Arhiiv - September 2013

Andres Herkel: Tallinna valimisnimekirjade peidus pool

Tallinna linnapeakandidaadid on praegu huviorbiidis, ehkki enamasti unustatakse nende pürgimus juba mõni nädal pärast valimisi. Hoopis vähem tähelepanu on pälvinud nimekirjad nende selja taga. Ometi sisaldub seal ülioluline info. 

Suletud parteinimekirjad

Selles artiklis vaatlen kolme küsimust. Esiteks seda, milline on nn peibutuspartide roll ja keda tahetakse volikokku viia suletud parteinimekirjaga. Teiseks seda, mil määral tähtsustab üks või teine nimekiri tööd linnaosade halduskogudes. Kolmandaks seda, kui suure osa moodustavad Keskerakonna nimekirjas sõltlased, see tähendab inimesed, kelle töö ja leib sõltub otseselt linnast.

Paistab, et laiem avalikkus pole nn ülelinnaliste nimekirjade rolli Tallinnas ikka veel teadvustanud, ehkki neid kasutati ka neli aastat tagasi. Seda enam tasub kiigata Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehele, et teada saada, kuidas erakonnad ja valimisliidud ise oma kandidaate hindavad. Eriti põnev on peibutuspartide positsioneerimine. Kas nad on esil ka ülelinnalise nimekirja tipus või juletakse siin rohkem esile tõsta neid kandidaate, kes tegelikult saavad ja tahavad volikokku minna?

Kõige masendavam on ses suhtes Reformierakonna nimekiri. Peibutuspartidena kvalifitseeruvad ministrid, Riigikogu liikmed ja europarlamentäär Savisaar-Toomast on siin hõivanud tervelt kolmteist esimest positsiooni. Reaalselt volikokku minevatest kandidaatidest leiame Õnne Pillaku alles nimekirja neljateistkümnendalt realt. Sellest võib välja lugeda vaid ühte – võõrandunud valimismudel, mille puhul volikogu hakkab taas koosnema peamiselt asendusliikmetest, sobib Reformierakonnale ja nad on sellega seotud silmakirjalikkuse täielikult omaks võtnud.

Reformierakonna nimekirja tipp: Valdo Randpere, Taavi Rõivas, Keit Pentus-Rosimannus, Jürgen Ligi, Hanno Pevkur, Urmas Paet, Kristen Michal, Vilja Savisaar-Toomast, Igor Gräzin, Paul-Eerik Rummo, Remo Holsmer, Laine Randjärv, Maret Maripuu, Õnne Pillak, Ülle Rajasalu.

IRL-i nimekiri erineb Reformierakonna omast peamiselt linnapeakandidaadi poolest, sest erinevalt Randperest ei ole Eerik-Niiles Kross peibutis. Sedasama ei saa aga öelda järgneva nimekirja kohta, kus erandiks on üheksandaks platseerunud Tarmo Kruusimäe. Ka tema järel tuleb Riigikogu liikmeid, rivi lõpeb Siim Kabritsaga ja temale järgnev Madis Kübar on kolmas tegelik üritaja. Avalikult reklaamitud „Krossi meeskonda” (Yoko Alender, Tiit Meren jt) ei ole erakonnasiseselt tõsiselt võetud ning ülelinnalises nimekirjas ei pääse nad üldse pildile.

IRL-i nimekirja tipp: Eerik-Niiles Kross, Urmas Reinsalu, Siim-Valmar Kiisler, Liisa-Ly Pakosta, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Sven Sester, Erki Nool, Tarmo Kruusimäe, Mart Nutt, Reet Roos, Siim Kabrits, Madis Kübar, Priit Värk, Avo Üprus.

Keskerakonda eristab teistest see, et neil on hulk linnapoliitikuid. Ilmselt just sellepärast on Riigikogu liikmeid nimekirja tipus vähem kui Reformierakonnal või IRL-il. Samas hinnatakse tähelepanuväärselt kõrgelt oma ekstreemsete avaldustega tuntuks saanud Riigikogu liiget Yana Toomi, kes paikneb kohe Edgar Savisaare kannul.

Keskerakonna nimekirja tipp: Edgar Savisaar, Yana Toom, Toomas Vitsut, Merike Martinson, Toivo Tootsen, Marika Tuus-Laul, Elmar-Johannes Truu, Mailis Reps, Viktor Vassiljev, Kaja Laanmäe, Jüri Ratas, Jelena Glebova, Andres Kollist, Daisy Järva, Tiit Terik.

Ainsana on parlamendierakondadest põhjust kiita sotsiaaldemokraate, kes vähemalt ülelinnalise nimekirja puhul on paigutanud peibutised lõppu. Ainsa erandina on esiplaanil linnapeakandidaatAndres Anvelt, kelle tegelik kavatsus volikokku minna on küsitav.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirja tipp: Andres Anvelt, Vadim Belobrovtsev, Barbi-Jenny Pilvre-Storgard, Anto Liivat, Hanno Matto, Jaak Juske, Maris Sild, Lauri Laats, Lauri Läänemets, Maimu Berg, Reet Laja, Lennart Mängli, Kadi Pärnits, Jüri Pihl, Igor Kopõtin.

Vaba Tallinna Kodanik vastandub nii peibutajate kasutamisele kui ka muudele kartellierakondade hädadele. Sisedemokraatia harjutus nimekirja koostamisel lõppes aga sellega, et esinumbriks ei saanud ei valimisliidu juht Karli Lambot ega ka linnapeakandidaatHardo Aasmäe. Esikohale hääletati hoopis Mähe Seltsi esimees Erik Vest. Kui veteran Aasmäe kõrvale jätta, leidub siin tulevikutegijaid, kellele erakondade edutamismehhanismid on olnud suletud või vastuvõetamatud.

Vaba Tallinna Kodaniku nimekirja tipp: Erik Vest, Brit Kerbo, Karli Lambot, Hardo Aasmäe, Külliki Kübarsepp, Ülle Mitt, Kadri Jäätma, Tarmo Treimann, Mati Ilisson, Jaan Riis, Anne Hansberg, Kaur Kivirähk, Andrus Lipand, Margus Jaago, Kuido Merits.

Konservatiivne Rahvaerakond eristub peamiselt sellega, et kolmandik selle nimekirja esikümnest kannab ühte ja sama perenime. Esikümme: Mart Helme, Martin Helme, Einar Laigna, Anti Poolamets, Aivar Koitla, Andrus Leberecht, Vaike Nõmm, Helle-Moonika Helme, Mait Riisman, Heino Seljamaa.

Andku ülejäänud nimekirjad andeks, aga nende volikokku jõudmine oleks mu meelest suuremat sorti ime. Küll aga toon mõne neist esile järgmises analüüsilõigus.

Valmisolek osaleda halduskogudes

Tallinna linnaosade halduskogude ja nende moodustamise kohta pole Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehelt võimalik leida mitte ridagi. Halduskogud moodustab Tallinn ise, kuid nende moodustamise aluseks on kohalike valimiste tulemused linnaosades. Paraku ei tea valijad enamasti isegi seda, kes kandidaatidest saavad halduskogudesse kuuluda ja kes mitte. Siin on kaks kriteeriumi: elukoht vastavas linnajaos ja isiklik sooviavaldus. Mulle on alati mõistatuseks jäänud, kuidas see teave valijani jõuab.

Vaatamata halduskogude staatuse ebamäärasusele ning nende järjekindlale marginaliseerimisele praeguse linnavalitsuse poolt on ühe või teise nimekirja kandidaatide valmisolek tööks halduskogus päris oluline näitaja. See kõneleb ühtaegu nii kandidaatide kohaidentiteedist ja pühendumusest, aga ka nimekirja kui terviku koostamise professionaalsusest ja sellest, kui tähtsaks nimekiri rohujuuretasandi demokraatiat peab.

Halduskogude koosseisu kinnitamise komisjon tegi oma otsuse 13. septembril ning selle alusel avaneb järgmine pilt:

Isamaa ja Res Publica Liit: kandidaate 230, halduskogudesse 169 ehk 73,5 protsenti;

Vaba Tallinna Kodanik: kandidaate 93, halduskogudesse 65 ehk 69,9 protsenti;

Sotsiaaldemokraatlik Erakond: kandidaate 188, halduskogudesse 129 ehk 68,6 protsenti;

Reformierakond: kandidaate 398, halduskogudesse 208 ehk 52,3 protsenti;

Keskerakond: kandidaate 454, halduskogudesse 180 ehk 39,7 protsenti;

Tallinna Rohelised: kandidaate 35, halduskogudesse 12 ehk 34,3 protsenti;

Konservatiivne Rahvaerakond: kandidaate 86, halduskogudesse 28 ehk 32,6 protsenti;

Üle-Eestiline Valimisliit: kandidaate 74, halduskogudesse 21 ehk 28,4 protsenti.

Selgelt eristuvas juhtrühmas on IRL, Vaba Tallinna Kodanik ja sotsiaaldemokraadid, Reformierakond on kusagil vahepeal ja Keskerakond kuulub üllatuslikult alumisse liigasse.

Nimekirja pikkuse ja halduskogu-teadlikkuse vahel arvestatavat seost ei ole, seda näitab Keskerakonna tulemus. Miks see nii on, vajab põhjalikumat analüüsi, kuid esile võib tuua paar mõtet. Esiteks ei ole Keskerakond huvitatud halduskogust kui rahvaesindusest, vaid võimu tsentraliseerimisest ja linnaosavalitsuste parteistamisest. Nad lihtsalt ei võta halduskogusid tõsiselt. Teiseks on Keskerakond jõulisemalt kui keegi teine täiendanud oma ridu vähe motiveeritud sõltlastega, kelle jaoks linnaosa, kus kandideerida või halduskogusse kuulumine ei omagi tähtsust.

Tulevikus on loomulikult otstarbekas tõsta halduskogude staatust ning korraldada nende valimine eraldi protseduurina, mis oleks kõigile valijaile hoomatav ja selge.

Ilmavaatega erakond või munitsipaalmaffia?

Keskerakonna näol ei ole tegemist mitte maailmavaatel põhineva erakonna, vaid munitsipaalmaffiaga. See järeldus heiastub, kui võtta ette nende Põhja-Tallinna nimekiri. Esimese hooga loendasin ainuüksi ühe linnaosa nimekirjas 27 kandidaati, kelle otsene tööandja on Tallinn. Siia kuuluvad plakatiskandaaliga halba kuulsust kogunud linnaosajuhid Karin Tammemägi ja Priit Kutser, aga ka neid õigustama sunnitud linnaosa avalike suhete nõunik Katrin Hinrikus, samuti linnaosa noorsootöö nõunik Heleni Praks.

Edasi: Põhja-Tallinna all tegutseva Salme Kultuurikeskuse direktor Toomas Loo ja asedirektor Merike Purde; Mart Ummelas ja Üllar Luup Tallinna Televisioonist; Jelena Sokolovskaja ajalehest „Stolitsa”; lisaks hulk koolijuhte ja õpetajaid, samuti teiste linnaosavalitsuste ning Vene Kultuurikeskuse töötajaid. Väljapaistvamad munitsipaalametite pidajad, kes üritavad Kalamajas ja mujal kätt valgeks saada, on Linnatranspordi Aktsiaseltsi juht Enno Tamm, Tallinna Turgude direktor Tiia-Liis Jürgenson ning Linnaplaneerimise Ameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein.

Ma ei jõua siin süveneda teiste linnaosade nimekirjadesse, kus muuseas võib leida veel mitu Põhja-Tallinna ametnikku. Kuid võimupüramiidi käekiri on kõikjal sama. Keskerakond on parteistanud linnaaparaadi ja paneb kandideerima ka erakonda mittekuuluvaid ametnikke, kui neil on vähegi arvestatavad eeldused saada hääli. Maffiale iseloomulikult võib eeldada, et mitte kõik 454 kandidaati pole end vabatahtlikult üles seadnud. Liikumapanev jõud on hirm kaotada töökoht ning „ristiisa” soosing.

Palusin ühel kenal ini.mesel linnaametnike erakondlikku kuuluvust ja osalemist valimistel eraldi analüüsida. See on mahukas töö ja seni oleme suutnud läbi võtta vaid linnaosade valitsused ja nende allasutuste juhid. Selles kategoorias leidsime kokku 95 inimest, kes kuuluvad erakondadesse. Neist koguni 66 on Keskerakonna liikmed, järgnevad Reformierakond ja Konservatiivne Rahvaerakond võrdselt 8 inimesega. Veel ühesuunalisem pilt avaneb, kui vaatame, kes kandideerivad ja millistes nimekirjades. 38 linnaosavalitsuste töötajat kandideerib Keskerakonna nimekirjas ning neile vastandub vaid üks julge (Merili Tamm), kes kandideerib Reformierakonnas.

Veel on mõned vintsked koolipapad: Reaalkooli direktor Gunnar Polma kandideerib Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas, Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur IRLi nimekirjas ja Toomas Kruusimägi Inglise Kolledžist Reformierakonnas. Keskerakonnastatud koolijuhte on palju rohkem.

Keskerakonna „pikk nimekiri” on tegelikult silmamoondus. See ei koosne mitte niivõrd ilmavaate järgi rivistunud kandidaatidest, vaid eeskätt isikliku leivakannikahuviga juhitud sõltlastest. Nii kurb ja kole see ongi! Ja just see teeb linnaametite depolitiseerimisest nende valimiste kõige sisukama üleskutse.

Artikkel on ilmunud 30.09.2013 veebiväljaandes Delfi .

Andres Herkel: kuidas Tallinna volikogule võim tagasi anda?

Kalev Kallemetsa 25. septembril Postimehe võrguväljaandes avaldatud käsitlust Tallinna volikogu viletsusest ja sellega kaasnenud ettepanekuid olukorra parandamiseks tuleb üksnes tervitada. Tähelepanuväärne on juba see, et volikogu allakäiku möönab volikogu liige.

Küll aga on tema olukorra parandamise kavas mu meelest mõnest põhiküsimusest mööda mindud. Nood ettepanekud on ju kenad soovitused – laiendada arutelude temaatikat ja kaalu, kaasata eksperte jne. Mulle meenutab see riigikogu töö- ja kodukorra muutmist 2009. aastal. Kallemets räägib linnaelu puudutavate ekspertarutelude toomisest volikogusse. Ja väga õige! Samuti vajadusest anda komisjonidele võimalus sõltumatute analüüside tellimiseks. Jälle õige! Samasuunaline uuendus tehti parlamendis, uksed avati raportite koostamisele ja olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele fraktsioonide ettepanekul.

Riigikogus on see kaasa toonud pigem ikka head kui halba. Siiski ei saa märkimata jätta paljude riiklikult tähtsate küsimuste taandamist pelgaks parteipropagandaks, mida tuleks vältida. Riigikogu mainekujunduses pole toonane algatus suurt läbimurret toonud. Arvan, et Kallemetsa ettepanekud mõjuksid Tallinna volikogule umbes samamoodi. Teoreetiliselt on see samm õiges suunas, kuid olulist läbimurret siit ei tule, kui samaaegselt ei muutu midagi olulist taustsüsteemis.

Selleks on vaja tugevamaid meetmeid. Esiteks tuleb linnavalitsus depolitiseerida nõnda, et poliitiline otsustustasand jääkski volikogusse. Selle lahenduse radikaalsem variant eeldab mittepoliitilist, konkursi teel välja sõelutud linnapead, kes saab oma tööülesanded volikogult. Pehmem variant jätaks linnapea ja halduskogude valitud linnaosavanemad poliitilisteks figuurideks, aga sellega poliitilise juhtimise tasand ka piirduks. Kõigi praeguste abilinnapeade, ametite juhtide, Mupo-juhtide ja priitkutserite töölemääramine parteikontori kaudu on suuremat sorti arusaamatus, mis ongi meid ummikusse viinud.

Tugev volikogu eeldab, et valitutel on selge ja üheselt mõistetav mandaat. See viib meid taas peibutuspartide ehk praegu volikokku kandideerivate ministrite, riigikogu liikmete ja Euroopa Parlamendi saadikute juurde. Olukord, kus kandideeritakse, kuid tegelikult volikogus tööle ei hakata, tuleb lõpetada. Allar Jõks paneb ette, et uus mandaat tühistaks eelmise ehk siis volikokku valituks osutudes lahkub riigikogu liige oma senisest ametist. Karm, aga selge süsteem. Ma ei näeks õnnetust ka selles, kui riigikogu liikmed saavad olla ühtaegu volikogus, ent kindlasti ei peaks nad sealt sel juhul saama täiendavat tasu. Peaasi on ikkagi see, et volikogu oleks volikogu, mitte linnavalitsuse puudel. Praegusel juhul on aga tegemist valijate otsese eksitamisega, mida kõik parlamendiparteid teevad.

Volikogu, mis koosneb peamiselt asendusliikmetest, on nõrk. Seda ainuüksi juba sellesama fakti pärast, et ollakse kellegi teise vari, tänuvõlglane ja aseaine. Sellisel volikogul on väga raske võtta initsiatiiv.

Mis aga linnavalitsuse tasakaalustamisse ja mitteideoloogilise munitsipaalpoliitika kujundamisse puutub, siis sisaldub Kallemetsa artiklis üks väga huvitav idee. Tõsi, ta isegi ei toeta seda otsesõnu, vaid soovitab «kaaluda». See on Stockholmi ja Helsingi mudel, kus linnavalitsus moodustatakse mitmeparteilisena ehk nõnda, et iga poliitilise jõu osakaal linnavalitsuses on proportsionaalne nende saadud kohtade arvuga volikogus. Sel juhul pole tavapärast koalitsiooni ja opositsiooni ning munitsipaalpoliitika peaks arvestama kõigi valimistel edu saavutanud osapoolte seisukohtadega. Muuseas võiks selline lähenemine tasakaalustada meil teisigi kestva võimukakluse ohvriks jäänud omavalitsusi.

Igal juhul on Tallinna juhtimine sügavas ummikus ja üksnes volikogu aruteluformaadi muutmisega pole seda võimalik sealt välja tuua. Lisaks volikogule vajavad täiendavat võimustamist ja pädevuste laiendamist ka linnaosade halduskogud. Need sammud eeldavad aga laiapõhjalist diskussiooni ja kokkulepet poliitiliste jõudude vahel – arusaama, et senisel moel pole enam võimalik edasi minna. Kahjuks aga on teema praeguse valimiskampaania tulipunktist välja jäänud.

Artikkel on ilmunud 27.09.2013 Postimehe arvamusportaalis.

Külliki Kübarsepp: miks on poliitreklaami mõiste umbmäärane?

Keskerakond on viinud administratiivse ressursi kuritarvitamise enneolematu tasemeni. Eriti suur on probleem Tallinnas. Kas Eesti ikka on arenenud Euroopa riik? Või kuulume Keskerakonna pakutud lahenduste tõttu pigem Kesk-Aasia või Kesk-Aafrika riikide perre?

Tallinna maksumaksja rahaga korraldatav kontserdituur maksab 120 000 eurot ja Savisaare kepikõnnireklaam 136 000 eurot. 72 000 euro eest teavitatakse mänguväljakute rajamisest. Kutseri ja Tammemäe küünilised isikureklaamid Põhja-Tallinnas jäävad nende kulude kõrval isegi tagasihoidlikuks, kuid maksavad reaalselt kindlasti palju enam kui avalikkusele nimetatud 500 eurot.

Mida teha, et poliitiline kultuur tagasi tuua? Äsja kuulsime siseminister Ken-Marti Vaheri esituses tema tavapärast retsepti: kriminaliseerime! Kõlab nagu vangipaneku ähvardus, aga jutu sisu on õõnes. Tegelik probleem on selles, et olemasolevad seadused ei toimi ja seda nende tõttu, kes on aastaid Eesti seadusloomet juhtinud.

Poliitilise reklaami mõiste on Eesti seadustes lahti kirjutamata. See annab võimaluse tõrjuda vastuväiteid ja öelda, et Savisaare kepikõnnireklaam või Kutseri plakat polegi valimistega seotud. Ehkki iga terve mõistusega inimene saab aru, et on küll. Kutseri ja Tammemäe puhul sai sellest nii aru ka erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Komisjon tahab nüüd, et riigikogu kirjutaks poliitilise reklaami mõiste seadustes selgelt lahti.

Poliitilise reklaami definitsiooni puudumine ja see, et järelvalvekomisjonil pole pädevust piiripealseid juhtumeid poliitreklaamina kvalifitseerida, on teinud olukorra selliseks, nagu ta meil on. Kui 2005. aastal oleksid sellised sätted kehtinud, siis oleks olnud võimalik K-kohuke rajalt maha võtta. Nüüdsed kepikõnnid, nagu ka eelmise korra kartulid ja küttepuud (mis pealegi makstakse kinni meie ühise raha eest) on ju kohukese loomulik järg.

Vähem mäletatakse, et aastatel 2003-2005 tehti riigikogus erinevate algatajate poolt kokku kolm katset poliitilise reklaami sätestamisega algust teha. Nood põrkusid Reformierakonna ja Res Publica vastuseisule. Nüüd on rahastamise kontrollikomisjon jõudnud selleni, et teema juurde tuleb tagasi tulla. Sest parem hilja kui mitte kunagi.

Probleemiga tegeleb ka riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Juba kuu aega kaalutakse, kas Kutser rikkus oma plakatiga selle aasta 1. aprillist kehtivat korruptsioonivastast seadust. See ütleb, et «avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ametiisiku poolt ametikohustust rikkudes avaliku ülesande täitmiseks mõeldud materiaalse või muu ressursi kasutamine ametiisiku enda või kolmanda isiku huvides, kui see toob kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule». Minu meelest sai Kutser põhjendamatu eelise ülejäänud umbes kahesaja Põhja-Tallinna kandidaadi ees, kel selline reklaamivõimalus puudus.

Kui ka see tõsiasi takerdub lõpmatusse hämamisse, et siis polnud veel kampaaniaperiood ja keegi ei teadnud, kas Kutser kavatseb kandideerida, siis saab seadust konkretiseerida. Võib lisada puust ja punaseks tehtud sätte, et avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ka ametiisiku enda reklaam avaliku teenuse või ürituse propageerimisel.

Tekib küsimus, miks pole poliitikud seni midagi ette võtnud. Miks ollakse kurikaeltest mitu sammu maas? Vastus peitub kartellierakondade olemuses. Kuigi Keskerakond rakendab poliitilise kultuuri halvimaid näiteid, on ka teised parteid seni olnud huvitatud seaduste ebamäärasusest. Sest mine tea, kus mõni «omadest» vahele jääks.

Artikkel on ilmunud 25.09.2013 Postimehe arvamusportaalis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4