Arhiiv - September 2012

Juku-Kalle Raid: Iga partei teeb oma hunniku papiga, mis pähe tuleb, aru ei anta kellelegi

Artikkel on ilmunud 28.09.2012 veebiväljaandes Delfi.

Lätis hakkasid riikliku toetuseta jäänud parteid otsima oligarhe, kes valimiskampaaniad kinni maksaks. Selle tulemusena tekkisid riigile justkui üksikud eraomanikud.

Parteide rahastamine on korrast ära, täiesti kindel. Inimesed on sel teemal rääkides arusaadavalt järjest vihasemad, kuna suure osa jaoks on parteide rahastamine riigivargus, rääkimata veel kõikvõimalikest rahastamisskandaalidest, mis tuju nulli keeravad.

Parteituna ma nii ei arva, et parteide rahastamine tuleks põmaki ära lõpetada, kuna maailmas on küllalt vildakaid näiteid, mis juhtub poliitikas siis, kui riik parteisid enam ei rahasta. Neist lähim on ilmselt Läti, kus riikliku toetuseta jäänud parteid hakkasid otsima valimistevahelisel ajal rikkaid ettevõtjaid ja oligarhe, kes nende töö (ja valmiskampaaniad) kinni maksaks.

See päädis sellega, et teatud grupp rahakaid inimesi sai poliitika (aga ka ajakirjanduse) endale nii-öelda taskusse pista. Mis tähendas omakorda, et teatud mõttes võeti riik inimestelt ära mingi pisikese seltskonna kasuks. Võime siin ju viriseda, aga vähemalt sihukest jama Eestis juhtunud pole. Niisiis on täielik nullrahastamine suhteliselt ohtlik eksperiment, sest tekitab riigile justkui üksikud eraomanikud.

Küll aga on meie tänane parteide rahastamine kiibakas, mis kiibakas. Parteide rahastamise ümarlaual esinenud Jüri Adamsi sõnul oli 1990ndatel aastatel parteide rahastamise summaks pikka aega 20 miljonit krooni aastas. Rahastati vaid neid parteisid, kes suutsid Riigikokku pääseda ja selle eesmärgiks oli, et parteidel oleks võimalik ülal pidada kontorit ning tegeleda muu elementaarsega.

Umbes 10 aastat hiljem, 2003. aastal, tõstsid toonased valimisvõitjad Res Publica ja Reformierakond rahastamise kogusumma kolmekordseks – senise 20 miljoni asemel jagati laiali 60 miljonit. Ilmselt tingis vajaduse sellise käigu järele majasuuruste plakatite trükkimine ning erakondade utoopiliseks kasvanud võlad. Nõustun igati Jüri Adamsiga: kahjuks pole uuriv ajakirjandus taibanud, et ta on uuriv ja sellega seoses uurida, mis täpselt selle otsuse taga oli ja miks asjad niimoodi läksid.

Viis aastat hiljem, 2008. aastal tõsteti rahastamise summat veel korra – 90 miljoni kroonini. Seejärel, kui kriis koledasti kinga pigistama hakkas, summa veidi langes (võrreldes kokkuhoiuga mujal oli see langus naeruväärne). Praegu rahastatakse parteisid aastas umbes 5,5 miljoni euroga. See tähendab rohkem kui 50 000 eurot aastas per kärss Riigikogus.

Summad on suured, aga eks see ole tingitud ka reklaamihulga näotust ülepaisutamisest, mis erakondadele teatavasti hunnikute viisi võlgu kaasa toob. Ja ega reklaamikontor pole riik, need võlad tuleb varem või hiljem ikka ka kinni maksta.

Ent summa summaks: suurim probleem kogu selle jama juures on siiski rahastamise järelvalves, kuna igasugune järelvalve praktiliselt puudub. Sisuliselt ei ole jaotatava raha kasutamise eesmärgid üldse selged, see tähendab, et iga partei teeb oma hunniku papiga, mis pähe tuleb ning pole tegelikult kohustatud mitte millegi üle aru andma.

Niisiis tuleb midagi ette võtta. Parteide rahastamise ümarlaual kerkis esile idee jaotada raha võrdsemal moel ehk anda ka nendele parteidele, mis parlamendis ei tiksu. Asja mõte on selles, et raha andmine vaid Riigikogus olevatele erakondadele on tekitanud justkui suletud ringi ja ebavõrdsuse – järjest vähem tõenäoliseks muutub võimalus, et „väljastpoolt“ mõni erakond parlamenti pääseb. Kui võimukandjad pole vahetatavad, läheb asi vastuollu demokraatiaga ja muutub jamaks.

Sõltumatu kontrollorgan on samuti puudu ja see tuleb nüüd kindlasti luua. Täna ei kontrolli raha kasutamist mitte keegi (ja sama käib rahastamise kohta tervikuna – mäletame kõik kodanik Meikari juhtumit, mis on kindlasti üks kõige väiksema mastaabiga intsident).

Edasi. Olemas on ka idee vähendada parteide rahastamist 50%. Siin ei juhtuks parteide jaoks isegi ehk midagi koledat, ehkki kipun arvama, et sellisel juhul tuleks tibake muuta reklaamiseadust ja piirata sellega valimiseelse reklaami hulka. Näiteks – kui üheski telekanalis poleks partei reklaamimine lubatud, siis – uskuge mind – jääks väga suur osa riigi raha alles.

Rahastamisega seoses liigub ka päris lolle mõtteid. Üks mu vaieldamatu lemmik selles vallas on kahtlemata ettepanek, mille kohaselt riik (!) peaks tagama valimiste eel kõigile võrdse mahu reklaami ja eetriaega. Sõnaga – riik peaks selle soga kinni maksma.

Issanda loomaaed on mitmekesine, aga midagi rahastamise vallas kindlasti tuleb, lihtsalt tuleb teha.
Kõikvõimalikud ettepanekud (autorid MTÜdest väikeparteide ja ühendusteni) on põhiseaduskomisjonis olemas ja sealt saab kuhugi edasi minna. Loodetavasti mõistlikumas suunas.

 

Aimar Altosaar: Milliseid omavalitsusi on Eestile vaja?

Artikkel on ilmunud 27.09.2012 maakonnalehes Sakala.

 

EESTI HALDUSSÜSTEEM vajab korrastamist, kuid riigivõim ei ole suutnud seda tööd algatada. Viimasest tõsiselt võetavast katsest midagi muuta möödub varsti tosin aastat.

Siseminister Tarmo Loo­duse juhitud haldusreformi meeskonna töö on seni olnud kõige põhjalikum ja sisulisem, sest reformi ette valmistades suheldi toona aktiivselt omavalitsusjuhtidega ning püüti arvestada kõiki kandvaid arvamusi ja soovitusi.

Aeg-ajalt on valitsuse esindajad väljendanud arvamust, et meie omavalitsuste süsteem vajab muutmist. Regionaalministrid Toivo Asmer (aastal 2000) ja Siim Valmar Kiisler (2010) pakkusid äärmiselt lihtsustatud haldusreformi variandina välja mõtte muuta maakonnad esmatasandi omavalitsusteks, kuid sisulisi ettevalmistusi pole olukorra muutmiseks tehtud.

Põhjalikumalt tegeles omavalitsuste süsteemi võimekuse parandamisega regionaalminister Vallo Reimaa, aga tema aeg jäi lühikeseks.

TORKAB SILMA, et valitsuse esindajad, kes peaksid vastutama regionaalse ja omavalitsusliku arengu eest, ei ole omavalitsuste esindajate ja arvamusliidritega nõu pidanud ega tunne huvi, mida arvavad nemad. Valitsus loeb haldusreformi teemat tundlikuks, sest arvab, et sellega tegelemine tekitab kohapeal suurt vastuseisu, mistõttu valitsuserakonnad kaotavad populaarsust.

Valitsus on ilmselt veendunud, et oma tegevuse plaanimiseks ja võimu teostamiseks saab nõuda teadmisi ametkondadelt või osta turult, kuid mingil juhul ei ole mõtet pidada nõu asjaosalistega.

Nõnda pole ka regionaal- ja omavalitsusteema aruteludesse kaasatud omavalitsuste esindajaid. Valitsuse liikmed käivad ringi ning esitavad ametnike või poliitikute kabinettides sündinud mõtteid, kuid kohalike kompetentsete liidrite ettepanekuid ei kuula.

Nad kardavad vastakaid seisukohti, mis on ohtlikud: nendest tekkida võivaid suuri tülisid ei taha enne valimisi keegi esile kutsuda.

Teisalt on valitsus veendunud, et ülaltpoolt tulnud ettepanekud üksmeelset heakskiitu ei leia. Sellepärast püüavad selle liikmed hoiduda kurja esile manamast ning vaikivad maha kogu probleemi.

OLEN VEENDUNUD, et kui rääkida võimalikult paljude oma valdkonna asjatundjatega, kes ei valuta südant üksnes oma igapäevase leiva, vaid kogu ühiskonna arengu pärast, on võimalik saada kokku töökõlblik reformikava.

Ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik vabatahtlikud esitasid kogu riigis ligi 50 inimesele küsimusi, uurimaks, milliseid omavalitsusi on Eestil vaja. Teenekate omavalitsusjuhtide ja kohalike arvamusliidritega tehtud intervjuude analüüs toob esile lahendusmustrid, millele võiks tugineda meie haldussüsteemi tänapäevastades. Haldusmuudatusi oodatakse kõikjal pikisilmi.

Mida uuring näitas? Kohalikud liidrid leiavad üksmeelselt, et omavalitsus saab olla valitsusele tõsiselt võetav partner alles siis, kui tal on kindel tulubaas, sealhulgas sõltumatu maksubaas.

Keskvõimu ja omavalitsuste suhtlemine on täiesti paigast ära. Omavalitsuste koostöövõrgustikke on vaja tugevdada ja anda neile teise tasandi omavalitsuste funktsioone, kuid kohaliku identiteedi hoidmiseks tuleks säilitada nende praegused piirid.

Küsitakse, kas riigi regionaalne areng ja kõrge elukvaliteet on üldse valitsuse prioriteet. Kas tugevad omavalitsused on oodatud või nähakse kõikjal Tallinna tonti ning püütakse neid marginaliseerida?

Omavalitsusjuhid, regionaalse arengu asjatundjad ja omavalitsusliidud on korraldanud mitmel pool mõttetalguid ja koostanud riigi halduse muutmise ettepanekuid. Tähelepanuväärne on näiteks Raplamaa omavalitsuste liidu 2011. aasta detsembri avalik pöördumine «Eesti vajab riigireformi».

Selles on muu hulgas rõhutatud, et halduslik lahendamatus nõrgendab riigi sisejulgeolekut, koondab töökohad suurte linnade ümbrusse ja halvendab elukvaliteeti. Suurimaks probleemiks peavad Raplamaa omavalitsusjuhid keskvõimu ja omavalitsuste usalduskriisi.

Ühendus Vaba Isamaaline Kodanik korraldab täna kell 13 Paide Vallitornis konverentsi, kus esitleb suvise küsitluse tulemusi ning analüüsib neid koos varem tehtud uuringute tulemuste ja järeldustega.

Konverents võtab omavalitsuste probleemid kokku avalikkusele ja vabariigi valitsusele esitatavas deklaratsioonis ning pakub välja järgmised sammud, mis võimaldavad omavalitsuste süsteemi nüüdisajastada.

Andres Herkel: Valgevene ainus poliitik

Artikkel on ilmunud 26.09.2012 maakonnalehes Pärnu Postimees.

 

Mõne nädala eest Tallinnas käinud rühm Valgevene kodanikuaktiviste kinkis mulle naljaka raamatukese. Selle pealkiri on “Vladimir Podgoli rahvateleviisor. Lukašenka tsitaadid ja väljamõeldised. Minsk: 1991–2012”. Podgol on koostaja, raamat venekeelne, taskuformaadis, klambritega kinnilöödud kaustik, aga väga naljakas.

Üks Lukašenka surematuid tsitaate on, et Valgevenes on ainult üks poliitik – tema ise! Verevaeste parlamendivalimiste taustal kõlab see väljaütlemine tõepäraselt. Tegelikult ju valimisi ei ole, on farss.

Suurim probleem on selles, et kahe opositsioonipartei otsus oma kandidaadid viimasel hetkel maha võtta ja kampaania katkestada võis mitmes majoritaarses ringkonnas tekitada olukorra, kus nõutavat 50protsendist osalust oli isegi ohtra juurdekirjutamisega raske kokku saada.

Mul on boikotti töömeetodina raske heaks kiita, kuid tuleb tõdeda, et häid meetodeid pole opositsioonil juba ammu.

Arvatakse, et Lukašenka tahab luua mingigi mulje valimiste toimumise ja legitiimsuse suhtes, et loota majandussanktsioonide leevendamisele Euroopa Liidult.

SRÜ vaatlejatelt saadi muidugi kinnitus, et valimistega oli kõik korras. Euroopa Nõukogu ja EL jäeti kutsumata. OSCEd kutsumata jätta ei saanud, sest seal on Valgevene liige.

Siiski ei pääsenud kõik OSCE kaudu vaatlejaks registreerunud poliitikud maale, kus on ainult üks poliitik. Nii ei tahetud näha Leedu seimi liiget Emmanuelis Zingerist ja Saksa Bundestagi liiget Marieluise Becki. Mõlemad on Euroopa nõukogu parlamentaarsel assambleel silma paistnud kui teravad pliiatsid Valgevene suunal.

Kuid rahvateleviisoris on Lukašenkal vähemalt üks konkurent: keskvalimiskomisjoni juht ja väsimatu võltsija Lidia Jermošina.

Hiljuti olevat ta imestanud, et 80 miljoni elanikuga Saksamaale saadab OSCE vaid 15 vaatlejat, aga üheksa miljoni riiki Valgevenesse koguni 700 vaatlejat. See olevat täiesti ebaõiglane.

Jääb lisada, et kuna Jermošina on ELis viisakeelu all, siis temal ligipääs Saksamaa valimistele tõepoolest puudub.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4