Arhiiv - January 2013

Karli Lambot: Vaba Tallinna Kodanik: kuidas edasi?

Valimiste järel huvitab ilmselt paljusid, eriti aga meie toetajaid, mida kavatseb valimisliit Vaba Tallinna Kodanik edaspidi ette võtta. Olime ju Tallinna valimiste ajaloos  kõige enam hääli – ligi 9000 – saanud nimekiri, mis jäi valimiskünnise alla.

Me ei pea end üheselt kaotajateks, vaid mitmeski mõttes võitjateks ja samamoodi võiks tunda end ka meie valija. Pea kõikjal Eestis tegid valimisliidud väga hea tulemuse. Riigiparteidel õnnestus küll tänu massilisele kampaaniale peatada kodanikeühenduste pealetung pealinnas, ent kasutades Hardo Aasmäe sõnastust: seekord jäi rindejoon Tallinna ette pidama. Nelja aasta pärast on meie positsioon kahtlemata hoopis teistsugune.

Jätkame survegrupina

Oleme ühe oma eesmärkidest täitnud sellega, et suutsime valimisdebattidesse sisse tuua kohalikud teemad. Järk-järgult võtsid riigiparteid oma retoorikasse Vaba Tallinna Kodanikule olulised küsimused, milleks on kodanike suurem kaasamine, ausam ja professionaalsem linnajuhtimine ning linnaosadele suurema otsustusõiguse andmine. Päris kindlasti kavatseme jälgida ja vajadusel survegrupina tegutseda, et neid lubadusi ellu viidaks.

Valimiste järel on valimisliidu seisund kahtlemata õiguslikult teisenenud. Kuid meie soov olukorda Tallinnas muuta ja selle nimel järjekindlalt tööd teha ei ole kusagile kadunud – see on üksnes tugevnenud. Seetõttu on Vaba Tallinna Kodanik otsustanud tingimata kokku jääda, minna järjekindlalt edasi meie programmiliste alustega ja võtta kaugemaks sihiks järgmised valimised.

Üks on kindel: Vaba Tallinna Kodanik ei asuta uut erakonda. See olekski absurdne, kuna oleme veendunud, et kohalikes omavalitsustes ei peaks jäme ots olema mitte erakondade, vaid kogukondade ja kohaliku elu edendajate käes. Ometi tuleb meie seltsingul luua uus struktuur ja vastavate võimaluste kaalumisega parasjagu tegelemegi. Oleme otsustanud asutada MTÜ Vaba Tallinna Kodanik, mis eristub selgesti erakondlikust poliitikast ja keskendub peamiselt kohaliku elu valdkondadele. Meie hulgas on palju kohaliku elu aktiviste, kellele on kogukondlikus elus kaasalöömine nii südameasjaks kui ka eluviisiks.

Praegusel etapil on Vaba Tallinna Kodanik aktiivselt tegelemas halduskogude liikmelisuse küsimusega. Lähtudes valimistulemustest ja Tallinna linna põhimäärusest peaksime Tallinna linnaosade halduskogudes olema esindatud 17 kohaga.

Teatavasti ületas Vaba Tallinna Kodanik  5% künnise Pirital, Kesklinnas, Haaberstis ja Nõmmel. Paljud meie liikmed said mitusada häält. Kui 2009. aastal poleks Keskerakonna initsiatiivil tehtud linna põhimäärusesse mitmeti tõlgendada lubavaid muudatusi, siis oleksid Vaba Tallinna Kodaniku kandidaadid halduskogudes sees. Arusaadavalt on ebaõiglane, kui vahetult kodanikuühiskonna ja linnaosade seltsidega seotud inimesed, keda kohalikud elanikud valisid, jäetakse hoopis välja ja asendatakse tunduvalt napima toetusega parteilastega. Oleme tellinud erapooletu õigusliku analüüsi ja kaalume halduskogude liikmelisuse osas kohtusse pöördumist.

Teeme opositsiooniga koostööd

Kõrvale ei saa jätta ka koostööd opositsiooniga. IRL on kutsunud asumiseltside esindajaid halduskogude komisjonidesse ja Vaba Tallinna Kodanik on sellest pakkumisest kahtlemata huvitatud. Meil on kandidaate ja eksperte, kes komisjonidesse sobivad ja töösse lülituksid.

Valimiskampaania jooksul pöörasime tähelepanu häältepüüdjatest peibutuspartidele, kellel polnud kavatsustki volikogus tööle asuda. Nüüd saame kokku lugeda üle 30 volikogusse valitud pardi, kes on sealt juba „lendu läinud”:  üheksa ministrit, üks europarlamendi liige, 19 riigikogu liiget ja neist mitme asendusliikmed, kes jätkavad samuti riigikogus. Kavatseme nende asendajatel silma peal hoida.

Meie valija ei peaks mingil juhul arvama, et tema hääl on neljaks aastaks „uinunud”. Vahepealsel ajal muudame elu kibedaks neil linnavõimu juures olijail, kes loodavad stagneerumise jätkumisele ega soovi muutusi. Kodanike tahtmisega peab linnavalitsus arvestama varem või hiljem. Tegime esimese sammu ja teeme ka järgmised.

Artikkel on ilmunud 20.11.2013 Õhtulehe portaalis.

Sirje Kiin: „Sirp, lõika, alasile, haamer, löö!“

„Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö!
Nõukogu elu, tuksu võimsa hooga,
too õnne rahvale, me tubli töö!“
Johannes Semper

Vägisi tuleb meelde ENSV ehk Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi hümni teise salmi teine rida, kui jälgin suurt Sirbi-skandaali ehk kultuurisõda. Sisuliselt on tegu poliitilise skandaaliga, mis on viinud haritlaste pahameele nii kaugele, et nõutakse kultuuriminister Rein Langi tagasi astumist. Protestiavaldusi on teinud kõik loomeliidud ja Ajakirjanike Liit, ajakirjandus pulbitseb kirglikest artiklitest, opositsioon pärib Riigikogus aru, mis toimub, miks toimub ja kes vastutab?

Esmalt meenutan, mida tähendab Sirp eesti kultuuris? Sirp (endise nimega Sirp ja Vasar, vahepeal lühikest aega ka Reede) on 73 aastat vana kultuuriinstitutsioon. Nädalaleht loodi küll esimesel nõukogude võimu okupatsiooniaastal 1940 (esimene number ilmus 5. okt. 1940) ideoloogilise võitluse vahendina just nimelt haritlaskonna ajupesuks, kuid Sirbist kujunes pärast Teist maailmasõda ja Stalini perioodi lõppu eesti haritlaskonna jaoks eluliselt oluline, professionaalne kultuurileht, kus viimased 50 aastat on analüüsitud erinevate kunstialade loomingut süvenenult ja väärikalt. Sirbil oli tõhus roll Eesti taasiseseisvumisvõitluses, siin ilmusid legendaarse loomeliitude pleenumi kõned, kurikuulsad Priit Pärna poliitilised karikatuurid, Sirbis on töötanud paljud nimekad eesti kultuuritegelased, kirjanikud, muusika- ja kunstiteadlased. Ka mul oli noore kirjanduskriitikuna au olla Sirbi kirjandustoimetaja aastail 1974-1978, Sirbi autor olen olnud 40 aastat, Sirbi lugeja olen olnud 50 aastat.

Sirpi saab praegu lugeda tasuta netist www.sirp.ee, sest seda antakse välja maksumaksja raha eest. Sirbi trükiarv võis ulatuda ENSV ajal kohati kuni 50 000 – 60 000 eksemplarini, sest Sirp oli ainus leht, kus kultuurilugude ridade vahelt immitses vabamat vaimu. 1990. aastail langes trükiarv tavapärase kultuuriväljaande tasemele: tänavu oli tellijaid 2000, tiraaž 5000, kuid sotsioloogiliste uurimuste andmetel ulatub Sirbi lugejate arv 84 000 inimeseni, neist 23 -24 000 loevad Sirpi pidevalt, viimase toimetaja andmeil on lugejate arv paberil ja netis 30 000.

Mis siis nüüd juhtus? Kuna Sirbi senise peatoimetaja Kaarel Tarandi ametiaeg sai ümber, korraldati uue peatoimetaja leidmiseks avalik konkurss, seal kandideeris kolm pika ajakirjanduskogemusega meest, kuid konkurss kukkus (või kukutati? miks kukutati?) läbi. Seejärel määrati kogenud ajakirjanikust ajutine kohusetäitja ehk kt kuni uue konkursini. Aga siis toodi äkki päevapealt ja sihtasutuse põhikirja rikkudes kohale uus peatoimetaja kt, kirjanik ja ärimees Kaur Kender, (kes ei osalenud konkursil, kel ei ole kõrgemat haridust ega mingit varasemat ajakirjandusliku töö kogemust, nagu nõuti konkursil), kes koondas jõhkralt (võimalik, et ebaseaduslikult) päevapealt nelja erineva kultuurivaldkonna toimetajad, viies lahkus ise ja kuues kaalub lahkumist. Esimene avaldus Kaur Kenderi suust oli, et „kultuur on ju tegelikult boring as sh¤t“ ehk maakeeli: kultuur on igav p¤sk. Kaur Kender on avaldanud üheksa raamatut, tema romaanid on kurikuulsad oma jõhkra ja vägivaldse sisu poolest, ta ei ole kirjanike liidu liige. Küsimus pole aga selles, kas Kender on hea või paha kirjanik, kas Sirp on igav või huvitav leht.

Skandaali kurjajuur seisneb selles, et tegemist on väidetavalt Reformierakonna juhtpoliitikute telgitaguse sekkumisega vaba ajakirjanduse protsessi, sest Sirbi kriitilised juhtkirjad ja poliitikaartiklid olid juba aastaid valitsuserakonnale pinnuks silmas. Seda kinnitab üks lahkunud toimetajaist, kelle käes olevat süüdistust tõendav kirjavahetus. Niisiis on skandaali keskmes süüdistus, et Reformierakond eesotsas kultuuriminister Rein Langiga üritab suukorvistada vaba (kultuuri)ajakirjandust.

Nimelt on Kaur Kender oma toimetajavisioonis lubanud poliitikud „humaniseerida“, anda neile Sirbis sõna ja üldse teha lehte nii, et sellest „jääks normaalse riigi mulje“. Kenderi sõnu võib mõista nii, et ta hakkab tegema riigitruud lehte. Reformierakond eitab poliitilist sekkumist, kuid kohemaid jäi kultuuriminister valetamisega vahele: algul teatas, et tal pole kogu looga mingit pistmist, tegelikult kohtus ta Kenderiga 8. nov. ja lubas Sirbile 40% honorariraha juurde. SA Kultuurileht, kes Sirpi välja annab, on ametlikult Kultuuriministeeriumi alluvuses ning kõik toimuv on ministri vastutusel.

Kahjuks pole tegu üksikjuhtumi ega erandiga. Sirbiga tehtu on vaid viimane näide Reformierakonna hiljutistest katsetest allutada avalik sõna valitsuse kontrolli alla. Alles äsja üritas kultuuriminister suunata oma esindajat avalik-õigusliku ringhäälingu nõukokku, sest seal olevat asi kontrolli alt väljas. Eelarveseaduse varju all püütakse kärpida parlamendi tegutsemisvõimalusi ning opositsiooni õigusi vaikselt nii, et varsti poleks valitsusel enam vaja Riigikogu isegi mitte kummitempli rollis, nagu seni tihtilugu asi on.

Kõik need ebademokraatlikud poliitilised suundumused on andnud alust väita, et praegu Eestis toimuv on uue vaikiva ajastu algus. Teistele, ka mulle meenutab see vanu kompartei aegu, kus partei tahtel toimetajaid päevapealt vallandati ja vahetati, ilma kellelegi aru andmata. Inimesed on pihtinud murelikke lugusid teisteski riigiametites toimunust: algul kuulutatakse välja avalik konkurss, see kukutatakse läbi ja siis pannakse kohale ebapädev, ent võimutruu mees.

Kogu skandaali taustal on oluline silmas pidada Reformierakonna positsioonide kaotust äsjastel kohalikel valimistel ning nende toetuse pidevat langust: 2010 oli Reformierakonna toetus 41% ja 2012 39%, praegu ainult 18%, st peaministri partei toetus on kukkunud juba neljandaks ehk viimaseks parlamendierakondade hulgas.

Kõige jahmatavam on aga see, missugune hirmuõhkkond on Eestis tekitatud. Kui avaldasin kaks nädalat tagasi valitsuse kultuuripoliitikat kritiseeriva artikli „Kõik sõltub kultuurist“, hakkasin saama kolleegidelt erakirju, kes tänasid, et julgen väljaspool olijana kritiseerida kultuuri ja rahvusteaduste alarahastamist, kuid tunnistasid samas, et nemad ise ei söandaks ega saaks seda teha, sest sel juhul jääksid nad ilma tööst või rahast. Samasugust vaikimishirmu kogesin nüüd, kui küsisin Sirbi skandaaliga seotud kultuuriinimestelt küsimusi. Küsin nüüd, kas see on enam vaba ja demokraatlik Eesti, kus inimesed kardavad töökoha kaotushirmus suud lahti teha, et oma arvamust avaldada ja kus minister sekkub jõhkralt vabasse ajakirjandusse?

Artikkel on ilmunud 19.11.2013 veebiväljaandes Estonian World Review.

Andres Herkel: Sirbi peatoimetaja konkurss kukutati läbi

Sirbi peatoimetaja konkurss kukkus läbi, sest see kukutati läbi. Nii Ivo Rull, Andres Ammas kui Ülo Mattheus on väljendanud seisukohti, mis mõtestavad kriitiliselt Eesti erakonnademokraatia olukorda. Vähe sellest, mõnel neist on otsest või kaudset pistmist Vaba Isamaalise Kodanikuga – «keskkomiteele» ohtliku isemõtlejate organisatsiooniga.

Aga nagu kinnitatakse, meil on vaja ebakonstruktiivse kriitika asemel konstruktiivset. Nii väljenduti ühe rühmituse visioonidokumendis, mis pidi sillutama teed uue peatoimetaja kohusetäitja tulekule. Millegipärast meenuvad mulle vestlused Aserbaidžaani presidendiga, kel oli kombeks jagada opositsiooni «ebakonstruktiivseks» ehk halvaks ja «konstruktiivseks», keda alles tuleb kasvatama hakata.

Küsimus polegi ainuüksi Kaur Kenderis ja ülitormakalt koondatud toimetajates. Kultuuriavalikkuse pahameele on see juba ära teeninud. Sest arusaam kultuurist hakkab kuidagi nihestuma, kui nii käiakse ümber Doris Kareva ja teistega. Aga sisulisem küsimus on see, kas peatoimetaja kohusetäitja on õigustatud tegema kaugeleulatuvaid struktuurimuutusi? Äkki üritaks ikkagi edasi minna konkursiga? Ja veel olulisem küsimus on, kas me saame usaldada konkursse, mida Eestis korraldatakse oluliste ametikohtade täitmiseks?

Korraldatakse konkurss, kõik on justnagu peab, aga siis öeldakse, et need kandidaadid ei sobi. Otsekui althõlma leitakse keegi, kes tuuakse esile väljaspool konkurssi, otsustuse korras. Aga althõlma juhitud konkursid murendavad usaldust ning kinnistub arusaam, et iga konkurss ongi vaid vormiline ja lõpuks määratakse ikkagi ametisse see, keda valdkonda kureeriv erakond seal näha tahab.

Aga järjest hullemaks läheb, Sirbi näide pole ju ainus. Rahandusminister ja kultuuriminister tahavad riigieelarve baasseadusega muuta ringhäälingunõukogu koosseisu. Ja selleks, et teha ruumi ministeeriumi kantslerile, kes mõni aeg tagasi just seoses kantsleriks saamisega nõukogu koosseisust taandus. Kakskümmend aastat on avalik-õiguslik ringhääling hakkama saanud poliitilise tasakaalustatuse ja eneseregulatsiooni põhimõttel, aga nüüd enam justkui ei saa!

Korraldaks vahelduseks mõne asja nõnda, nagu see on kohane edenenud demokraatiaga riikidele. Et inimesi ei tehta lolliks ja kultuuriinstitutsioonile jäetakse tema eneseväärikus.

 

Artikkel on ilmunud 15.11.2013 Postimehe arvamusportaalis

  • Praegune leht 1, lehti kokku 4
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4