Arhiiv - January 2013

Indrek Mustimets: golfikepp ja Jumala sõrm

Artikkel ilmus 31.01.2013 maakonnalehes Tartu Postimees

 

Õnnitledes meie koori Tartu Ülikooli kirikus antud juubelikontserdil kaks aastat tagasi, sõnas Tartu Ülikooli toonane rektor Alar Karis: «Kui nemad seal Toompeal saavad ükskord eelarve jälle tasakaalu, siis tuleb ka selle maja kord, sest ülikool teeb ikka end korda nii seest kui väljast, aga ka vaimselt.»

Koorikaaslane Andrus Rehemaa sõnastas juba sellel kontserdil meie hoiaku sellesse kiriku laepealsesse ruumi: ega keegi ole ju kirikut välja pühitsenud, et me peaks sellesse hoonesse ja ruumi suhtuma kuidagi teisiti kui kirikusse, ükskõikselt ja peremehetsevalt.

Kasutasime kirikusaali vaimustuse ja lugupidamisega ning mõne korra oleme sinna naasnud hiljemgi koos ülikooli naiskooriga, aga seal on naiskoor ka ise oma kontsertetendust andnud. Viimase aastakümne jooksul on kirikusaalis olnud veel mõned draamafestivali etendused, ei palju muud. Kui ülikooli jõulupidu välja arvata.

Parim akustika

Et saaksime (olles küll ülikooli kollektiiv) selles saalis kontserte korraldada, maksime ülikoolile renti ja pidasime sõbralikke läbirääkimisi päästeametiga. Pesime aknad, puhastasime põrandad ja toppisime kinni põrandaaugud (mis tagantjärele mõeldes just golfiauke meenutasid). Aga kõigest sellest rohkem tegi meile muret endise kirikuhoone edasine käekäik.

Mõtteid ja tahtmisi on alati palju ja alatasa takerduvad need maisematesse askeldustesse ning nii jäävadki juttudeks unistused ülikooli kiriku taastamisest või rekonstrueerimisest ülikooli kontserdi- ja tseremooniasaaliks.

Tean, et «Illaku-aegadel» oli astutud ka päris tõsiseid samme kiriku taastamiseks, kuid ilmselt jäädi toonagi ootama paremaid aegu. Praegu on kiriku laepealse kultuuriürituste saalina kasutusele võetamatuse taga peamiselt ohutustingimuste olematus ja hirm, et äkki juhtub midagi.

Nii see saal seisabki – üks parima asukoha ja akustikaga saale Tartus, kus rohkelt valgust ja inspiratsiooni. Ja vaid ülikool saaks olla see, kes ütleb: peame vabanema auvõlast ning selle hoone akadeemilisele perele, Tartule ja Eestile tagasi tooma.

Tartu Postimees vahendas lugejatele uudist (28.1), et ülikool rentis kirikuhoone golfiklubile. Ma ei näe selle otsuse taga kahjuks ülikooli «vaimselt korda tegemist» või isegi püüet näha oma otsustamatuses kaugemale sellest, kuhu golfipallid veerevad.

Ülikooli auasi

Tõsiasi, et mujal maailmas on mahajäetud kirikud kasutusel raamatukogude ja -poodide, restoranide ja tseremooniaruumidena, on pigem tekkinud paratamatusest – kui seisab niisama, siis laguneb.

Kui stalinlik haridusvõim oleks ülikooli peahoone ebardlikult ära lammutanud ja ümber projekteerinud, võiksime ülikooli aulatki vaid kujutleda. Samas viskame nii kergekäeliselt kõrvale sellest samast aulast saja meetri kaugusel paikneva pühamu, langetades küll kerge südamega otsuseid ehitada spordihalle ning õppehooneid.

See ongi küll rahvusülikooli ülesanne ja auasi, aga sama veendunult võiks ülikool olla ülikooli kiriku taastamise, et mitte öelda oma sisehoovi kordategemise eestvedaja ja initsiaator. Ülikooli kirikuhoone ei ole lagunenud – klantsfassaadi taga hingab endiselt üks uhke ja vägev koda, mis tahab värdlagedest ja sadadest tonnidest lisabetoonist vabaneda.

Golfikepp kirikus

Nüüd, minnes mööda ülikooli kirikust, näen ma uksel kujuteldavat silti Tartu Ülikooli arhiiv ja Otepää Golfiklubi. Ma ei usu, et nüüdne rektor julgeks uhkelt ja kõva häälega oma kolleegidele Uppsalast, Lundist või Göttingenist öelda, et meil siin vanas ülikooli kirikus on golfisaal … lähme teeme paar ringi!

See on asi, millest rahvusülikoolid parema meelega vaikiksid ja loobuksid igakuisest paarisaja euro kogumisest, tõsi, golfimängijate kahjuks.

Teatakse, et Jumal uuristas oma sõrmega käsud kivist käsutahvlile, kuid samas mõeldakse, et ta uuristas need oma sõrmega inimeste südamesse. Ja nüüd uuristab golfikepp kiriku põrandasse, aga päris kindlasti ka kellegi südamesse, päris hästi loetavaid jälgi. Ka valusaid.

On lihtsalt asju, millega ei minda teenima paarisadat eurot, eriti veel, kui mõelda, kas ülikooli üheksakohaline eelarve saaks sellest märkimisväärset kosutust.

Nii ei hakka ka maarjamaalaste ega ilmamaalaste kirjastused kirjastama kolmekohalise numbriga tulu saamise nimel golfiõpikuid ega kokteiliaabitsaid.

Andres Herkel: Roheline tuli repressioonidele

Artikkel on ilmunud 31.01.2013 maakonnalehes Pärnu Postimees

 

Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee talvesessioonil kõrbes 23. jaanuaril Aserbaidžaani poliitvange puudutav raport, mis lükati tagasi häältega 125 : 79. Nn kaaviaripoliitika võit. Tegemist oli enneolematult võimsa saadikute mõjutamise operatsiooniga, mis kandis vilja peaaegu kõikjal, välja arvatud Saksamaal ning Balti- ja Põhjamaades.

Eelmine niisama vinge operatsioon korraldati möödunud sügisel poliitvangi definitsiooni puudutava resolutsiooni põhjalaskmiseks. Toona see siiski napilt ebaõnnestus ja assamblee leidis, et poliitvangide teemaga tuleb parlamentaarsel tasandil tegelda.

Seekordse raporti läbikukkumisel oli oma osa ehk sellelgi, et samal ajal oli päevakorras Aserbaidžaani kohta käiva monitooringuraporti vastuvõtmine. Seegi oli küllalt kriitiline ja sestap oli inimestel võimalik lepitada iseennast mõttega, et ehk on ühest kriitilisest raportist küll.

Ka vastu võtmata jäänuna võib poliitvangide raporti positiivseks mõjuks pidada seda, et detsembris hulk vange vabastati. Pealegi andis see nn president Äliyevi sõprade klubile lisaargumendi resolutsiooni tagasilükkamiseks.

Paraku näib kõik vastassuunas liikuvat pärast seda, kui Aserbaidžaani võim saavutas Strasbourgis muljetavaldava võidu. Möödus vaid paar päeva ja 26. jaanuaril toimunud rahvakogunemisel Bakuus pidas võim kinni ligi 40 inimest.

Muljetavaldav ei ole üksnes kinnipeetute arv, vaid ka see, kes nende hulka kuuluvad. Eeskätt tuuakse esile neli nime: endine poliitvang, blogija ja noorsooaktivist Ämin Milli, rahvusvaheliselt tuntud inimõiguste kaitsja Mälahät Näsibova, väga tuntud uuriv ajakirjanik Hadija Ismailova ja inimõigustega tegelev jurist Intigam Älijev.

Kolme esimesega olen oma raportööriaegadel ja hiljemgi korduvalt kohtunud Bakuus, Strasbourgis ja mujal. Ämin Millit külastasin 2010. aasta veebruaris vanglas ja viimati kohtusime nädal aega tagasi. Tõenäoliselt olen kohtunud ka Intigam Älijeviga, kõiki lihtsalt ei mäleta.

Praegu on vara öelda, kui pikaks see kättemaks nendele osutub. Esimene mulje on kahjuks küll selline, et poliitvangide resolutsiooni läbikukkumist Strasbourgis võetakse Bakuus rohelise tulena uutele ja julmematele repressioonidele.

Karli Lambot: loobugem regressiivsetest maksudest

Artikkel on ilmunud 24.01.2013 veebiväljaandes Postimees online

Andrus Ansipi kolm järjestikust valitsuskoalitsiooni on meile andnud ajaloo kõrgeima üldise maksukoormuse ja suurima riigivõla ning defitsiidis riigieelarved. Terendamas on uus finantstehingute maks, millega hakatakse edaspidi poputama eeskätt Ladina-Euroopa vähekonkurentsivõimelisi majandusi.

Me finantseerime juba täna nende ülejõu käivat elustiili, kes soovivad ka meile selgeks teha, kui eelarveprobleeme on mõistlik lahendada läbi rahatrüki. Selle tõttu on tänase valitsuskoalitsiooni lubadus naasta konservatiivse eelarvepoliitika ja 32 protsendilise üldise maksukoormuse juurde SKT-st aastaks 2016 igati tervitatav. Seda mõtteviisi tuleb jätkuvalt levitada Euroopas, et vastutustundlik eelarvepoliitika ei peaks maksma lõivu üle jõu elamisele.  

Eestis kavatsetakse maksukoormust järgnevatel aastatel suurendada vaid tubaka- ja alkoholiaktsiisi ning saastetasude tõusuga, samuti kaotatakse ära erimärgistusega kütus, millega suureneb nii kütuseaktsiisi kui käibemaksu laekumine. Aastast 2013 vähendatakse aga kokku 1 protsendi võrra töötuskindlustusmakseid, 2014. aastal on kavas kehtestada sotsiaalmaksu lagi ja Reformierakonna eestvedamisel langetatakse alates 2015. aastast ka tulumaksumäära 1 protsendi võrra.

Meie näemegi IRL-i poliitikute Urmas Reinsalu ja Tõnis Paltsi tänast ideed tõsta tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni just vastukäiguna oma koalitsioonipartnerile, et neist millegagi eristuda, kuigi objektiivne vajadus selle tõstmiseks on juba ammu olemas olnud.

Tulumaksuvaba miinimumi peaks siduma alampalgaga

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik(VIK) arvates peaks tulumaksuvaba miinimum samuti tõusma ja pigem olema seotud alampalgaga. VIK-i liikmete seas on hetkel analüüsimisel maksuidee, kus üksikisiku tulumaksumäär tuleks langetada 12 protsendini ja kohandada see tervenisti ümber kohalikuks maksuks.

Vastava maksumäära alandamisega vähenev maksukoormus tuleks aga üle kanda ettevõtluses loodava lisandväärtuse maksustamisele nö omakapitali (miinus nominaalne aktsiakapital) maksuna. Analoogne maksusüsteem on jõustatud Šveitsis.

Kuid enne veel, kui rääkida üldse uutest maksudest või üldise maksukoormuse tõusust, tuleks Eestis loobuda regressiivsetest maksusoodustustest ja toetustest ehk kodanike majanduslikule seisusele vastavatest privileegidest. Nii tuleks meie arvates loobuda tulumaksu tagastusest eluasemelaenude intressidelt ja ümber kohendada ka vanemahüvitise seadus. Mõlemal juhul saavad jõukamad kodanikud hüvesid vaesemate osa arvelt. 

IRL-i kodualuse maa maksuvabastuse ideest ei saa ühiskond kuidagi sidusamaks ja jõukamaks, sest paremini kindlustatute kohustused asetatakse samuti väiksemate sissetulekutega inimeste kanda.  Sellegi maksusoodustuse maksavad kaudselt kinni jälle vähemkindlustatud kodanikud, sh ka need, kel enda omandis eluase üldse puudub. Samasse ritta kuulub ka sotside terviseedenduse maksuvabastuse idee.

Pikka iga ei saa ennustada ka tasuta kõrghariduse kampaaniale, sest see käib väheneva arvuga maksumaksjatele perspektiivis lihtsalt üle jõu. Meie arvates on odavam ja mõistlikum juurutada tasuline kõrgharidussüsteem koos kõikidele kättesaadava riiklike garantiidega eraõppelaenude süsteemiga, kus riigi jaoks olulistes ainevaldkondades õppivatele isikutele kompenseeritakse õppelaenud mõistliku aja jooksul nt peale avalikku teenistusse asumist.

Reformierakond on oma maksupoliitikas olnud maailmavaateliselt kõige järjepidevam. Nende poolt 2000. aastal jõustatud ettevõtte tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumilt on ühtlasi üks neid nurgakive, millel täna baseerub paremerakondade strateegiline liit. Kriitiliselt tuleb üle vaadata selle idee väärkasutamine, kus osad seotud isikud ja samasse kontserni kuuluvad äriühingud viivad jaotamata kasumit ettevõtetest (ja Eesti riigist) välja ilma seda nii sihipäraselt kasutamata kui ka neilt makse maksmata. Kõik taolised (ja ausat võistlust moonutavad) kõrvalekalded kasumi reinvesteerimisest Eesti majandusse tuleks siiski ka maksustada.

VIK-i liikmed on samuti arutamas, et ehk võiksime Eestis kaaluda karistusseadustikku isikute proportsionaalse kohtlemisprintsiibi sisseviimist vastavalt nende reaalsetele sissetulekutele ja rakendada seda kõikidele väär- ja kuriteo liikidele, kus määratakse rahaline karistus, nagu Soomes ja paljudes USA osariikides.

Nii määrati nt ühele riigikogu liikmele, kes oli roolis joobes, sõitis keelumärgi alt läbi ja kelle auto tehnoülevaatus oli teostamata, rahaline karistus 106  trahviühikut, ehk 424 eurot. See trahv läks talle maksma ca 0.7 protsenti aastapalgast. Inimesele, kes teenib aga miinimumpalka (290 eurot kuus), läheb selline rikkumine maksma 12,2 protsenti aastapalgast. Tänase karistusseadustiku regressiivsust võiks põhjamaiselt vähendada.

Eelpool kirjeldatud maksuideed on hetkel VIK-is siiski veel arutelude staadiumis, mõttekoda kinnitab majandus- ja maksupoliitilised seisukohad 20. aprillil 2013 toimuval üldkogul.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4