Arhiiv - March 2013

Kuido Merits: Ilma okupatsioonita kulgenuks Eesti areng rööbiti Soomega

Artikkel on ilmunud 29.märtsil 2013 veebiväljaandes Delfi

Järgmistel aastakümnetel ei jää Eesti puutumata majandus-ja rahanduskriisidest. Muidu aga kulgeb areng rööbiti Soomega. Eestist kujuneb kõrgtehnoloogiline heaoluriik koos turvalise sotsiaalsüsteemiga. Maardusse asutatakse mobiilsidefirma „Uku“, mille tooted konkureerivad Nokiaga.

Priiuse põlistamise päeva puhul korraldas Delfi esseekonkursi teemal “Mis oleks, kui… Milline oleks Eesti okupatsioonita?”. Avaldame valiku võistlustöödest.

Eesti säilitab imekombel omariikluse tänu võitlusvalmidusele ja ennastsalgavale relvastatud vastupanule. Seda aga tohutute inim- ja materiaalsete kaotuste hinnaga. Juba 1939. aasta 30. septembril alanud Sügissõjas kaotab Eesti 4612 sõjameest (surnud, haavatud, vangilangenud) ja – Soomega kõrvuti- Jätkusõjas võideldes veel 5789 meest. Lisaks põgenenute ja teadmata kadunutena ligi 3500 eraisikut.

Õhurünnakutes hävib pea täielikult Narva, kolmandik Tallinnast ja neljandik Tartust. Kui 11. oktoobril 1944 sõlmitakse Saksamaa vahendusel (Hitler huvitus baltisakslaste kogukonna evakueerimisest) kauaoodatud rahuleping, on Eesti rahvas üleelatud purustuste ja kannatuste tõttu ülima kurnatuse äärel. Rahutingimused on karmid, sest Narva ja Petserimaa jäävad NSVL koosseisu, sõlmitud rahulepingu põhjal sisenevad vene üksused baasidesse Sillamäel, Aegnal ja Hiiumaal. Nagu Soomeltki nõutakse Eestilt reparatsioonide maksmist. Moskva survel tuleb riik nimetada Eesti Sotsialistlikuks Rahvavabariigiks (ESRV), kus „võim kuulub töörahvale“.

Rahva pahameel pöördub Kaarel Eenpalu valitsuse vastu, keda süüdistatakse nii pikaksveninud sõja provotseerimises (ei valitud „tarka alistumist“) kui ka reeturliku lepingu sõlmimises. 1945. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimistel saab Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP) suure ülekaaluga 53 protsenti häältest. Valitsuse moodustab Karl Ast, koalitsiooni võetakse väiksema partnerina Rahvuslik Demokraatlik Ühendus, mis moodustatakse Eesti Kristliku Erakonna (Jaan Lattik) ja taastatud Rahvusliku Keskerakonna baasil; Jaan Tõnisson loovutab juhi koha poeg Heldurile.

Opositsiooni jäävad Põllumeeste Kogud (Jaan Teemant), vapsid (Paul Laamann, dr Hjamar Mäe), uus Sõjameeste Keskliit (Alfons Rebane, Harald Riipalu) ja Töörahva Ühendatud Vasakpartei (Maksim Unt, Neeme Ruus). Kommunistid (Johannes Lauristin) ei ületa valimiskünnist. Aasta lõpuks on peaminister Ast kuhjunud probleemidest ja pingetest tüdinenud, loovutab koha tasakaalukale Aleksander Oinasele ja rändab ise Brasiiliasse. Sõja ajal järsult vananenud president Päts astub tagasi, sotside toetusel saab presidendiks August Rei (Jüri Uluots on haige ja sureb peagi), kes on Moskvalegi suhteliselt meelepärane valik.

Rahva elujärg on vilets, krooni kurss on languses, inflatsioon 30 protsenti, majandusraskused on suured, toiduainete osas kehtib kaardisüsteem, tuhanded inimesed on peavarjuta, peavalu valmistavad põgenikud NSVLi kätte jäänud aladelt. Eestlastele tundub, et nad on vaid tingimisi vabad, ei aduta veel, et Ida-Euroopas ollakse õnneseened (Läti kaotab kogu Latgale ja on veelgi viletsamas seisus). Siiski lööb rahvas kohusetundlikult kaasa sõjapurustuste likvideerimisel. Selle varjus imbuvad endised kommunistlikud tegelased ja Venemaa eestlastest nõukogude agendid tasapisi riigistruktuuridesse. Sünged teated tulevad Narvast ja Setumaalt, sealsed elanikud on suuremas osas Siberisse küüditatud.

1948. aastal, kui tähistatakse pidulikult Eesti Vabariigi 30. aastapäeva renoveeritud „Estonias“, on rahva meeleolu paranenud ja kitsikusele vaatamata valitseb üksmeel. Rõõmsalt koguneb rahvas paraadile tervitama sõjasangareid. Põllumajandus – kui rahva selgroog – on taastumas ning elementaarsed tarbekaubad olemas. Eesti on taastanud põlevkivi ja toorõli ekspordi. Asutakse ehitama Kohtla-Järve soojuselektrijaama.

Haagi-Moskva turniiril jääb Paul Keres vaid kõige napimalt alla Mihhail Botvinnikule (kümme aastat hiljem võtab Keres Botvinnikult tiitli). Rahva eneseteadvust tõstab Londoni suveolümpia, kus blond hiiglane Heino Lipp võidab ameeriklast Bob Mathiast 169 punktiga. Rahvas kannab teda Tallinnas kätel nagu Palusalu 12 aasta eest. Johannes Kotkas saavutab Londonis kreeka-rooma maadluses hõbeda, Helsingis aga kulla. Noori hullutab Raimond Valgre muusika.

1949. aasta algul sõlmib Eesti sõpruse-ja koostöölepingu Nõukogude Liiduga 20 aastaks. NSVL surub jätkuvalt peale „sõjasüüdlaste“ temaatikat, vene väeosade jätkuv olemasolu tekitab ärevust ja Liidu saatkonna ja Narva kaudu hakatakse ette valmistama provokatsioone. Sündmused hakkavad hargnema Riias, võimule upitatakse Moskvast saabunud Arvīds Pelše, kes keelustab kõik parteid ja liikumised ning vannub truudust Venemaale.

Eestis aktiviseeruvad kohalikud kommunistid ja saabunud stalinistid: Lauristin, Ivan Käbin ja Gustav Naan. Õnnestub korraldada massilisi rahvarahutusi ja valitsus sunnitakse tagasi astuma. Nende hulgas ka välisminister Karl Selter, kes oli teinud välismaal suurt tööd kummutamaks arvamusi Eestist kui Nõukogude Venemaa vasallriigist. Tema koha saab Nigol Andresen, peaministriks valitakse Hendrik Allik, kes alustab võitlusega „kodanliku natsionalismi“ vastu. Ajapikku aga Allik iseseisvub ja asub ajama mõõdukat poliitikat. Kuulujutud Eesti liitumisest NSVLiga ei saa tõeks. President Johannes Semperi õhutusel võetakse eeskujuks Paasikivi- Kekkoneni pragmaatiline liin ja heanaaberlike suhete hoidmine Venemaaga. Suhted Soomega kujunevad tihedaks, luuakse ühiseid ettevõtteid ja mõlema maa majandus asub tõusuteele.

1955 võetakse Eesti ÜRO liikmeks koos Soome, Ungari, Rumeenia ja Itaaliaga. Uus välisminister Georg Meri saab õhutust Austria liidulepingust ja neutraliteedi väljakuulutamisest ning asub välismaa partnerite hulgas koguma toetust nõukogude vägede väljaviimisele. Washingtonis õnnestub pikaaegsel suursaadikul Ernst Jaaksonil saada president Eisenhower´i toetus. Viimaks, 1959. aasta oktoobris saab presidendiks tõusnud Nigol Andresen kutse Moskvasse ja võtab kaasa noore, Venemaal esinenud laulja, Georg Otsa. Hruštšov ja Andresen võtavad kõvasti viina, purjus Nikita Sergejevitš heldib Otsa esitatud vene romansside peale ja rähmab viimaks: „Ah teid, pagana tšuhnaad! Hea küll, järgmine aasta tuleme ära, kurat teiega“.

1960ndad on õnnelik aeg Eestile, sündimus kasvab kõvasti, Eesti on elatustasemelt tugev Euroopa keskmik, jäädes vaid pisut alla Soomele. Majandus ja tööviljakus kasvavad 4-5% aastas. Euroopas on tuntud Eesti piima-ja lihatooted ning alkohol. Kõrvuti toiduainetööstusega areneb metallitööstus, puidu- ja paberitööstus. Esimest korda jäävad sotsid valimistel kaotajaks, valitsuse moodustavad rahvuslased ja põllumeeste kogud. Lennart Merist saab Euroopa noorim välisminister, ta jätkab edukat karjääri rahvusvahelistes organisatsioonides ja valitakse 1976. aastal Kurt Waldheimi asemel ÜRO peasekretäriks. Enne 1963. aasta 24. veebruari otsustatakse Moskva protestist hoolimata loobuda ESRV-st ja võetakse riigi nimena taas kasutusele Eesti Vabariik. Marju Lauristinist saab 70ndatel esimene naispeaminister, Käbi Laretei on esimene naispresident, kelle 1982. aastal vahetab välja Lennart Meri. Viimane sõnastab Eesti rahva vaimse uuenemise postulaadid.

Eesti haridussüsteem on Euroopa paremate seas ja kultuur õitseb. Valmib 10-köiteline monograafia: „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“. August Gailit ja Karl Ristikivi on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Uku Masing on laialt tunnustatud erudiit. Euroopas esitakse Eduard Tubina sümfooniaid, aastakümne lõpus algab Arvo Pärdi rahvusvaheline tähelend. Eesti teater ja filmikunst on kõrgel tasemel. Kaljo Kiisa ja Karasjov-Orgusaare filmid saavad rahvusvahelisi auhindu. Eesti korvpallikoondis võidab Ilmar Kullami juhendamisel kahel korral Euroopa meistrivõistlustel medali, 1971. aastal võidetakse aga finaalis NSVLi meeskonda! See on ju kättemaks, nii juubeldab Eesti rahvas. Eestlasi on 1, 6 miljonit, venelased ja teised rahvused moodustavad rahvastikust ligi 5%.

Järgmistel aastakümnetel ei jää Eesti puutumata majandus-ja rahanduskriisidest. Muidu aga kulgeb areng rööbiti Soomega. Eestist kujuneb kõrgtehnoloogiline heaoluriik koos turvalise sotsiaalsüsteemiga. Maardusse asutatakse mobiilsidefirma „Uku“, mille tooted konkureerivad Nokiaga. Naissaarele rajatakse – Tõnis Vindi õhutusel – kõrghoonestusega rahvusvaheline majanduskeskus: “kõrgetasemeline tehnoloogia ja elitaarse kultuuri arhitektooniline väljund kogu Ida- ja Põhja-Euroopale”.

Eestlased reisivad rohkesti ja avastavad maailma. 1995 astub Eesti koos Austria, Rootsi ja Soomega Euroopa Liitu, Leedu järgneb 1997 ja enam-vähem stabiliseerunud Läti 1999. aastal. Kõige elavamad diskussioonid käivad Eestis NATOsse astumise üle, mida idanaaber kõigiti vastustab, ähvardades muuhulgas kaubanduspiirangutega. Läti kui kolmest Bali riigist haavatavaim on aga võtnud kindla NATO suuna ning lõpuks liitub Eesti 1999. aastal riikidega, kes astuvad allianssi.
Eesti Vabariigi 85. aastapäeva tähistamise aegu on enamik rahvast küllaltki rahul. Press ei julge enam presidendi vastuvõtul osalenud daamide kleite arvustada. Naisi on parlamendis ühe võrra rohkem kui mehi. Valitsusesse kuulub üks mustanahaline ja kaks geid. Immigrantidest on arvukamad hiinlaste, vietnamlaste, kurdide ja kaukaaslaste kogukonnad.

Masu küll räsis Eestit, kuid mitte nii väga. Tegutseb tõhus skandinaavialik kodanikuühiskond ja ametiühingud on tugevalt organiseerunud. Natuke teeb küll muret, et heaoluühiskond ei puugi igavesti kesta. Kuigi töötus on kasvanud, võimaldab töötuhüvitis normaalselt ära elada – ainult reisida saab veidi vähem.

Isegi igavaks on elu läinud, kuid sellegagi harjub ära. Parem kui elukorralduses midagi ei muutuks. Vaid vanemad inimesed meenutavad vahel sõjakoledusi ja tänavad Jumalat, et Eesti pääses peaaegu puhtalt edasistest kannatustest. Ei julge mõeldagi, milline oleks olnud Eesti saatus okupeerituna…

Lõpetuseks: kes siis selles Nõukogude okupatsioonist kõrvale jäänud riigis elutsevad? Eks need ole pisut teistsugused inimesed kui praegu, kuna paljusid täna elavaid ei ole lihtsalt olemas. Ühiskonnas annavad tooni mitmete tuntud sugupuude järeltulijad, kelle vanemad ja vanavanemad oleks okupatsiooni korral küüditatud või Läände põgenenud. Selles mõttes on tegu klassiühiskonnaga. Tänapäevastest on esindatud Krossid ja Tarandid, kelle poegadele kuuluvad kaalukad ametikohad. Arnold Rüütel on Saaremaal pensionil. Näiteks pole aga Savisaart, (tema ema ei sattunud 1950. aastal Harku vanglasse), pole ka Ansipit ega Laari. Ei paista ka Ilvest. Ei ole mindki. Või on minu asemel keegi teine.

Tõnu Ploompuu: Miks on tänavate soolalumi ära vedamata?

Artikkel on ilmunud 28.märtisl 2013 veebiväljaandes Delfi

Tänavate ääres ootab sel kevadel asfaldisse hüppamist veel tuhandeid löökauke, puude otsa hõljumist sadade okste surm, mulda imbumist väga paljude tänavapuude kõngemine.

Asfaldiaugud ei sünni päris iseenesest. Nende tekkeks on soodsaim vee, öise külmetamise ja vee liigutamise parajas vahekorras koos toimimine. Päikseliste kevadilmadega sulab tänavate äärne lumi ja valgub poriveena asfaldile. Öösel külmub see teepragudes, pressides neid laiemaks. Kui külmumine toimub väikese augukese servas, on pragude laiendamine eriti edukas. Kui päeval loksutatakse ülesõitvate autode poolt vett, kannab see minema lahtimurenenud asfalditükikesed. Kui kevadilmad on nullilähedaste päikseliste päevadega, nagu tänavu, tagab murenemise kordumine eriti võimsa asfaldi lagunemise.

Asfaldi lagunemise vältimiseks on vajalik kevadtalvine lume äravedu tänavate äärest. Kui lume äraveoga saab vähendada märja asfaldi aega kevadel poole võrra, on asfaldiaukegi poole vähem. See varasematel aastatel ikka teostatud töö on tänavu vähemalt Tallinnas tegemata ununenud. Talve vastu läinud niigi õhukeseks kulunud asfaldikiht saab sel kevadel eriti tugevalt purustatud äravedamata jäätud lume sulamisveest.

Löökaugud lõhuvad autosid ja busse. Lumesulamisvee soolane pori määrib autosid ja soodustab nende roostetamist. Kuid autode taga üleskeerutatav poripilv kannab tänavasoola udu ka tänavaäärsetele puudele-põõsastele. Nii koguneb okstele-okastele soolase pori koorik. Kui vihmad seda maha ei pese, põletab päikseliste ilmadega see pungad, okkad ja oksad surnuks.

Tänavu on „loota” tugevat soolakahjustust puudel – ilmselt näiteks Tallinnas Pärnu maantee ääres löövad kuu aja pärast männid üle mitme aasta tugevalt punetama. Lehtpuudest on õrnemad peenemate okstega liigid. Aga tugev soolapori pilv tapab lõpuks ka saare ja hobukastani pungad ja võrsed. Soolapori pihustub haljastust ohustaval hulgal õhku alates liikumiskiirusest 40 km tunnis ja liiklustihedusest 2000 autot päevas. Suurematel Tallinna tänavatel on liiklustihedus ligi 10 korda suurem, nii võib soolaudu näiteks Kadriorus tugevalt kahjustada ka teest poolesaja meetri kaugusel olevaid põõsaid-puid.

Tänavate ääres kasvavaid ilupuid ja põõsaid saab kaitsta neid tänavapoolsest küljest kinni kattes. Mingil juhul ei tohi kilega katta mõlemalt poolt – nii tekkivas kasvuhoones algab taimede kasv enneaegu ja nad hukkuvad hoopis varakevadiste öiste külmadega. Kattekanga kasutamisel ülekuumenemise oht jääb ära, aga vajadust teest kaugemast küljest katta pole niikuinii.

Tänavapuude puhul on tänavu tekitatud veel üks väga suur oht – paljudes kohtades, näiteks Tallinnas Kaarli puiesteel või Tartus Taara puiesteel, on puude all mustamas soolalumi. Sulamise ajal pole see vesi taimedele ohtlikult soolane. Ohtlikuks muutub see aga kevadsuvise põuaga. Siis aurub mulda jäänud vesi, aga sool jääb alles. Nii muutub mullavesi taimede jaoks liiga soolaseks, juured lakkavad normaalselt toimimast ja taimel tekib kiiresti ränk veepuudus.

Lehtedesse jõudnud nõrk soolakas lumesulamisvesi aurub ka sealt ja selle tulemusena muutub ka puude sisekeskkond elamiseks liiga soolaseks. Esmalt toimub see juurtest kõige kaugemal – noorte lehtede servades. Eelmine aasta oli mulda sattunud soola mõju jaoks väga leebe – vihma oli nii aprillis, mais kui juunis korduvalt ja piisavalt suurel hulgal. Muld sai pestud puhtamaks ja taimedel ei tekkinud ka mingit veepuudust.

Kuid varasematel aastatel võis pruunistuvaid lehti Estonia puiestee pärnadel näha juba mai lõpus. Põuase kevade korral on seetõttu tänavahaljastuse säästmiseks vaja puid kasta. Eriti oluline on see äravedamata talvise lume järel, selleks tuleb tänavu valmis olla. Tänavate haljastus on väga oluline linna õhu puhtuse tagaja – see seob inimesele ohtlikke heitgaase ja tolmu, leevendab tuuletõmmet majade vahel, aga summutab ka tänavamüra.

Andres Herkel: Eesti vajab kodanike aktiivset sekkumist

Artikkel on ilmunud 26.märtsil 2013 veebiväljaandes Postimees Online

Sõltumata sellest, kas Jaan Männiku eelmise nädala avaldus uue erakonna tegemisest oli juhuslik või ettevalmistatud, langes see vastuvõtlikule pinnasele. Tormakamad hüüdsid «lõpuks ometi!», aga skeptikud küsisid, kas avaldajal on ka programm, inimesed ja raha.

Millised on uue erakonna tekke eeldused ja loogiline arengutee? Praegune ühiskondlik ootus toimib n.-ö. deus ex machina põhimõttel. Deus ex machina ehk «jumal masinast» on antiiktragöödia võte, kus kurbmängu finaalis laskub masinaga lavale jumal, kes annab lavatükile ootamatu pöörde. Lavale astunud jumala rollis on näiteks Männik ning nüüd ootab pinevil publik, et uus partei tuleb ja lahendab midagi.

Tegelikkuses selline mudel ei toimi ning asi hakkab liikuma alles siis, kui too pinevil publik ise sekkub. Uus erakond peab kasvama rohujuuretasandilt ja see sünnib vaid siis, kui suur hulk inimesi panustab oma aega, energiat ja raha. Deus ex machina seevastu on ootus, et mingi imeline jõud või imeliste võimetega inimene tuleb ja teeb midagi meie eest.

Legendaarne «Isamaa» tekkis nelja algselt marginaalse väikeerakonna ühinemisest. Sellele eelnes mitme teotahtelise inimrühma koondumine, erinevate ajutrustide programmitöö ja nende ühtesulatamine. Puhas vaev, ei mingit deus ex machina’t. Siis kujunesid erakonnad alt üles, aga nende liikmeskond jäi kaugelt alla praegu nõutava tuhande liikme piiri. Polnud riigilt tulevaid rahalisi vahendeid, polnud erilisi suursponsoreid, aga palju rohkem tehti ära vabatahtlikkuse alusel ning nappi isiklikku raha mängu pannes.

Hilisemad tulijad nagu Reformierakond, KMÜ ja Res Publica olid hoopis rohkem rahaliste panustega seotud projektid, aga siingi ei käinud asi iseenesest. Igal juhul tegi suur hulk inimesi suurt organisatoorset tööd.

Praegu on uue erakonna loomine ses mõttes raskem, et kartelliparteide riiklik rahastamine paneb uued tulijad ebavõrdsesse olukorda. Aga ootus on õhus sellele vaatamata. Lõpuks võib just poliitmaastiku kunstlik sulgemine saada viimseks piisaks, mis inimesed üles äratab. Midagi ju toimub – Rahvakogu ja kriitilised artiklid ajakirjanduses. Mõned loodavad endistviisi, et uued tuuled lähevad liikvele olemasolevate erakondade sees. Mõned ei usu enam ja otsivad uusi teid. Laiem publik ootab midagi, aga mida täpselt, seda nagu ei teatagi.

Arvan, et deus ex machina on praegu suurim mõtlemisviga, mis uue erakonna spekulatsioonidega kaasneb. Teine viga on see, et unustatakse eesseisvad kohalikud valimised. Aga just see on poliitika rohujuuretasand. Ja kohalikeks valimisteks pole mingit uut erakonda vaja, seda pole vaja isegi mitte tuleval aastal toimuvaiks Euroopa Parlamendi valimisteks. Küll aga saab ühiskonda ergastada, kui lüüakse kaasa kohalikes valimisliitudes ja toetatakse neid.

Ennekõike vajab Eesti praegu kodanike aktiivset sekkumist. Me ei vaja üksnes raha baasil ja ülevalt alla tehtud uut erakonda. Kui uus erakond tekib, siis ideaalis ikkagi erinevate kodanikualgatuste kumulatsioonina, alt üles. Selle käigus inimesed küpsevad ja õpivad. Esimene õppetund on loobuda lootusest, et ehk keegi teine teeb asjad meie eest ära.

Aga kui vabad kodanikud end piisavalt jõuliselt kehtestavad, siis võib jää liikuma hakata ka ilma uue erakonnata. Kaalumist väärib ettepanek lubada riigikogu valimistel kodanike valimisliite. Kivistunud parteimõtlemine rivistub esiti muidugi sellise ettepaneku vastu. Kuid mida halba saaks sellest sündida? Hoopis halvem on see, kui valimisnimekirjade esitamiseks seatakse kunstlikke tõkkeid.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 11
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4