Arhiiv - July 2013

Jüri Saar: karistada või hoiatada?

Artikkel on ilmunud 31.juulil 2013 veebiväljaandes ERR arvamusportaal.

Nõukogude ajal tegutsenud ühes kandis legendaarne liiklusmilitsionäär, kelle lemmiknali oli tabatud rikkujalt südamlikult küsida: “Mida sinuga teeme, kas karistame või hoiatame?” Lootes kergemalt pääseda, valis õnnetu liikluspatustaja muidugi hoiatuse.

Ta ei teadnud, et karistamine tähendas kohapeal makstavat väikest trahvi. Hoiatamine oli aga augu tegemine juhiloa juurde kuulunud nn talongi. Kui talongi kogunes kolm auku ehk hoiatust, võeti luba ära ja selle omanik pidi uuesti eksamile minema. Karistusi aga ei fikseeritud ja neid võis koguda lõpmatuseni. Seega karistus oli kergem sanktsioon kui hoiatus.

See lugu meenus, kuid lugesin uudist karistusõiguse revisjoni kohta, mille läbiviimist alustati 2011. aastal justiitsministeeriumi initsiatiivil. Tegemist oli karistusõiguse reformi (mille kõige olulisem sündmus oli karistusseadustiku kehtima hakkamine 2002. aastal) tulemuste sisehindamise ja korrigeerimisega. Nüüd püüti vältida teistkordset reformi mõiste kasutamist, sest alustada kümne aasta möödudes uue reformiga samas valdkonnas oleks olnud ilmselt liiast.

Reformide ja revisjonide vaheldumise traditsioon on muuhulgas tuttav Venemaa praktikast (ei maksa ka unustada Gogoli surematut “Revidenti”). Näiteks kaotati selles riigis 1862. aasta reformiga pärisorjus, kuid 1871. aastal hakati tegema revisjoni, et saada selgeks, kas ja mil määral pärisorjus tegelikult kadus.

Eesti kriminaalõiguse reformiga taheti asendada totalitaarriiklik kriminaalõigus demokraatlikule õigusriigile kohasega ehk siis panna kehtima uus õiguslik raam kriminaalpoliitika jaoks. See oli kahtlemata oluline eesmärk, sest nõukogude totalitarism toimis läbi kriminaalõiguse ja kriminaal-justiitssüsteemi, mis koos tegidki selle võimu tegelikuks. Kui kusagil kaugel ja kõrgel rääkisid punaideoloogid maailmarevolutsioonist ja inimese ekspluateerimise lõpetamisest inimese poolt, siis konkreetsel tasandil tegutsesid õiguskaitseorganid. Nemad ajasid oma asju, st võtsid vastu otsuseid ja viisid neid ellu, täpselt nii, nagu kõrgemalt poolt ette kirjutati.

Siinse reformi oluline komponent oli nn riikliku repressiivsuse hüppeline vähendamine. Selle esimene samm pidi olema ülevaate saamine repressioonide ulatusest. Uue karistusseadustiku novaatorlik idee oli tuua ühtede kaante vahele kogu “süütegevus”, mis koosnes edaspidi “väärtegevusest” ja “kuritegevusest”.

Väärtegusid hakati määratlema lisaks karistusseadustikule rohketes haruseadustes. Tänase seisuga on lisaks karistusseadustikus toodud 400 kuriteokoosseisule 900 väärteokoosseisu, mis asuvad nii karistusseadustikus kui ka 148 muus seaduses. See, millistes seadustes kirjeldatakse võimalikke väärtegusid ja millised ametkonnad nende menetlemisega tegelda võivad, on muutunud raskelt hõlmatavaks või isegi hõlmamatuks valdkonnaks.

Piir kuritegude ja väärtegude vahel pole selge, kvalitatiivne, vaid on n-ö kvantitatiivne. Paljudel juhtudel lähevad väärteod sujuvalt üle kuritegudeks, mis toob kaasa õigusliku segaduse. Näiteks mitme väärteokoosseisu puhul on reegel, et sama väärtegu korduvalt toime pannes karistatakse selle eest kriminaalkorras. Mitmed kriminaalõiguse põhimõtted kehtivad samuti üleminevalt (nt mitmekordse karistamise keeld- ne bes in idem). See loob olukorra, et kohtus kuriteo eest õigeks mõistmise korral ei saa sama teo kui väärteo eest enam isikut karistada.

Karistusregistrisse kantakse lisaks kuritegude toimepanejatele ka väärtegude toimepanejad. Nii figureerib suur osa elanikkonnast karistusregistris, mis on väga selge empiiriline tõestus ülekriminaliseerimise kohta, see aga on vaieldamatu pahe ja ei sobi kuidagi demokraatlikku õigusriiki. 2013. aasta juunis oli karistusregistrisse kantud 665 607 isikut, mis sisaldab ka inimesi, kelle elukohaks ei ole Eesti Vabariik. Milline mõtlemapanev hulk, kui pidada silmas meie elanikkonna suurust – umbes 1,3 miljonit – ja seda, et elanikkonna koguarvus kajastuvad kõik inimesed rinnalastest pensionärideni.

Õiguskaitselisest statistikast on nii kadunud tegelik ülevaade riikliku karistusvõimu rakendamise ulatusest. Meie kriminaalstatistika ei ole enam võimeline seda riigielu valdkonda adekvaatselt kajastama, sest asi on läinud liiga keeruliseks. Registreeritud kuritegude arv peegeldab sellest ainut osa, aga kui suurt osa, on raske öelda.

Piltlikult öeldes oleks meil nagu ühe ja sama nähtuse kirjeldamiseks kaks näitajat. Registreeritud kuritegusid pannakse toime aastas umbes 50 000, väärtegusid aga ligikaudu 200 000 – kumb neist arvudest peegeldab riiklikku reageerimist õiguserikkumistele adekvaatsemalt, on lahtine.

Oluliselt kasvanud roll on prokuratuuril, mis peab silma peal hoidma kogu eeluurimuslikul mitemkesisusel ja karistuslikul hüperaktiivsusel. 1990. aastate alguses oli esimesi kriminaalpoliitlisi samme ülitugeva prokuratuuri kui institutsiooni võimekuse kärpimine, sest just läbi prokuratuuriorganite teostas kommunistlik partei otsest järelvalvet õiguskaitseorganites toimuva üle. Lõppkokkuvõttes allus tolleaegne õiguskaitse parteiorganitele, keskkomitee juures asuvale administratiivosakonnale.

Täna näeme, kuidas meie prokuratuur on muutunud üha võimekamaks, aktiivsemaks ja iseseisvamaks, mis on omamoodi paratamatu karistusõiguse reformi tulem. Siiani on prokuratuur olnud efektiivne ja annaks jumal, et mõni kontor või grupeering seda endale ei allutaks ja prokuratuuri enda huvides tegutsema ei paneks. Siis oleksime kõik suures hädas.

Meid varitseb veel üks oht, mis on tekkinud seoses kuritegude ja mittekuritegude vahelise piiri ähmastumisega – on ju ka veel haldusrikkumised, mis ei seostu formaalselt üldse karistusõigusega, vaid tegemist on riikliku nn haldussunni rakendusalaga. Revisjoni käigus tehtud ettepanek minna üha enam haldusrikkumiste fikseerimise teele, st asendada väärteomenetlus, millel puudub selge piir kuriteomenetlusega, haldussunniga, on katse kustutada tulekahju bensiiniga (vt Sootak Juridica 2013/4). Asi on nimelt selles, et igat laadi riiklik karistusvõim peab olema täpse kontrolli all. Kui sisuliselt kõige rangemaid sanktsioone hakatakse rakendama haldusregulatsioonide nime all, avaneb Pandora laegas.

Sellesse rubriiki lähevad katsed võtta inimeselt vabadus halduskorras (nt viia sisse kellegi kinnipidamine tema ohtlikkuse alusel), võõrandada inimestelt omandit ilma, et seda protseduuri nimetataks kriminaalkaristuseks (nt kuriteo vahendi konfiskeerimine, tööalasest litsentsist ilma jätmine) ja muud sisu poolest rängad riiklikud reaktsioonid. See, kelle suhtes niisuguseid sanktsioone rakendatakse, on aga ilma õigusriiklikest garantiidest, mis kaasnevad kriminaalkorras karistamisega (nt õigus kaitsele, edasikaebamise õigus). Seepärast valvatakse demokraatlikus õigusriigis väga tähelepanelikult selle järgi, et kriminaalõiguslik reageerimine oleks nii vormi kui ka sisu poolest rangelt eraldatud tsiviilõiguslikust menetlusest.

Võib-olla tasuks meie kriminaalpoliitika tulevikku silmas pidades mõelda ka senise nii-öelda “iseteenidussöökla mudeli” kohasuse peale. Nõukogude ajal olid neis sööklates sildid: “Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome.” Praegusel kujul on kogu kriminaalpoliitika korraldamine läinud täies ulatuses justiistministeeriumi kätte.

Selles ministeeriumis alustatakse kriminaalpoliitika põhisuundade väljatöötamist, seejärel valmivad sealsamas seaduseelnõud riikliku karistuspoliitika kohta, siis toimub kuritegude menetlemine justiitsministeeriumi haldusalas asuva prokuratuuri valvsa pilgu all, seejärel mõistetakse kohut ja kantakse karistust ning viimaks peetakse statistikat kriminogeense olukorra kohta. Iga lõigu jaoks on justiitsministeeriumis oma osakonnad, mis alluvad kokkuvõttes kõik justiitsministrile. Kas pole natuke palju ühe ministeeriumi jaoks, kus tehakse ära töö ja seejärel hinnatakse ennast ja kantakse ette saavutustest?

Tuleks kindlasti mõelda sellele, kuidas näiteks tegevuse hindamine ja analüüs ei pärineks samast kohast, kust tegevus ise. Ainult suured riigid saavad endale lubada justiitsministeeriumi alluvuses olevaid uurimisinstituute kui objektiivsuseks piisavalt iseseisvaid asutusi, mille hinnanguid olukorra kohta saab võtta tõsiselt.

Kokkuvõttes võib öelda, et küsimus meie karistuspoliitikast tervikuna ja karistusõigusest ei ole mitte mingil juhul üksnes tehniline, vaid sügavalt väärtuskeskne. Kindlasti on siin valdkonnas kõigil otsustel oma karistusökonoomiline efekt, kuid tegelikult on alati tegemist väärtusotsustustega. Arusaam, nagu “leitaks väärtused kusagilt eest”, on kergelt öeldes vildakas, sest väärtusi ei valita nagu supermarketi letilt kaupu.

See, kuidas ja milliseid meetodeid kasutades kontrollitakse riigis kuritegevust, demonstreerib praktikas seda, millisel kohal seal asub inimelu, inimväärikus, millised suhted valitsevad valitsejate ja valitsetavate vahel jms. Läbi kuritegevuse kontrolli toimub kindlat laadi sotsiaalse fraktaalsuse loomine ja taastootmine ning Eesti peab ka sellest küljest vaadatuna nägema välja normaalne demokraatlik õigusriik.

Andres Herkel: Mida kartellierakonnad valesti teevad?

Artikkel on ilmunud 26.juulil 2013 ajalehes Sirp.

Piisava avatuse puhul ei saa nii riskantsed hääletus- ja rahaannetussüsteemid üldse tekkida, sest avatud organisatsioonis leidub alati keegi, kes õigel ajal protestib ja nõuab minimaalset korrektsust.

Eesti poliitilist süsteemi valitseb neli parlamendierakonda. Aeg-ajalt kutsutakse seda poliitkartelliks, sest neli suurt jagavad omavahel silmapaistvalt suurel hulgal riiklikke vahendeid, neil on suur liikmeskond ja positsioon omavalitsustes. Õigupoolest ei peaks keegi nende rahu rikkuma. Muutuda võib toetuse jaotus ja valimiste võitja, järelikult ka võimukoalitsiooni koosseis, aga süsteemi ennast on sihikindlalt kujundatud selles suunas, et kartell on valmis ja olemuslikult ei muutu.

Kummati on sellise süsteemi tugevus muutunud ühtaegu selle suurimaks nõrkuseks. Kartell ja selles viljeldav poliitiline kultuur on ränga kriitikatulva all. Just see, et kõik väiksemad parteid on põrunud ning võimalused uute lavaletulekuks on diskrimineerivad, paneb neli suurerakonda piinlikku olukorda. Seda enam et sisedemokraatia logiseb ning riigi eraldatud raha kasutatakse iseennast naeruvääristavateks kampaaniateks.

Kartellierakonna mõistest

Erinevalt mõnikord ajakirjanduses valitsevast toonist ei ole kartellipartei mõiste tingimata halvustav. Eesti kartelliparteid võtavad seda nimetust tihti valuliselt – ilmselt teadmata, et tegemist on politoloogias kasutatava mõistega. Kartelliparteide puhul sisedemokraatia väheneb ja parteide keskkontorite mõjuvõim kasvab. Riigieelarveline rahastamine suureneb. Uute tulijate tõrjumiseks kehtestatakse piiravad reeglid. Olgu muude küsimustega, kuidas on, aga kartellikindluse säilitamiseks teevad kartelliparteid sihipärast koostööd.

Kui Tõnis Saarts mõne aasta eest selle mõiste Eestis laiemalt kasutusele tõi, siis osutas ta muuseas, et tegu on üleeuroopalise nähtusega, mille eest täielikult pageda ei ole võimalik. Küll aga oleme sellega liiga kaugele läinud. „Nii puhast kartelliparteide näidet kui Eesti on mujalt Kesk- ja Ida-Euroopast väga raske leida,” tõdes Saarts neli aastat tagasi Postimehele antud intervjuus (20. VII 2009). Rahvusvahelisse käibesse tõid Richard Katz ja Peter Mair kartelliparteide mõiste juba 1990ndate algul, kui siinmail oli erakondade kujunemine veel omamoodi süütuse ajajärgus. Siis olid valimisliidud igal tasandil lubatud, kedagi ei rahastatud riigieelarvest ja oht seisnes peamiselt erakondade nõrkuses.

Praeguse olukorrani on jõutud sammhaaval ning kõige olulisem noist sammudest on erakondade viimine riigi leivale. Alates 1996. aastast, kui erakondadele anti eelarvest viis miljonit krooni, on riiklik rahastamine kasvanud kordades, ulatudes nüüdseks 5,4 miljoni euroni. Kõige olulisem kasv lepiti kokku 2003. aastal, kui Res Publica juhtimisel muudeti erakonnaseadust ning mitmekordistati erakondade rahastamist järgmise aasta eelarves. Seejuures ei saa eelarvelist rahastamist iseenesest valeks pidada, sest riikides, kus selline võimalus puudub, võivad parteid sattuda ohtlikku sõltuvusse suurettevõtjate rahast. Sellest tulenev oligarhide mõju poliitikale ilmnes pikka aega Lätis, kus erakonnad hakkasid eelarveraha saama alles mõne aasta eest. Eeskätt on küsimus mõistlikus määras. Parlamendiparteide ülerahastamine maksumaksja taskust ei tohi sulgeda poliitilist konkurentsi, nagu see meil on toimunud.

Teine teetähis kartelli ülesehitamisel on valimisliitude osalusvõimaluse piiramine. Kui 1992. ja 1995. aasta riigikogu valimistel said ka valimisliidud ja mitmeparteilised blokid nimekirja välja panna, siis edaspidi lõigati see võimalus ära. Suurim avalik diskussioon rullus aga aastail 2002 kuni 2005, mil tehti katse keelata valimisliitude osalus ka kohalikel valimistel. See keeld olekski jõustunud, kui õiguskantsler Allar Jõks ei oleks seda vaidlustanud (selle kohta vt Tiina Raitviiru kokkuvõtet kogumikus „Demokraatia ja rahvuslikud huvid”, Tallinn, 2006, lk 68 jj).

Kuigi formaalselt võitis toonase vaidluse õiguskantsler ning teda riigikogus toetanud vähemuserakonnad Mõõdukad/SDE ja Isamaaliit, ei jäänud see omavalitsuste parteistamise katse tagajärjetuks. Kuna vaidlus läks poliitiliselt pinnalt õiguslikule ning kestis mitu aastat, siis tegelikult saavutasid erakonnad olulisel määral oma tahtmise. Nii 2002. kui 2005. aasta kohalike valimiste eel kasvas omavalitsuspoliitikute liitumine erakondadega hüppeliselt, sest pikka aega valitses arusaam, et ilma poliitilise katuseta pole enam võimalik volikogudesse pääseda. Eriti jõudsalt kasutasid seda olukorda Keskerakond ja Reformierakond.

Just viimati nimetatud kaks erakonda on aegade vältel kõige järjekindlamalt kartellisüsteemi ehitanud, kuna SDE (varem Mõõdukad) ja IRL (varem Isamaaliit) on võtnud ka kriitilisemaid seisukohti. Kui kümmekond aastat tagasi võis öelda, et osaline kriitika kartellistumise aadressil oli nõrgemate ja riigikogus väiksema esindusega erakondade seisukoht, siis nüüd on nelja alles jäänud parlamendierakonna omavahelised jõujooned oluliselt ühtlustunud. Sellele vaatamata võib seniajani tajuda vana jaotuse piirjooni ehk Keskerakond ja Reformierakond tõrjuvad sellistki pisimuudatust nagu üleminek avatud valimisnimekirjadele, aga SDE ja IRL on otsustanud seda toetada.

Seejuures on nelja kartellierakonna kujunemislugu väga erinev. Muu hulgas peegeldub see väga ilmekalt reaktsioonis sisemistele probleemidele ning selles, kuidas käitutakse mõne skandaali puhkedes ning kuidas sisekriisid lahenevad.

Kui erakonnas puhkeb kriis

Keskerakonnas puhkeb sisekriis regulaarselt, enamasti protestina Edgar Savisaare juhtimisstiili vastu. Ja protestimine lõpeb protestijate lahkumisega erakonnast. Jüri Ratas on silmapaistvaim mittelahkuja, küll aga lahkus paari aasta eest hulk tema toetajaid. Déjà vu – kõik see on mitu korda juhtunud! Esimene lahkumislaine üheksakümnendatel lõppes katsega moodustada uus erakond, kuid suurt tegijat Arenguparteist ei saanud. Hilisemad lahkujad on läinud küll lainetena, aga suubunud edasi juba olemasolevatesse erakondadesse, kõige enam sotside hulka. Keskerakonna isikukesksesse juhtimisse on selline lahkuva mesilaspere mudel sisse kodeeritud. Kui meenutada ajaloost parteisid, mille juhtkonnas toimusid regulaarsed puhastused ehk poliitilise eliidi füüsiline hävitamine, siis on Savisaare isikukesksus lahkuvate mesilasperedega ju sama mustri oluliselt humaansem vorm.

IRLi puhul on ühtset joont raskem esile tuua, sest oma praegusel kujul on tegemist mitme liitumise tulemusega, kusjuures liitunud on ka erinevad kultuurid. See on viinud siseprobleemide avaliku klaarimiseni. Kui varem peeti seda nõrkuseks, siis Reformierakonna hiljutise hääletusskandaali taustal võib seda isegi tugevuseks pidada. Valulised reaktsioonid erakonna sees kinnitavad, et üks osa liikmetest ja aktiivist ei taha kartellierakonnale iseloomulikku kontrollitud demokraatia kultuuri omaks võtta. Mõned siseprotseduurid on seejärel ka paremini reguleeritud. Isamaa tiiva poliitikute lahkumist ja tagasitõmbumist pole see siiski ära hoidnud. Temperamentselt väljendatud lahkhelide järel on lahkumine olnud pigem rahulik. Valijate kohtlemine äraostetavaina (kodukulud, maamaks jm) ning neile tehtud kingituste sisuline ebaõnnestumine peletab eemale just nõudlikuma ilmavaatega liikmed.

Reformierakond sarnaneb klassikalise kartellierakonnana rohkem Keskerakonnale kui IRLile. Just Reformierakond ja Keskerakond on püüdnud näidata end Eesti poliitika peaoponentidena, mobiliseerides oma valijaid teineteisele vastandumisega. Just selles sõltuvuses teineteisest on nad otsekui Siiami kaksikud. Kui Savisaare juhitud Keskerakonda poleks, siis tähendaks see praegusel juhul Reformierakonna palju kiiremat allakäiku.

Reformierakond on alates 1999. aastast olnud vaheaegadeta valitsuses, sealjuures alates 2005. aastast peaministriparteina. See on hiilgav tulemus! Küsimus, kuidas erakond toimib, hakkas laiemale avalikkusele terendama alles pärast Silver Meikari vallandatud rahastamisskandaali. Äkki avastati rida huvitavaid anomaaliaid. Liikmeid on palju, kuid liikmemaksu maksavad vähesed. Vaatamata e-valimise võimalusele on osalus erakonna sisevalimistel madal. Ühesõnaga: erakond on nagu seest tühi muna. Ja lähemal vaatlemisel käib see ka teiste suurerakondade kohta. Reformierakonna erisus on see, et kuni möödunud aastani käis kõik nagu õlitatult. Sisevalimistel kasutati parteilise tsentralismi põhimõtet, kus igaühel on sama palju hääli, nagu on juhatuses kohti. Kontrollides erakonna hääletavate liikmete enamust on võimalik kontrollida kogu juhatuse koosseisu, siseopositsiooni ei saagi tekkida.

Siit ka seletus, miks Silver Meikar ja Kristiina Ojuland sattusid üksi vastuollu kogu erakonna juhatusega. Ehkki nende juhtumid on sisult erinevad, on siin mingi sarnane dünaamika. Meikar ja Ojuland käitusid nagu enesetaputerroristid, lõigates läbi iseenda võimalused selles koosluses poliitikuna jätkata ja kahjustades maksimaalselt erakonna avalikku kuvandit. Sellised plahvatused saavad toimuda hapnikuvaeses süsteemis. Piisava avatuse puhul ei saa nii riskantsed hääletus- ja rahaannetussüsteemid üldse tekkida, sest avatud organisatsioonis leidub alati keegi, kes õigel ajal protestib ja nõuab minimaalset korrektsust. Just filtri puudumine tegi säärased meeleheiteplahvatused Reformierakonna sees võimalikuks.

Sotsiaaldemokraatide kohta on siinkohal väga vähe öelda. Võib-olla puudub neil kartellierakonnastumisega seotud isikupära just seepärast, et nad jõudsid nelja suure erakonna hulka viimasena. Ühelt poolt annab see võimaluse vältida teiste vigu, aga teiselt poolt valitseb oht, et vanade sotside ja Rahvaliidu uppuvalt paadilt põgenenud poliitikute kultuuris sisalduvad erinevused avalduvad oma täies ilus alles mõne aasta pärast. Sel juhul korratakse IRLi arengujoont.

Kas midagi on valesti Eesti erakonnaõiguse süsteemis ehk

Mis on mäda Taani riigis?

Meie erakonnasüsteemi jaoks suunaandvad vaidlused peeti põhiseaduse raamistamisel ja erakonnaseaduse algredaktsiooni vastuvõtmisel. See toimus aastatel 1991–1994. Jüri Adams põhiseaduse alusteksti autorina esindas seisukohta, et erakondadel ei peaks üldse olema eristaatust võrreldes muude mittetulundusühingutega. Vastavalt sellele peab kodanikel olema täielik vabadus valida see koostegutsemise vorm, mille kaudu oma poliitilist tahet väljendada ning valimistel osaleda. Normatiivsem seisukoht nägi erakondade jaoks ette tervet rida garantiisid ja eriregulatsioone. Lõppkokkuvõttes valis Eesti tee, mis jääb kuhugi nende kahe lähenemise vahepeale. Erakondadele esitati küll tuhandeinimeseline liikmearvu nõue, kuid kõik sisedemokraatiat puudutav jäeti eneseregulatsiooni hooleks (vt Madis Ernits, Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu, 2011, lk 283–305). Hiljem on erakonnad saanud riikliku rahastamisega lisagarantiisid, samal ajal kehtestati annetamiskeeld juriidilistele isikutele.

Kui Reformierakonna hääletusskandaal kevadel ilmsiks tuli, reageerisid mitmed poliitikud sellele lubadusega kehtestada seaduses erakondade sisedemokraatia reeglid. Ausalt öelda ma ei usu sellise lähenemise edukusse ega isegi mitte siirusesse. Kui erakond ei suuda oma vabade liikmete toel ja põhikirja alusel korraldada ausaid valimisi, siis ilmselt ei aita siin mingi eestkoste või standard. Halvemal juhul juhib apelleerimine vajadusele muuta seadusi tähelepanu hoopis olulisematelt küsimustelt kõrvale.

Meie kartellierakondade peamine häda on see, et nad tuginevad järjest vähem maailmavaatele. Ja järjest enam on erakonna puhul tegemist eliidi ja selle ümber askeldava palgalise kaadri elatusvahendiga. Kuna see toiduahel on aja jooksul pikaks veninud, siis on sisemiste ressurssidega järjest raskem maailmavaatelisust taastada. Kõige paremini saab meie praegust erakonnasüsteemi ravida Tema Kõrgeausus Valija. Midagi muutub siis, kui nii valijad kui valitavad saavad aru, et seni kasutatud tegevuskultuur ja poliittehnoloogiad on oma aja ära elanud.

Siiski on üksikuid aspekte, mis seaduses ilmtingimata kohendamist nõuavad. Eeskätt tuleb lõpetada riigikokku kuuluvate erakondade ülemäärane riiklik rahastamine ning võtta maha piirav tuhande liikme nõue. Õigupoolest on neid momente rõhutatud juba nõrkemiseni (Jüri Saar 18. VI Postimehes jpt), paraku aga kurtidele kõrvadele. Kui kõrvad jäävadki kurdiks ja midagi ei muutu, siis on ohus Eesti demokraatia jätkusuutlikkus.

Vahel armastavad poliitikud korrata väidet, et poliitiline tegevus mitte üksnes ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid see peab avalikkuse jaoks sellisena ka näima. Kuni aga jätkatakse praeguse kartellimudeliga, ei ole meie erakonnad ülejäänud ühiskonna suhtes ausad ega ka näi sellisena. Siin ongi peamine valik meie nelja suure erakonna jaoks: kas olla valmis kvalitatiivseks muutuseks või riskida sellega, et mõtlevad ühiskonnaliikmed võõranduvad veel enam ning kibestunud võivad kergelt kaasa minna mõne uut tüüpi populismi või kõva käe nõudega.

Jevgeni Krištafovitš: Ükskord saab ka Venemaa vabaks. Niikuinii…

Artikkel on ilmunud 23.juulil 2013 veebiväljaandes Delfi.

Tallinnas toimunud rahvarohked ja spontaansed meeleavaldused Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi toetuseks põhjustasid mõttevahetust teemal, kas eestlased tohivad üldse oma nina sellesse asjasse toppida ja avaldada nördimust teise riigi kriminaalkohtu otsuse üle.

Ma olen väga uhke, et president Ilves tegi poliitiliselt ühemõttelise hukkamõistva avalduse kohe, kui kogu maailm sai Kirovi Lenini rajooni kohtuotsusest teada. Meie riigipea 106 tähemärgi pikkune säuts Twitteris edastas Eesti ja välismaa avalikkusele sõnumi meie väärtuste kohta võib-olla paremini, kui ükskõik milline ametnike koostatud kantseliitlik teadaanne.

Ilvese kommentaarile järgnesid ka teiste Euroopa tipp-poliitikute teravad reaktsioonid. Nende hulgas oli näiteks Euroopa Liidu kõrge esindaja välisasjade alal paruness Ashtoni avaldus selle kohta, et süüdistused Navalnõi ja Ofitserovi vastu ei olnud kohtus tõestatud.

Navalnõil on kaks last, temaga koos vangi mõistetud Pjotr Ofitserovil on viis last. See, et seitse last võivad pikaks ajaks jääda ilma isadeta, kusjuures neid represseeritakse selgelt poliitilistel motiividel, on piisav põhjus, et demokraatliku riigi president võiks oma avalduses olla tavalisest kraadi võrra resoluutsem.

Sajad tuhanded inimesed üle kogu Venemaa on tulnud ja tulevad edaspidigi rahulikele meeleavaldustele Aleksei Navalnõi ja Pjotr Ofitserovi toetuseks. Kuigi politsei peksab need meeleavaldused jõhkralt laiali ja osalejate vastu fabritseeritakse uusi ja uusi kriminaalasju, kogub iga järgmine protestiaktsioon aina rohkem osalejaid. Inimesed ei karda, sest nad tajuvad, et neid on palju.

Tallinnas Vene saatkonna ees toimunud meeleavaldusel kohtasin Peterburist tulnud turisti, kes piketeeris kodumaa esinduse ees oranži särgiga “Свободу Навальному” ja rinnamärgiga “Дело против Навального – это дело против меня” (“Kriminaalasi Navalnõi vastu on asi minu vastu”). Leonid rääkis, et osales ka Peterburis toimunud toetusaktsioonil, kus tema sõnul peeti kinni 65 aktivisti.

Väärib märkimist, et Navalnõi viimane välisreis, enne kui talle riigist lahkumise keeld määrati, oli just Eestisse. Tema visiidi peaeesmärk oli uurida Eesti e-riigi kogemust ja erinevaid lahendusi, mida kasutatakse korruptsioonivastases tegevuses.

Navalnõi on Vene poliitika uue põlvkonna esindaja, kes otsib uusi kontakte Eestiga. Kommenteerides oma soovi kandideerida tulevikus Venemaa presidendiks, ütles Navalnõi, et ta tahab, et Venemaa oleks samasugune euroopalik riik, nagu näiteks Eesti.

Samas pole Navalnõi kindlasti Nelson Mandela ega Mahatma Gandhi – paljud tema poliitilised seisukohad on vähemasti minu jaoks pehmelt öeldes diskuteeritavad. Navalnõi on tavaline poliitik oma plusside ja miinustega.

Navalnõile ja Ofitserovile puudulikest tõenditest hoolimata süüdistuse esitanud uurimiskomitee esindajad ei häbenenud välja öelda, et kriminaalasja kiire menetlemise põhjuseks oli kahtlustatava poliitiline tegevus. Fakt on ka see, et eelmisel aastal mõisteti Venemaal Navalnõiga sama paragrahvi alusel süüdi kokku 2760 inimest, kellest vaid 0,9 protsenti sai karistuseks viie aasta pikkuse või pikema vanglakaristuse.

Kunagine Putini rivaal ja praegune poliitvang Mihhail Hodorkovski ütles süüdimõistvat kohtuotsust kommenteerides, et poliitiliste oponentide vastu kriminaalsüüdistuste esitamine ei ole Venemaal ega polnud ka Nõukogude Liidus sugugi tavapäratu. Muide, ka Eerik-Niiles Kross on Venemaal tagaotsitav puiduvarguse katse eest, mis toimus Arctic Sea pardal.

See kodanikuaktiivsuse tõus, mida me nägime Venemaal viimase nädala jooksul, on minu hinnangul täiesti unikaalne. Midagi sarnast pole seal olnud 1991. aastast, kui demokraatlikult meelestatud kodanikuühiskond kaitses Valget maja kommunistliku reaktsiooni rünnakute eest. Tänu julgete inimeste tegevusele 1991. aastal lagunes suure verevalamiseta „kurjuse impeerium“, mille vangis oli ka Eesti. Nüüd on meie moraalne kohustus olla solidaarne Venemaa kodanikuühiskonnaga, mis jätkab võitlust demokraatlike väärtuste eest oma kodumaal.

8. septembril toimuvad Moskva linnapea valimised, kus Aleksei Navalnõi on opositsiooni peamine kandidaat. See, kas võimud suudavad valimistulemust mõjutada või võltsida sõltub suurel määral ka sellest, kuivõrd kodanikud ise suudavad organiseeruda, et seda takistada.

Venemaaga hea läbisaamise eeldus on demokraatide toetamine, mitte seal toimuva kodanikuühiskonna allasurumise ignoreerimine. Selle põhjus on lihtne – ükskord saab ka Venemaa vabaks. Nii kui nii…

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4