Arhiiv - August 2013

Jüri Saar: Pärast „suuri tüürimehi”

Keskerakonna senisel kujul kadumine toob automaatselt kaasa Reformierakonna võimupositsioonide kaotuse, sest ilma „päris halva taustata” on palju keerulisem „hea” välja näha.

Eesti poliitikas on aset leidmas muutused, mida ühed paaniliselt kardavad ja teised pikisilmi ootavad. Võimuparteid hoiavad hinge kinni, sest habras võimu teostamise konstruktsioon, mis esialgu kuidagiviisi püsib, võib iga vähegi tugevama õhuvõnke korral kokku kukkuda. Reformierakonna ja Keskerakonna ühistaust ja -sisu hakkavad omandama üha selgemaid vorme. Varasemad kahtlused nende parteide varjatud ühisosas leiavad järjest enam kinnitust, sest näeme personaalseid vahetusi nii Keskerakonnast Reformierakonda kui ka vastupidi. Viimastel aegadel aset leidnud suuremat sorti prominentide ja väiksemate tegijate üleminekud oma näiliste vastaste leeri toovad esmapilgul esile siinsete poliittegelaste ideepuuduse ja põhimõttelageduse. Neil poleks justkui ei au ega häbi, kui meenutada näiteks mõne aasta taguseid teatraalseid tigedussööste.

Keskerakonna võimaliku lagunemise põhjus on nõrkus, mis tuleneb otseselt selle erakonna liidri süvenevast nõrkusest. Pole keeruline näha, et juhi „vägi” on jäänud ahtaks. Hüsteerilist laadi lubadused terve Eesti tasuta ühistranspordiga õnnelikuks teha, Postimees ära osta või presidendikohast suureliselt loobuda on natuke koomilisedki. Nagu ka kollase meedia teated tema üha uutest vallutustest vastassugupoole esindajate seas. Uut jõulist peremeest pole kusagilt võtta, dünastia jätkajast pole siiani midagi kuulda olnud. Kõik kõrval kasvama hakanud võrsed on „pealik” ise maha raiunud, eeskujuks kombed, mis juba Ivan Julma aegadest tuntud on olnud.

Keskerakonnas loodud juhtimismudel on orientaalne, klientelistlik, mida on paljud märganud. Vähem on nähtud, et ühe isiku baasil on sihipäraselt üritatud kujundada kogu Eesti poliitilise elu mustrit. Muidugi on arhetüüpidele toetuvad skeemid nagu „hea ja halb uurija”, klanitud ja ilusa Beatlesi kõrvale („valge kaabu”) loodud pätilik Rolling Stones („must kaabu”) ja paljud sarnased mentaalsed duaalsed dispositsioonid laialt tuntud. Need on „pahad” muulased, kes esindavad naaberriigi huve ja ahistavad „häid põliseestlasi” või teistpidi vaadatuna „head internatsionalistid”, kes pistavad rinda „pahade natsionalistidega”, mis teeb sama välja. Ja seda etendust mängima on olnud keskpartei koos reformiparteiga ideaalne, olemata kumbki avalikult rahvuspõhine poliitiline jõud.

Riigi vastu suunatud erakond

Kõige suuremad küsimused selle Eesti poliitika „suure vastasseisu” puhul ei kerki aga mitte seoses populismi, vaid hoopis lojaalsusega. Keskerakonna kriitika võimukoalitsiooni aadressil on alati ulatunud riikluse baaspõhimõteteni (nt kas lubada topeltkodakondsust, kes tohivad osaleda valimistel, mis keeles peab toimuma riiklikult rahastatud õppetöö ja võimu teostamine, kas ühineda Euroopa Liiduga), millele on pakutud alternatiivseid „teise väravasse löödud” lahendusi. Sellega koos on oma elektoraati meelestatud pidevalt Eesti kui riigi vastu, süvendades inimeste enesetaju ohvrina ja õhutades neid soovima näha Eestit väikese Venemaana.

Keskerakondlik poliitiline diskussioon ei käi mitte detailide, üksikasjade üle olemasoleva riikluse raamis, vaid selle raami kui terviku õiguspärasuse üle, balansseerides pidevalt isegi kriminaalses mõttes lubatu-keelatu piiril, seejuures otsesest avalikust konstitutsioonivastasest tegevusest hoidudes. Tulemuseks on olukord, kus Eestis ametlikult registreeritud poliitiline jõud töötab sisuliselt siinse n-ö riikliku satus quo vastu. Kõige halvem on aga, et valitsuskoalitsioon teeb näo, nagu selline asi võiks sobida demokraatlikku õigusriiki ja on igati normaalne ega reageeri piisavalt resoluutselt. Mida näiteks tegi valitsus, kui Tallinna linnapea ei täitnud oma kohust kaitsta linna vandaalide eest 2007. aastal, vaid puges peitu ja leidis nende käitumisele igasugu õigustusi? Vastus on: mitte midagi. Ja seda põhjusel, et vastuolu Tallinna ja Toompea vahel sobib hästi „suure vastasseisu” mudelisse. Mida hirmuäratavamad jõud all-linnas võimutsevad, seda kindlam on valitsuskoalitsiooni positsioon, kuigi seda laadi vastandumine kujundab paiknemise justkui permanentses „eksistentsiaalses olukorras”.

Siinjuures tuleb tähele panna, et venekeelne valijaskond ei kao koos praeguse juhi kadumisega. Ja nende, s.o meie venelaste häälte uue omaniku osas pole siiani selgust. Vene elektoraadi suur osa jääb esimese hooga pärast Keskerakonna drastilist nõrgenemist omapead, mis on kergesti prognoositav muutus. Uus keskerakonnalaadne vene partei on ilmselt tekkimas, võib-olla isegi nii, et erakonna nimi jääb samaks. Peagi kuuleme liidrist: tõenäoliselt saab see olema figuur, kes räägib küll eesti keelt, kuid esindab avalikult (suur)venelikku mentaliteeti. Moskva toetus võib saada osaks ka üllatusesinejale, sest allpool ei tea tavaliselt keegi, mis suunas „välk lüüa võib”. Mingi osa eestivenelaste häältest langeb tulevikus ilmselt sotside saagiks. Kuigi mõni sotsialist oskab päris hästi imperiaalset häält teha ning ega seegi tähelepanuta jää, kuid sotsidest „suure tüürimehe” juhitud partei asendajaid ei saa. Intelligentsemat sorti rahvas on Keskerakonnast populismi tõttu juba enne eemale tõmbunud, nii pole ka nende baasil suuremat toetust loota.

Praegune võimuvõitlus eri leeride vahel Reformierakonna sees pole erakonna nõrgenemise põhjus, vaid samuti nõrkuse tagajärg, mille üks märk on mässajad omade hulgas. Selle partei „suur juht” ja „perekond” proovivad koos küll halba olukorda parandada, kuid siiani tulemusteta. Reformipartei esindajad pole kunagi väitnud, et on vigadeta, kuid Keskerakonna taustal võidi alati öelda: „Me pole ideaalsed, kuid meist paremaid ju pole. Kui meid ei vali, saate nemad” ning tagataskus oli ootamas varukaardina ähvardus „panna leivad Keskerakonnaga ühte kappi”. Ja see mudel töötas tõrgeteta, eriti hästi Eesti rahvusgruppide ja „esimese ja teise Eesti” lõikes. Keskerakonna senisel kujul kadumine toob automaatselt, lausa paratamatult kaasa Reformierakonna võimupositsioonide kaotuse nii kohtadel kui ka üle Eesti, sest ilma „päris halva taustata” on endal palju keerulisem „hea” välja näha.

Eelkirjeldatud muutuste sisu on kõrgemotsionaalsele taustale vaatamata objektiivne. Keskerakonna ja Reformierakonna palju aastaid kestnud väline duell, kuid sisuline duett, millega teineteist vastastikku rünnati ja tugevdati, hakkab saama läbi. See tagas pikaks ajaks stabiilse üldise võimujoonise, kuid enam mitte. Nüüd see laguneb ja viimase vaatusena lähevad Keskerakonnast Reformierakonda üle need, kes on käsitletavad materjalina uuenenud Reformierakonna jaoks. Nii tekibki sisuliselt uus Koonderakond, kuhu hakkab koonduma parteilasi, kes n-ö üle jäävad.

Ideetud tipp-poliitika ihalejad

IRLi isamaalise poole liider on suurest poliitikast lahkunud ja jätnud jüngrid omapead. IRLil on oht muutuda ilma isamaalise tiivata ebastabiilseks väikejõuks Reformierakonna armust, see aga ei suuda aktiivsetele respublikaanidele pakkuda väärikat leiba ja leivakõrvast. Tõehetk, mil otsustatakse „olla või mitte olla”, saabub koos Toompealt lahkumisega, sest võimupartei erinevalt ideeparteist ei saa eksisteerida ilma võimuta, kuid võib seda edukalt teha ilma ideedeta. Ümberformeeruvasse Reformierakonda, kes ei seo ennast ammu enam mingi ideoloogiaga, hakkab seetõttu lisaks kogunema ka praeguse väiksema koalitsioonipartneri aktiivsemaid liikmeid, kes soovivad iga hinna eest jätkata tipp-poliitikas. Eelnimetatud muutuste tulemusena tekivad siinsele poliitmaastikule uuenev Reformierakond, uus venelaste partei ja tugevneb teatava piirini sotside partei. Viimane on praegu punnpositsioonis, sest ei saa midagi teha ega öelda, kuna iga liigutus tooks praeguse kuvandi raames kaasa valijate toetuse languse. See kõik kokku aga tähendabki Eesti kartellierakondade poliitilist stagnatsiooni, ei miskit muud.

Hoopis teistmoodi ja märgatavalt halvem näeb asi välja valijate poolt vaadatuna. Nende inimeste hulk, kes erakondade ja teada nägude hulgast endale sobivat ei leia, üha kasvab, liikudes juba 50% suunas. See ähvardab Eestit tõelise legitiimsuse kriisiga, mil võimulolijad ei suuda oma võimupositsiooni valitsetavatele enam veenvalt põhjendada. Kartellierakondade loodud avaliku arvamuse uurimise-mõjutamise struktuurid võivad maagiliste arvudega küll mängida teatava piirini nullsumma mängu, kus üks jõud toetust kaotab ja teine võidab ning uute tulek on välistatud, mis peaks justkui tähendama stabiilsust. Tegelikult toovad ka avaliku arvamuse uuringute tulemused ühetähenduslikult esile vajaduse muuta valimiste reegleid. Ilma selleta pole võimalik valikuvõimaluste mitmekesistumine ja uue poliitilise kultuuri teke.

Üks aeg saab otsa koos seniste „suurte juhtide” areenilt kadumisega, millest tekib segaduste periood, ajaline desorienteeritus, paljud kaotavad senise sihi, nagu on ikka juhtunud. Sellesse etappi me praegu hooga siseneme ja siit ka palju ootusi-lootusi-hirme. Rahvuslik-konservatiivsete vaadetega inimesed ja iseseisvuse ajal sirgunud noorte kohordid on nende muutuste käigus üha enam ilma jäämas sobivast ühiskondlik-poliitilisest väljundist. Nii see muidugi kaua jätkuda ei saa, mistõttu Eesti ongi küps uue jõu (või jõudude) areenile ilmumiseks. Nende tulek aitaks ka staažikatel tegijatel saada üle mõttestampidest kujundamaks kõik koos uut poliitilist modus vivendi’t Eestis. Muud head võimalust justkui polegi. Loodame, et Eestit ootab pärast postsovetluse lõppemist poliitiline tulevik, mis on kohane ühele läänelikule väikeriigile. Eks sügisestel valimistel näeme neid või teistsuguseid tulevikusuundumusi juba selgemalt.


Artikkel on ilmunud 30.augustil 2013 ajalehes Sirp.

Persoonilugu: Gunnar Polma: Vintske koolipapa

Tallinna Reaalkooli direktor Gunnar Polma (53) andis erakooli avades ninanipsu haridusministeeriumile.

Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi teatab telefonis bravuurikalt, et talle meeldibki elitaarsus. Elitaarsed kokad, elitaarsed koristajad, elitaarne haridus. Elitaarsus tähendab head tööd.

Liivalaia gümnaasiumi direktor Veiko Rohunurm ütleb ettevaatlikult, et uus põhikool rikastab turgu. Tõsi, pingestab muidugi ka.

Kuid ühiskonnas on kuulda kurje hääli. Klassiviha ja liigse elitaarsuse tekitamine, 1881. aastast tegutseva reaalkooli vaimu ärakasutamine. Süüdistusterahe langeb mitmelt poolt. Haridusministeeriumgi ei andnud koolitusluba kergelt. Minister Jaak Aaviksoo kurtis, et “pole mõistlik, et riigi otsustuspädevus koolitusloa andmisel piirdub ainult dokumentide formaalse kontrollimisega”.

Aga Polma sai, mis tahtis. Koolile lisapindade otsimisest küpses idee luua reaalkallakuga erakool ning teisel katsel tänavu juunis kirjutas Aaviksoo loale alla. 1. septembril avab uksed Tallinna Kesklinna põhikool, kus hakkab õppima neli klassitäit lapsi. Aastamaks kõigil komplekteeritud klassidel on 1490 eurot.

Reaalkooli vaimus loodud sõsara asja on aetud kadaka sitkusega, isegi nimega oli paras jant. Alguses taheti nimeks Reaali põhikool, aga haridusametnikele ei meeldinud, et erakoolil on sama kaubamärk mis avaliku raha eest tegutseval reaalkoolil.

“Kellele kuulub reaalkooli vaim?” küsib Polma süüdistusele vastuseks. Ta räägib sõbralikult, kaalutletult. Peaaegu igal sõnal on tunda rõhku. Loogiline – reaalkool ikkagi.

Kesklinna põhikooli teine vedaja Alar Tamkivi oli 1997. aastal Polma palkajaks. Reaalkooli hoolekogu (mille esimees Tamkivi oli) pidi valiku tegema kolme kandidaadi vahel. Polma oli Tamkivi sõnul selgelt tugevaim.

Nüüd, mil Polma on juhtinud kooli 15 aastat, tundub, et tal on imerelv. Kooli hoolekogu ja vilistlased. Peaaegu kõik hoolekogu liikmed (ühe erandiga) on reaalkooli vilistlased.

Direktor Polma räägib sellest uhkusega. Pole just tavaline, et kooli vilistlaskond võtab direktori mure peale (krooniline ruumipuudus, õpilased käivad kahes vahetuses koolis) appi tormata.

Uue kooli jaoks, mis lahendab ka reaalkooli ruumimuret, leiti maja kesklinnas Pärnu maantee ääres, seesama hoone, kus veel mõni aeg tagasi oli politseijaoskond. Üleaedseks on Inglise kolledž.

“Ma ei ole majandusinimene, ei loe iga päev ärilehte. Õnneks on meie vilistlaste hulgas ettevõtjaid, kes omavad informatsiooni. Et Riigi Kinnisvara on müünud hoone Austria kinnisvarafirmale,” osutab Polma. Reaalkool pidi müüjaid veenma, et nad ikka on tõsised ostjad. Veenma pidi ka panka, et ostuks raha saada. Hakkama saadi – abiks taas imerelv vilistlaskond.

Polma tõrjub ka süüdistusi, nagu oleks kooli asutamine sellisel kujul usaldamatusavaldus Eesti haridussüsteemile. “Ma ei asetaks seda rõhku, et tegu on usaldamatusega. On kogukonnatunne, millel võiks olla selgelt koht Eesti haridusmaastikul – kasutada kogukonna initsiatiivi ja panust oma kooli loomisel. Pole soovi vastanduda, vaid muuta paremaks,” ütleb Polma.

Võib-olla räägime me samadest asjadest eri sõnadega. Polma jätkab tööd Reaalkooli eesotsas. Ja kui ma küsin, millega ta praegu, vahetult enne kooliaasta algust tegeleb, loetleb ta: “Palkasin viimasel minutil ühe arvutiõpetaja lapsepuhkusele mineva õpetajanna asemele. Õnneks oli see võimalik – veel kaheteistkümnendal tunnil saada hea asendusõpetaja. Koolide mehitamine õpetajatega on kooliaasta eel mureks paljudele koolidele.

Pean aru, mida esitada õppenõukogule, sh mis on õppeaasta eesmärgid. Peas on loomulikult olemas. Aga see on vaja nüüd, pärast suve lähima juhtkonnaga läbi rääkida: mis on need kolm asja, millele rõhk asetada. Kas need on piisavalt ambitsioonikad? Teen eelmise aasta kokkuvõtte.”

Ahjaa. Esimese septembri kõnes plaanib Polma tervitada ka uut kooli. Ta loodab, et esimene september on päikesepaisteline.

Aaviksoo omakorda on lubanud, et tuleb kooliaasta alguses erakooli küsimuse juurde tagasi ning arutab seda riigikogus erakooliseaduse muutmisel.


Reaalikas Gunnar Polma

■Hariduselt bioloog, bioloogia ja keemia õpetaja; magistrikraad strateegilise juhtimise erialal.

■Kuulub Vaba Isamaalise Kodaniku ridadesse.

■Peab Matsalu lahe ääres asuvat väikest talu.

■Lesk; kaks tütart ja kaks lapselast.

 

Artikkel on ilmunud 29.augustil 2013.
Kirja pani Laura Mallene
.

Raivo Salumäe: Kogukondlikkus võib olla lahendus

Hiljutisel Metsaülikooli arutelul Lääne ühiskonna kriisi üle küsiti edu- ja heaolu sihtide asendamise võimaluse ehk kriisi lahenduse järele. Samas on viimasel ajal Eestis üha enam räägitud kohaliku elu otsustamisest ja korraldamisest võimalikult lähedal selle nn rohujuuretasandile, keda see puudutab (nn lähimus ehk subsidiaarsusprintsiip).

Lähimus eeldab puudutatud isikute osalemist, algatus-, vastutus- ja koostöövõimet. Eestil on kohustus seda, kui ühte Euroopa kohaliku omavalitsuse harta peamist printsiipi, järgida. Vajalik on omada eeldatavat võimekust või seda arendada. Ühtlasi eeldab lähimus kogukondlikku elukorraldust ega ole mõeldav massiühiskonnas. Seetõttu on selle peamised eestkõnelejad olnud kogukondlikkust eriliselt väärtustavad Põhjamaad, mille hulka eestlased kuuluda soovivad, olles ise siiski küllaltki erinevad.

Tegemist on mitte lihtsalt ühe „hea“ põhimõttega, vaid ka praktilise vajadusega. Probleem on ilmnenud teravalt viimasel viiel aastal vindunud Euroopa kriisis. Üle võimaluste elavad sotsiaalriigid on sattunud rahanduslikku ummikusse ega suuda ühisel turul Saksamaaga konkureerida. Analoogiline ühendatud ruumi ääremaastumise probleem esineb nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Ainus, mis võimaldab kulutusi kokku hoides elukvaliteeti säilitada ja ka parandada, on kogukondlik tegevus. Ühtlasi on hea valitsemise tunnuseks toimetulek olemasolevate vahenditega parimal viisil. Seda suudetakse vaid peremehe olemasolul, kelleks saab ühiskondlikult olla vaid kogukond.

Teiseks on viimastel aastatel sotsiaalmeedia leviku mõjul ilmnenud sotsiaalne surve kodanike kaasamiseks võimu teostamisse. Kuigi tegemist on pigem võimuorganitele avaldatava sotsiaalse survega, ei saa võimukandjad seda ignoreerida. Pealegi on interneti kaudu võrgustunud ühiskonnas hakanud kiirenevalt arenema ka kogukondlikud suhted, mille kaudu soovitakse kohalikku elu korraldada ja nõutakse avalikult võimult sellega arvestamist.

Kogukondlikkuse võrsed Tallinnas

Kogukondlikkust seostatakse tavaliselt külaseltsidega. Nüüd on sarnased seltsid tekkinud ka Tallinnas. Tegutseb juba vähemalt paarkümmend seltsi ja neid tekib üha juurde. Kõige enam tuntud on Uue Maailma Selts. Tegemist on teatud terviklikus piirkonnas tekkinud kodanikualgatustega, mis taotlevad ühiskondlikult võõrandunud linnakeskkonnas suhteid kohalike elanike vahel, ka kohalike ühenduste ja ettevõtetega, ning seisavad kohaliku elu edendamise eest. Linnavõim ei saa seda eirata ja on sunnitud seltsidega arvestama.

Kas asumiseltsid kujunevad survegruppidest asumikogukondade väljaarenemise eestvedajateks? Selleks on kaasajal vähe lootust, kui kogukondlikkuseks puuduvad tingimused. Piirkondlikud horisontaalsed suhted tekivad sotsiaalmeedia toel kergesti, kuid selleks, et osaleda ja midagi ära teha on tarvis mõistliku koostöö kujunemist (eelkõige tegelikku tahet) ja ambitsiooni. See algab enese identifitseerimisest teatud piiratud reaalse keskkonnaga, kuid eeldab ka võimalusi selle parandamiseks. Siis tekib vajalik kohalik peremehetunne ja tunnetatav side kõigi asumi elanikega, tegelik hoolivus oma eluruumist ja kogukondlik koostöö. Nii tekib arusaamine, mida mõista kogukonna ja kogukondlikkuse all. Kogukonna välja arenemise võimalused tulenevad eelkõige koostööst linnavalitsusega, milleta olukorra parandamine ei ole mõeldav.

Kuigi asumiseltsidel on tendents linnavõimu umbusaldada, ja vastupidi, nõuab elu oma. Asumiseltsid ja linnavalitsus on paratamatult seotud ja peavad omavahel koostööd tegema. Juba kasutavad linnavõimud asumiseltse, et erinevates kohalikes küsimustes aru pidada. Seni on tegemist suhteliselt ühepoolse protsessiga, kuid seltsid nõuavad ka oma seisukohtadega arvestamist ja muutuvad asumites üha rohkem tunnustatud eeskostjateks. Asjaliku dialoogini ei ole siiski veel jõutud.

Et asumite kodanikualgatus vastaks avalikule huvile, on tarvilik kaasata asumiaktivistid linna valitsemisse. Osalemine valitsemises võimaldab neil mõista linna kui terviku toimimist ja selle probleeme. Valitsemises osalemiseks tuleks kohalikke tegelasi rakendada taas eelkõige asumi ja linnaosa tasandil, eelkõige linnaosa halduskogude tegevusse. Kodanikulähedane kohaliku omavalitsemise korraldamine on võti kodaniku võimust võõrandumise ületamiseks ja valitsemise läbipaistvuseks.

Kohaliku valitsemise ebaefektiivsus

Eesti kohaliku omavalitsemise kulud on ca 25% riigi valitsemiskuludest ja sellisena Euroopa Liidu riikide hulgas tugeval keskmisel tasemel, vaesemate riikide hulgas aga esirinnas. Tallinn on pealinnana ja Eesti ärikeskusena rikas linn ning saab suure osa omavalitsemise rahast, kuid tema linnaruum on inimesekeskselt korraldamata, teed auklikud, ühistransport ja heakord puudulik, lasteaiad ja huvitegevus alarahastatud, sotsiaalsüsteem ei suuda pakkuda suurele osale abivajajatele vajalikku abi.

Tallinna rahalisi vahendeid peab saama paremini kasutada, kui neid ümber suunata ja valitsemist ümber korraldada. Ebamõistlik kulutamine ja raiskamine tuleb võtta uurimise alla. Palju on räägitud lagunevatest teedest, erinevate sotsiaalprogrammide olematust mõjust ja linnavõimu haldussuutmatusest suhetes maaomanikega, aga ka ametnike jt linnatöötajate passiivsusest. Kapselduva administreerimise asemel tuleks kaasata, sisuliselt, mitte vormiliselt. Põhjuste parandamise asemel üritatakse hallata tagajärgi, mis on kulukas ja ebaefektiivne. Arvatavasti just siin peitubki asumikogukondade arengu suur võimalus. Näiteks koolivõrku ümber korraldades on ka hariduses võimalik leida süsteemisisest ressurssi. Kogukondlikkuse põhiline efekt seisneks aga sotsiaalse olukorra paranemises, mis säästab ühtlasi raha. Teine asi on linna õigus maksuraha käsutada ja vajalike kulude katteks täiendavaid makse kehtestada, mis on juba üleriigilise haldusreformi teema.

Tallinna valitsemise efektiivsus on kinni ühelt poolt tsentraliseeritud juhtimises, teiselt poolt valitseva erakonna kõigutamatuses, keskendudes eelkõige teda toetavale sotsiaalsele grupile meeldimisele. Jutt käib Tallinna venekeelsetest elanikest, kes moodustavad ligi poole elanikkonnast. Kuni venekeelne elanik toetab nagu üks mees Keskerakonda, ei ole lootust poliitilise konkurentsi positiivsele mõjule. Samas, mida rohkem on linnavolinike hulgas apoliitilise kogukondliku linnavalitsemise taotlejaid, seda paremad on eeldused, et kohalik venekeelne elanik ei anna oma häält vaid ühe erakonna toetuseks.

„Vaba Tallinna Kodanik“ programmiline alus

Võimu detsentraliseerimine ja asumite kogukondlik väljaarenemine on linnavalitsemise depolitiseerimise ja perede toetamise kõrval valimisliidu „Vaba Tallinna Kodanik“ valimisprogrammis kesksel kohal, olles ühtlasi aluseks kodanikuks olemise küpsemisele. Vajalik on muuta asumipõhiseks haridus (põhiosas), huvitegevus, kehakultuur, heakord ja korravalve, noorsootöö, sotsiaalabi ja –hoolekanne ning luua tingimused ka töökohtade paiknemisele asumis. Halduse parandamiseks sotsiaalabi- ja teenuste osutamisel soovib valimisliit luua asumipõhised ja terviklikud sotsiaalabiüksused. Eriti oluline on sotsiaaltöö ja hariduse, sh huvitegevuse praktiline sidumine asumiga. Asumite muutmine linnavalitsuse piirkondlikuks haldusüksusteks oleks kogukondlikkuse ja kohaliku elu paranemise tegelik alus.

Vaba Tallina Kodanik peab lisaks kohaliku halduse asumipõhisusele vajalikuks asumite kogukondade arengu toetamist, sh rahvamajade ehitamist. Eelkõige peavad linnaosade halduskogud jt linnavalitsuse allüksused kaasama otsustus- ja korraldusprotsessi asumiseltside esindajad ning kasutama oma tegevuses kohalike abi. Oluline on suurendada hoolekogude rolli. Eraõiguslike asumiseltside tegevusest ei piisa. Vajalik on ka seltside osavõtul väljatöötatud asumite avalik-õiguslik kogukondlik korraldus. Linna teabesüsteem peab mitte üksnes andma kodanikule olukorrast ja valitsemisest hea ülevaate, vaid ühtlasi võimaldama teavet asumite lõikes.

Valimisliit peab halduse ümberkorraldamise juures vajalikuks ka linnaruumi sotsiaalselt sidusat väljaarendamist. Selleks tuleb olemasoleva baasil arendada välja täiendav taristu koos asumikeskustega. Asi võtab aega ja kulgeb erinevates linna osades erineva kiirusega, kuid peamine on sellega alustamine. Elukeskkonda saab parendada planeeringute abil, mis on suhestatud asumi kui tervikuga. Kavas on kaasata asumite kogukondade või –seltside esindajad planeeringute menetluse korraldamisse juba visiooni väljatöötamisel enne eskiisi koostamist.

Kohaliku halduse reformimise võimalus

Enam kui 20 aasta jooksul ei ole suudetud Eestis tekitada sisemiselt tugevaid kohalikke omavalitsusi. Viimased 15 aastat on üksnes räägitud haldusterritoriaalsest reformist. See on soodustanud ettevõtlikumate ja võimekamate lahkumist ääremaadelt ja nende töökohtade koondumist peamiselt Tallinnasse ja Harjumaale. Muutunud olukord sunnib reformid läbi viima. Kuigi haldusüksuste suurus on oluline, on probleem põhiliselt ikkagi võimekuses täita teatud kohalikke ülesandeid, sh aluseks olevas kogukondlikkuses ja demokraatiavõimekuses. Viimasel ajal haldusreformi põhiprobleemiks tõusnud identiteedi säilimise tagab kohaliku halduse asumipõhisus. Tõesti, elukvaliteet eeldab kogukondlikkust, mida inimeste koondumispaikades napib. Suuresti pärsib seda enesekeskne erakondlikkus. Millal suudetakse seda muuta?

Nüüd, kui Tallinna asumid on hakanud end ise organiseerima, on kujunemas olukord, kus parimad võimalused kohaliku omavalitsuse reformi läbiviimiseks võivad olla just siin, kus on eeldused kohaliku kogukondlikkuse jõuliseks arenguks. Näib, et eelkõige just Tallinnas on võimalik tugeva piirkondliku ja kohaliku tasandi omavalitsuslik ühendatud teostamine, mis võiks olla eeskujuks üleriigilise reformi läbiviimisel. Aluseks on sotsiaalmeedia toel leviv tugevnev kogukondlik vaim ja hoiak, omalaadne „Eesti kevad“. Rahvast ja tegijaid siin jätkub.

Artikkel on ilmunud 28.08.2013 Eesti Päevalehes.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4