Arhiiv - June 2013

Imre Mürk: Eestlase võõrahirm ja immigrandid: me pole ometi rassistid

Artikkel on ilmunud 29.juunil 2013 ajalehes Õhtuleht

Viimasel ajal kostab, et eestlased on täis võõraviha. Muidugi, emotsionaalselt laetud kommentaare ja ütlemisi leidub ja meedia ei hoia tihtipeale neid võimendades end tagasi. Kuid selle põhjal eesti rahva kohta üldistavaid järeldusi teha on täiesti eksitav.

Meditsiinistki teame, et haiguse sümptom ei ole veel haigus ise. Pigem on see arsti jaoks võti haiguse tekitaja äratundmiseks. Nõnda väljendavad ka tõrjuvad ning vihased arvamusavaldused harimatute sisserändajate suhtes midagi enamat kui kitsarinnalisusest ja üleolekutundest tulenevat rassismi.

Paljude välismaist päritolu Eestis elavate inimeste suust võib kuulda pigem vastupidist. Ollakse üllatunud, kui heatahtlik ja siiras on siinsete suhtumine. Muidugi, enamasti on need välismaalased ise haritud ja sõbralikud inimesed. Kuid see ongi põhjus, miks on nende kogemus Eestis positiivne. Neile peegeldatakse vastu seda inimlikku, mis neis endis on. Järeldus on väga lihtne: küsimus on sisserändajate inimlikus kvaliteedis.

Eestlane kaitseb kodutunnet

Mõeldes järele, mis on vihapursete “kui must, näita ust” taga, selgub, et see pole ainult inimese primitiivne ego. See on ka rahvuslik-kultuuriline hirm.

Esiteks on eestlaste võõrahirm pärit rahva alateadvusest, toitudes vanavanemate mälestustest. Need on valdavalt eestlaste alandamist ja mahasurumist väljendavad traagilised lood, kuidas oleme pidevalt olnud sunnitud kohanema võõrvõimu meelevallaga ega ole saanud kunagi ise rahvana aktiivselt kujundada oma vahekorda välisilmaga. Sestap on kõrgendatud võõrahirm ja oskamatus selles küsimuses usaldada oma riiki ning valitsust paljuski tingitud eestlaste ajaloolisest praktikast. Me lihtsalt oleme harjunud, et oma vaimse maailma ja kodutunde kaitsmisel tuleb loota vaid iseendale, mitte riigivõimule.

Me teame rahvana niigi vähe, kuidas me ajalooliselt oleme omakeelsena püsinud ning kõrgkultuuriks kujunenud. Seda vähestki teame teiste rahvaste kirjameeste kaudu. Kuid samal ajal ei mõtesta me ka aktiivselt oma tulevikusihte. Viimased kümnendid on eestlaste jaoks olnud pigem tegutsemise ja kohanemise kui mõtlemise aeg. Me pole püüdnud tõsiselt järele mõtelda, mida me eestlastena üle inimpõlvede saavutada tahame? Millist elutunnet ja ühiskonda taotleme? Kuhu tahame välja jõuda? Ehk teisisõnu, mis on eestluse vaimne siht?

Võõrapelg on üldinimlik

Lõpuks – tõrjuv hoiak harimatute sisserändajate suhtes on ka üldinimlik. Üldinimlik selles mõttes, et inimesel tuleb töise olendina kogu eluaja seista silmitsi võõra ja talle vaenuliku loodusega. Seda ümbrust sobivaks töödeldes kodustab inimene looduse omailmaks ehk maailmaks. Ta ehitab üles oma koduse majapidamise, hiljem üle inimpõlvede kestva sihipärase töö tulemusena ka kõrgkultuuri ning demokraatlikult korraldatud valitsemisega riigi. Inimene koduneb töötades: esialgu pere- ja sõpruskondlikult, hiljem kultuurrahvana, poliitiliselt ja riigina.

Seega võib eestlust piiritleda kui maailmas kodunemist; tööd, mille tulemusena on inimesed emakeele ja ühise mälu põhjal loonud paremat elu võimaldava vaimse figuratsiooni. Oma parimas võtmes on rahvusliku meelsuse tuum inimeste vaikiv kokkulepe võtta ühiskonnana vaimseid sihte. Suund vaimsele arengule tekitab rahvas suurema tungi omariikluse ning suurema enesemääramise poole ning nõuab teistelt kultuuridelt rahvusliku omakultuuri austamist. On loomulik, et tavad ja viis, kuidas rahvuslik elutunne teostub, kujuneb inimestel ajaloolises praktikas välja eri moel ning sama loomulik on rahvuse soov oma loodut kaitsta.

Euroopa ja Bütsantsi vahel

Kuid seejuures ei tohi unustada, et eestlaste võimalus omamoodi kodunemist ja eestlase elutunnet kaitsta ei seisne sulgumises välismaailma ees ja võõrahirmust tingitud karmis immigratsioonipoliitikas, vaid selles, kui teadlikult ja tõsiselt võtame oma kultuuri ning püstitame enesele kui rahvale vaimseid sihte.

Eestlase vaatepunkt maailmale on läbi aegade kujunenud eestikeelse maailmatunnetuse ärevas heitluses euroopa ning slaaviliku bütsantsi kultuuriga. Kuid tänu oma töökusele on meil lisaks oma kultuurile nüüd ka oma riik.

Me ei pea ainult kohanema ja reageerima. Nüüd on meil võimalus seada pikaajalisi sihte ja teostada oma kodutunde ning eestluse kaitsmist poliitiliselt ehk riigina. Me võime rohkem usaldada meie endi poolt valitud valitsejaid ja ametisse määratud ametnikke, sest me oleme nad määranud teenima meie endi huve. Seda enam, et praegu istuva kabineti ja riigiametnike rahvuslikku hoiakut on nad ju korduvalt ka tegudes tõestanud. Mõelgem kas või senini üsna hästi korraldatud, selektiivse migratsioonipoliitika peale, mis soosib pigem vajalike uute teadmiste ja oskuste riiki toomist kui harimatute sisserännet. Kuid samavõrra nõudkem vaimselt eliidilt ka eestluse vaimsete sihtide mõtestamist ja kõnesid, mis eestluse tulevikuvisioone ja uusi sihte rahvale avaks.

Aimar Altosaar: vaba erakonna mõttest

Artikkel on ilmunud 27.juunil 2013 veebiväljaandes Postimees arvamusportaal.

Moto:  MINU ERAKOND

Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne

Kas vabameelne, vana-, kodanlane,

Kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.

Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,

Kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

/Juhan Liiv/

 

Ühiskondi on püütud muuta kahel viisil. Esimesel juhul luuakse ideaalse ühiskonna ja sellele vastava täiusliku inimese mudel ning püütakse siis seda konstruktsiooni ellu rakendada. Teisel juhul kujundatakse ühiskonna toimetingimused selliseks, mis võimaldaksid inimestel oma probleeme paremini lahendada.

Esimene tee tundub  lihtsam ning liiga sageli ongi just sedaviisi tehtud – käiakse välja kõrgelennulised nõuded, milliseks ühiskond ja riik peavad muutuma, kuid kuna inimloomust muuta ei suudeta, siis lõppevad sellised üritused heal juhul frustratsiooni ja stagnatsiooniga, hullemal juhul revolutsiooni, kodusõja ja koonduslaagritega.

Teine tee tundub sageli keerulisem ja isegi ebahuvitavam, sest see ei tõota kiiresti säravaid tulemusi. Ega seda teed tavaliselt ette planeeritagi, pigem tehakse vajalikke samme siis, kui probleemid kuhjuvad ning elu viiks edasi vaid avalik konflikt või mingite suurte kokkulepete sõlmimine. Õhtumaade mitme aastatuhande pikkune kogemus tõestabki, et just suured kokkulepped viivad elu edasi,  arendades õigussüsteemi, samm-sammult suurendades isikuvabadusi ning õiguslikult võrdsete subjektide  ringi ühiskonnas.

Esimene tee lähtub eeldusest, et inimene on ebatäiuslik olend, keda peavad teised inimesed muutma täiuslikuks. Teine tee algab aga siis, kui lepitakse inimese ebatäiuslikkusega ning püütakse muuta tingimusi ja keskkonda selliselt, et ebatäiusliku inimese elu võiks olla võimalikult täiuslik.

Demokraatia on suur kokkulepe väga paljude autoritaarsete juhtimisviiside asemel ning mis ei tekkinud Vanas-Kreekas ega uusaegses Lääne-Euroopas, vaid kellegi valgustatud isiku suvast. Demokraatlikud juhtimispõhimõtted on alati olnud ajaloos teatud määral pealesunnitud kokkulepped erinevate subjektide vahel. Kokkulepped on sõlmitud selleks, et vältida lõputuid konflikte ja kurnavaid sõdu ning need on ikka tehtud tingimustes, kus osapooled on suhteliselt võrdse jõuga, nii et keegi ei suuda teist või teisi lõplikult alistada.

Demokraatia tähendab kõigi osapoolte seisukohtade ärakuulamist ning kõigi tunnustatud protseduuri ühiste seisukohtade kujundamiseks ja otsuste langetamiseks. Demokraatlik ühiskonnakorraldus eeldab võimalikult paljude ühiskonnaliikmete kaasamist ja osalustunnet, ühiste väärtuste jagamist, kõigi võrdsete subjektide eneseväärikuse tunnustamist, võimalust enesekehtestamiseks. Esmasteks väärtusteks ongi sealjuures otsustusprotsessis osalevate subjektide võrdsus kokkulepitud protseduuride, seaduse ja Jumala ees. 

Demokraatia peamine panus inimkonna arengusse on motivatsiooni kasv ja tohutu intellektuaalse energia vabastamine loovaks tööks, mis on reeglina võimatu autoritaarsetes süsteemides, kus rahvas on allutatud ühe subjekti suvale. Lühiaajalisi erandeid võib muidugi olla – näiteks võib võimule tulla mõni valgustatud monarh, kuid antidemokraatlikud süsteemid pole tavaliselt jätkusuutlikud, sest pole mingit tagatist, et «inimnäolise» monarhi asemele ei astu mõni jõhkard või verine diktaator. Toimiv demokraatia saab aga anda tagatise, et kui hetkel valitsevadki riiki küünilised manipulaatorid või lihtsalt lollid, siis pärast järgmisi valimisi on võimalik nad välja vahetada.

Mida aga teha, kui küünikud püüavad kõiki demokraatlikke protseduure näiliselt täites oma positsioone nii kindlustada, et nende võimulolek oleks alati tagatud ning valimised läbitakse niisama kergelt ja sujuvalt nagu osav süstasõitja läbib madalaveelise kärestiku? Siis tuleks kõigepealt vaadata, kas demokraatia toimimise alustingimused on alles. Tuleb vastata küsimusele, kas ühiskonnas ja riigis on piisavalt jõulisi, õiguslikult võrdväärseid sotsiaalseid subjekte, kelle seisukohtadega tuleb paratamatult arvestada? Kui ei ole, kui otsused langetatakse ühes keskuses ning kõigi teiste subjektide võimalused kaasa rääkida on nullilähedased, siis on demokraatia suures ohus.

Sellisel juhul jääb kasutamata demokraatia kõige olulisem eelis teiste süsteemide ees – inimeste intellektuaalse ja sotsiaalse energia kaasamine, umbusaldatakse poliitilist süsteemi ning võidakse kibestuda avaliku võimu küünilisusest. Kaasamõtlemise ja -tulemise asemel näeme eemaletõmbumist ja endassesulgumist, ühiste väärtuste hajumist, sotsiaalse kapitali allakäiku ja pettunute lahkumist.

Väikese riigi ja ühiskonna puhul võib demokraatlikest põhimõtetest taganemine tänapäeva avatud maailmas olla saatuslikult ohtlik. Suured riigid ja rahvad võivad ju mõnda aega mängida «juhitud» demokraatiamänge või leiutada uusi mõisteid nagu «suveräänne demokraatia» Venemaal, kuid pikas perspektiivis võivad ka need ühiskonnad alla käia, kui rahva laiema osaluse kaudu ei tule juhtimisse uusi ideid ja majandussüsteem väldib uuendusi ning kui poliitiline eliit kaotab sideme ülejäänud ühiskonnaga. 

Eesti on üsna lähedal sellisele pseudodemokraatlikule juhtimiskorraldusele, kus demokraatlikud institutsioonid näiliselt justkui toimivad, kuid tegelikult on kogu otsustusprotsess keskendatud vähesete «väljavalitute» kätte. Tsentraliseerimine on kulgenud samm-sammult, meie kõigi silme all ja tahtmatul osalemisel, ikka selleks, et muuta avalik võim professionaalseks ja rahaliselt tõhusaks, kujundada seadusandlus võimalikult sarnaseks kujuteldavale Euroopa Liidu keskmisele. Oleme pingutanud, et ehitada üles kaasaegne avalik sektor ning poliitilised institutsioonid, sealhulgas kestlikud ja tugevad erakonnad.

Veel mõned aastad tagasi võis paljudele näida, et oleme loonud üsna täiusliku riigikorralduse, et meil on õitsev majanduselu ja hästi toimiv demokraatiamudel. Seda kujutlust kinnitas meie riigi vastuvõtmine kõikvõimalikesse edukate riikide organisatsioonidesse. Üleilmne lõhkenud finantsmull näitas kätte meie majanduselu nõrkused, madal tootlikkus määratleb meie elatustaseme piirid. Samamoodi osutavad meie riigikogu erakondade arrogants ja sisevalimiste manipulatsioonid demokraatia haprusele ja usalduskriisile meie poliitilises elus.

Näeme, et paljud suured kokkulepped, mis tõid meile edu 20 aastat tagasi, tänapäeval enam ei toimi. Näiteks valimisseadus, mis lubas erakondade poolt järjestatud nimekirju, võimaldas 1990-ndail aastail tuua poliitikasse vähetuntud, kuid töökaid ja vastutustundlikke seaduseloojaid. Paraku toob sama seadus tänapäeval poliitikasse peamiselt erakondade tagatubadele lojaalseid, kuid nappide oskuste ja võimetega isikuid, keda huvitab vaid isiklik karjäär.

1990-ndate aastate alguses oli oluline kinnistada Eesti ühtsus ning välistada igasuguste piirkondlike autonoomiate tekkimine, seepärast oli mõnda aega paratamatu liikuda järk-järgult tsentraliseerituma halduskorralduse suunas ning kestlikke erakondade tekkeks tagada neile riigipoolne rahastamine. Keegi ei pööranud tähelepanu erakondade muutumisele äärmiselt kitsa ringi poliitikute eneseteostusvahenditeks. Ainuvõimu tõttu on omavalitsused kaotanud iseseisva otsustuvõime ning erakondades ei sõltu enam mitte miski piirkondade initsiatiivist. 

Me vajame sisulisi muutusi nii erakonna- kui kohalike omavalitsuste seadustes ning teistes vastavates ametkondlikes regulatsioonides. Omavalitsustele tuleb luua tugev rahastamis- ja otsustusbaas, mis tooks nad keskametkondadele võrdväärste partneritena läbirääkimiste laua taha. Erakonnad peaksid omavalitustes olema pigem keskusest sõltumatud kohalikud poliitilised ühendused, mitte üleriigilise erakonna väikesed õigusteta lülid. Alles siis, kui kohalikel omavalitsusjuhtidel ja poliitikutel on reaalsed kohustused ja võimalused, kui nad osalevad otsustuprotsessis kui tõsised subjektid, mitte butafoorsed mänguisikud, võib olla kindel, et kohalikel inimestel tekib ka reaalne huvi osaleda võimalikult aktiivselt kogu riigi poliitilises protsessis. Alles siis, kui Eesti-suuruses riigis on 12–20 tugevat omavalitsust/valimisringkonda, on võimalik, et igasse omavalitusse jätkub piisavalt võimekaid juhte ja pädevaid spetsialiste. 

Demokraatia on elav ja reaalset kasu toov süsteem, kui otsustusprotsessis osalevad subjektid on tõepoolest võrdsed ja vastastikku tunnustatud. Seda vajab riigi haldussüsteem, mis on praeguse pseudo-omavalitsusliku killustatuse ja jäiga keskjuhtimise tõttu muutunud pigem olupoliitiliste «diilide» harjutusväljakuks suurde poliitikasse pürgivatele karjääripoliitikutele. Ideaalis peaks haldussüsteem tagama kogu riigis ühtlase arengu ja toimiva regionaalpoliitika. Praegune süsteem ei soodusta ka ühiste huvide eest seisvate kohalike rahvaesindajate esiletõusu, sest sellised isikud võivad olla ebamugavad võimul olevate erakondade juhtidele ja nende klientideks hakanud omavalitsusjuhtidele.

Kõiki neid muutusi pole aga võimalik saavutada ühekorraga. Vanade võimustruktuuride vastupanu muutustele on tugev. Samas ei tea keegi täpselt, milline oleks praegu Eestile kõige sobivam haldus- ja erakondade juhtimismudel. Iga järgmise sammu kavandamine eeldab tagasisidet ning praktilist kogemust.

Kõige lihtsam on alustada üleriigilise poliitilise ühendusega, mille piirkondlikud liikmesorganisatsioonid on võimalikult sõltumatud ja autonoomsed. Sellisel juhul ei ole võimalik teha üleriigilise ühenduse nimel avaldusi ja langetada otsuseid, ilma et kõigi liikmesorganisastioonide seisukohad oleks ära kuulatud. See on konkreetsete kokkulepete küsimus, milliste otsuste puhul on vajalik konsensus ning millal piisab lihthäälteenamusest. Eraldi tuleb otsustada, milline on iga piirkondliku organisatsiooni hääle kaal, kas see nõuaks üleorganisatsioonilist kahekojalist otsustusinstitutsiooni, kus ühes oleks igal piirkonnal üks hääl, teises aga arvestatakse liikmete arvuga – või leitakse mingid teised valemid, seda saab iga erakond otsustada oma tõekspidamistest lähtudes.  

Üleriigiline poliitiliselt mõjukas organisatsioon oleks tegelikult kohalike organisatsioonide liit, kus kõik sisulised küsimused ja nö suur poliitika otsustatakse ära mitte kaugemal kui poole tunni autosõidu kaugusel igast organisatsooni liikmest. Siis ei ole vaja pidevalt keskuses kohal olla, et oma seisukohta kaitsta, vaid diskussioonid toimuvadki kohapeal. Loomulikult on mõistlik korraldada ka üleriigilisi debatte ja foorumeid, kuhu kohalikud ühendused saavad saata oma volitatud esindajad ühistes seisukohtades kokku leppima. Üleriigiliste ühenduste kärajate loomulik asupaik võiks olla näiteks Järvamaa koosolekuteruumides ja turismitaludes! E-kommunikatsioon ja –meedia aitavad infovahetusele palju kaasa, kuid ei asenda kunagi inimeste vahetut omavahelist suhtlemist ning sellest tekkivat sünergiat.

Selline mudel võiks olla hea eeskuju nii poliitilistele erakondadele kui ka regionaalse haldusreformi läbiviimisele. Oluline on pöörduda tagasi demokraatia põhimõtete juurde ning järgida neid sisuliselt, just see on meie väikese riigi kestmise ning arengu elu ja surma küsimus.

Eesti ootab uut tüüpi erakondi, mis erineksid kardinaalselt tänastest võimuerakondest, kes võistlevad üksteisega vaid formaalste liikmete arvu  ja avaliku elu politiseerituse astme pärast. Uus erakond ei peaks olema praegusele võimuerakondade kartellile viiendaks rattaks vankri all, vaid pakkuma põhimõtteliselt uusi lahendusi. Demokraatia, Eesti ja eesti keele kestlikkuse nimel. 

Brit Kerbo: Lahing Keskmaa (ehk Tallinna) eest algab

Artikkel on ilmunud 26.juunil 2013 veebikeskkonnas Eesti Päevaleht.

15. juuni Päevalehes kirjutas Andrus Kivirähk, et “praegune Reformierakond on nagu Tolkieni “Sõrmuste isanda” Guglunk, kelle pikaaegne võimusõrmuse omamine on muutnud millekski eriti vastikuks ja näotuks”. Eluaegse tallinlasena pean nentima, et ega pealinna piirideski asjad paremad pole, kuigi siin on võimul üks teine näotu partei. 

Laveerid Tallinna teedel, nagu oleksid teel Mordorisse ja küsid endalt, kas muutused on ülepea võimalikud. Paralleele “ühe valeraha kahe külje vahel” (I. Tarand) võib tuua mitmeid: valitsuserakond kuulutab end rahandusministri suu läbi asendamatuks, Tallinna meer annab vihje, et istub oma maksumaksja poolt võimaldatud kuldsel troonil veel ka aastal 2020.

Kodanik tunneb nii riigi tasandil kui ka pealinnas, et teda ei kuulata, ei kaasata, temast ei saada aru. Võitlus käib mitte rahva heaolu, vaid “kullakalli” – võimu – nimel. Selle tõendiks on nii see, kui vajalikke, kuid valusaid otsuseid ei julgeta teha enne kohalike omavalitsuste valimisi, kui ka summad, mis kuluvad propagandale ehk teisisõnu lihtlabasele enesereklaamile linnakodaniku rahakoti kaudu. Kas lugeja teab, et see summa on küündinud juba 5 miljoni euroni, mis on nn vanas rahas üle 78 miljoni krooni?

Võimusõrmus populismi abil

Kivirähk toob välja, et sõge kiindumine ohtlikusse lelusse nii, et lõpuks kükitasid mõlemad nurgas, silitasid armunult sisisedes oma kuldset kullakallikest ja tõid kuuldavale arusaamatuid häälitsusi, said saatuslikuks nii Guglunkile kui ka Reformierakonnale. Kuid kas võib seesama sisisev omakasupüüd hukutada ka Tallinna meeri? Sõltub valijaist ja nende teadlikkusest.

Kivirähk kirjutab: “Guglunk läks ju pööraseks, kui sõrmust temalt ära võtta prooviti.” Reformierakonna pöörasustest oleme leheveergudelt lugenud küll ja küll. Kuuldavasti astutakse Reformierakonnast välja sõnadega, et sinna on jäänud veel vaid üks aus inimene.

Vanahärra, kelle traditsiooniks on ring ümber Venuse, tõestab ilmekalt oma kustumatut himu “kullakalli” järele näiteks tasuta ühistranspordi võimaldamisega kõikidele tallinlastele, samal ajal, kui puudub arengukava ja analüüs, mis näitaks, milliseid probleeme transpordivaldkonnas tasuta sõit õieti lahendab. Samuti suudab linnapea vaevalt ära seletada, kuidas amortiseeruvat sõidukiparki 5‒10 aasta pärast uuendada suudetakse, kui kõik puha tasuta on. Kas professionaalne linnajuht käituks viisil “pärast mind tulgu või veeuputus”?

“Lootust on alati”

Tallinnas elab kolmandik Eesti inimestest, samuti leiab siin aset suur osa Eesti majandustegevusest. Kohalikud valimised pealinnas on justkui võitlus Keskmaa pärast, mille saatus on oluline kõigile teistele piirkondadelegi.

Pole kuulda, et erakonnad ülemäära kohalikele teemadele keskenduks ja valutaks südant selle pärast, et linnajuhtimine on äärmiselt tsentraliseeritud ja kodanikukauge. Kodanikud on nagu orkide mass, keda vajadusel kokku ajada ja ära kasutada. Nagu asumiseltside kriitikast teame, on “Tallinna positiivne programm” pseudokaasamise ehe näide.

Parteide põhimure näib olevat aga see, kas saab mees-Savisaare ja nais-Savisaare vastanduma panna ja anda veel kord etendus vastuseisust, mis peaks valijad sedelile ristikest tegema suunama kantuna emotsioonist, kumb valik on hullem. Valija aga väärib paremat alternatiivi.

Juss: “Kõik toimuks nagu mingis suures kuulsas loos. Tulvil tumedaid jõude ja ohtusid. Nende lugude tegelastel oli palju võimalusi tagasi pöörduda, aga nad ei teinud seda. Nad jätkasid oma teekonda, sest neil oli, millest kinni hoida.”
Frodo: “Millest meie kinni hoiame, Juss?”
Juss: “Teadmisest, et selles maailmas on ka midagi head, isand Frodo. Ja selle nimel tasub võidelda.”

Alati leidub skeptikuid, kes arvavad, et ise lahingusse minna pole mõtet, sest muuta ei saa nagunii midagi.

Nõnda küsis ka Rohani kuningas Theoden: “Mida suudavad inimesed teha sellise pimeda vihkamise vastu?”
Isilduri järglases, troonipärija Aragornis oli siiski veel võitlusvalmidust: “Ratsuta koos minuga välja. Ratsutame välja ja astume neile vastu. Sinu rahva nimel.”
Theoden: “Olgu see tunniks, mil me oma mõõgad koos välja tõmbame.”

Küsime endilt, kas soovime lõhkilaenatud eelarvet, amortiseeruvat sõidukiparki, lagunevaid lasteaedu, auklikke teid ja politiseeritud ametnikkonda, kes maksab kümnist ühe erakonna juhile? Kas julgeme uskuda, et Eesti pealinnas võiksid puhuda teistsugused tuuled?

Juss: “Aga lõppude lõpuks on need tumedad varjud üksnes ajutised, sest peab ju ka pimedus kunagi lõppema. Saabub uus päev. Ja kui päike paistma hakkab, siis seda eredamalt.”
Aragorn ütles: “Lootust on alati” ja tal oli õigus, kuigi pidada tuli raskeid lahinguid.
Süüdakem siis leegid ühtsuse näitamiseks, vabastagem Keskmaa pruunis pintsakus Sauronist ja tema võimalikest järglastest, kelle eesmärgiks pelgalt “kullakallis”.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4