Arhiiv - February 2013

Imre Mürk: Vaimne siht on unarusse jäetud

Artikkel on ilmunud 28.02.2013 ajalehes Maaleht

Eesti on maailmamajanduses kohandumise teel ellujäämise taktikat harrastav väike rahvusriik.

Eesti riigi poliitikat on kujundanud ühiskondliku arvamuse kaks põhivoolu. Esiteks, Eesti on rahvusriik, meie riikluse korraldamise aluspõhjaks ja siduvaks jõuks on rahvus etnilise kultuuri kandjana. Teiseks, ühiskonna pealisülesanne on majanduskasv. See viimane arusaam on hakanud pöörduma, kuid poliitiline raskekahurvägi seda ei tunneta.

Meie senised poliitilised püüded

Viimased kaks aastakümmet on möödunud oma jõukuse kasvatamise soovi all. Vaikimisi on juba aastaid Eestis kehtinud nn ühiskondlik kokkulepe, et peame midagi ette võtma oma majandusliku mahajäämuse leevendamiseks. Selliselt on häälestatud enamus avalikust haldusaparaadist ja meie poliitilised jõud. Sellest tulenevalt on rahvas määranud ka eliidi – need on ettevõtjad ja neid toetavad poliitikud.

Majanduslik areng eeldab omakorda vastavat poliitilist häälestust ning see on aastaid andnud ühiskonna toetuse liberaalsematele paremerakondadele.

Selline asjade areng on toonud Eestile ka jõukuse kasvu. Kombinatsioon “nähtamatust käest”, riigi passiivsest rollist majanduslike jõudude kujunemisel koos Euroopa toetustega, mis moodustavad juba viiendiku Eesti riigi eelarvest, on loonud ettevõtjasõbraliku kasvukeskkonna ja seni edugi toonud. Kas ka edaspidi?

Eesti probleem on selles, et samal ajal pole selgelt välja arenenud rahvuslikku omakultuuri, vabasid kunste ja vaimuelu huve mõistvat ning püüdlusi edendavat poliitikat. Pigem vastupidi, poliitiline kultuur võtab malli Brüsselist, ärikultuur joondub riigihangete, eurotoetuste ja Skandinaavia majanduse tellimuste järgi.

Selle tõttu iseloomustab tänapäeval Eestist välja rändava noore eestlase vaatepunkti maailmale tihtipeale nõrk rahvuslik eneseteadvus ja ajalooline mälu, oma kultuuriloo pinnapealne tundmine ning samal ajal maailma vaatamine läbi liberaalsete väärtuste: edukultus, enesekesksus, omand, jõukus, ühiskondlik tunnustus, kõrge lend karjääriredelil. Euroopa kultuurist on üle võetud pigem värviline moodne kest kui vaimne sisemine hõõgumine. Selle tagajärjel eestluse ja tema kultuurilise identiteedi piirjooned hägus­tuvad kiiresti, see toimub juba.

Samal ajal kui Eesti riik ja majandus kiirelt globaliseerub, puudub ühiskonnas selge arusaam, millise arengutee me väikerahvana oleme valinud. Kas oleme seda ikka teinud sama targalt nagu näiteks jaapanlased, kes lääne tsivilisatsiooni omaks võttes valisid teadlikult selle, mis neile sobiv, ja hoidsid alal selle, mis kodune ja väärtuslik.

Haritlased kõrvale tõugatud

Enamik haritlasi on poliitikutes pettunud ja hoiab omaette.

Samas laiem vaade ühiskonna arengu sõlmküsimustele käib igapäevapoliitika tegijaile selgelt üle jõu. Küsimustele vastamiseks vajab poliitiline ladvik hädasti haritlaste ja kirjanike tuge, kuid paistab, et need sillad on jäädavalt põletatud.

Eesti vaimu üle okupatsiooniaastate kandnud kirjameeste ja haritlaskonna vanem põlvkond tunneb, et nad on ukse taha tõstetud. Valitsemise ja võimu küsimustega tegelevatel erakondadel pole aega, et süveneda eestluse vaimse pärandi ja kultuurielu põhiküsimustesse ning nad ei paku haritlaskonnale dialoogivõimalust. Sestap on kirjameeste rusikasse tõmbunud käsi poliitikutele terekäe ulatamiseks hetkel liialt sügavale tasku põhja surutud.

 

Sergei Metlev: Eesti pessimism

Artikkel on ilmunud 28.02.2013 ajalehes Postimees

 

Selle loo pealkiri on tegelikult parafraas Iisraeli peaministri Golda Meiri mõttekäigust. Ta sattus seda keset kõrbe asuvat pisikest riiki juhtima 1960. aastate lõpus, mil elu polnud lihtne, ohud oli suured ja lootus tundus väike. Tänapäeva Eestis on meeleolud kahjuks sarnased, kuigi meie maad midagi otseselt ju ei ähvarda. Lootus, et koos siia jäädes saame paremat luua, hakkab kaduma, väärtused ei paku enam huvi, kuna horisondil (välismaal) paistavad ahvatlevamad võimalused.

Ma olen tähele pannud, et Eesti pessimismil on kaks põhilist alussammast. Esimene on igivana väide, et eestlase parim toit on teine eestlane, ja teine on liiga kaugele ulatuvad ootused oma riigi suhtes, mis alati põrkavad kokku mõrkja reaalsusega.

Esimesest fenomenist rääkides võin tunda ennast turvaliselt – ma olen venelane ja menüüsse mind ilmselt ei võetaks. Aga tõsisemalt rääkides on ühelt poolt täiesti arusaadav, et igal rahval on olemas kordumatu iroonia, mingi huvitav viis, kuidas enda üle nalja visatakse ja stressist vabanetakse. «Tujurikkuja» on rahvusliku eneseiroonia hea näide. Samamoodi mõtlesin ka üksteise söömise jutust, kuna ise kogesin seoses eestlastega pigem vastupidiseid tundeid.

Kuid ümber mõtlema panid mind vihjed, kui noored ja täies elujõus inimesed hakkasid nimetama seda oluliseks argumendiks, et miks osta üheotsapilet Eestist minema. Nagu näiteks tööturul raskustega maadlev Carmen Palmiste, kes pärast tagasitulekut Iirimaalt soovib sinna peatselt naasta (EPL, 9.01). Ilmselt piisab ka «Võsareporteri» arhiivist, mis on selle käitumisstiili kollektsioon: tutvugem seal näiteks naabritevaheliste konfliktide klaarimise meetoditega.

Rahvastel võivad olla mentaliteedist tulenevad erinevad iseloomulikud jooned, kuid mis puutub «teiste söömisesse», siis mina, olles natuke reisinud ja välismaal elanud-töötanud, kaldun arvama, et sellest on kunstlikult tehtud oluline Eesti teema. Tegelikult on see üldinimlik nähtus, konkurents, et teistele ära teha või neid isegi kahjustada. Selles mõttes pole midagi muutunud ajast, mil üks apostlitest Jee­suse reetis.

Meie väiksus ning geograafiline eraldatus «suurest Euroopast» takistab nähtuste suuremasse konteksti asetamist, kipume arvama, et avastame uusi Eesti Nokiaid, ehkki selle asemel närime iseennast. Naljaga pooleks võiks öelda, et eestlastele meeldibki süüa eestlast, iseennast nimelt.

Küsimus on ju selles, kui palju on meie ühiskonnas üks või teine hoiak levinud. Vaadates, kui palju eestimaalased annetavad abivajajatele, kuivõrd populaarseks on muutumas vabatahtlikkus, on tolle omaduse kuulutamine meie elu mudeliks lausa pahatahtlik. Mingil hetkel hakkab see enesehalvustamine mõjuma ühiskondlikule kliimale kui mürgine gaas ja Eesti-suguse väikeriigi puhul pole vaja väga palju gaasi, et õhustik muutuks väljakannatamatuks.

Meie negatiivne enesehinnang kui üks Eesti pessimismi alussammas rajaneb paljuski emotsioonidel, stereotüüpidel ja meediapildil, kuid kodumaisel pessimismil on ka üks teine külg, mis taotleb esmapilgul objektiivsust. Paneb muretsema kasvav trend, mis väljendub selles, et aina rohkem inimesi vaatab riigi poole ülinõudliku pilguga ning esitab vastavaid küsimusi.

Näiteks: miks Eesti pension või miinimumpalk ei ole võrreldav põhjanaabrite omaga? Miks Eesti hoolekanne pole sama efektiivne nagu Taani oma? See on justkui arusaadav. Pikaajaline areng on olnud väga erinev. Kuid võrdluse jõud paneb inimesi põgenema.

Üks liikumisvabaduse võludest ongi see, et eesti inimesed saavad takistamatult valida endale uue kodu, kui nad on veendunud, et kuskil mujal on elu parem. Peamine on ju, et inimene oleks õnnelik ja tema vajadused rahuldatud. Aga mis saab Eestist, mis seeläbi jääb alati kellestki vaesemaks?

Kindlasti peab meie riik muutuma jõukamaks ja pöörama rohkem tähelepanu inimesele, mitte nii palju betoonile ja arvudele. Iga kuritegevusse või narkomaaniasse kaldunud noor on Eesti jaoks mitu korda suurem kaotus kui mõne suurema riigi jaoks. Selleks et hakkama saada ja jõukamaks muutuda, on meil aga vaja teha palju rohkem ja palju paremini kui teised.

Ajalukku on jätnud oma jälje väga paljud võimekad inimesed, kes pidasid oma elu alguses nägema tohutult vaeva ja tegema ülisuuri pingutusi, et üldse kusagile pääseda. Praegused superstaarid töötasid poodides teenindajatena või tegid mõnes filmis kümnesekundilisi rolle. Ajalugu muutnud suurkujud pidid lahkuma ülikoolist, et päästa oma perekonda näljast, nagu juhtus saksa filosoofia suurkuju Immanuel Kantiga. Neid inimesi ühendab see, et stardipositsioon oli neil null, neil polnud rikkaid vanemaid ega süllekukkunud pärandit, kuid tahtejõudu, töökust ja talenti oli külluses.

Sellise pealehakkajaga võib võrrelda Eestit. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist alustatigi ju nullist, kõik ühiskondlikud suhted ja institutsioonid tuli uuesti luua. Ja kohe kindlasti ei ole eesti rahval probleeme talendi või töökusega.

Ma tahan sellega öelda, et olgem õiglasemad ja hoolivamad oma riigi suhtes, ärgem koormakem oma riiki üle nõudmistega, mis ei ole realistlikud ja põhinevad võrdlustel, mis ei ole kohased. Me oleme ajaloo mastaabis alustanud suhteliselt hiljuti nullist ja peame seetõttu tegema rohkem tööd kui teised, saama hakkama suuremate katsumustega, nagu mahajäänud, kogemusteta algaja puhul ikka kombeks on.

Kogenematu algaja oli ka Iisrael, mida alguses mainisin. Näide, kuidas terve rahvas alustab puhtalt lehelt ja saab hakkama. Meil on paljugi ühist – oleme samuti üliväiksed, mõlemad rahvad on 20. sajandil läbinud tohutute kannatuste raja, meie naabrus ei ole alati rahulik, samas on meil mõlemal imeline kultuur, keel ja omariiklus. Iisrae­l on vaatamata kõigile katsumustele muutunud tugevaks heaoluriigiks. Võib-olla on tema edu ja ellujäämise võti selle riigi hümni pealkirjas, milleks on «HaTikva», eesti keeles «Lootus».

Eestimaalastel puudub moraalne õigus luksusele, mille nimeks on pessimism. Eesti on liiga väike, liiga noor, liiga haavatav. Neid «liigasid» on liigagi palju, et me saaks kuulutada pessimismi oma rahvusideoloogiaks. Hoiak on see, mida alati saab valida, olgu tänaval pidu ja pulmad või matus ja viletsus.

Aimar Altosaar: Eesti edu tagab hoolivus

Artikkel on ilmunud 24.02.2013 veebiväljaandes Äripäev online

 

Tõrgeteta inimestevaheline info- ja arvamustevahetus, kaasav ja sidestatud juhtimine ning kõigi poolt mõistetud ja aktsepteeritud töö- ja rollijaotus on kvaliteetse elu- ja töökeskkonna ning kõrge tootlikkuse eeldused. See tähendab igapäevast usalduse loomist inimeste vahel, inimeste ja institutsioonide ning era-, vabakondliku ja avaliku sektori vahel.

Avalikus sektoris tähendab see hoolivuse printsiibi rakendamist kõigil avaliku võimu tasanditel, poliitikast ja seaduseloomest kuni ametnike igapäevase suhtlemiseni inimestega. Iga kodaniku või ettevõtja suhtlemisakt avaliku võimuga peab tugevdama kindlustunnet ja usaldust oma riigi suhtes ka siis, kui võimuesindaja ei saa eraisiku taotlusele positiivselt vastata.

Erasektoris tähendab see aktiivsete inimeste tunnustamist ning nende ideede realiseerimisele kaasaaitamist eelkõige avaliku võimu poolt.  Ettevõtetes tähendab see kõigi töövõtjate tunnustamist võrdsete kogukonnaliikmete ja aktiivse algega subjektidena, kes soovivad füüsilisi ja intellektuaalseid ressurse üheskoos rakendada ettevõtte eduks.  21.sajandil võidavad need, kes näevad ja võtavad tõsiselt inimeste piirituid intellektuaalseid ja sotsiaalseid ressursse.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4