Arhiiv - February 2012

Tõnu Ploompuu: Tallinna «tasuta» jälituskaart

Artikkel on ilmunud 20.12.2012 veebiväljaandes Postimees Online.

 

Kodanikuvabaduse säilitamine maksab Tallinnas tuleval aastal 23 eurot kuus. Just nii palju peab iga ühistransporti kasutav tallinlane hakkama uuel aastal maksma, et vabastada ennast tema enda maksuraha eest kinnimakstava «tasuta» jälituskaardi kasutamisest.

“Järjekordse jälituskaardi eestvedaja Edgar Savisaar on väga vastu e-valimistele, tundes elektrooniliste andmebaaside haldamisel ilmneda võivaid kuritarvitamisi.„

«Ausad inimesed» muidugi kuulutavad kohe, et muretsemine on kohatu – nagunii on juba olemas mobiilse positsioneerimise süsteem, mille abil saab samamoodi inimese käitumisharjumusi välja selgitada. Samuti on kaupluste kliendikaardid ning pangakaardid, mille igapäevane kasutamine annab teaberikkaid käitumisandmeid koguneva andmebaasi võimalikule kasutajale. Kasvõi mõnele häkkerile, kelle sõprade seas on ka korteritesse sissemurdja.

Siiski, pangakaarti ei pea igapäevaselt kasutama, saab tasuda ka sularahas. Ja igapäevane toidupoe kliendikaart annab igapäevasest kasutamisest ehk 4-5 eurot kokkuhoidu kuus, enamikul siiski vähem.

Praeguste kartellierakondade ühtse enesekindla kodanike üle irvitamise (näiteks parteide rahastamise arendamisel) tõttu tekib seadusekuulekail inimestel siiski kahtlusi selliste nende elu lahkavate andmebaaside ohutusest. Niimoodi käitunud poliitikute valitsuse all elamine ei ole olnud ajaloos väga turvaline.

Tallinna tasuta sõidu kaardi teeb jälituskaardiks selle kasutamise kord. Võib nõustuda, et kehtestatav kahte sorti inimeste sõidusüsteem toimib paremini, kui kõik näitavad pileti registreerimist. Võib kuidagimoodi nõustuda ka sellega, et nii registreerides saab täpsemaid andmeid busside täituvuse kohta, kuigi täituvuse määramise teist poolt – bussidest lahkumist – ei registreerita. Sõidukaartide isikustamise teeb aga täiesti mõttetuks topeltkontrolli rakendamine – lisaks sõidukaardile peab kontrollile olema ette näidata ka mingi pass.

Vaatamata sellele, et isikustamine teeb tasuta sõidu kaardid rakendajale oluliselt kallimaks, seda ikka tehakse. Sel juhul peab olema normaalselt vähegi majanduslikult mõtleval inimesel mingi põhjendus – mingi loodetav suurem sissetulek, mis kompenseerib täiendavad kulud. Teisisõnu: kellele soovitakse neid linnakodanike liikumise ja käitumise andmeid müüa?

Kui lugeda oluliseks asjaks reisijate sisenemiste loendamist, siis selle jaoks on piisav ka isikustamata kaart. Esimese sordi inimeseks olemise kontrolli saab teha endistviisi ID-kaardi abil. Viimasel hetkel andmekaitse inspektsiooni pandud veto saaks seeläbi ka kohe lahendatud. Võimalik aga, et seda praegune linnavalitsus ei soovigi – saab jälle teha süüdistavaid skandaale, et riik ei lase linnal oma alamate eest hoolitseda. Sel juhul jäävad ära ka linnale nii suured tasuta sõidu korraldamise kulutused.

Siinkohal on kohane meenutada, et järjekordse jälituskaardi eestvedaja Edgar Savisaar on väga vastu e-valimistele, tundes elektrooniliste andmebaaside haldamisel ilmneda võivaid kuritarvitamisi. Samal ajal korraldab ta aga elektroonilist süsteemi loomist, mis on täis ahvatlusi seda kuritarvitada.

Üllatab ka teiste kartelliparteide üksmeelne rahu sellise süsteemi rakendamisel. Tundub, et ka nemad on huvitatud täiendavatest jälitusandmetest. Miks muidu nad vaikivad sama ühtselt kui käituvad maksumaksjate raha üha uute suurparteide propagandategevuse toetamiseks jagamise täiendavate viiside kehtestamisel.

Arstidel on äärmiselt raske kasutada haiguslugude andmeid oma teadustööks, kuna need võivad sisaldada delikaatseid isikuandmeid. Tegevusel, mis on selgelt suunatud kõigi inimeste heaolu parandamisele, on väga range kontroll, vähimagi valetarvitamise kahtluse korral on algatatud kriminaalasju.

Tallinnas luuakse põhjalik isikuandmeid koguv süsteem, mis sisaldab delikaatsetki infot (näiteks süstemaatilist arsti juurde sõitmist), mille puhul pole teada midagi selle turvamisest. Üllatav on ka see, et sellist omavolilist jälitustegevust õiguskaitseorganid ei vaidlusta. Võimalik, et asi on ka vajalike dokumentide liikumises või mitteliikumises, andmekaitse inspektsioon sai alles praegu, linnavalitsusest viimasel minutil esitatu põhjal õiguse oma otsus välja öelda.

Tallinlastel, kel on põhjust mitte usaldada praegust linnavalitsust, on siiski ligi kolm kuud võimalik jälitamisest eemale hoida natuke odavamalt, ostes lähipäevil veel kolm tallinlase kuupiletit – need maksavad ainult 18,5 eurot tükk. Seejärel tuleb aga oma vaenlast peale igakuiselt laekuvate maksude toetada ka isikliku täiendava 23-eurose panusega. Et linnavalitsusel oleks kodanike rahaga rohkem võimalik teha kodanikevastast propagandat, et linnavalitsusel oleks rohkem võimalik oma ustavate alamate usku kinnitada järjekordse kingitava kümneeurose kuldmündiga.

Juku-Kalle Raid: Kuidas kodanikud kaassüüdlaseks teha

Arikkel on ilmunud 19.12.12 veebiväljaandes Delfi.

 

Eesti inimesed ei ole süüdi paari riigiladvas käbisid krõbistava või linnavalitsuses sahkerdava kodaniku tegevuses. Ja nii peaks võimalikult kiiresti taipama, et kriis pole mitte ühiskonnas, vaid mingite indiviidide peas.

Mäletatavasti kustus president mõni aeg tagasi enda juurde kuhugi laua taha kõikvõimalikud vabakonnad ja parteid. Arutati mingit asja, mida kohe tõlkidagi ei oska: „demokraatia olukorda“ Eestis, mis tekitab „küsimusi“, mida on vaja „lahendada“. Igatahes oli see väga raskesti tabatava sisuga nõupidamine, sest tegelikult pole ühiskonnal häda midagi, probleem on hoopis konkreetsetes inimestes.

Teen väikese meeldetuletuse: kõik see on juba olnud. Eksisteerib üks huvitav episood kirevast lähiminevikust, umbes kaheksa aasta tagusest ajast. ETVs jooksis toona saade Tegelikkuse KesKus, ajalehe KesKus ekraanisõsar. Parasjagu toimetati ühiskonnas üht põnevat asja, mille nimi oli Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. See seltskond pidas oma kontorit kesklinnas Maakri tänaval.

Ühiskondliku leppe kohta kirjutasid juba toona entsüklopeediad, et „ühiskondlik leping on teooria oletatavast lepingust riigi kodanike vahel riigi moodustamiseks. Eeldatakse, et sellega, et nad riigi territooriumil elavad, on kõik riigi kodanikud lepinguga nõustunud. Ühiskondliku lepingu olulisemad teoreetikud olid Jean-Jacques Rousseau, Thomas Hobbes ja John Locke.“
Samas oli absoluutselt võimatu aru saada, millega tegeleb Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. Asutus oli ise ka enda defineerimisega kurjalt hädas.

Asja mõtte jälitamine muutus ajakirjanduslikuks spordiks, sealjuures ilguti „sihtasutuse“ üle kõvasti ja minu meelest täie õigusega. Miskipärast tundus ikka, et see president Rüütli patroneeritud puhvet on loodud, et lüüa Eesti (nagu nad ise alati ütlesid) „esimeseks“ ja „teiseks“, ajada taga mingit lõhet, tekitada mäekõrgune probleem ja siis asuda seda vilkalt lahendama.

Kristina Taks kirjutas 2005. aastal Äripäevas: „Õilsa eesmärgiga loodud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus on kui raske haige, keda vägisi elektrišokk-rahasüstidega riigieelarvest elus hoitakse.“ Selleks hetkeks oli kentsakas sihtasutus kulutanud paari aastaga oma eksistentsiks ligi 8 miljonit krooni. Otsustasime toona koos Toomas Kümmeli ja ETV kaameratega Maakri tänavale asja uurima minna, otsima niiöelda elu mõtet.

Asutuse tubades tuuseldas ringi Andra Veidemann ning Presidendile Lähedalseisev Isik. Üsna pea selgus, et sihtasutuse tegevuse mõttest on absoluutselt võimatu aru saada. Andra vadistas 20 minutit, istusime Toomasega laual, kuulasime ja kõlgutasime jalgu, aga selgitused läksid üha enam rappa.

Lõpuks palusin selguse huvides Andra Veidemanni, et kirjutagu tahvlile oma päevaplaan, äkki tuleb sealt välja, millega ta tegeleb. Veidemann kirjutaski: „7.00, äratus“. Edasi järgnes palju põnevaid asju, hommikusöök, jalutuskäik, tutvumine dokumentidega ning kella 12-13 vahelist aega kirjeldavale reale ilmus sissekanne: „Enese harimine, raamatute lugemine“. Ja nii edasi.
Sõnaga, Andra tõmbas asjale veel rohkem vee peale, kui selle peal juba niigi oli.

Nüüd sigineb vägisi mõte, et kas keegi on tõesti kella nii kõvasti tagasi keeranud, et jälle tuleb „lepitama“ asuda, kuna inimesed ühiskonnas ei „saa ise ilmselgelt hakkama“?
See on mingi absoluutne jura.

Nagu alguses öeldud, asi selles, et ühiskonna närvidel hööveldavad teatud konkreetsete inimeste konkreetsed teod, mitte mingi kollektiiv. Käib närvidele vassiv minister ja hämavad parteijuhid. See aga ei moodusta veel „ühiskonda“. Kui keegi on sigaduse toime pannud, peab ta ISE selle eest vastutama, ent praegu tundub, et erakondlik saast laotatakse justkui kogu ühiskonna põllule laiali, tehes kõik süüdlaseks. Mis on aga moraalselt ja õiguslikult täiesti väär. Üksikisiku jama ei saa ja ei tohi kaela kruttida kogu riigile.

Eesti inimesed ei ole süüdi paari riigiladvas käbisid krõbistava või linnavalitsuses sahkerdava kodaniku tegevuses. Ja nii peaks võimalikult kiiresti taipama, et kriis pole mitte ühiskonnas, vaid mingite indiviidide peas.

Palun mitte teha kaassüüdlaseks kõiki kodanikke ning jamada kriisiümarlaudadega. Muidu meil jääbki mulje, et kõik me siin maal – rongijuhist pedagoogini – oleme mingil moel pätid ning see tingib omakorda juba päris tõsise viha, kuna asi ei vasta lihtsalt tõele. Tulemuseks on: patustanud sellidel on kergem ja teistel kõigil raskem. Kas me sellist ümarlauda tahtsimegi?

Karli Lambot: kiikame paremale, aga ei lukusta midagi

Avaldatud 18.12.2012 veebiväljaandes Postimees Online.

 

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) tegutseb mõttekojana, mis koondab enda ümber ühiskondlikult aktiivseid ja ettevõtlikke inimesi. Seetõttu kasutab VIK kindlasti võimalust anda oma panus avalikesse debattidesse ja tõsta selle kvaliteeti, ning me kavatseme seda teha sõltumata sellest, kas VIKist saab kunagi erakond või mitte.

Hetkel selgitame me välja oma liikmete majanduspoliitilisi seisukohti ja ühisosa ning vaidleme kaasavale ja demokraatlikule organisatsioonikultuurile kohaselt, seetõttu on meie jaoks praegu veel vara esineda avalike programmiliste seisukohtadega. VIKi majanduspoliitilised seisukohad teeme teatavaks 2013. aasta varakevadel.

VIKi lähtepositsioon majandusküsimustele on vastutustundlik. Peame vajalikuks konservatiivset fiskaal- ja monetaarpoliitikat ning koos sellega euro inflatsiooni madalal hoidmist.

Majanduspoliitikas peame mõistlikuks ELi teenusteturu edasist liberaliseerimist, Eesti ettevõtluse konkurentsivõime ja ekspordipotentsiaali kasvamiseks tingimuste loomist, õiguskindluse suurendamist, väikest ning efektiivset haldusaparaati ning paremini sihitud sotsiaalteenuseid. Mis puudutab kitsamalt üldist maksukoormust ja erinevaid makse, siis siin me avaldusi hetkel veel ei tee. Uudised tulevad varakevadel.

Erinevalt tänasest valitsuskoalitsioonist näeme aga, et Eesti majanduse konkurentsivõimet pärsivad sellised tõsiasjad nagu ühiskonna liigne politiseerimine, tasalülitav valitsemiskultuur ja poliitiline korruptsioon ning üha kasvav ebavõrdsus ja vaesus.

Muuhulgas peab VIK õigeks korraldada ümber riigile ja omavalitsustele kuuluvate äriühingute juhtimine, nõnda et nende lahti parteistatud nõukogudes pole kohta huvide konflikte omavatel erakondade rahastajatel.

Näiteks praegu aktuaalne rahandusminister Jürgen Ligi ettepanek kaasata Eesti Raudtee juhtimisse Urmas Sõõrumaa on areng väga vales suunas. Samuti on taunitav Rait Maruste isikuline pensioniseadus. Elame nagu keskajal.

VIK töötab nende ettepanekute kallal, kuidas Eesti edust saaks osa võimalikult rohkem inimesi ning meie valitsus- ja pealinnakesksus saaks hoopis tasakaalukama, see tähendab detsentraliseeriva suuna.

Muuhulgas on VIK otsustanud osaleda oma nimekirjaga KOV valimistel Tallinnas, et tuua ka raekotta valitsemiskultuuri, mida linnakodanikel poleks põhjust häbeneda.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 3
  • 1
  • 2
  • 3