhan Viiding.

 

 

Artikkel on ilmunud 30.12.2013  veebiväljaandes Estonian World Review.

Kuido Merits: Idapartnerluse suured kired ähmase perspektiivi ümber

Pole täit selgust, mis asi on 2009. aastal Euroopa naabruspoliitikast (ENP) välja kasvanud idapartnerlus (IP). Partnerriigid, kes on meie vanad tuttavad „vennasvabariigid” – Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene – suhtuvad sellesse samuti täiesti erinevalt. Eks põhiliselt ole tegu signaali andmisega neist kõige „tublimatele”, et tulevikus oleks võimalik Euroopa Liiduga liitumine.

Seda nimetatakse ühinemisperspektiiviks ja selle tarbeks on EL valmistanud teekaardi, mis sunniks neid riike pingutama ja ELi kriteeriumidele vastama. Paraku pole ELil (peale ähmase perspektiivi) võimalik anda kandidaatidele kohe präänikut. Seevastu on suurel naabril Venemaal alati võimalik midagi välja pakkuda.

Igatahes on Eesti jaoks tegemist ühe välispoliitilise fookusega, mis näitab meid positiivselt ja muidugi soovime oma idapoolseid sõpru kallutada Euroopa suunale. Me arvame neid maid hästi tundvat, pealegi on arengukoostöö mitmetel põhjustel kasulik, ehkki me konkureerime idapartnerite kaasamisel mitmete ELi liikmetega, eelkõige lähinaabrite Läti ja Leeduga.

Hiljutisel Vilniuse tippkohtumisel said Moldova ja Gruusia märgi maha, kuna saavutati ümbersõnastatud assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepe (AVL) Euroopa Liiduga, mis vajab mõistagi edasist arutelu.

Siin tuleb ka vahet teha assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleppel, need on eri asjad. Eesti sai need lepingud sõlmitud juba 1994 ja 1995 (lepingud jõustusid veidi hiljem) ja usina õpilasena liikusime jõudsalt edasi. Aga näiteks Türgi kirjutas assotsiatsioonilepingule (Ankara leping) alla 1963. aastal ja poole sajandi möödudes pole Türgi liitumine ELiga kuigivõrd kaugemale arenenud.

Ometi pidas Venemaa vajalikuks survestada kõige kaalukamat ELi idapartnerit Ukrainat, mille president Viktor Janukovõtš eelistas konkreetset abipaketti Venemaalt.

Janukovõts on algusest saadik püüdnud hoida keskteed suhtes Euroopa ja Venemaaga, kuid praegu oli tegemist puhtalt pragmaatiliste huvidega.

Peaminister Azarov ütles selgesti välja, et ilma Vene gaasifirma Gazprom ja Ukraina Naftagaz sõlmitud kokkuleppeta, mille järgi väheneb tuhande kuupmeetri gaasi hind 268,5 dollarini, oleks riiki oodanud pankrott ja kokkuvarisemine. (Omaette küsimus on kahtlemata, miks potentsiaalselt rikka Ukraina juhid on viinud oma riigi sellise olukorrani?!)

Siit järgneb küsimus, mille pärast on kiievlased taas kogunenud Maidanile? Sain kirja ühelt ukraina haritlaselt, kes ütles, et ligi miljon inimest ei tulnud Kiievi peaväljakule mitte üksnes äraöeldud ELi assotsiatsioonilepingu pärast, vaid selleks, et võimudele meelde tuletada, kui tähtis on igale kodanikule tema väärikus.

Muidugi on  Janukovõtšil absoluutne võimutäius. Kuna ta hoiab Julia Tõmošenkot endiselt vanglas, siis on opositsiooniliidri rolli endale haaranud kuulus poksija Vitali Klõtško, kes teatas, et Janukovõtsiga pole enam võimalik mingeid kompromisse teha, kuna ta ei arvesta rahva arvamust. Klõtškod toetab ka Arseni Jatsenjuk, kes on üks Ukraina haritumaid ja läänemeelsemaid poliitikuid, endine välisminister ja Tõmošenko võitluskaaslane.

Muide, tuntud Ukraina ekspert Anders Aslund ennustab Janukovõtsi võimu kestuseks mitte rohkem kui umbes kolm kuud. Sellisel juhul tuleb nii EL kui ka Eesti välispoliitika Ukraina suhtes täiesti ümber mõelda, aga loodetavasti positiivses mõõtmes.

Artikkel on ilmunud 20.12.2013 veebiväljaandes Delfi.

Roland Kasela: kas jäin hiljaks?

Roland KaselaOn ilmselge, et viimase aasta paariga on Eesti ühiskonnas võimust võtnud rahulolematus tekkinud olukorra suhtes. Ringi vaadates ei tundu nagu põhjust olevat – teedel vurab usinasti järjest rohkem autosid, ehitatakse teid ja maju, kaubanduskeskused murduvad pühade ajal inimmassi all, inimesed on kogukad jne. Samas võib igaüks tunnetada ja näha, et inimeste nägudel puudub ehe rõõm ja silmis sära.

Kas selle põhjuseks võib olla, et hetke Eesti ühiskonnal puudub hea, arusaadav ja realiseeritav eesmärk? Selleks võiks olla SMART reeglitele vastavad sihid, mida jälgides peaksid eesmärgid vastama järgmistele tunnustele: konkreetsus (specific), mõõdetavus (measurable), saavutatavus (attainable), reaalsus (realistic) ja ajastatus (timed).Paljud äriettevõtted on tänaseks aru saanud, et eesmärk on ettevõtte jaoks üks kõige olulisemaid faktorideid, millest saab alguse motivatsioon, mis kandub ka allapoole. Kui seda juhitakse oskuslikult, jõuab see iga valdkonna töötajani ja on tihti oluliselt suurem motivaator kui isiklik boonus. Olen paljudega sellel teemal vaielnud, kui jäänud siiski kindlaks oma arvamusele, et ühiskonnal ja ettevõtel ei ole väga suuri erinevusi, mõlemad on üks ja sama inimeste kooslus ning nende juhtimine.

Siht «jõuda viie Euroopa rikkama riigi hulka» pole ilmselt kunagi vastanud SMARTi reeglitele ja pole töötanud eesmärgi seadmise algusest saadik. Üks suueremaid eesmärke oli 20 aastat tagasi jääda püsima iseseisva riigina, mis on tänaseks saavutatud. Ka vahepealne buumiaeg Eestis võis olla võimendatud sellest, et inimestel oli olemas hea eesmärk.

Eestlane on ülimalt töökas ja ennastpiitsutav rahvas ning on ilmselge, et ilma uue tõsiselt väljakutsuva eesmärgita hakkab seltskond kiratsema ja sisemiselt käärima. Paljude arvates on tegemist tugeva usalduskriisiga poliitika suhtes, mida kindlasti see ka on, aga need on pigem väljundid üleüldisele eesmärgi puudumisest tekkinud kriisile.

Kuna ma leian end olevat täiesti tüüpiline Eesti kodanik, leian vastused iseenda seest ja ümber. Mul on olemas justkui kõik – auto, maja, töö, hobi, pere jne. Aga mis saab edasi? Nagu minul endalgi, on tähelepanu pöördunud kvaliteedi, õigluse ja muudele niisugustele teemadele. On ilmselge ja arusaadav soov liikuda veelgi suurema täiuslikkuse poole. 

Vaadates ringi jällegi enda sees, siis õiglustunne ütleb, et kõik pole korras. Ennist välja käidud väide, et mul on olemas justkui kõik, pole ju tegelikult tõene, sest kõik peale mu perekonna kuulub pangale. Seega see kõik on õhkõrn ja kestab täpselt seni, kuni olen terve ja suudan töötada ning lisaks saada keskmisest oluliselt kõrgemat palka. Õiglustunne küsibki, et kuidas saab olla nii, et mina, kes ma kõik need aastad olen järjepidevalt tööd teinud, pole kunagi raha maha joonud ega kasiinodes mänginud, vaid ausalt ja edukalt äri ajanud ning seda veel tulemusrikkas valdkonnas, nagu seda IT on, olen ikkagi seisus, kus mul on 60 000 eurot laenu, mida maksan ilmselt elu lõpuni. See tähendab seda, et ma pole vaba ega saa näiteks lihtsalt aega maha võtta ja elu üle järele mõelda.

See olukord ei pruugigi olla probleemiks, sest on olemas ühiskondi, kus laenudest elamist peetakse normaalseks ja keegi ei juurdle selle üle. Siiski mina, kes ma olen kasvatatud vanaema tõekspidamiste järgi ehk siis 100 aasta taguste veendumuste eeskujul, tean väga hästi, et võlg on võõra oma ja see tekitab stressi.

Ilmselt kõige suuremat depressiooni tekitab see, et mis iganes meediakanalit ma ei vaata, räägitakse hommikust õhtuni ainult näputäiest väga rikastest inimestest meie endi ühiskonnast. Need on inimesed, kes on selle sama ajaga suutnud teenida oluliselt suurema teenistuse kui mina. Saan aru, et kapitalistlikus ühiskonnavormis, kuhu me ka ise väga igatseme, on rikkus alati kogunenud vaid näputäide rikaste kätte, kes võimutsevad. See, et ma pole osanud neid võimalusi ära kasutada, mis on olnud kõigile võrdsed, on minu enese saamatus.

Ükski normaalne inimene pole võimeline end teistest viletsamaks tunnistama, kuna teame alati ise, mis on selle põhjuseks, et meid teistega võrreldes halvemasse valgusesse pannakse. Tänu sellele teadmisele me suudamegi edasi elada ja püüelda. Inimesele on loomuomane ja alateadlik tegevus end pidevalt teiste liigikaaslastega võrrelda ja selles võrdluses  tunnen mina, ning arvatavasti enamik eesti inimesi, end halvasti. Olen selles üsna kindel, kuna inimesed on samades olukordades oma mõtetelt üsna sarnased ja ma tean, et ise olen kindlasti keskmisest inimesest oluliselt paremas olukorras.

Aga kuidas nii ikkagi juhtuda sai? See, mis juhtus 20 aastat tagasi, oli väga unikaalne olukord maailma ajaloos – kõik riigi ja rahva oma tuli muuta äkitselt tagasi kapitalistlikuks ja anda tagasi eraomandisse. Sellise protsessi kogemust polnud kellelgi ja seega tuligi kõike leiutada ning seda meeletu kiirusega, kuid kindel on see, et kiirustades tehtud otsused ei saa kunagi head olla. Analoogiat otsides saame seda välja tuua esimese Eesti Vabariigi tekkest, mille erisuseks oli see, et oli olemas teatud hulk rikkaid ja muule rahvale hakati järjest looma tingimusi, kuidas oma ärisid edendada.

Teise vabariigi erinevus seisnes selles, et kõik olid võrdselt stardijoonel. Nõukogude võim oli meist teinud kõigist võrdselt rikkad või vaesed, olenevalt sellest, kuidas seda keegi enda jaoks defineeris. On ilmselge, et õiglustundele kõige suurema hoobi annabki see, kuidas sai 20 aastaga tekkida selline kihistumine, kus keskklass on õhkõrn ja paljuski näiline ning enamik rahvast elab siiski oluliselt vaesemalt kui me oleksime seda eeldanud. On tekkinud näputäis neid, kes kontrollivad suurt osa majandusest ja ka poliitikast. Kas tegemist on minu kadedusega, mis minu enese sees käärib, või on see õiglustunne? See ei mängi isegi mitte olulist rolli, kuna mõlemad on minu arvates inimlikud ja loomulikud tunded.

Kas oleks saanud ka teistmoodi minna? Tegelikult oli ju algne plaan selline, et ettevõtete privatiseerimine pidi andma suure hulga väikeosanikke, paraku see ei realiseerunud. Ilmselgelt olid väga tugevas positsioonis ettevõtete  tollased juhid, kes panid lihtsalt käpa peale enamikule suurtest äridest. Olen ise pealt näinud ühe suure ettevõtte erastamist ja loomulikult oli see ärastamine. Minu ema ja isa olid kogu oma töövõimelise elu töötanud ühes suures ettevõttes ja oleks loomulik olnud, kui minust oleks tänaseks saanud selle ettevõtte osanik. Paraku on läinud nii, et ema püüab ära elada oma pisikesest pensionist ja oma vanemate talu metsa müügist, ning isa on manalamees. Loomulikult ei huvita seda ettevõtet enam ammu nende inimeste käekäik, kes kogu oma elu nende jaoks töötanud olid.

Kas midagi saaks veel muuta? Alati saab, aga selleks on vaja samasugust inimeste ühtsustunnet, nagu oli 80ndate lõpus, kus inimesed suudaks teha mida iganes. Põhimõtteliselt ei näe ma muud võimalust, kui rahvas peab tänase valitseva seltskonna tüüri juurest eemale peletema, sest vabatahtlikult ei tee seda keegi. Ka seadustest tulevate vahenditega on seda väga raske teha, kuna seadused kaitsevad ja kindlustavad tänaste võimukandjate trooni. Praegused erakonnad ja inimesed nende koosluses on üksteisega niivõrd seotud ja isikute tasandil sidemeid täis, et põhimõtteliselt ei ole oluline, kes nendest parteidest võimule saab, mingisugust radikaalset muudatust see ei too. On ilmselge, et tänapäevases Eesti poliitikas ja ka äris toimivad endiselt sidemed, tutvused, altkäemaksud  jms, nagu oli ka Nõukogude ajal. Miks me küll sellest välja ei saa? Järelikult inimesed, kes täna juhivad poliitikas ja ka majanduses, on endiselt kommunistid ja vana mõtteviisiga. See on ka loogiline, kuna ärastamise käigus oli kõige suurem eelis startida tolleaja tippjuhtidel, kes selleks saamiseks pidid olema veendunud kommunistid ja selle süsteemi sõdurid. See ei nõua erilist analüüsivõimet, et mõista, et tegelikult on kõik tänased tegijad 50 + vanuses ja elnud enamuse oma elust NL ajal.

Olles ise IT-ettevõtte looja ja juht, näen selgelt, kuidas võimalusena terendab uus juhtimine ehk juhtimine 2.0, mis pöörab lähiajal kogu organisatsiooni struktuuri peapeale. Inimesed, kes tegelikult loovad ettevõttes väärtust – võtmetöötajad – ja inimesed, kes vahetult suhtlevad kliendiga, muutuvad kõige olulisemaks. Juhid, kelle roll oli varem number üks, muutuvad tegelikult teenindavaks personaliks, kes peavad tagama töötajate heaolu, naeratava näo ja sobiva rolli, mis teeb alluva õnnelikuks. Kõik see tähendab aga otsustes kaasarääkimist ja kogu info omamist. Nii peab kunagi juhtuma ka riigi juhtimisega. Riigi eesotsas peavad olema rahva teenrid, kes hommikust õhtuni töötavad selle nimel, et inimestel oleks naeratus näol. Ilmselt läheb äris võitluseks, kuna vana ja uue juhtimismudeliga ettevõtted hakkavad konkureerima. Sellisel juhul on näha, kes vanadest suudavad ümber orienteeruda uuele ja kes mitte.

Pikka aega on räägitud Eesti oma Nokiast, mis teeks meid maailmas tuntuks. Miks ei võiks olla meie Nokiaks olla uus ühiskonnamudel, mis vastab 2.0 juhtimise loogikale. Miks me ei võiks teadlikult arendada välja uue unikaalse ühiskonna, kus oleks häid aspekte nii kapitalismist kui ka sotsialismist, mida mõlemaid me teame. Miks ei võiks riik anda inimestele kõik nende põhivajadused elamiseks tasuta – valgus, soojus, vesi, võimalus treenida, võimalus raha hoida jne? Niikuinii kasutatakse nende saamiseks loodusvarasid ja ressursse, mis kuuluvad rahvale. Kas keegi on kokku arvutanud, kui palju tunde kulub inimesel selle peale, et teatada elektri, vee, sooja, prügi, solgi jms näite ja maksta arveid, millega kaasneb ka stress. Nagu kapitalismis, tuleks luua äriettevõtele konkureerimiseks võrdsed tingimused ja aidata tekitada omanikutunne. Miks ei võiks elu tuua tagasi maale?

Kahju on sellest, et inimese eluiga on lühike ja minul isiklikult on kahju igast päevast, mis ma olen elanud teadmisega, et kõik võiks olla palju paremini ja ei ole seda ainult seepärast, et me oleme tohutud kannatajad ja ei suuda ühte hoida ning kehtestada oma õigusi. Mida me tegelikult tahame? Eelkõige tahame teada tõde ja seda, mis on täpselt toimunud. Tahame riiki, kus valitsejatel poleks saladusi ja kus korruptsioon oleks kõige karmimalt hukka mõistetav tegevus. Samuti tahame, et inimeste õiglustunne oleks kaitstud. Kus on jõud, kes suudab seda kõike teha ilma, et nad tänaseid valitsejaid ja nende toetajaid ei suruks ära nii, et need omakorda hakkaksid vastu töötama, vaid suudaksid teha koostööd kõikidega. Eesmärk oleks luua kogu riigist meeskond, kes liigub ühtse suuna poole.

Kas ma tõesti jäin sündimisega 10 aastat hiljaks, et olla täna võitjate poolel? Ei, see on ajutine. Hiljaks võivad jääda need, kes täna end ei muuda!

Artikkel on ilmunud 18.12.2013 veebiväljaandes Postimehe arvamusportaal. 

  • Praegune leht 1, lehti kokku 3
  • 1
  • 2
  • 3