Arhiiv - August 2012

Jüri Saar: kes kardab Breivikit?

Artikkel ilmunud 29.08.2012 ajalehes Postimees.

Tuntud rahvatarkuse järgi on mõistlik enne kuhugi sisenemist teha kindlaks, kuidas sealt välja saab. See mõte tuli meelde, saades teada Norra kohtus massimõrvar Breivikile langetatud otsusest. Breivikile mõisteti vanglakaristuseks 21 aastat,

mis on Norra seaduste järgi rangeim võimalik karistus. Kõige olulisem on, et kohus tunnistas Breviki süüdivaks, see tähendab isikuks, kes sai aru enda toimepandud tegude tähendusest ja nende tagajärgedest ning suutis oma käitumist kontrollida ja juhtida.

Kohus keeldus arvestamast esimese psühhiaatrilise ekspertiisi tulemusi, mis oleksid toonud kaasa kohtualusele sundravi määramise, ja aktsepteeris teist ekspertiisi, mis tunnistas ta süüdivaks.

Miks seda täpselt tehti, jääb kohtuotsuse tegijate teada, kindlasti nende diskretsiooniõiguse piiresse, kuid vähemalt eemalt vaadates näib, et sellise otsuse tingis paljuski väline surve. Eelkõige vasakspektrist pärinev, mille tekitajad algusest peale püüdsid väita, nagu esindaks Breivik oma arusaamade ja tegudega mingit reaalset, jõudu koguvat ohtlikku tendentsi Norra ja üldse läänemaailma poliitilises mõtlemises. Ning millega nõuti aktiivselt võitlusse astumist, et oht juba eos purustada.

Norra kohus ei lahendanud oma otsusega olulisi probleeme ei Breiviki, Norra ega maailma jaoks. Tegelikult võib kohtuotsus avada tee keeldudele ja piirangutele, mida Norra peaminister Stoltenberg vahetult pärast hirmsat intsidenti lubas ära hoida. Praktilise poole pealt võib ainult ette kujutada, mis saab seniste tendentside jätkudes edaspidi.

Mõne aja pärast teatab näiteks Breiviki advokaat tõsimeelselt, et kliendi arvates rünnatakse vangi tundmatut päritolu kiirgusega ja klient nõuab oma eluruumidele kaitsekilpi. Peale selle nõuab kinnipeetav kokkusaamist maailma juhtpoliitikutega, et teatada neile oma ideedest globaalse valitsuse loomiseks. Mida teha, kas alustada vastavaid uuringuid ja mõõtmisi või neist keelduda? Mida teha, kas saata taotlus edasi või visata prügikasti? Kummaline etendus pole äsja tehtud kohtuotsusega lõppenud, vaid alles algfaasis, ning tõenäoliselt järgnevad üha uued ja uued arutelud ja ekspertiisid.

Kui Breivik oleks tunnistatud süüdimatuks, oleks sellest loost saanud meditsiiniline juhtum, üks paljude hulgas. Tähendab, oleks aktsepteeritud võimalust, et kellegi «katus võib ära sõita» tohutul hulgal põhjustel. Ning et sügav ebaadekvaatsus mõtlemises ja tegudes võib olla varjutatud ka väliselt justkui normaalse retoorikaga, mis on «üksnes» äärmuslik, ekstremistlik. Haige inimene võib hakata ette kujutama, et ta asub võitlusse ülemaailmsete «kurjajõududega», tal on inimkonna päästmise missioon ja selle nimel võib tuua ohvriks lugematul hulgal teisi inimesi ning iseenda.

Enamasti kaasneb mõtlemise ja taju ebaadekvaatsusega käitumise ebaloogilisus, tavamõistuse jaoks mõistetamatute tegude toimepanek, millega seoses inimene sattub õiguskaitse- ja meditsiiniametkondade vaatevälja. Niisugused juhtumid on psühhiaatriapraktikas suhteliselt tavalised ning alati on patsientide hulgas olnud «Lenineid, Stalineid, Hitlereid ja muid tähtsaid tegelasi».

Päris Stalinit või Hitlerit eristab haigemaja asukatest see, et esimesed on olnud suutelised oma hullumeelseks osutunud ideid ellu viima. Nad on osanud veenda oma kaaslasi ja hiljem paljusid selles, et üritus on «püha» ja nende teod õiged. Nad on suutnud end reaalselt kehtestada, ületades teiste inimeste tahte vastupanu ja keskkonna entroopia. Neid ei panda vaimuhaiglasse, kui selleks ongi põhjust.

Näiteks Stalini puhul on väidetud, et akadeemik Behterev diagnoosis tal paranoidse psühhoosi 1920. aastate keskel, kuid Stalinit loomulikult kui patsienti vaimuhaiglasse ei suunatud. Mis edasi sai, näitab Behterevi surmadaatum – 1927 – ja räägitakse, et akadeemiku surm olevat olnud ootamatu ja kiire. Päris Leninid, Stalinid, Hitlerid vastutavad oma tegude eest kaotajatena ikka kui kurjategijad ning just niiviisi kohtles Breivikit Norra kohus. Nagu ta oleks «päriselt» see, kellena ennast välja pakkus.

Küsiks nüüd Breiviki kui «normaalse psüühikaga kurjategija» puhul: kus on tema kaaslased, organisatsioon, tegelik poliitiline ja organisatoorne tegevus? Seda pole kunagi olnud ja keegi pole isegi sellele viitavatest märkidest midagi kuulnud. Kõik oli virtuaalne, toimus kuni massimõrva toimepanekuni ainult tema peas ega olnud kuidagi seotud reaalsusega.

Kui vaadata teleülekandest tema loodud kummalist tervitusviisi (sisenedes kohtusaali), õndsat naeratust (kohtuotsust kuulates), heldimuspisaraid (seoses enda nn poliitilise manifestiga), süveneb arusaam temast kui ebaadekvaatsest ja psüühiliselt häiritud subjektist. Kas internetis surfamine, absurdsete tekstide tootmine ja kive täis seljakotiga matkamine annab kuidagi tunnistust arukast, sihipärasest tegevusest, millel on ratsionaalsed eesmärgid? Minu arvates on vastus eitav ja enne interneti ning moodsa meedia leiutamist poleks tal üldse olnudki võimalust oma mõtteidusid levitada, samuti mitte muretseda lõhkeainet ja politseivormi.

Lendlehed, tekstid kusagil majaseinal ja muu selline lapsikus oleks olnud pea ainuke kättesaadav enese esitlemise viis. See, et Breivik tänapäevastes tingimustes suutis oma hirmsad teod ette valmistada ja need ellu viia, räägib pigem meie muutunud tehiskeskkonna hõlmamatuks kasvanud ohupotentsiaalist. Ehk ohtudest, mida ebaadekvaatne psüühika koos tehnoloogiliste võimekustega endast kujutada võivad.

Norra kohus valis nüüd tee, millel on ilmselt viletsad tagajärjed. Asi hakkas käest ära minema juba siis, kui Breiviki advokaat teatas, et tema klient pole nõus ekspertiisi otsusega, mille järgi ta tunnistati süüdimatuks.

Asi on selles, et psüühiliselt haige inimene ei ole peale muu ka võimeline adekvaatselt hindama oma vaimset seisundit. Praeguseni kehtiva arusaama järgi normi ja patoloogia vahekordadest kujutavad tema tehtud hinnangud maailma ja enda suhtes ohtu talle endale ja maailmale. Ta ei vaja selle järgi enda kaitseks mitte advokaati, vaid eestkostjat, tema õigused on õigusriigis kaitstud teist laadi seadustega (inglise keeles insanity defence).

Kohtu valiku loogikat aitab selgitada kaasaegse maailma keerukus, mis on inimpsüühika jaoks üha hoomamatum. Reaalsus ja virtuaalsus (näivus) võivad sassi minna ja olla keerulises vahekorras paljudel juhtudel.

Kujutagem endale näiteks ette pilooti, kes pärast omas kodus hommikueine söömist läheb teenistusse lennuväebaasi. Istub kabiini ja lendab sõjalisele missioonile kusagil teisel pool ookeani. Kogu lennu juhtimine on üles ehitatud satelliitsidele, nagu ka sihtmärgi otsimine ja hävitamine.

Piloot juhib lennukit ekraanil olevate mõõteriistade järgi, teadmata midagi täpsemat oma lennu trajektoori ja sihtpunktide, -märkide kohta. Siis saabub ta tagasi koju ja läheb naise kõrvale magama ning sel päeval toimunu erines vähe virtuaalsest mängust või õppustest trenažööril.

Kui ta nüüd kunagi peaks sattuma kohtu alla, süüdistatuna rahulike elanike mõrvas, keda ta pole iialgi kohanud, näinud, kellest ta midagi teada ei saagi, pole tal ilmselt kuigi lihtne ennast kuriteoga seostada ja selle toimepanijana tunda.

Küsimusele, kas tema hinnang oma teole on siinjuures adekvaatne või mitte, pole üldse lihtne vastata, sest mängu tulevad mitmetasandilised argumendid. Psüühiliste hälvete juurde kuulunud ebaadekvaatsus on saanud ja saab üha uuemat sisu, sest nüüdisaja tipptehnoloogia kasutamine on tehtud niivõrd lihtsaks, isegi primitiivseks, kuid selle olemus on tohutult keeruline ja kasutamise tagajärjed on kasvanud enneolematult suureks.

Raske on öelda, kus on väljapääs sellest keerulisest ruumist, kuhu oleme sattunud, ning kuidas peaks saama adekvaatselt hinnata inimkäitumise aspekte. Igatahes süveneb arusaam, et Norra riik ja kohus põrkasid Breiviki juhtumi näol kokku millegi täiesti uuega, millele tavapärasel viisil reageerimine, eriti kui keegi püüab siit saada poliitilist laadi boonust, on lühinägelik ja pikemas perspektiivis vastutustundetu.

Võib-olla vajab maailm seoses uut laadi globaalsete ohtudega uut laadi hälvete klassifitseerimist, sealhulgas tänapäevasemaid diagnoose. 20. sajandi alguses loodud psüühiliste häirete klassifitseerimise põhimõtted, mille pani paika varemalt Tartu Ülikoolis töötanud kuulus Emil Kraepelin, ei pruugi sobida 21. sajandi alguse vajadustega. Igatahes on, mille üle mõelda.

Intervjuu: Lagle Parek: eestlaste suuremeelsus on säilinud ka pärast pronksiööd

Intervjuu avaldatud 25.08.2012 ERR uudised portaalis.

 

Kui hästi vastab praegune Eesti nendele ootustele ja väärtustele, millest kantult te 25 aastat tagasi liikvele läksite?

Me ei osanud [toona] mõelda nendele arengutele, mis tulid. Oma riik oli põhiline unistus.

Ega me ei saa midagi halba praeguse Eesti riigi kohta öelda. Pigem võiks öelda üldiselt, et me oleme kaotanud natukene julgust kodaniku tasemel. Me ise valime oma poliitikuid, nad esindavad meid ja kui me nendega rahul ei ole, peaksime me ka iseendaga rahulolematud olema. Keegi ei saa öelda, et meil valimisi võltsitakse. Meil on tõeline demokraatia ja seega – me väärime oma juhte.

Kodanikkond peaks kahtlemata olema julgem ja selgemalt läbi mõtlema, mida ta tahab. /-/ [Tänapäeva Eestis] jääb puudu inimeste algatusest. Aga võib-olla pärast 50 aastat algatuse mahasurumist läheb ka 50 aastat vaja, et see algatus jällegi tuleks. Me oleme sellest kohutavast 50 aastast siiski päris hästi välja tulnud.

Kas Eesti vajaks uut erakonda?

Ma ei oska öelda, kas uut erakonda, aga värsket verd oleks vaja küll. See ei pea tingimata erakond olema, kuigi mul ei oleks midagi ka selle vastu. Mina ise erakondi ei vaheta [Lagle Parek on praeguse IRLi liige -toim], ma lihtsalt ei ole see, kes hüppab ühest kohast teise. Kui mul jõudu oleks, võtaks ma oma erakonna tegevusest rohkem osa, aga minust ei ole enam…

Iseloomustades 1987. aastal alguse saanud arenguid mainisite sellist omadust nagu eestlaste suuremeelsus, mis paistis välja näiteks 15. mail 1990, kui kohale tulnud eestlased ei rünnanud Toompea lossi juurest lahkuvaid Interrinde pooldajaid. Kas see suuremeelsus on säilinud ka pärast 2007. aasta pronksiööd?

Mul on tunne, et on küll. Meis on teatud suuremat joont, me ei põle pidevalt kättemaksuihas. Kui ma vaatasin pilte, mida näidati fooniks sellele kõnekoosolekule [intervjuu on tehtud pärast Hirvepargi sündmuste meenutamist okupatsioonide muuseumis 23. augustil 2012 -toim], siis ma nägin päris mitut inimest, kes olid seotud minu kinnipanemisega. Aga me kõik ajasime juba uut asja. Meid on ikka nii vähe, et me peame oskama andestada. Keegi ei ole ilmeksimatu.

Kui palju Eesti ajalugu täiel määral läänes mõistetakse? Kas selles vallas on veel midagi ära teha või oleme me oma sõnumi suutnud laia maailma saata?

Igasuguse sõnumiga on üks häda: see võetakse vastu, kui see sobib. Kui see ei sobi, on selle läbisurumine kohutavalt raske.

Ma just hiljuti andsin ühte pikka intervjuud ühele hispaanlasele. Ma arvasin, et ta saab päris hästi asjadest aru. Aga kui me hakkasime näiteks küüditamise detailidest rääkima, siis oli [tema reaktsioon] ka selline, et “kuidas see võimalik oli”. Nagu see ütlemine, mida me senini naerame – et [kui teid küüditama hakati] miks te politseid appi ei kutsunud…

Üks aspekt on muidugi see ka, et me oleme köömes, miljoniline rahvas. Meie saatus ei jõua kõigini. Ma arvan, et me oleme päris palju tööd teinud ja palju on seda teinud ka väliseestlased, kes on seal ikkagi omad. Meil on seda raskem teha.

Ja ikkagi ma kardan, et mittesobivate asjade mitte vastu võtmine on ikka väga suur jõud.

Aga ehk siis kasutada tänapäevaseid meetodeid – nädala aja pärast saab Tallinnas esilinastuse film “Puhastus” ja ilmub Sofi Oksaneni uus raamat…

Minu meelest kindlasti. Ajaloolisi pakse köiteid loeb väike arv inimesi, aga kinos käib palju inimesi. Ja me peame väga õnnelikud olema, et Oksanen on läbi murdnud.

Sirje Endre: Põhiseadus on meile A nagu aabits

Artikkel on avaldatud 18.08.2012 Õhtulehes.

 

Kui piirid 1989. aastal vabamaks läksid ja ma suve hakul esimest korda USAsse jõudsin, kinkisid ameeriklastest sõbrad mulle esimese asjana Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni.

Juubelitrükise – 200 aastat põhiseaduse vastuvõtmisest 1787. aastal – kaanele trükitud suur tekst oli muljetavaldav. We the People… Märkasin, et ameeriklaste põhiseadus on suhteliselt lühike. I artikli punktid 1 ja 2 võib lühidalt kokku võtta mõttega, et kogu võim kuulub ameerika rahvale, kes valib oma esindajad Kongressi. Ja neil esindajail on voli otsustada. Nagu meilgi.

Põhiseaduse Assamblee

13. septembrist 1991 kuni 10. aprillini 1992 istus Toompeal koos Põhiseaduse Assamblee (PA), kuhu oli pariteetsetel alustel valitud 30 inimest Eesti Kongressist ehk kodanike esinduskogust ja 30 saadikut Ülemnõukogust ehk tolleaegsest elanikkonna esinduskogust. Selle järel oli põhiseaduse eelnõu küps minema rahvahääletusele. Toompea loss oli neil päevil rõske ja pime, hilisõhtuti tööd lõpetades tuli välisukseni tee leida käsikaudu. See ei takistanud suurte ja vihaste vaidluste vaheaegadel vaidlejatel üksteist tunnustavalt õlale patsutamast, sest tajuti, et üheskoos ollakse tegemas suurt ajalugu. Töösse oli kaasatud eksperte kodu- ja välismaalt, osales rahvas oma sadade kirjade ja telefonikõnedega. Masinakirjutajad tippisid ja koopiamasinad undasid.

Suurte ja esialgu ületamatuna tunduvate erimeelsuste kiuste sel «me tusameele talvel» jõuti kevadeks üllatavalt üksmeelse tulemuseni lõpphääletusel. Tööd pälvis rahva tunnustus: 20 suve tagasi, 28. juunil 1992 aset leidnud rahvahääletusel võeti uus põhiseadus (PS) vastu 91% poolthäälega.

Põhiseadus täna?

2002. aastal ütles Märt Rask intervjuus Urmas Otile geniaalse mõtte, et põhiseadust ei kirjutata juriidilise tekstina, vaid see on väärtuste kogum ja rahvusliku kokkuleppe dokument («Põhiseaduse tulek», 2002). Raski lausutust lähtudes võib öelda, et põhiseadus on ajas hästi vastu pidanud. Nagu riigi taastamise alguspäevil, nõnda hoiab PS ka praegu meid oma kirjatähes vääramatult õigel teel. Igas oma paragrahvis tuletab ta meelde aegumatuid väärtusi, millel püsib iseseisev ja demokraatlik Eesti vabariik ja põhinevad kodaniku põhiõigused, vabadused ja kohustused.

Jah, ideaalis, teoreetiliselt on see nii. Võiksime kodanikena olla rahulikud. Kuid kas võime? See küsimus tekib, nähes elu Eesti riigis täna. Vahel on tunne, et valitsus-erakondade juhtfiguurid tahavad oma sõna ja tahtmisega asendada PS paragrahvi, olla sellest kõrgemal, üliseadust eirata või ajada lihtsalt inimestele puru silma.

PS paragrahvis 154 on näiteks kirjas, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. 1990. aastatel järgiti PS vaimu veel nii, et kohustustega kaasnevad kulud said kaetud. Nüüd reguleeritakse «põhiseaduse vaimu» osavalt igasugu teiste seadustega (nt riigieelarve seadus, KOV seadus) suunas, et natuke teile anname, ülejäänuga vaadake ise, kuidas oma teede ja koolimajadega hakkama saate. Kannatlik eesti maainimene on sajandite jooksul kogenud igasugu hädasid, ta leiab uusi mooduseid, kuidas püksirihma koomale tõmmata. Ta ei lase ennast häirida, kui regionaalminister joonistab ministri enda arvates uut õnnelikku Eestit ehk «15+5 valda» maakaardile. Minister ei lase end häirida põhiseadusest või kohapealse inimese arvamusest. Eks neid kaarte ole viimase kümne aasta jooksul iga valitsuse ajal joonistatud.

Eesti Euroopa kaardil?

Jüri Raidla ütles mõni aeg tagasi, et kätte on jõudnud viimane aeg selleks, et muuta põhiseadust. Seda mitte ainult Eestile võetavate rahaliste kohustuste raames, kuigi just needsamad kohustusi puudutavad lepingud kujundavadki Euroopa üldist kliimat. Ühised kohustused hädasolevate riikide abistamiseks viivad varem või hiljem ühise riigini: õhus on Euroopa Liidu (EL) riikide uus alusleping, föderatsiooni leping. Tippjurist Raidlal on õigus, et ilma põhiseadust muutmata ei tule kuidagi välja.

PS I peatüki «Üldsätted» paragrahvi 1 teises lauses on must valgel kirjas: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Seda ülimuslikku mõistet või mis tahes föderatsiooni astumist saab muuta üksnes rahvahääletusega, mida kinnitab üle XV peatükk, «Põhiseaduse muutmine».

Kohe tekib rida küsimusi. Kas rahvusriikide aeg Euroopas on läbi? Kas EL on end ammendanud? Kas Eesti kohal olev NATO vihmavari, NATO lennukid meie pea kohal ei tagagi iseolemise kindlust? Mis föderatsioonist keegi õieti räägib? Mida toob kaasa ESM? Kogu asi on segane. Miks ei tule Eesti poliitikult sama selget sõna, nagu kuuleme Soome vabariigi presidendilt Sauli Niinistölt, kes Euroopa tulevikust rääkis hiljuti väga otsekoheses sõnastuses, sealjuures kedagi solvamata ja midagi ilustamata (ERRi uudised, 31. juuli).

Iseseisev Eesti riik hoiab tugevasti kinni oma rahvuskultuurilisest aluspõhjast, aga see ei tähenda, et eesti keele ja kultuuri ülimuslikkuse nimel oleksime teisi rahvusi ja kultuure eiravad. Millest oleksime Eestis nõus loobuma näiteks Euroopa Ühendriikide nimel, kui see küsimus peaks tekkima?

Põhiseaduse paragrahv 162, mida eespool tsiteerisin, ütleb, kes otsustab riikide föderatsiooni astumise: rahvas referendumil. Euroopa riikide föderatsioonis valitseks Euroopa riike üks ja ainus Euroopa Parlament ja Eesti riigi eelarve «tuleb Brüsselist alla». Filosoofiliselt ja riiklikult on tegemist hasartse mõttega, eks ole, USA on ju vahva riik! Föderatsiooni-idee pooldajad noogutavad: rahvusriikide aeg on ammu läbi, aitab kuldse kase koduõuel taganutmisest. Maailm, see on integratsioon ja multikultuursus! Kõige veidram põhjendus, mida olen kuluaarides sellise väite põhjendamiseks kuulnud, on, et internet ongi juba inimkonnal ühine ja Facebook’is on miljonid inimesed päevast päeva koos.

Kogukonna hääl

Kuid mida arvavad Eesti riigi tuleviku kohta näiteks kodanik ja tema kogukond kusagil metsadetaguses külas? Põhiseaduse II peatükk, mis sätestab kodaniku põhiõigused, vabadused ja kohustused, kohustab poliitikut selle peatüki kirjatähele erilist lugupidamist osutama. Rahvas ei ole ainult erakonnad – kuigi eesti poliitikud näivad nii mõtlevat ja avalikku arvamust just selles suunas tõukavad. Rahvas elab ja tegutseb üle maa paljudes eri vormides: kodudes ja kogukondades, vabaühendustes, seltsides, valdade ja linnade volikogudes, koolides, ühistutes jm.

Minu meelest on äsjamainitud kodaniku peatükk vahetus seoses IV peatükiga (riigikogu). Seaduse mõttes nad peegeldavad teineteist. Kodanik võiks ju olla rahulik, sest seaduse kirjatäht ütleb, et laenude andmine ja Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) Eesti poolsete vahendite tagamine on kõrgeima võimu – riigikogu – ainupädevuses. Ma ei tea, mida täpselt rahandusminister Jürgen Ligi silmas pidas, kui ta arvas, et riigikogul puuduvat võime ja tarkus nii keerulisi küsimusi arutada (hiljem ta küll ütles, et teda olevat valesti tsiteeritud). Aga lendu too ülbe mõttekene läks ja tuletas ajaloost meelde paari sajandi tagust võõramaalaste arvamist, et maarahvas olla liialt rumal, et teada, mis talle parem on.

Samasugust mõtteviisi demonstreeris Eesti riigi eestlastest juhtkond ka ise 1930. aastate teises pooles, mis teatavasti tõi kaasa vaikiva ajastu. Kuid tõsiasja, et riigilaenudega seonduv või riigile mis tahes muude varaliste kohustuste võtmine on rahva esinduskogu – riigikogu – pädevuses, kinnitatakse põhiseaduses üle koguni kolmel korral (IV ptk, «Riigikogu» §65, p 10; VII ptk, «Seadusandlus» §104, p 15; IX ptk, «Välissuhted ja välislepingud» §121, p 4).

Seepärast julgen kahelda lugupeetud majandusdoktori Ivar Raigi väites, kes oma artiklis «ESM referendumile» (PM, 27. juuli 2012) kinnitab, et ESMiga liitumine väljub riigikogu pädevusest, olles üksnes ja absoluutselt referendumi küsimus. Väite põhjenduseks toob ta PS paragrahvi 105, milles on öeldud, et riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele. Kuid PS annab riigikogule lisaks riigi varaliste kohustuste üle otsustamiseks ju pädevuse ka välislepingute ratifitseerimiseks, kinnitades sedagi seadusmõtet erinevates peatükkides üle (IX ptk, «Välissuhted ja välislepingud», § 121). Raigi artiklist aimub suuri kahtlusi riigikogu liikmeskonna võimekuse suhtes. Ta seostab ESMi riikluse muutumisega.

Riigikogu ei ole «kummitempel»

Mis on siis lahti? Kas riigikogu on 2000. aastatel oma põhiseaduslikke ülesandeid unustamas või ei saa ta neid mingitel põhjustel täita? Kauaaegne riigikogu liige Eiki Nestor kirjutas mõni aeg tagasi EPLis, et riigikogu kohta kasutatav «kummitempel» ei meeldi talle, «kuid teinekord on selle mõiste kasutamine täiesti õigustatud. Näiteks siis, kui võimuliitu kuuluvad saadikud kiidavad valitsuse mõtteid takka, selle asemel, et oma mõtteid avaldada.» (EPL, 24. juuli 2012) Viitega kolmele oma lugupeetud kolleegile ütleb ta, et neil polevat «sarmi ega soovi» näidata valitsusele, et nii lihtsalt need asjad ei lähe. Nagu see olnud Nestori sõnade järgi kunagi omane spiiker Ülo Nugisele.

Kogu austuse juures kadunud hr Nugise vastu tuleb tõe huvides öelda, et tema tegutses siiski hoopis teises ajas. Iseseisvuse värskelt taastanud Eesti oli noor, roheline ja võib-olla isegi pisut romantiline oma riigi rakendamisel. Toona oli ühiskond veel ühel meelel üles ehitamas oma riiki. Seda isegi vaatamata põhimõttelistele vastuoludele Kelami-Tarto Eesti Kongressi ja Savisaare Rahvarinde vahel, kellest esimene jäi kindlaks, et riik tuleb taastada õigusliku järjepidevuse alusel, teine aga soovis välja kuulutada uue riigi koos kõigi siin elavate inimeste automaatselt kodanikeks arvamisega. 1990. aastatel vastas riigikogu roll niisiis ideaalile: hoolega järgiti nii põhiseaduse paragrahvi, kuid veel enam legendaarset «põhiseaduse vaimu», millist mõistet armastas tihti esile tuua Lennart Meri. Põhiseadus oli moes! Toonased seadused valmisid riigikogul loovas koostöös valitsusega, riigikodaniku häält kuuldi ja kuulati ka Toompeal. Kogukondade hääl oli mõjukas ja poliitik pidas tingimata vajalikuks end määratleda mõne kogukonna või populaarse seltsi (nt Muinsuskaitse Selts) esindajana.

Tänast Eestit märgistab kahjuks võimupoolne suletus, asjatundjate ignoreerimine, omavalitsuste ja ametnike parteistamine ja riiklike vahendite kasutamine erakonnatöös, mis tekitab «rohujuurtes» järjest suuremat umbusku. Riigis puudub demokraatlik dialoog. Tundub, just nagu kardetaks omaenda rahvast. On tekkinud omapärane mõisa ja teolise vahekord, nagu kunagi enne Mahtra sõda. Kas Eestis, kus praegu annab põhitooni jäigalt suletud erakondlik (tagatoa)poliitika, kus parteipoliitilised hierarhiad on raudkõvasti paigas ja kuhu «võõraid» ligi ei lasta, saab keegi poliitikutest üldse omada isiklikku «sarmi või soovi»? Tavaliselt on igas valitsuspartei fraktsioonis heal juhul üks isik, kelle puhul on justkui tehtud erand, et tema võib istungi ajal aeg-ajalt soleerida oma eriarvamusega. Vanasti oli Reformierakonnas selliseks inimeseks Uno Mereste, nüüd Igor Gräzin, kellel lubatakse riigikogu saalis n-ö nugist teha.

Valitsuserakonnad on küll meedia tähelepanu all, kuid kõige rohkem piiratakse-piinatakse siiski riigikogu. Miskipärast on moes parlamenti rünnata, nimetada teda «mugavusparlamendiks» (Ignar Fjuk, EPL, 24. juuli) jne, kus inimesed lihtsalt istuvat ja saavat palka. Kuid fakti, et riigikogu on rahva kõrgeim esinduskogu, kus töötavad suuremas osas arukad inimesed, ei saa kuidagimoodi ega üheski punktis vaidlustada. Seepärast on mu meelest riigiõiguslikult tähtsaimaid küsimusi riigikogule talle põhiseaduse järgi kuuluva seadusandliku võimu ja õiguste mööndusteta tagamine.

Seadusloojana kannab just riigikogu riigi arengu põhiraskust ja hea, kui tal oleks julgust täna öelda oma viimane sõna ka siis, kui see erineb valitsuse sõnast. Mis tulu saab riigil või kodanikul olla sellest, kui parlament laseb end arvata teoliste seltskonda, kelle tegu on panna lihtsalt tempel valitsusest tulnud eelnõule? Riigikogu õiguste taastamiseks ja viimase sõna ütlemise kvaliteedi huvides vajab institutsioon muidugi hoopis rohkem eksperte. Saadikute käsutuses on neid praegu kahetsusväärselt vähe.

Põhiseaduse vaim tuleb tagasi tuua

Teisele võimsale jõule eespool juba viitasin. Eesti kogukonnad kannavad endas erakordset mõttevaramut. Ja kuigi mineviku meenutamine on poliitikas out, peaks iga endast lugupidav poliitik tegema tööd selle nimel, et taastada üheksakümnendatele omane dialoog võimu ja vaimu vahel. Piinlik on näha, kuidas «mõis» (valitsus) mõne ministri isikus kamandab «teolist» (seaduseandjat) ja on pahane, kui parlament või saadik tahab võtta initsiatiivi. Asjad olgu paika pandud valitsuserakondade fraktsioonides, on riigikogu kirjutamata reegel. Õige! Aga praktikas pannakse suunad ja juhised paika siiski mitte seal, vaid erakonna tagatoas. See pärsib juba ette riigikogu toimimist. Antagu riigikogule põhiseadusega tagatud rahu oma töö tegemiseks!

Eesti vabariigi põhiseadus on ergas ja energeetiline dokument. See ütleb, kuidas olla ja mida tuleb teha, konkretiseerib kohustused ja sätestab vabaduse. Kuidas oleme avatud vaimuga põhiseaduse juures jõudnud suletud valitsemisstiili juurde? Miks lasksime tekkida erakondade suletud tagatubadel, hämaratel rahaskeemidel, elamislubade skandaalil, kohalikel Watergate’idel jms?

Maailm paraneks ja õhk läheks Eestis puhtamaks, kui riigikogu ja riigikodanik ulatavad teineteisele käe. Selleks tuleb alustada kahe seaduse muutmisest. Nendeks on riigikogu valimise seadus ja erakonnaseadus. Piirangute seadmise asemel olgu eelistatud vabam lähenemine (nt erakonna registreerimisel tuhande liikme nõude kaotamine jm). Seaduste sisu peab endas kandma avatud demokraatliku ühiskonna vaimsust ja võimaldama kogukondade ja mõttekodade liikmetel olla vahetult ligi riigielu korraldamises. Skeptik kindlasti ütleb, et ükski seadus ei muuda midagi, muuta saab inimene. Siin pälvivad kõik praegused Toompea-erakonnad kriitikat: hea ja mugav on hoida mainitud seadused jäigalt muutmata, et «ükski uus ligi ei pääseks». «Poliitiline süsteem on end väljast tulijate ja kriitika eest väga põhjalikult kindlustanud. Seadustega kinnistatud immuunsus võimaldab poliitilisel süsteemil igasugust kriitikat rahumeeli absorbeerida,» kirjutab Tõnu Teeveer ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik listis. Sellel, millest ta kirjutab, on nimi – riigivõimu võõrandumine.

Seadustega kinnitatud immuunsus ei taga vabasid valimisi ega uut kvaliteeti poliitilises mõtlemises, riigielu juhtimises. Praegu otsustavad poliitikasse pürgiva kodaniku saatuse ikka needsamad erakondade tagatoad, eristades valimisnimekirjades parteile olulised «teenekad» inimesed «nendest teistest». Jah, sa võid hääletada kelle kasuks iganes, aga parteil on nimekiri ja lõpuks on Toompeal ikka «omad poisid». Riigiasutuste eestubades istub praegu «broilereid», kes ei valda ühtki eriala peale erakonna kohvitoa varustamise.

Eesti päästmine

Veel ei ole hilja Eestit päästa. Ajaloos juhtub vahel, et tähtsaim postulaat, mis missioonitundelisele kodanikule päästerõnga ulatab ja riigi tuleviku sisu määrab, saabub eeslavale pealtnäha juhuslikult. Põhiseaduse Assamblee hakkas juba oma tööd lõpetama, kui assamblee liige Kaido Kama ütles: «Hei, pidage…» Või umbes midagi selletaolist. Põhiseaduse preambulis on üks rida, mida enne Kama hüüatust ei olnud, ei olnud seda olemas ka 1938. aasta põhiseaduses: «…mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…». Kama oli 1992. aasta talvel kohtunud oma vana sõbra, legendaarse Võrumaa metsavenna Alfred Käärmanniga. Alfred küsinud Kaidolt, kas siis tõesti seda mõtet põhiseaduses kirjas polegi, et Eesti riik on eesti rahva jaoks ja peab tagama nende püsimajäämise. Nii jõudis kodaniku hääl tookord Toompeale ja sai kirja põhiseaduse preambulisse.

Eesti tulevase edu alus on usaldusväärsus, avatus, ausus ja kodaniku kaasamine. Kui väärtuste asemel hakkavad otsuseid dikteerima kitsarinnalised huvid, nagu see praegu näib olevat, murenevad meie senised saavutused, kindlustunne väheneb, noored lahkuvad.

Millest siis ikkagi alustada? Põhiseadusest.

 

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2