Arhiiv - January 2012

Andres Herkel: Ööistungid kahjustavad mainet, raiskavad raha ja rikuvad tervist

Artikkel on ilmunud 29.11.2012 veebiväljaandes Delfi

 

Nii lollakat obstruktsiooni, nagu seda meil kümneminutiliste vaheaegadega tehakse, ei tea ma üheski teises riigis.

Nii lollakat obstruktsiooni, nagu seda meil kümneminutiliste vaheaegadega tehakse, ei tea ma üheski teises riigis. Iseenesest kuulub obstruktsioon ehk parlamendi töö kunstlik takistamine opositsiooni võitlusvahendite arsenali mitmel pool maailmas ja tavaliselt tuleb selleks pidada hirmpikki kõnesid. Meil on kõnede pikkus küll piiratud, kuid muudatusettepanekute hulk ja sellega kaasnev võimalus vaheaegu võtta annab venitamiseks tohutu võimaluse. Teoreetiliselt on võimalik Riigikogu töö täielik paralüseerimine.

Peamiselt on seda võimalust kasutanud Keskerakond. Tõsi, eelmise sajandi üheksakümnendatel rakendasid KMÜ valitsuse ajal seda esmakordselt Isamaaliit ja Reformierakond, et takistada kaitsetollide seadustamist, mis oleks pannud tugeva kahtluse alla meie toonased püüdlused Euroopa Liidu suunal. Sama vahendit kasutas üle-eelmises Riigikogus opositsioonis olles korra ka Res Publica fraktsioon.

Nüüd on Riigikogu ööistungid muutunud iga-aastaseks nähtuseks ning sellest on kujunenud Keskerakonna harrastus. Praegused ööistungid erinevad varasematest sellega, et nad on venitatud läbi mitme nädala ning lisaks riigieelarve teisele lugemisele võeti rünnaku alla veel ligi kakskümmend riigieelarvega seotud seadust.

Senised obstruktsioonid on piirdunud ühe ööga ja üldiselt taipab opositsioon demokraatlikus riigis lihtsat tõsiasja, et kui pill päris lõhki puhuda, siis pöördub parlamendi töö takistamine selle algatajate vastu.

Miks siis Keskerakond seda nii visalt teeb? Vastus ei peitu mu meelest üldse mitte elektriaktsiisis, millest kõneleb Kadri Simson. Samuti pole see tõsiseltvõetav katse valitsuse kukutamiseks, sest seda sorti öötöökatsumus pigem suurendab koalitsiooni ühtsust. Tungiva vajaduse korral suudetakse täiendavaid istungeid pidada kasvõi jõulude ajal.

Põhjus peitub muus. Pärast seda, kui Reformierakond end rahastamisskandaaliga naeruvääristas ning Silver Meikar parteist välja visati, on avalikkus aru saanud tõsiasjast, et Eesti parlamendiparteid barrikadeerivad üha enam suletud tsitadelli. Nad on pigem riigierakonnad kui rohujuuretasandil toimivad MTÜ-d. Probleem pole üksnes eelarvelises ülerahastamises. Sama ulatuslik administratiivressursi kuritarvitamine on kõikvõimalike nõukogude kasutamine parteilise sinekuurina ja kontrolli vahendina.

Ööistungid kutsus Keskerakond esile selleks, et vanad kuluma kippuvad vastasseisud Eesti poliitikas üles soojendada. See on Reformierakonna ja kogu poliitkartelli päästmise aktsioon. Koalitsioon saab võimaluse näidata end stabiilsuse eest võitlejana, kelle põlisvaenlane on Keskerakond. Keskerakond seevastu etendab müütilist meeleheitelahingut. „Mure“ elektriaktsiisi pärast on pigem küüniline eneseõigustus, mitte Keskerakonna tegelik motiiv ja eesmärk.

Ei, ma ei arva, et Edgar Savisaarel on Reformierakonna juhtidega sellekohane diil. Ta on liiga kaval selleks, et oma lõppeesmärki vastase (loe: strateegilise partneri) jaoks sõnastada. Samuti ei saa enamus Riigikogu liikmeid siiani päris hästi aru, mis eesmärki neile peale surutud somnambuulia tegelikult kannab. Ja on ütlemata nüri tunne olla ettur säärases mängus. Imestan, et Keskerakonnas pole ainsatki saadikut, kes oleks julenud sellisele manipuleerimisele avalikult vastu hakata. Erinevalt koalitsiooni liikmetest on neil selleks võimalus!

Kokkuvõtvalt on ööistungitel vähemalt kolm negatiivset tagajärge. Esiteks kannatab Eesti kui tõsiseltvõetava demokraatia maine. Teiseks ohustab sunnitud unetus nii Riigikogu liikmete kui ka istungit toetava ametnikkonna tervist. Kolmandaks raiskab see tarbetult riigi, täpsemini Riigikogu Kantselei rahalisi vahendeid.

Praegu on veel teadmata, kui suured on ööistungitega seotud täiendavad kulud. Kui keegi seda kokku arvutada soovib, siis palun otsestele kuludele juurde arvata ligi 900 eurot, mis tuleb välja anda seoses Herkeli varasema kojutoomisega ammuilma planeeritud ENPA komandeeringult, et ta jõuaks reedel peetavale lisaistungile poole pealt kohale. Midagi pole teha – algselt soetatud kõige odavamate piletite ümbervahetamine on ebamõistlikult kallis.

Aga kõige suurem oht, mille ulatust Simson ja Savisaar ilmselt ei taju, on seotud inimeste tervisega. Kui asi peaks päriselt mitmeööpäevaliseks ülevaloleku maratoniks minema, siis peab kiirabi iga hetk valmis olema…

Karli Lambot: Lõpuks ometi: Partsi tark mõte

Artikkel on avaldatud 29.11.2012 ajalehes Eesti Päevaleht

 

Minister Juhan Parts mainis riigikogus Estonian Airi puudutavale arupärimisele vastates, et tuleb mõelda riigile kuuluvate ettevõtete paremale juhtimisele. 

Olevat ehk mõttekas luua ministeeriumis eraldi üksus, kust maksumaksjale kuuluvaid äriühingud ühtselt juhitaks.

Majandusminister on ametis kuuendat aastat ja tore, et poliitilisest soovunelmast põhjustatud Estonian Airi potentsiaalse pankroti tõttu hakkavad mõtted lõpuks liikuma. Samamoodi tuleks mõelda ka erinevate sihtasutuste ja kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete puhul.

Valitsuse heaperemehelikkus maksumaksjate huvisid esindades ja varjatud kõrvalhuve välistav omanikukultuur on elementaarne vundament, mille olemasoluta ettevõtted püsti ei seisa. See on alus­ülesanne kõigi riigiettevõtete puhul, sõltumata sellest, kas tegutsetakse suletud või avatud turul ja kas ettevõtte eesmärk on omanikutulu teenimine või ühiskonnale võimalikult soodsalt mingi teenuse osutamine. Mõnede riigifirmade börsile viimine ei lahenda üldist probleemi.

Kuivõrd omanikukultuuri kehastavad äriühingu jaoks eeskätt nõukogud, siis riigifirmade edukas majandamine esitab valitsuskoalitsioonile (ja kitsamalt ministrile kui üldkoosolekule) nõukogusid moodustades kolm väljakutset: tagada nendes piisav apoliitilisus, analüütilised ja strateegilised teadmised ning välistada korruptiivsed erahuvid.
Esiteks, plats puhtaks

Esimese sammuna tuleb nõukogudes suurelt jaolt plats puhtaks teha. Lõpetada riigile kuuluvate äriühingute politiseerimine ja nende kui saakloomade jagamine valitsus­erakondade vahel. Nõukogud tuleb vabastada poliitilisest enamusest. Samuti konfliktsete huvidega erakonnasponsoritest-ärimeestest.

On enesestmõistetav, et riigifirmade nõukogude moodustamise printsiibid peaksid olema läbipaistvad ja avalikkusele arusaadavad. Nõukogu liikmed võiksid pärineda võrdsel arvul kolmest ringkonnast, nõnda et nad üksteist tasakaalustavad. Nii loodaks eeldused omanikukultuuriks, mida iseloomustab piisav apoliitilisus, erahuvide puudumine, analüütiliste ja strateegiliste teadmiste olemasolu.

Riigifirmade juhtimine vajab ühtset analüüsi ja järelevalvet. Võiks olla enesestmõistetav, et näiteks firmade finantsanalüüs ja sellest tulenev dividendipoliitika põhineb ühtsetel alustel. Sellist teadmist saavad nõukogus esindada vaid professionaalsed ametnikud. Struktuuriüksuse idee sobib siia hästi.

Nõukogud vajavad strateegilist haaret ja ettevõtlusalaseid eriteadmisi, milles on välistatud huvide konflikt ja varjatud kõrvalhuvid.
Miks, miks, miks?

Huvidekonfliktne omanikukultuur, mida esindab Urmas Sõõrumaa taoline erakondade suurrahastaja, kes käib Eesti Raudtee nõukogu liikmena riigihanke pärast kohut endale kuuluva eraettevõttega, peab avalikest ettevõtetest minevikku vajuma. Majandus- ja rahandusministri kontakt turu ja erialaorganisatsioonidega peab olema selline, et leida nõukogu kohta paar pädevat ja kogemustega ettevõtjat ning asjatundjat, kes mahuvad nendesse kategooriatesse.

Riigi osalusega äriühingu nõukogusse kuuluv ministri esindaja on korruptsioonivastase seaduse § 4 tähenduses ametiisik, kelle majandushuvid võivad soodustada või põhjustada era- ja avalike huvide konflikti ning korruptiivse teo toimepanemist või korruptsiooniohtliku suhte loomist. Sellist käitumist peaks reguleerima karistusõigus ja kui see ei toimi, siis tuleb küsida: miks?

Eesti Energia otsustas rajada kütte- ja elektrijaama nõukogu liikmele Rein Kilgile kuuluva Werol Tehased AS-i territooriumile Jõgeva külje all. Miks just sinna, kuigi objektiivselt olnuks sadu teisi kohti, kus ratsionaalselt põhjendades olnuks sellise investeeringu tegemine palju õigustatum?

Peale potentsiaalse huvide konflikti võib nõukogu liige ka mõjuvõimuga kaubelda, kuigi tal endal otsene huvide konflikt puudub. Ka sellist käitumist peaks reguleerima karistusseadustik ja kui see ei toimi, siis tuleks jällegi küsida: miks?

Mõnegi riigifirma nõukogu võib vajada poliitilist järjekindlust ja sidestatust. Ettevõtte võimalikud omandivormi muudatused määrab valitsuskoalitsioon ja seetõttu võib olla otstarbekas, et vastutust kandvad poliitikud (mitte ajada segi „juhtmetega”) on nõukogudes esindatud.

Küll peaks nõukogu elama üle opositsiooni ja koalitsiooni omavahelised kohavahetused ja seetõttu võiks juurduda tava, et riigifirma juhatusse nimetab oma poliitilise esindaja nii koalitsioon kui ka opositsioon. Kahest-kolmest poliitikust piisab, nende osakaal ei ole siis nõukogus suurem kui kolmandik.

Mitte riigifirma, vaid üldkoosolekut kehastav minister peaks olema nõukogu liikmete lepinguline tööandja. Minister leiab avalikult järelevalveorgani liikmed ja määrab nende tööülesanded, kohustused ja vastutuse ning maksab töötasu. Nõukogu liikmed sõlmivad ministeeriumiga lepingu ja kannavad ministri ees selgel kombel vastutust. Minister omakorda vastutab avalikkuse ees.

Märt Meesak: Aeg on valijaid usaldama hakata

Avaldatud lühendatud kujul Postimehes 30.11.2012 “Kandideeri samas kohas või jäta valimised vahele”
Eesti on demokraatlik riik ning peaks omama demokraatlikku valimissüsteemi. Paarkümmend aastat tagasi valitud süsteem aga tänasel päeval enam valija ootusi ei täida ega õiglust jalule ei sea. Vali keda tahad, erakonna poolt järjestatud nimekiri on ikkagi olulisem. Rahva tahe ei pääse esile ning see paneb valijad pettuma. Kogu süsteemil on mitu tahku, mis tuleks ümber vaadata nii, et valijate tahe oleks rohkem esindatud. Pole vajalik karta valijate valikuid ning pidada neid rumalateks. Aeg on süsteemi uuendamiseks küps.
 

Valimiskünnis on üks olulisemaid selekteerivaid tegureid kogu süsteemis. See tekitab olukorra, kus osa hääli „sunnitakse“ valima neid, kes arvamusel kindlalt seatud künnise ületavad. Teadagi on inimloomuses omadus, et tahetakse võitjate poolt olla ja nii ei soovita oma häält anda neile, kes esinduskokku valituks ei osutu. Seda just erakonna/nimekirja mõistes. Kuna aga künnis on niigi piisavalt kõrge, röövib selle seadmine niigi väiksema toetusega nimekirjalt lisahääli ehk kõhklejaid. Valija on sunnitud valima mitte südametunnistuse vaid pragmaatilisuse järgi.

 
Miks on just see viis protsenti see kriitiline mass kes valituks peaks osutuma? Tegemist on ju päris suure hulga inimeste toetusega mis eemale lükatakse ja künnise ületanute vahel jagatakse. Kus on demokraatlik valik ja õiglus juhul kui valija hääl ei lähe valitule vaid kaudselt nimekirjale kellele ta häält ei andnud? Süsteem on igaljuhul vildakas ja valijaid narriv ning valitsejaid soosiv. Künnise alandamine on kindel tegur, mis tuleks järgmisteks Riigikogu valimisteks muuta. See oleks juba sellelgi korral andnud suurema nimekirjade arvu pääsemise parlamenti, kui ainult tänased neli. Arvamuste paljusus on demokraatia rikkus.

 
Oluline tegur tulemuste osalisele ettemääramisele on kautsjon. See on soosiv valitsejale endale, mitte valijale. Kuna täna jagatakse parlamendi erakondadele riigi eelarvest suured summad raha ja valituks mitte osutunud ei saa ka makstud kautsjoni tagasi, on ring juba varakult kitsaks kokku tõmmatud. Künnis ühelt poolt ja kõrge kautsjonitasu teiselt poolt ning pole lootustki. Valitseja võib ennast igavesena tunda ja valija rahade eest endale aina suuremaid toetusi maksta. Raha ei tohi teha tulemust juba enne valimisi osaliselt ette ning kautsjoni maksmine tuleks kaotada. Seda olukorras kus ainult erakond saab nimekirjana parlamendi valimistel kandideerida ning erakonna saab moodustada 1000. liikme olemasolul ja erakonnale on ette nähtud aruandlus ja järelvalve.

 
Kolmas ja ehk olulisemgi valija tahte arvestamise koht on nimekirjade koostamine ja kandidaatide järjestamine. Täna oleme olukorras kus erakond paneb järjestuse paika ja valijal ei jää valimistel muud kui kirjutada sedelile ühe sobiva erakonna kandidaadi number. Oluline osa valituks osutunuid on juba erakonna poolse nimekirja koostamisega ette määratud. Valija tahe on näiline ning valitavad on taaskord ennast targemaks ja kavalamaks pidanud. Otsus on sündinud osaliselt ära juba enne valimiste toimumist. Valimised ainult kinnistavad varasemad partei otsused. Süsteem on täielikult vildakas ja oleks vaja ära muuta.

 
Selleks tuleks hakata valimistel järjestama kandidaate saadud häälte alusel. Valituks osutuvad need, kes koguvad enim hääli. Kuna meil on tegemist valimisringkondadega, siis tuleks seal arvesse võtta valijate suhtarvu valitavate saadud häältesse. See annaks olukorra, kus antud ringkonnas populaarne kandidaat osutub ikka valituks, mitte tema hääled ei kandu üle kellelegi teisele. Ehk siis erakond ise ei määra valituid vaid valijad.

 
Samuti tuleks siduda kandidaadid rohkem ringkonnaga kus kandideeritakse. Tänane olukord on jällegi valitseja enda poolt ette määratud mängureeglitega ette kinnitatud. Tõstes kandidaate ringkonnast ringkonda ,kus viimane lubab iga kord uuele ringkonnale parimat elu, ei saa olla õige. Valijal peab olema võimalus anda hinnang eelmisel korral tema ringkonnast valitud saadiku tööle. Selleks tuleks siduda valitud saadik ringkonnaga.

 
Süsteem peaks valitud saadiku panema kahe valiku ette. Esmalt kas peale saadikuks olekut kandideerib ta samas ringkonnas või jätab valimised vahele. Viimane annaks talle õiguse järgmistel valimistel kandideerida uues ringkonnas. Esimene variant aga annaks valijale võimaluse anda hinnang tema tehtud tööle valitud saadikuna. See seoks valituid rohkem valijatega ning paneks neid ka rohkem aruandlust ning tagasisidet ringkonnaga jagama.

 
Taas kord valituks osutudes on saadik teinud varasemalt head tööd ja valija annab talle uue mandaadi. Kui valijate meelest pole töö olnud piisav siis ta tagasi valitud ei saa. Nii võib ta proovida järgmisel korral juba uut ringkonda. Selline piirand ei kehtiks aga neile, kes valituks ei ole osutunud. Neil peaks olema ringkonna valimise vabadus. Selline süsteem välistab erakondade mängu, kus kandidaate tõstetakse ühest ringkonnast teise ilma, et valijatele saadikud oma tegemistest aru annaks ja neid millekski üldse valijate ees valitud ringkonnas kohustaks.

Tegemist on ainult mõnede teguritega mis oluliselt juba muudaks meie valimissüsteemi ausamaks valijate suhtes. Olukorras kus iga päev on jutuks rahva võõrandumine poliitikast ja riigi kaugenemine kodanikest on muutuste aeg küps. Lõpetame valitavate enda poolt ette määratud valimistulemuse tegemise ja anname täieliku õiguse valijale endale. Loome kõikidele nimekirjadele enne valimisi võrdse stardipositsiooni, mitte ei rakenda juba enne valimispäeva võrdselt valituks osutamist kitsendavaid tegureid. Olgem ausad enda ja valijate suhtes.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4