Arhiiv - May 2013

Andres Herkel: Erakonnad ei oska neile eraldatud raha lugeda

Artikkel on ilmunud 30.05.2013 ajalehes Õhtuleht

Eesti erakonnad suplevad hõlptulus nagu naftariigid ja tänu kergelt tulnud rahale ei soovi nad demokraatlikke reforme.

Toetasin läinud nädalal erakonnaseaduse muudatuste algatamist riigikogu põhiseaduskomisjonis. Samas palusin protokollida oma eriar­vamuse, et eelnõu jääb nõrgaks ega ava Eesti erakonnamaastikku tegelikule konkurentsile.

«Parem pool muna kui tühi koor on küll vää­rikas väljend, kuid antud juhul ei jagata isegi poolt muna. Küsimus pole siiski mõne vireleva poliitkontori kinnimaksmises, vaid eeskätt sel­les, kas poliitika muutub avatumaks ning kas kanalid, mis võimaldavad kodanikul tegelikku poliitilist initsiatiivi üles näidata, on umbes või nad hakkavad toimima. Kavandatud muudatu­sed siin mingit kvalitatiivset tervenemist ei too.

Komisjoni esimees Rait Maruste rõhutas se­da, et valimiskünnise alla jäävad parteid hak­kaksid saama rohkem raha. Tõepoolest, näi­teks 2%lise toetusega erakond saaks praeguse 9587 euro asemel 30 000 eurot aastas ning 4%lise toetusega erakond praeguse 15 978 eu­ro asemel 100 000 eurot. Martin Helme väljen­das künnise alla jääjate nimel rõõmu ka selle üle, et valimisteks nõutav kautsjon väheneb poole võrra. Need sammud võimaldavad vähe­se toetusega erakondadel pärast ebaõnnestu­nud valimisi vähemalt ellu jääda.

Eeskätt ei kavatse poliitkartell loobuda oma ülekaalukast eelisest, mis on saavutatud riigi-eelarveraha omastamisega. Kuna see summa on kokku 5,4 miljonit eurot aastas, siis ei mõju­ta 30 000 või isegi 100 000 euro eraldamine väikeparteidele suurt midagi. Vahe «relvastu­ses» on ikkagi mitmekümnekordne.

Kogu see samm on astutud pika hambaga ning lootuses, et kvalitatiivseid muutusi ei tule – väike jääb alati väikeseks ja suur jääb suu­reks.

Sisulised sammud avatuse suunas on teist­sugused. Eeskätt tuleb erakondade riigieelar­velist toitmist otsustavalt vähendada, eelarve­line toetus peab olema seotud häälte arvuga sõltumata valimiskünnisest ning erakonna asu­tamiseks vajalikku liikmearvu tuleb vähenda­da. Kuid neist sammudest on eelnõu sama kau­gel kui kuu päikesest.

Andres Herkel: Apoliitilise linnapea toetuseks ja initsiatiivitute asendusliikmete vastu

Artikkel on ilmunud 27.05.2013 veebiväljaandes Delfi

Apoliitilise linnapea ametissepanek on ainus realistlik tee Tallinna linnavõimu radikaalseks reformimiseks. Politiseerimine on tekitanud hulga tarbetuid töökohti, vajalike kohtade puhul on aga eelistatud parteilased, kel lasub Keskerakonnale sundkümnise maksmise kohustus. Ilmselt pole vaja pikemalt peatuda sellise juhtimise nõrkustel.

Kriitikud, kes apoliitilise linnapea mõtet lõpuni ei toeta, möönavad, et linnavõimu politiseerimine ulatub liiga kaugele ning seda tuleb piirata. Ivo Rull pakub Õhtulehes, et apoliitilise linnapea asemel võiks ametnikkonna järjepidevust hoida pikemaks ajaks ametisse määratud ja suuremate volitustega linnasekretär. Jakko Väli osutab Delfis, et Tallinna põhiprobleem on liigne bürokraatia ning kui linnapea ja viis abilinnapead on vajalikud, siis kaheksa linnaosavalitsuse mehitamise puhul tuleks juba tõsiselt järgi mõelda.

Mina ei usu poliitilise linnapea valmisolekusse poliitbürokraatiat piirata. Aeglane või osaline lõikus ei aita. Ja linnasekretär on ka praegu Tallinnas üle elanud erinevaid linnapäid, see pole ametite politiseerimist peatanud. Linnasekretär ei suuda parteiliste lellepoegade edenemist aparaadis kuidagi tagasi hoida ning ammugi ei suuda ta kaugeleulatuvat parteistamist tagasi pöörata.

Küll vajab linn lisaks apoliitilisele linnapeale tugevat, sõltumatutest poliitikutest koosnevat volikogu, kes kirjutab linnapeale ette nii prioriteedid kui eelarve. Praegune volikogu ei otsusta suurt midagi, sest peamiselt koosneb ta initsiatiivitutest asendusliikmetest. Peamine initsiatiiv, mida koalitsioonisaadikud linnas ilmutavad, on küsida linnavalitsuse tingimusteta toetamise eest endale tulus koht mõnes linnaasutuse nõukogus. Nii võisid oma alluvaid vaigistada Idamaa vesiirid, ent XXI sajandi Tallinnale on see sobimatu.

Mul pole vähimatki usku, et praegu Tallinna juhtiv Keskerakond oleks apoliitilise linnapea ametisseseadmiseks valmis. See valmisolek puudub ka ülejäänud parteidel. Siiski võib ideel elulootust olla, kui moodustatakse koalitsioonivalitsus ning apoliitiline linnapea on kompromiss, millega osapooled teevad oma algsetest taotlustest sammu tagasi. See saab juhtuda, kui depolitiseerimist saadab avalikkuse toetus ning parteisid ei paina nomenklatuuri surve lasta end või oma soosikuid mõnda ametisse seada.

Niipea aga, kui üks koalitsioonijõududest – tavaliselt see, kel on suurim esindus volikogus – võtab endale linnapea koha, algab suurem kauplemine abilinnapeade ja linnaosavanemate üle. Sellega on Pandora laegas avatud, sest koalitsioonipäkapikud ning puukparteilased peavad maad ja puud ära jagama ning seda isu terve mõistus enam ei peata.

Ivo Rull pelgab, et erakondadest sõltumatu linnapea võib ise muutuda oligarhiks, kes mitte kedagi ei kuula. Ettevõtlusest tulnud meeridel on olnud kummalisi ideid trollibusside likvideerimisest Kaarli puiestee põlispuude maharaiumiseni. Kuid stopp, ka selliste ideede peatamiseks on vaja tugevat volikogu, kes ise genereerib ideid ja ütleb ka selgelt, milline algatus ei kõlba. Mittepoliitiline linnapea tähendabki, et poliitika tuleb volikogust. Soovi korral võib ju volikogu esimeest „linnapeaks“ kutsuda ning täitevvõimu juhti näiteks „linnadirektoriks“.

Loomulikult peab apoliitilise linnapea idee endaga kaasa tooma rea sellest johtuvaid samme. Reformipaketi juurde peaksid kuuluma avalikud konkursid ametitesse, abilinnapeade staatuse depolitiseerimine, linnaosavalitsuste likvideerimine praegusel kujul, halduskogude rolli tõus ja palju muud. Apoliitilisel linnapeal võivad olla paremad eeldused arendada mõistlikumat koostööd Tallinna ümbritsevate valdadega, mis sisuliselt on muutunud pealinnaruumi jätkuks. Samuti võib konkursi teel valitud Tallinna linnapea olla hea eeskuju teistele omavalitsustele, et parteilist survet piirata.

Seejuures ei ole ma parteide vastu. Vastupidi, neile tuleb tagasi anda nende ideoloogiline pale, nende liikmete sõltumatus. Munitsipaaltasand peaks aga parteipoliitikast vähem sõltuma kui Riigikogu ja Vabariigi Valitsus. Tahan Tallinna volikogus näha inimesi, kes ei kihele soovist saada linnalt lisatasusid, vaid kes on piisavalt vabad ja vastutustundlikud kodanikud, et anda linnavalitsusele uus, kaasaegne nägu.

Andres Herkel: Lõuna-Osseetia ja Abhaasia jäid suletuks

Artikkel on ilmunud 23.05.2013 maakonnalehest Pärnu Postimees

Läinud nädalal lõpetasime Thbilisis Euroopa Nõukogu põhiseadusassamblee (ENPA) monitooringukomitee delegatsiooni visiidi Georgiasse. Tegelesime Vene-Georgia sõja järel kujunenud olukorra hindamisega Lõuna-Osseetias ja Abhaasias.

Hindamise tulemusena koostame kirjaliku raporti, mis peaks valmima juuni lõpuks. Selle eest vastutavad kaks Venemaaga tegelevat raportööri, kaks Georgia raportööri ja mina komitee esimehena.

Visiidi ennetähtaegne lõpp

Paraku lõppes algul nädalapikkusena planeeritud visiit kaks päeva varem, sest Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse Euroopa parlamentääre ei lastud. See on väga kahetsusväärne, aga ei tähenda seda, et meie töö jääb lõpule viimata, ülevaade valmib olemasolevat infot kasutades.

Formaalselt ütles Lõuna-Osseetia ”ei“ ja Abhaasialt me vastust ei saanudki. Vene kolleegid lugesid meile Moskvas üles rea põhjusi, miks Lõuna-Osseetia meiega suhelda ei taha, samas nad kinnitasid, et nende arvates on visiidi ärajäämine kahetsusväärne, aga nemad ei saa midagi teha, kui Tshinvalis langetati selline otsus.

Georgias seevastu ei usu keegi, et Tshinvalis tehakse niisuguseid otsuseid iseseisvalt, ikka ainult Moskva näpunäidete järgi. Delegatsiooni liikmetele tundub vähetõenäoline, et sealne de facto režiim saab niisuguse kaaluga otsuseid iseseisvalt teha.

Kui arvestada, et Lõuna-Osseetias on umbes 30 000 tsiviilisikut, kellele lisandub ligikaudu 4000 Vene sõjaväelast ja 3000 piirivalvurit, on tegemist ülimalt militariseeritud alaga.

Georgia kodanike pasportiseerimine on lõpule viidud, nüüd tegeldakse lõunapoolse kontrolljoone täieliku sulgemisega. Inimestele tähendab see seda, et varem alla tunni kestnud teekond Thbilisisse (paljudel on seal sidemed, sugulased jne) kestab nüüd kaks päeva. Ainus humanitaarorganisatsioon, kel kontrolljoont ületada lubatakse, on rahvusvaheline Punane Rist.

Olümpiast tingitud suletus

Abhaasia iseseisvat otsustusruumi peetakse Thbilisis mõnevõrra kõrgemaks, kuid seoses lähenevate olümpiamängudega Sotšis on ligipääs sellelegi alale raskemaks muutunud. Olümpiamänge pidasid suurema suletuse põhjuseks peaaegu kõik, kellega Thbilisis kohtusime.

Osa poliitikuid ja ametnikke väljendas väikest lootust, et olümpia järel võib olukord paraneda, aga mõni pidas sedagi vähetõenäoliseks.

Georgia rahvuslik olümpiakomitee on otsustanud Sotši mängudel osaleda.

Delegatsioon kohtus Thbilisis ja Khuthaisis parlamendi esimehe David Usupašviliga, justiitsministri, reintegratsiooniministri, asevälisministri, peaprokuröri, rahvusliku julgeolekunõukogu esimehe ja mitme rahvusvahelise organisatsiooni esindajatega.

Venemaal toimunud kohtumised olid märksa madalamal tasemel, riigiduumas kohtus meiega küll Aleksei Puškov, kes juhib nii väliskomisjoni kui ka ENPA delegatsiooni, kuid ministeeriumides võeti meid vastu asetäitjate asetäitjate tasandil.

Midagi üllatavat selles paraku ei ole, muuhulgas on see märk sellest, et Venemaa ei taha, et ENPA külmutatud konfliktide probleemiga tegeleb.

Neile on pinnuks silmas nii see, et Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat käsitletakse endiselt Georgia osana, et ENPA dokumentides on nimetatud 2008. aasta augustis toimunut ”okupatsiooniks“ kui ka see, et me ei kavatse oma lähtekohta muuta.

Muide, vastuvõtjate madalatasemelisus puutub silma raportööride visiitidelgi. Venemaa on ainus monitooringualune maa, kus riigi president pole ENPA raportööre vastu võtnud alates Vladimir Putini esimesest võimuletulekust 1999. aastal.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4