Arhiiv - April 2013

Andres Herkel: kas Ungari võib minna põhjaliku monitooringu alla?

Artikkel on ilmunud 27.04.2013 veebiväljaandes Postimees arvamusportaal

ENPA näiliselt vaiksete teemadega kevadsessiooni saatis torm Ungari monitooringu avamise ümber. Ungari paigutamine samasse kategooriasse mitmete SRÜ ja Lõuna-Balkani riikidega tuli esmakordselt päevakorrale pärast vastuolulisi konstitutsioonimuudatusi 2010. aastal. Lisaks võeti kriitikaluubi alla erinevad meediaregulatsioonid. Protseduur on pikalt veninud ja küllap oleks kõigil lihtsam, kui selline signaal Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes piirduks hoiatusega, millest tehakse järeldused, kuid ei avata püsimonitooringut.

Aga nüüd on juba ainuüksi nn. eelmonitooringuga tegeletud üle kahe aasta ja veeretatud seda justkui kuuma kartulit. Jaanuaris paistis, et lõpuks ometi – asi tüürib selles suunas, et paistma hakkab otsus monitooringut mitte alustada. Aga võta näpust, märtsis jõustati uued segadust tekitavad konstitutsioonimuudatused ja tants algas otsast. Teravalt reageerisid nii Euroopa komisjoni president José Manuel Barroso kui ka Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjörn Jagland.

Peamised sisuküsimused seonduvad konstitutsioonikohtu ja üldse kohtute sõltumatusega ning meediavabaduse piiramisega (litsentsid, reklaamipiirangud jm). Peaminister Viktor Orbani Fidesz on oma tahte läbiviimisel kasutanud kahekolmandikulist enamust parlamendis. Ungari poliitilist maastikku iseloomustab äärmine lõhestatus paremkonservatiivse Fideszi ja sotsialistide vahel. Pooltoone ei tunnistata, nende kahe kõrval mahub ainsana pildile veel äärmuspartei Jobbik. Sotsialistid nimetavad Fideszit «ksenofoobseks», «rassistlikuks» ja «antisemiitlikuks». Valitsus omakorda heidab enne neid võimul olnud sotsidele ette suurt korruptsiooni ning kommunismiajastu kuritegude ja inimõiguste rikkumiste eitamist.

Ja selsamal mustvalgel pildil on tendents imbuda kogu Euroopa poliitilisele maastikule. Konservatiivid ja kristlikud demokraadid kaitsevad endi ridadesse kuuluvat Fideszit ning sotsid-liberid ründavad. Pooltoonid on siiski vajalikud. Fideszi kaheldavaid riigiõiguslikke uuendusi on kritiseerinud nii Barroso kui ka Euroopa Liidu justiitsvolinik Viviane Reding. Mõlemad on Euroopa Rahvapartei tagapõhjaga poliitikud. Samas peavad ka sotsialistid ja liberaalid aru saama sellest, et nende kolleegid Ungaris on oma maa sisepoliitika rappajooksmisele kõvasti kaasa aidanud. Samuti on väline kriitika Ungari paremparteide populaarsust ainult tõstnud.

Selles olukorras edeneb Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee monitooringu avamine kindlate protseduurireeglite järgi. Sel nädalal tegi monitooringukomitee vastava otsuse. Assamblee juhtkond ehk Büroo teeb sama küsimuse kohta otsuse mai lõpus. Juuni lõpus pannakse monitooringu avamise ettepanek Assamblee üldkogu hääletusele. Protseduuri valulikkust kinnitab see, et monitooringukomitee arutas küsimust kolm päeva järjest ning nii monitooringu avamist nõudev punkt kui dokumendi lõpptekst läksid läbi vaid ühe häälelise enamusega. Juhatajana tuli mul ohjata erinevaid protseduurilisi lahinguid ja proteste ning peamine, mille üle uhke olla on see, et suuri protseduurilisi karisid õnnestus vältida.

Mõneti tegutseb monitooringukomitee ka Euroopa Liidu soojendusbändina, sest samad küsimused seisavad juunis nii Euroopa Parlamendi kui Euroopa Komisjoni ees. Küsimus on kõike muud kui lihtne. Ühelt poolt on Ungari olukorda raske võrdsustada Venemaa ja teiste monitooringu all olevate riikidega ning senises kriitikas on ka palju eelarvamuslikku. Teiselt poolt ei saa kõigega, mis Ungaris Fideszi juhtimisel tehtud on, sugugi nõustuda.

Ka monitooringukomitee hääletustele jättis jälje poliitika «ungariseerumine» – üsna fanaatiline küsimus, kas poolt või vastu? Hoopis vajalikum on see, et Ungari sisepoliitika muutuks euroopalikumaks ja oponentide demoniseerimise asemel suudetakse kehtestada viisakad mängureeglid. Seniks aga jääb üles küsimus, miks erakond, mis edendab vabaturumajandust, ei taha oma ühiskonnale sama veendunult pakkuda meediavabadust ja kohtuvõimu sõltumatust?

Jüri Saar: Kas riigikogu liikmeid tuleb vastutusest säästa?

Artikkel on ilmunud 26.aprillil 2013 ajalehes Sirp

Edaspidi tehtaks menetlustoiminguid riigikogu liikme puhul ainult asjaosalist informeerides à la „Tere, me hakkame teid nüüd salaja pealt kuulama”.

Riigikogu põhiseaduskomisjon esitas 12. märtsil riigikogule seaduseeelnõu, mis reguleerib riigikogu liikme puutumatuse ehk immuniteedi sisu ja sellest tulenevalt kriminaalõigusliku menetluse erisusi ning muud saadiku immuniteediga seonduvat. Eelnõu seletuskirjas viidatakse, et eelnõu ajendas õiguskantsler, kes leidis oma ettepanekus 21. III 2012, et kriminaalmenetluse seadustiku mõned lõiked (KrMS § 377 1, 3, 5 ja 6) on vastuolus põhiseaduse 76. ja 139. paragrahviga. Nimetatud sätted annavad riigikogu asemel õiguskantslerile pädevuse anda nõusolek riigikogu liikme suhtes kriminaalmenetluses menetlustoimingute tegemiseks või sellest keelduda. Samuti osas, mis ei näe ette riigikogu eelnevat nõusolekut riigikogu liikme juures toimuvaks läbiotsimiseks.

Järgnevalt vaatame eelnõu ja selle seletuskirja lähemalt. Eelnõu algab deklaratiivse lausega, mille järgi „Riigikogu liikme immuniteet rakendub üksnes sellel eesmärgil, milleks ta on mõeldud”. Eelnõus küll öeldakse, et „immuniteeti ei saa kasutada vaba mandaadi teostamisega mitteseotud tegevustes või õigusvastutusest kõrvalehoidmiseks”, kuid jäetakse selle instituudi kasutusvaldkond täpsustamata. Seletuskiri väidab, et „puutumatus põhiseaduse mõttes tähendab takistamatust saadikumandaadi vabal teostamisel. Õigusrikkumiste puhul kannab riigikogu liige vastutust võrdsetel alustel teistega käesolevas seaduses tulenevate erisustega.” Pole raske näha, et kui kõik sätestatud vastutuse erisused arvesse võtta, jääb võrdsest vastutamisest vähe järele.

Seda, kus läheb saadiku mandaadiga seotud tegevus üle sellega mitte seotud tegevuseks, teab täpselt ainult jumal taevas. Itaalia ekspeaminister Berlusconit süüdistatakse korruptsioonis, alaealiste prostituutide kasutamises ja muudes kriminaalkuritegudes. Tema enda väitel on aga kõik süüdistused konstrueeritud tema poliitilise tegevuse takistamiseks. Kõnealuse eelnõu seletuskirjas väljendatakse küll lootust, et „… immuniteet eeldab valimiste eelselt saadikukandidaadilt tugevat enesekriitikat, erakondadelt ning avalikkuselt ja meedialt aga senisest suuremat ja kriitilisemat tähelepanu saadikukandidaadi usaldusväärsusele ja senisele reputatsioonile ja käitumisele, et eelselektsiooniga üldjuhul välistada vajadus immuniteedi rakendamiseks”. Tuleb nõustuda selle lootusega, kuid millise mehhanismiga edukas eelselektsioon saavutatakse, jääb lahtiseks. Eelnõu koostajad on olnud ilmselt teadlikud sellest, et selle seaduse jõustumise korral vähenevad märgatavalt riigikogu liikme reaalse kriminaalvastutuse ehk nn järelselektsiooni võimalused. Tasub meeles pidada, et seaduse jõu pärast vastuvõtmist omandab ainult seadus ja seletuskiri koos oma lootustega jääb meenutama vaid eelnõu koostajate „vagasid soove”.

Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu RKLS § 18 esimesed kolm lõiget on suhteliselt üheselt arusaadavad: immuniteet peatab aegumise, immuniteet on ajutine seisund, kui RK liige on nõus menetlustoimingutega, võib neid teha ilma immuniteediga arvestamata. On loomulik ja mõistetav, et immuniteet rakendub ainult ametisoleku ehk riigikogu liikmeks oleku ajal, mistõttu immuniteet peatab inkrimineeritava kuriteo aegumistähtaja. Viimane käivitub uuesti immuniteedi kaotamisel kas selle äravõtmisega või riigikogu liikmeks oleku lõppedes. Samuti on loogiline, et üldtunnustatult ei rakendu immuniteet kuriteo vahetul toimepanemisel tabatud (RKLS § 212 lg4) saadiku suhtes. Teda võib sel juhul näiteks vahistada ja tema suhtes muid menetlustoiminguid teha ilma parlamendi nõusolekuta. Seadus võiks samas seda täpsustada, mida antud juhul tähendab kuriteo sooritamiselt tabamine ehk flagrante delicto.

Võrdsest kohtlemisest jääb vähe järele

Teised rakendumise küsimused on jäänud eelnõus märksa ebamäärasemaks. Juhul, kui riigikogu liiget kahtlustatakse I astme kuriteo toimepanemises kuulduste või kaudsete tõendite põhjal, on vaja süüdistuse esitamiseks riigikogu eelnevat nõusolekut. Siin põimuvad isiku kaks erinevat rolli kriminaalmenetluses: kahtlustatav (KrMS §33) ja süüdistatav (KrMS §35). Menetlustoiminguid viiakse läbi kahtlustatava suhtes ning see seisund lõpeb süüdistuse esitamisega. Süüdistuse esitamiseks on kahtlustust kontrollitud ning selle põhjendamatuse korral menetlus lõpetatakse. Kas eelnõu koostajad väidavad, et praegu alustatakse niiviisi, s.o kuulduste või kaudsete tõendite põhjal kriminaalmenetlusi ja jõutakse ka süüdistuse esitamiseni? Punktist kumab läbi eelarvamuslik hoiak kriminaalmenetluse suhtes, kuid võib-olla taheti sõna „süüdistuse” asemel kasutada sõna „kahtlustus”, mis selgitaks paljutki. Väärteo toimepanemise korral võidakse riigikogu liikme suhtes rakendada vahetut sundi määral, mis on vältimatult vajalik toimepandud väärteo fikseerimiseks. Kummaline formuleering, mis ei räägi midagi ohust endale ega teistele inimestele, kuigi peaks ilmselt reguleerima sellised juhtumid, kui näiteks joobes riigikogulase auto vänderdab teel ning politsei peatab selle.

Eelnõus RKLS § 182 sisse viidava muutuse järgi riigikogu liikme tööalane elektrooniline side on kaitstud immuniteediga. Isiku puutumatus on kantud üksüheselt üle sidepidamise puutumatusele, mis hõlmab ilmselt nii internetti kui ka telefonisidet, nii selle aktuaalset pidamist kui ka sidepidamisest jäänud jälgi. Kui pidada immuniteeti absoluutseks, siis kuidas teha üldse kindlaks, kas tegemist oli tööalase või mittetööalase sidepidamisega? Kui tuletada meelde hiljutist avalikuks saanud juhtumit, kus riigikogu arvutilt oli tehtud korraldusi firma suhtes, mille juhte kahtlustatakse majandusalases süüteos, siis edaspidi puuduks võimalus selliseid toiminguid fikseerida. RKLS § 183 järgi nii riigikogu liikme immuniteedi äravõtmiseks või menetlus- või jälitustoimingu läbiviimiseks nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada. Mis eesmärki, pole aga jällegi täpsustatud, mis jätab hulgaliselt võimalusi taotluse rahuldamata jätmiseks.

Suurem probleem on olnud selle fikseerimine, milliste toimingute korral rakendub immuniteet. Seletuskirjast loeme, et „Põhiseaduse asjakohases paragrahvis kasutatud mõiste – „kriminaalvastutusele võtmine” on aegunud, eelmises õiguskorras kasutatud mõiste, mida ei tule tõlgendada grammatiliselt. Põhiseaduse mõttest, immuniteedi eesmärgist ning tänapäeva kriminaalmenetluse doktriinist lähtudes saab selle mõiste sisu olla kas menetluslik otsustus – süüdistuse esitamine või immuniteeti tugevalt riivava menetlustoimingu läbiviimine”. Menetlus- ja jälitustoiminguteks, mis riivavad riigikogu liikme mandaadi teostamist, on eelnõu järgi järgmised toimingud: kahtlustatavana kinnipidamine, tõkendi kohaldamine, sundtoomine, läbiotsimine, isiku läbivaatus, vara arest, jälitustoimingud (postisaadetiste varjatud läbivaatus, teabe salaja vaatamine või pealtkuulamine, politseiagendi kasutamine). Regulatsiooni kohaselt teeb riigikogu liikme suhtes teatud menetlustoimingute ja jälitustoimingute tegemise osas taotluse riigi peaprokurör ning loa annab Tallinna ringkonnakohtu esimees. Põhiseaduskomisjon otsustas loobuda õiguskantsleri vahendusest antud küsimuses.

Immuniteedi eelnõu on naljanumber

Seejuures viiakse sisse täiendus, kus riigkogu liikme suhtes tehtavaid jälitustoiminguid tuleb enne teostamise algatamist talle endale tutvustada, mis teeb kogu seadusest naljanumbri. Vastavalt RKLS § 214 lg 1 sätestatule „nii Tallinna Ringkonnakohtu esimehe määrus, millega antakse nõusolek Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingute tegemiseks, kui ka Riigikogu esimehe vastav nõusolek jõustuvad määruse/otsustuse vastuvõtmisel ning saadetakse riigi peaprokurörile, kes tutvustab seda enne menetlustoimingu tegemist isikule, kelle suhtes menetlustoimingut tehakse”. Kuna siia alla kuuluvad ka läbiotsimine, varjatud toimingud, siis edaspidi tehtaks neid menetlustoiminguid riigikogu liikme puhul ainult asjaosalist informeerides à la „Tere, me hakkame teid nüüd salaja pealt kuulama. Tere, me saadame nüüd teie juurde salaja politseiagendi”?

Kiirustamise jäljed on kogu eelnõus ja seletuskirjas märgatavad, kuigi praeguseid avalikkuses valitsevaid meeleolusid ja valitsemise legitiimsuse probleeme arvestades oleks võinud eelnõuga (analoogiliselt maailmavaadete arendamiseks erakondadele raha eraldamisega sihtasutuste kaudu) oodata. Näiteks mitte PS §61 vaid PS §62 sätestab riigikogu liikme mitteseotuse mandaadiga ja õigusliku vastutuse puudumise hääletamise ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites. Õiguskantsler jäetakse ikkagi otsustama mitmeid küsimusi, milleks tal enda väitel pädevust polevat. Ilma PS muutmata suurendab seadus õiguskantsleri õigust teha olulisi otsuseid ilma tõendeid hindamata ja kontrollimata. Üks täiendus RKLS § 216sätestab, et Õiguskantsler esitab Riigikogule kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks riigi peaprokuröri taotluses nimetatud isiku kohta, välja arvatud juhul, kui süüdistuse esitamine oleks ilmselgelt põhjendamatu”. Mida see küll tähendada võiks? Kas ka siis, kui on läbi viidud menetlustoimingud ja peaprokurör leiab, et võib esitada süüdistuse, säilib võimalus, et õiguskantsler peab süüdistust „ilmselgelt põhjendamatuks”? Ehk õiguskantsleri pädevus ületaks sel juhul peaprokuröri pädevuse riigikogu liikme kriminaalvastutuse osas, kuigi tal puudub pädevus otsustada kriminaalasja sisu üle.

Eelnõu suunitlus on ilmne, selles ei reguleerita immuniteedi küsimusi mitte üksnes menetluse täpsustamise suunas, vaid eelnõu püüab riigikogulase immuniteeti igal võimalusel liigutada absoluudi suunas ja tuua tähtsaimad otsused väljapoole õiguskaitse sfääri. Väljaspool õiguskaitse sfääri asuvad aga poliitilised otsused ja poliitiliste otsustega paika pandud ametiisikud. Nii jääb täitumata lootus, et riigikogu liikmed ei paistaks allapoole kui „kusagil kõrgel hõljuvad jumalikud olendid”, millele aitaks kaasa immuniteedi võimalikult kitsas tõlgendamine. Nad jääksid ikka ise otsustama oma kuriteos süüdioleku või süütuse üle. Seletuskirigi ütleb selgelt, et riigikogu liikme immuniteeti sätestav põhiseaduse §76 oleks justkui absoluutne – „norm on absoluutne, ilma klausliteta”. See on aga vaieldav seisukoht, mida olen varem põhjendanud (Sirp 26. X 2012).

Veel üks asjaolu väärib tähelepanu. Eelnõu seletuskirjas väidetakse, „et tegu on menetlusõiguse rakendamise erijuhuga, tuleks immuniteedi sisu avada asjakohases eriseaduses ehk antud juhul Riigikogu liikme staatuse seaduses (RKLS)”. Õiguspoliitliselt tähendab niisuguste erisuste juurdelisamine liikumist tagasi nende paljude „eride” juurde, mis olid Eestis levinud ligi 20 aastat tagasi. Üks selline oli 1995. aastal kehtestatud (KrvKS) „Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmise korra seadus”. See kaotas kehtivuse 2004. aastal „Kriminaalmenetluse seadustiku” kehtestamisel kui aegunu. Kas selline taastuv suundumus on kohane Eesti Vabariigile kui „positivistliku orientatsiooniga demokraatlikule õigusriigile”, pole kindel.

Riigikogu soovib korruptsiooni uurimist tasalülitada

Seadus jõustuks vastuvõetuna riigikogu XIII koosseisu volituste alguspäeval ehk prognoositult 2015. aastal. Kuna regulatsioon kehtestub tulevikus, jäävad üles kõik seni olnud probleemid. Ka need, millele viitas õiguskantsler, kui keeldus otsuse tegemisest riigikogu liikmete saadikupuutumatuse osas. Ilmselt pole juhus, et teisipäeval läbis esimese lugemise veel üks eelnõu, kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millega kärbitakse olulisel määral uurimisasutuste võimalusi ja volitusi kuritegude eeluurimist läbi viia. Nii näiteks tahetakse lubada mitmete jälitustoimingute läbiviimist üldse ainult esimese astme kuritegude puhul. Samuti püütakse seadusemuudatustega välistada menetlusest need kuriteole viitavad tõendid, mis saadakse teise kuriteo menetlemise käigus. Prokuratuuri ja teiste uurimisasutuste võimekust üritatakse sihipäraselt kahandada ka sellegi seaduse eelnõu abil. Eelnõu tegelik eesmärk on tasalülitada korruptsiooni ja muu raske kuritegevuse uurimine. Riigikogus mitme ühesuunalise eelnõu menetlemise aktiivus teeb sügavalt murelikuks, sest pole näha siirast soovi poliitilise korruptsiooniga seotud kuritegude efekiivsemaks kontrollimiseks.

Lõpetuseks väärib tähelepanu fakt, et nn immuniteedi eelnõu puhul on tegemist järjekordse kobarseaduse vastuvõtmise katsega. Puutumatust reguleerivale eelnõule on külge poogitud täiendav eesmärk – riigikogu liikme julgeolekukontrolli reguleerimine, millel on riigikogu liikme kriminaalmenetlusliku puutumatuse küsimustega vaid kaudne seos. Seda laadi saladustele riigikogu liikme ligipääsu kord on oluline valdkond, mida tuleb käsitleda täiesti eraldi. Märgime vaid seda, et kriminaalmenetluslike ja põhiseadusliku korra kaitsmisega seotud menetluste segunemist, kattumist on teravalt kritiseerinud just needsamad isikud ja poliitilised jõud, kelle initsiatiivil ka käesolev seaduseelnõu valmis.

Mati Väärtnõu: Eestit on tabanud riigikorralduslik pankrot. Kuidas edasi?

Artikkel on ilmunud 24.04.2013 veebiväljaandes Postimees arvamusportaal

On uskumatu, et Eesti valitsuse arvates peab selleks, et Eesti kodanik saaks elada täisväärtuslikku elu ja Eesti oleks tõhusalt toimiv riik, elanikkond jätkuvalt linnastuma ja vananema.

Just seda võib aga lugeda välja meie valitsuse eesmärkidest: «Valitsusliidu eesmärk on riigikorraldus, mis toetab Eesti kodanike loomulikku soovi elada vaba ja täisväärtuslikku elu. Me soovime, et Eesti riik kasutaks igat maksumaksja makstud senti säästlikult, eesmärgiga pakkuda selle eest parimat võimalikku avalikku taristut ja teenust võimalikult paljudele. Me soovime, et Eesti oleks tugeva kogukondliku võrgustiku ja identiteediga, loogiliselt, lihtsalt ja mõistuspäraselt korraldatud ning tõhusalt toimiv demokraatlik riik/…/ Nende sihtide saavutamiseks peab Eesti riigi- ja kohalik haldus järgnevatel kümnenditel arvestama jätkuva linnastumise ja elanikkonna vananemisega.»

Sarnaselt võiks väita, et selleks, et laev jõuaks kindlalt kodusadamasse, peab laeva juhtkond tagama aukude olemasolu laevakeres. Kas me sellisel laeval tahaksime olla või usuksime, et see on võimeline kodusadamasse turvaliselt jõudma? Ilmselt mitte. Miks me aga laseme ebaloogilise mõttemaailmaga isikud oma riiki juhtima?

Kas täna on Eestis riigikorraldus, mis tagab täisväärtusliku elu? Ilmselt mitte. Piisab, kui vaadata Eestist lahkujate arvu ja siiajääjate enamuse meelsust.

Kas riik on kasutanud maksumaksjate raha säästlikult? Ilmselt mitte. ESMi kõhutundest kantud paigutused, ülepaisutatud haldus (näiteks ENSV ajal oli haridusministeeriumis ca 200 inimest, nüüd ca 2000, kui lisada juurde allaasutuste töötajad), ELi raha toega nonsenssprojektid Aafrika stiilis a la «maantee eikuhugi» (Mäo, Kukruse teeristid; jalgrattateed metsakolgastes; suured paadisillad väikejärvedel jne), mille omaosalus tuleb maksumaksja taskust. Lisaks erinevad suurushullustusprojektid, mille hilisem ülalpidamiskulu on saanud suureks püsikoormaks riigile.

Ka on pakutav avalik teenus kaheldava väärtusega: näiteks Eesti hariduse allakäik on ilmselge igas astmes.

Kus oleme teinud vea või mis on selle valitsusliidu tegelik eesmärk? Usun, et valitsuse liikmed ei tea seda isegi, kuhu välja peaks jõudma, sest riigil ei ole olnud alates taasiseseisvumisest ühtegi visiooni pikema perioodi peale.

Seetõttu ongi Eesti riigist saanud kaootiline projektidepõhine katselava ja sellise arutu poliitika jätkudes tuleb meil maha matta igasugused illusioonid Eesti rahva kestvuse jätkusuutlikkusest.

Kui isegi jätta võimalus, et valitsusliidu tegevusprogrammis on tekkinud viga sõna «saavutamiseks» näol ja tegelikult ei taheta teadlikult maaelu/iivet madalseisus hoida, siis jääb arusaamatuks, miks nende toredate ideede saavutamisel peaks järgnevatel kümnenditel arvestama jätkuva linnastumise ja elanikkonna vananemisega.

See ei aita kuidagi kaasa põhiseaduse preambulis toodud eesmärgi – rahvuse säilimise – kindlustamisel.

Miks siiani, 20 aasta jooksul, ei ole keegi tõstnud iivet kõrgemale pulgale? Kui me tahame säilitada rahvust, siis kõige olulisem asi on iive.

Palju on juttu omariiklusest, selle kaitsmisest välisvaenlaste eest, kuid kõige eelduseks positiivne iive: kui seda pole, kaotab automaatselt mõtte omariiklus koos kõigi seda koos hoidvate komponentidega.

Riik peab teenima rahvast, mitte vastupidi. Seega peab valitsuse tegevusprogrammis olema esikohal hoopiski iibekordaja tõstmine 2,1-le ning kõik protsessid peavad olema sellele eesmärgile allutatud.

Põlvkondade järjepidevus loob kindlustunde, millest täna ühiskonnas niiväga napib! Kindlustunde puudus on see, mis viib inimesed täna Eestist ära, ja samas on see ainuke tee, millega tagada täisväärtuslik elu.

Kõik kõrgkultuurid on alguse saanud külakultuurist. See on kõrgkultuuri olemasolu eeldus.

Eesti rahvus on siiani püsinud talukultuuril ja seega on eluliselt oluline meie säilimise seiskohalt ka maaelu taastamine.

Inimestel peavad olema võrdsed võimalused oma elukohta valida nii maal kui linnas. See eeldab uue, koostööl põhineva mõttelaadi kujundamist: edasiviiv jõud ei ole ühiskonna arengus mitte konkurents, vaid koostöö.

Maaelule tuleb täna leida oluline eelis, et tekiks inimeste liikumisel vastupidine tendents tänapäevasele linnastumisele, sest linnastumine mitte ei tõsta iivet, vaid kahandab seda märkimisväärselt. Tõhusamaks hoovaks oleks maksuvabastus kindlates maapiirkondades elavate inimeste tegemistele.

Eesmärgipäraselt tuleb korrastada kogu riiklik juhtimissüsteem, lõpetada suurriigi mängimine ja mõttetud dubleerimised kaotada, alates valitsemissüsteemi muutmisest. Edaspidi oleks vast mõistlik anda presidendile peaministri õigused ja lõpetada mitme meeskonna ülevalpidamine.

Võiks veel paljugi lisada, aga kellele sellest kasu on? Niikaua kui Eesti valitsus on kurt ja riigikogu suunatav võimuerakondade tagatubadest, pole lootustki muutustele. Selle asemel, et luua eeldusi riigi arenguks, klammerdub poliitiline ladvik ja tippametnikkond võimu ning võimuga seotud hüvede külge. Kaua veel?

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4