Arhiiv - December 2012

Tõnis Lukas: linna juhtimine nõuab pühendumist

Vahur Kalmre tegi ettepaneku leppida peale valimisi volikogus kokku linnapea isikus, aga jätta ta siis edaspidi suhteliselt sõltumatult oma tööd tegema, vähemalt oma meeskonna saaks ta ise koostada.

Arvan, et selline mõttesuund on õige.

Parteide määratud, nende kontoritele küll mugavad, kuid valdkonnas mitte kõige säravamad abilinnapead ei pruugi sellega aga veel kaduda. Nimelt ei ole abilinnapea koht alati üksnes selleks, et inimene ennast seal teostada saaks, vaid kohaks, kus tehakse endale nimi, et siis tegelikuks eesmärgiks, näiteks riigikogu liikmeks kandideerimiseks, tuntust koguda.

See on erakondlik kollektiivne investeering. Parteid peavad silmas nende kohtade täitmisel esmalt lisaressurssi (kandidaadi tuntus, esinemisvõimalused, linna vahendite suunamise võimalus), mida saab kasutada hilisemaks valimiseduks. Erakondlike valimiste jätkudes ei kao see huvi kuhugi.

Eesmärgile, asjatundlikule linnavalitsemisele, lähemale viiks linnadirektori ametikoha loomine, nii nagu see on näiteks Saksamaa munitsipaalvõimu mudelis.

Poliitiliseks juhiks ehk linnapeaks saaks hoopis linlaste poolt otse valitud volikogu esimees, linnadirektor juhib linnavalitsust kui linna haldusaparaati ja on ametis pikema perioodi kui üks linnavolikogu koosseis. Kui ta tõesti linnale kasu toob, võidakse ta küllalt kergesti ka konkursil teiseks ja kolmandaks perioodiks valida, olgu siis võimul juba pealegi mõni uus partei või valimisliit.

Sellise süsteemi käivitamine nõuaks aga suurt julgust ja pealehakkamist, et linnavalitsuse ametikohad lahti haakida «parteilisest toiduahelast».

Keeruliseks teeb selle asjaolu, et niisuguse linnajuhtimise sisseseadmiseks peaks muutma ka kohaliku omavalitsuse valimise seadust, mida saab teha aga ainult parteide nimekirjadest kokkuvalitud riigikogu.

Vahefiniši valimised

Seega peaks see olema järgmiste parlamendivalimiste teema, osa haldusreformist.

Kutsugem siis üles 2015. aasta kevadel riigikokku kandideerijaid väitlema selle üle ja lootkem, et valijad valivad riigikokku enamikus jõud, kes lubavad tegevteolise igapäevase linnajuhtimise erakonnapoliitika ahelaist, see tähendab enda otsese mõju alt, vabastada.

Moraalne lagunemine ilmneb alati, kui oma valimisaegset ja -järgset käitumist õigustatakse omameheliku žestiga, et see on ju üksnes mäng. Mängumehed ei pruugi aga elulises rollis väga tuumakad ollagi.

Kui tahame näha ametikandjate aukartust oma ülesande, oma linna ees, tuleb lõpetada mäng.

Kes on päriselt kuningas, kahur või ratsu, peab selleks olema lõpuni. Ei ole võimalik saavutada eesmärki ja linlaste rahulolu, kui valimistel on vigurid oma kohtadel, aga poole peal (siis, kui tegelik volikogu koosseis kokku tuleb) jäetakse lauale ainult etturid.

Tegelikus elus me ei taha, et kindral lahkub lahinguväljalt esimesena või kapten laevalt. Õnneks on Tartu linnapea kohalik ja oma nimekirja esinumber algusest lõpuni.

Kuid häirib, et osa parteide kindralstaabid on muutnud Tartu oma käsitluses teisejärguliseks paigaks – pidades silmas nii omavalitsuse võimalusi kohapealset elu suunata kui ka soovimatust kohapealseid liidreid esile tõsta.

On kujunenud kiht elukutselisi poliitikuid, kelle professionaalsus seisneb mõnel juhul peamiselt selles, et nad on erinevatel viisidel saanud koha riigikogus ega kavatse sealt enam kunagi lahkuda.

Selliseid proffe silmas pidades käsitlevadki parteikontorid kohalikke valimisi vaid vahefinišina, ettevalmistusena järgmisteks parlamendivalimisteks. Kohalikke lihtliikmeid nähakse vaid kahurilihana neis võitlusis.

Mis saab siin olla ilmekam tõendus, kui see: selmet anda võimalus kohalikel poliitikutel endale tuntust koguda ja ise kaela kandma hakata, esinevad debattidel nende eest tihti riigikogu liikmed, kes volikokku tulla ei kavatse.

Nii kindlustatakse olukord, kus reklaami tehakse neile, kes on seda juba niigi piisavalt saanud (see on kui avalöök riigikogu valimiskampaaniale), ning hoitakse pildilt eemal võimalikud uued parteisisesed konkurendid.

Selle asemel, et lasta väidelda neil, kes tegelikult volikokku lähevad, et nad saaksid silma paista ja selle võrra valijatelt kopsakama mandaadi saada, võetakse nende nina alt ära tohutu hulk hääli. Siis ise jälle Toompeale asudes jäetakse endast maha rida eluaegseid asendusliikmeid, kes on muutunud sõltlasteks ja tänuvõlglasteks, vajades järgmistel valimistel jälle kedagi enda asemel püüne peale hääli korjama.

Ka koalitsiooniläbirääkimisi ei malda peibutuspardid jätta tegelike volikoguliikmete pidada, siingi peavad just nemad meediale trafaretseid lühilauseid edastama, nagu igapäevatartlased seda teha ei oskaks.

Alaväärsus ei vii elu edasi

Tegelikult vajab aga Tartu pikemat vaadet, kui professionaalsed poliitikud oma hetkejõukatsumistes näevad. Just selleks avaramaks vaateks on tarvis, et linna asju korraldaks tugev ja populaarsetest erinevates valdkondades tegevatest tartlastest koosnev volikogu.

Siis lõpeb ehk ka Tartu rolli pisendamine ja tuntakse taas edasiviivat aukartust oma linna ja oma ülesannete ees. Siis ehk on võimalik ületada see hambutu ambitsioonitus, mis paistab praegu olevat kõige dramaatilisem arengupidur.

Kui ikka debatist debatti hõigatakse Tartu peamise eesmärgina välja vastavalt kas jääda või lausa saada (!) Lõuna-Eesti keskuseks, tuleb nutt peale.

Selline eesmärgipüstitus on Tartule alandav.

Esmalt seetõttu, et Euroopa mastaabis siiski nähtava ülikooliga linn ei saa rahulduda vaid piirkondliku tõmbekeskuse staatusega.

Teiseks oleks see ju tagasiminek võrreldes nii ajaloolise kui isegi praeguse seisundiga, kui Tartut õnneks veel tuntakse Euroopas ja isegi Põhja-Eestis.

 

Artikkel on ilmunud 31.10.2013 maakonnalehes Tartu Postimees.

Külliki Kübarsepp: Erakonnad ei otsinudki Tallinnas võimalusi võimuvahetuseks

Tallinna võim jäi kukutamata mitmel põhjusel. IRL, Reform ja sotsid polnud linna tasandil nelja aasta jooksul eriti millegagi silma paistnud. Tegemist oli üsna nõrga opositsiooniga ja ühe linnapeakandidaadi agressiivne kampaania ei saanud mitme aasta tegematajätmisi korvata. Sotsidele maksis ka see kätte, et nad istusid päris lõpuni kahel toolil korraga.

Veel suurem põhjus on see, et Tallinna opositsiooni esindavad erakonnad ei tee enam ammugi koostööd. Neil puudub tõsisem infovahetus, mille kaudu luua ühiseid aktsioone ja sõlmida vajalikke kokkuleppeid.

Vaba Isamaaline Kodanik tegi juba 2012. aasta kevadel ettepaneku moodustada suur valimisliit Keskerakonna vastu. Eitav vastus tuli tol korral sotsidelt, aga teised isegi ei reageerinud.

Kõik erakonnad püüavad säilitada oma värve, logo ning hoida kõrgel statistilisi näitajaid. Rohkem kui sisuline pööre Tallinnas huvitas neid oma tulemus. Väljaspool Tallinna on aga tavapäraseks kujunenud see, kui kohalikud liidrid (sh isegi erakondade liikmed) panevad kokku oma valimisliite, kuid erakondade keskkontorid putitavad lausa vägisi paariliikmelisi parteinimekirju sinna kõrvale. See ei ole sisuline tegevus.

Tulles tagasi Tallinna juurde, on selge, et nelja aasta tegemata töö ei korva helikopterite ja välkumata jäänud tissidega. Selleks oleks olnud vaja resoluutsemaid samme korruptsiooni vastu võitlemisel, kummaliste lisaeelarvete menetlemisel ning linnaaktivistide kaasamist. Erakonnad peaksid küsima, miks nad pole olnud alt tulevale kodanikuinitsiatiivile avatud ja miks vabad kodanikud ise ei taha osaleda erakondade nimekirjades.

Opositsioonierakonnad suunasid paljus oma teraviku pigem valimisliitude vastu, mitte ei otsinud parimat võimalust, kuidas koos Keskerakonda võita. See näitab selgelt, et tegelikult ei otsitudki võimalusi võimupöördeks.

Valimistulemuste puhul võib nentida, et eeskätt kindlustati oma võimu Toompeal. Tallinn on sisuliselt ainuke linn, kus tekkivad võimukoalitsioonide vahekorrad võivad mõjutada Toompea koalitsiooni. Ma ei usu, et Tartus toimuv sellele olulist mõju avaldab.

Kui valimiskampaania sõnumid oleksid olnud jõuliselt suunatud valijate motiveerimisele tulla valima, oleks olukord võinud muutuda. Ja seda üheskoos Vaba Tallinna Kodanikuga, kelle tulemus, uskuge või mitte, oli diskrimineerivate konkurentsitingimuste juures väga tugev.

 

Artikkel on ilmunud 29.10.2013 veebiväljaandes Delfi.

Sirje Kiin: Tallinn contra Eesti

Äsjalõppenud kohalikud valimised tõid selgemini kui kunagi varem esile Tallinna ja ülejäänud Eesti vahelised ületamatud vastuolud. Need vastuolud ilmnevad eeskätt poliitilises kultuuris, korruptsiooni astmes, mõtteviisis, aga ka valijate keeles ja väärtustes. Tallinn muutub „tänu“ Eesti lahkele ja liberaalsele, nö euroopalikule valimisseadusele, mis lubab hääletada ka mittekodanikel, üha rohkem vene linnaks selle sõna halvimas tähenduses.

Keskerakond, kes järjekordselt võitis Tallinnas valimised, panustas peamiselt venekeelse valija totaalsele hirmutamisele stiilis – kui meie võimult lahkume, jääte kõigest ilma (pensionilisast, tasuta ühistranspordist jm). Kõlasid hoiatused, et nn „pronkssõduri öö“ vägivaldsed sündmused võivad korduda ja hakkavad toimuma vaat et iga päev, maksud ja hinnad tõusevad jne. Vene valija hirmutati kõikvõimalike valedega enne valimisi niivõrd ära, et valima „veeti kasvõi hambaidpidi trepiastmetest üles sante ja raukasid“, neil oli „kästud valida teatud numbrit“ ja seda nad ka käte värisedes tegid. Kui vajalikku numbrit või sedelit ise üles ei leidnud, aidati vanurit lahkesti kõrvalt ikka nii, et lõpuks õige (st keskerakonna) number sedelile kirjutati.

Üks Tallinna valimiste vaatlejaist, turundusspetsialist Ave Vurma kirjutas 20. oktoobril Facebookis tunnistajana, kuidas „valimislehtede ainsate tühjade allkirjakastide taga olid vaid eesti nimed“, kuidas „tihti esitati dokumendina punane Vene Föderatsiooni pass, hiljem leiti kusagilt üles ka Eesti elamisluba ja keskerakondlik reklaam. Paluti abi, et mis see number ikka oli… Abistajaid leidus. Just majast väljas, ukse juures, roheline KE kleepsuga apelsine täis kott kaenlas. Isegi politsei ei ajanud neid minema – lubatud. Töötavad, eks.“

Põhja-Tallinna jaoskond, millest Ave Vurma kirjutab, oli nr 94, mis asub Sõle põhikoolis. Aga samasuguseid pilte avanes tihti ka mujal, eriti Koplis ja Lasnamäel, kus venekeelne, et mitte öelda umbkeelne elanikkond on ülekaalus.

Ärahirmutatud vene inimeste aktiivsus ja eesti valijate (ilmselt igasuguses poliitikas pettunute) passiivsus jättiski Tallinnas taas kolmandat korda (üle tosina aasta) võimule Keskerakonna, kes kasutab häbe(ne)matult ja massiliselt maksumaksja raha räigeks valimispropagandaks ning kelle jätkuvalt korruptiivsed teod on viinud juba mitmeid ametnikke kohtupinki ja trellide taha. Kui Eesti üldine valimisaktiivsus jäi kõvasti alla 60%, siis vene valijad tulid välja vähemasti 75%liselt.

Tallinna ainus lootus on nüüdseks uuenenud opositsioonil, keda asub juhtima Isamaa ja Respublica Liidu linnapea energiline kandidaat Eerik-Niiles Kross, kirjanik Jaan Krossi poeg, kes tegi agressiivse, lausa ameerikaliku kampaania ning suutis seni neljandaks närbunud erakonna viia Tallinnas teisele kohale.

Tallinn küll kaotas, aga kokkuvõttes – Eesti siiski võitis need valimised. Miks ma nii väidan? Sellepärast, et päris paljude omavalitsuste võim siiski vahetus üle Eesti. Värsket verd oli kõikjal hädasti vaja. Eriti rõõmustas mind Viljandi pärimusmuusika festivali juhi Ando Kivibergi võimas valimisvõit mu kodulinnas. Koguni kolmandik Eesti valijaist hääletasid uusi sõltumatuid vabakondlasi ja nende valimisliite, mis on uute, mitteparteiliste kodanikuliikumiste kohta päris tõhus tulemus. Vabade kodanike valimisedu on eriti hinnatav seetõttu, et kampaaniatingimused olid täiesti ebavõrdsed: Riigikogu erakondadel oli kasutada kampaaniaks sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha, vabakonnad aga rahastasid oma kampaaniat vaid vabatahtlikest annetustest ja liikmemaksudest. Rahastamise vahe oli vähemasti kümnekordne, aga tulemuste vahe ainult kahekordne.

Näiteks Vaba Isamaaline Kodanik pääses Tartu linna volikokku, ehkki jäi Tallinnas napilt alla 5% künnise. Üle Eesti valiti uue kodanikeühenduse VIKi kandidaate viieteiskümnesse omavalitsusse. Aga see on vaid üks näide kodanikeühendustest, oli kümneid teisi kodanike valimisliite, kes võitsid oma kodukohas. Tõsi, mõnedesse valimisliitudesse olid pugenud ka argpükstest valitsuserakondlased, kes isegi ei julenud neil valimistel kandideerida oma partei nime all, sest nende üldine maine on langenud niivõrd madalale. Keskerakond omakorda viskas oma ridadest välja kümneid liikmeid, kes julgesid kandideerida kodanike valimisliitudes. Poliitilised kired möllasid tänavu tõesti kuumalt.

Esmakordselt valimistele läinud kodanikuliikumised võtsid hääli endale peamiselt reformierakonnalt ja sotsidelt, need kaks parteid olidki nende valimiste suurimad kaotajad.

Vaid kolmandik Eesti valijaist hääletas tänaste võimuerakondade poolt ja tervelt kolmandik keskerakonna poolt. Niisugused on laias laastus tänased üle-Eestilised jõujooned pärast 2013 kohalikke valimisi.

Eesti noored korraldasid ka tänavu varivalimised, noorte hääled võitsid just valimisliidud ja vabakondlased, mitte suured erakonnad. See näitabki meile selgesti kätte Eesti poliitilise maastiku tulevikusuunad: stagneerunud valitsusparteid kaotavad toetust, vabade ja sõltumatute kodanikeliikumiste toetus kasvab.

Lõpuks küsin ameerika moodi: mida on meil neist valimistest õppida? Kuni valimisseadust ära ei muudeta nii, et riigi ja kohaliku elu üle saaksid otsustada ainult kodanikud (nagu see on endastmõistetav USAs, Kanadas, Lätis jm), tuleb kõigil Eesti poliitilistel jõududel õppida sisuliselt (st nii maailmavaateliselt kui olmeliselt) suhtlema ka venekeelse inimese ja mittekodanikuga, et vabastada nad keskerakondlikust valedevõrgust ja hirmukrambist. Teiseks tuleb igal Eesti kodanikul vaadata otsa kõigepealt iseendale ja küsida, kas Eesti saatus läheb sulle korda? Mida saaksin mina ise teha selleks, et Eesti poliitika ja minu kodukoha elu oleks homme parem?

 

Artikkel on ilmunud 22.10.2013 veebiväljaandes Estonian World Review.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 9
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4