Arhiiv - July 2012

Aimar Altosaar: poed ja keelud

Avaldatud 24.07.2012 veebiväljaandes Postimees online.

 

Eilses Postimehes on Mikk Salu täiesti õieti osutanud ühiskonna ülereguleerimisele ja sellest tulenevale õpitud abituse sündroomile. Kuna lugu tõukus minu Facebooki repliigist ning siin on tsiteeritud ka minu idee kõige ägedamat kritiseerijat, siis tahaks sellel teemal edasi arutleda.

Hüpermarketite pikkadest lahtolekuaegadest tulenevad probleemid on mulle silma hakanud juba pikema aja jooksul.

Kõige hea kõrval – alati võib minna suure valikuga kauplusse – olen pannud tähele ka palju probleeme. Olen ise vestelnud suurkaupluste töötajatega, kes kindlasti avalkult ei julge nuriseda (miks see ometi vabas ühiskonnas on nii?), kes ei pea põhjendatuks suurpoodide pikka lahtiolekuaega, sest viimased tunnid on tegelikult hõreda ostjaskonnaga – kuid suur pood oma palga- ja energiakuludega on täies töös.

Kui piirata aega, oleks ehk võimalik ka parandada palgatingimusi, sest sellisel juhul võiks hakkama saada väiksema töötajate arvuga.

Õhtused ja pühadeaegsed kodusoleku-võimalused on ka paljudele probleem, eriti lastega peredele.

Raske on ka leida ka ratsionaalset seletust, miks peaksid kõik hiigelpoed ühes piirkonnas «täies purjes» lahti olema kella 23ni ning muutma kõik pühad- ja pühapäevad täis-äripäevadeks.

Kuid lahenduseks ei saa ega tohigi olla mingi uus seadus või valitsuse regulatsioon. Oma esialgses repliigis mainisin küll riiki, kuid tõlgendagem seda võimalikult laialt: kodanikuühiskonnana, vabade kodanike tahtele ja võimele ise oma elu korraldada.

Selles mõttes ongi suured kaubakeskused just märk sellest, et riik on juba ülereguleeritud ning kodanikud ei tunne end enam vabalt.

Mis muu kui kahekümne aasta jooksul loodud seadustepakett, mis on üliharmoniseeritud kõigi Euroopa Liidu direktiividega, on allasurunud meie väike-ettevõtluse ja ise-teha-tahtmise.

Kui rääkida inimestega, kes on alustanud ettevõtlusega, eriti jaekaubanduse – aga ka toidutootmise – alal, siis kuuleme lugusid, kuidas ametkondlik ükskõiksus (näilise objektiivsuse sildi all, sest koheldakse võrdselt nii hüpermarketit kui külapoodi – sest üks kaubandus puha!) oma järelandmatute nõuetega kägistab peaaegu iga algatuse ning mis sellest üle jääb, koorivad pangad ja maksuamet.

Vaba ühiskond saab tugineda vaid aktiivsetele ja eneseusksetele inimestele, kes ei karda välja öelda oma arvamust, kes sekkuvad ühiskonna ellu, kui näevad vajadust midagi parandada.

Vabas ühiskonnas, kus valitseb usaldus, osalevad väga paljud kodanikud ise ettevõtluses, olgu siis selle tulunduslikus või mittetulunduslikus vormis.

Paljude julgete ja edukate ettevõtjate asemel, mis peaksidki olema meie ühiskonna nägu, näeme paraku vaid gigantseid ostukeskuseid ja seda, et seal peremehetsevad suured rahvusvahelised tarnijad meie oma kodumaise toote, talutoidu ja väiketootjate kahjuks.

Minu arvates on need teemad, mida tasuks ausalt, avalikult ja põhjalikult läbi rääkida. Algatuseks võiks otsida üles need kõige ahistavamad regulatsioonid, mis takistavad meie väike-ettevõtluse arengut ning nõuda kodanikualgatuse korras nende tühistamist.

Jevgeni Krištafovitš: Punane terror vene koolis

Artikkel on avaldatud 20.juulil 2012 veebiväljaandes Delfi.

 

Tallinna ja Narva venekeelsetes koolides on õhkkond nagu aastal 1941 – üleöö viiakse minema eestimeelsed direktorid. Allesjäänuid survestatakse töötama Eesti Vabariigi vastu.

Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart vallandab Ehte Humanitaargümnaasiumi direktrissi Anastassia Valužina. Viimane rääkis avameelselt ajakirjandusele, kuidas Keskerakond üritab hoolekogude kaudu torpedeerida üleminekut eestikeelsele õppele. Narvas vabastati koolipapa Arno Timoškin, kelle käe all juurutati aktiivselt eestikeelset õpet.

Tallinn ja Narva käivad Eesti riigiga kohut viieteistkümne kooli pärast, kelle hoolekogud avaldasid soovi jätkata venekeelse õppega. Valitsus seda ei lubanud, kuna koolide arengukavad on vastuolus hoolekogude otsustega. Lisaks on 14 gümnaasiumi 15-st saanud rahalist tuge eestikeelsele õppele üleminekuks summas 75 kuni 750 tuhat krooni.

Kõlvart ja tema agarad kaasvõitlejad Yana Toom ning Mihhail Stalnuhhin viitavad põhiseaduse paragrahv 37 lõikele 4, mille järgi õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Vähemusrahvuse õppeasutuseks peavad nad seejuures igat munitsipaalkooli, kus hoolekogus on piisavalt eestikeelse hariduse vastaseid.’

Probleem on hoiakutes?

Ainuke kool, kellele valitsus andis erandi eestikeelsest õppest loobumiseks gümnaasiumiastmes on Tallinna Saksa Gümnaasium. Kindlasti mitte seetõttu, et tegemist on vähemusrahvuse õppeasutusega. Saksakeelne õppe on seal ettenähtud vastavalt Eesti Vabariigi ja Saksa Liitvabariigi haridusleppele.

Venekeelsetes koolides on olukord teine. Kooli lõpetanutel on eesti keelega suured raskused. Riigikeele oskusnõudeks põhikooli lõpus on seatud B1-tase ja gümnaasiumi lõpus B2, mille saavutavad ligikaudu vaid pooled lõpetajad. Võrdluseks, Tartu Ülikool nõuab sisseastumisel keeleoskust tasemel C1.

Probleemi olemasolule viitas ka Inimõiguste Instituut, kes näeb selles olulist inimõiguste rikkumist Eesti lõimumispoliitikas. Paraku ei taga vene kooli õppekavad lõpetajatele eesti kooli lõpetajatega võrdseid võimalusi. Tagajärjeks on takistused nii õppimises kui ka töökoha valikul. Haridusministeerium näeb põhiprobleemi pigem hoiakutes ja suhtumistes, viidates lõimumismonitooringu tulemustele.

Hoiakud, peab tõdema, tõhusat keeleõpet ei soodusta. Avalik võim omavalitsuste tasemel võitleb häbematult eestikeelse õppe vastu. Tallinn on valmis moodustama isegi venekeelseid erakoole, et umbkeelsust säilitada. Õiguskantsleri abiga õnnestus viimane plaan läbi kukutada.

Mõttetu võidujooks keskvõimuga

Olukord on iseenesest skisofreeniline. Selle asemel, et keskenduda konkreetsete probleemide lahendamisele ja muukeelse haridusvaldkonna korrastamisele, tegelevad kaks suurt omavalitsust – Tallinn ja Narva – keskvõimuga täiesti mõttetu võidujooksuga.

Mõistagi on see võidujooks kasulik Keskerakonnale, sest see annab neile võimaluse esineda valijaskonna huvide kaitsjana. Venekeelne ajakirjandus, mis on läbi ja lõhki parteiline, seda muidugi soosib. PBK saab Tallinna linnakantselei kaudu kümned tuhanded eurosid propagandasaadete tegemiseks, edastades sihikindlalt vale informatsiooni, et kooli õppekeelt valibki hoolekogu.

Aga veel kaugemale läks ajaleht Den za Dnjom, kes nimetab igal nädalal vene rahva põhivaenlase rubriigis “Häbipost”. Selle aunimetuse pälvis hiljuti õiguskantsler Indrek Teder, kes tegi Riigikogule ettepaneku muuta erakooli seadust. Leht süüdistas Tederit, et ta “kaitseb võimude omavoli riigi elanike põhiseaduslikest õigustest”.

Kahtlemata tuleb mõista ka neid lapsevanemaid, kes on mures muukeelse kooli hariduse kvaliteedi pärast. Viimased PISA uuringud näitavad selget tendentsi, et venekeelne kool on oma tulemustega eestikeelsest koolist oluliselt maha jäänud. Eestikeelse aineõppe rakendamine toimuks seal palju edukamalt, kui üldine hariduskvaliteet oleks kõrgem. Kui põhikooli vilistlane ei oska kolme sõna ühes lauses õigesse järjekorda panna, siis see ei anna kõrvaltvaatajatele erilist optimismi ükskõik millise keelereformi potentsiaali osas. Seega, probleemid, millele viitab Inimõiguste Instituut, on muukeelse kooli jaoks elulise tähtsusega.

Kool kui paanikaosakond

Ja selles ei ole otseselt süüdi Kõlvart ega Toom. Selle eest peavad vastutust kandma kõik haridusministrid, kes viimase 20 aasta jooksul vaatasid muukeelse hariduse arengule läbi sõrmede või poliitilistel kaalutlustel vältisid vajalike otsuste tegemist. Tänu sellele juhitakse vene koole kui paanikaosakondi, millest poliitilist profiiti lõikavad kahtlase mainega tegelased.

Muidugi viiakse hariduse kvaliteet kiiresti alla, kui muude probleemide kõrval tuuakse jõuliselt esile poliitiline aspekt, mille tagajärjel koolidirektorid enam ametis ei püsi, kui keelduvad partei käske täitmast. Selles mõttes on Tallinna ja Narva linnavalitsuste tegevus lausa kuritegelik ning selle vastu tuleb kiiremas korras lahendus leida. Kasvõi riigistada muukeelsed koolid, kui muu ei aita. Poliitiliste lahingute pidamine koolikoridorides tuleb keelata.

Ise lõpetasin kümme aastat tagasi Ehte Humanitaargümnaasiumi, kus praegune koolidirektor peab integratsiooni nimel linnavalitsusega pühasse lahingusse astuma. Mind võeti selles koolis oktoobrilapseks aastal 1992. Kooli kõrval asuva garaažiboksi seinal on tänagi selgelt näha kirjutatud loosung: “Голосуйте за Когана” (noortele: Jevgeni Kogan oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise vastu võidelnud Interliikumise juht).

Sellises koolis ei juhtu fundamentaalsed muutused üleöö. Aga meie ühiskonna huvides on kaitsta neid uute Koganite ja interliikumiste vastu, kes näevad seal head keskkonda, et riputada kooli katusele punalipp, valge lint ja mida iganes veel. Kodurahu sõltub olulisel määral sellest, kas me suudame koolide vastu suunatud terrorit lõpetada või jääme seda lihtsalt kõrvalt vaatama.

 

Peeter Võsu: Kes vastutab ESM lepingu tagajärgede eest?

Artikkel on avaldatud 16.juulil 2012 veebiväljaandes Delfi.

 

Oleks õiglane, kui ESM-i lepingu poolt hääletamine tähendaks musta stsenaariumi puhul vastutust tagajärgede eest. Näiteks, kohustuks iga poolthääletanu ebaõnnestumise korral mingi protsent oma sissetulekutest trahvi maksma.

Ettearvatavalt jättis Riigikohus Õiguskantsleri vaidlustatud ESM-i lepingu jõusse. Mõne nädala jooksul ratifitseeritakse see tõenäoliselt ka Riigikogu. Edasi jääb vaid loota, et Euroopa suudab finantskriisist välja tulla.

Milliseks kujuneb stsenaarium, kui ei suuda? Seda teemat ei ole veel käsitletud. Kui küsiti rahandusministritelt, milline on plaan “B”, kui ESM osapoolte toetust ei saa, kõlas vastuseks, et plaani “B” ei ole. Nüüd tuleks taas küsida, et kui ESM jõustub, aga see probleemidele lahendusi ei too, milline on plaan “B” siis? Tundub, et seda ei ole.

Veel paar aastat tagasi räägiti Kreeka kui kõige raskemas olukorras oleva eurotsooni riigi kriisist päästmise vajadusest. Tõenäoliselt oli juba siis inimesi, kes mõistsid, et Kreeka oli vaid „jäämäe veepealne tipp“. Arvutati päästeoperatsiooni hinda ja päästvate riikide võimalikke kohustusi, mis tundusid Eesti jaoks astronoomiliste summadena.

Aidata tuleb suurimaid

Tänaseks on selge, et Kreeka päästmine on eurotsooni riikide jaoks kõige väiksem mure. Kui selgus, et Hispaania vajab oma pankade päästmiseks otsekohest abi , ei julgenud keegi isegi selleks vajaminevat summat nimetada. Euroopa Liit langetas toetava otsuse enne, kui summa teatavaks tehti. Nüüdseks teame, et abi vajavad ka Itaalia ja Portugal.

Selgusetu on ka, millal vajab abi Prantsusmaa. Samuti tundub, et summad, mida Lõuna-Euroopa abistamiseks tarvis läheb, pole avalikud. Kreeka näite põhjal võib oletada, et kui täna räägitakse teatud summast, siis aasta hiljem on see juba vähemalt kahekordne.

Õnneks on ESM-i autorid vajaduste kasvu ette näinud ja selle lepingusse sisse kirjutanud. Isegi selle edaspidine menetlemine on mugavaks tehtud: puudub vajadus asja igasugustes demokraatlikes institutsioonides uuesti arutada ja otsustada, piisab vaid ESM-i juhatajate nõukogu otsusest. Riikidele jääb üksnes kohustus raha vajaduse korral seitsme päeva jooksul välja käia.

Pärast Riigikogu heakskiitu püsime olukorras, kus oleme seotud rahvusvahelise lepinguga, mis kohustab meid maksma muinasjutulisi summasid meist kordades rikkamate riikide päästmiseks. Rahvusvahelist lepingut ei saa tühistada ka järgmised valitsused.

Õigus hääletada tähendab ka vastutust

Üldiselt aktsepteeritud tõde on see, et õigused ja kohustused käivad käsikäes. Otsustusõigusega koos käib ka vastutus tulemuste ja tagajärgede eest. Kas ja kuidas on vastutus jagatud otsustajate vahel sellistes küsimustes?

Äriühingutes on asjad selgemad. Edu korral jagatakse dividende, ebaedu korral peavad omanikud ettevõttele peale maksma, halvimal juhul lõpetama pankrotiga.

Kas oma rahvale ülemäära suure rahalise kohustuse võtmise eest keegi vastutab? Moraalne vastutus on oluliseks aspektiks. Õiguskantsler on tänaseks oma moraalsest vastutusest vaba, kuna ta on oma pädevuse piirides hoiatanud selle lepingu ohtude eest. Kindlasti on osa Riigikogu liikmetest lepingu vastu, millega on nad samuti end vastutusevõtmisest vabastanud. Lepingu poolt hääletajad peavad aga arvestama, et kui asjad halvima pöörde võtavad, ei ole neil lootust edaspidi Riigikogusse valitud saada – neil lasub vastutus lepingu tagajärgede eest.

Moraalne vastutus on hea, kuid mitte igal juhul piisav. Seda eriti siis, kui arvestada, et osa otsustajatest võib olla ei omagi moraali.

Riigimehelikkuseta Eesti

Otsus riigile ülisuur rahaline kohustus võtta, võib musta stsenaariumi korral mõjutada laastavalt kogu ühiskonda. Juba 2008. aastal läbielatud finantskriis tingis 2% käibemaksu tõusu, töötuse kasvu ligi 20%-le ja enamiku inimeste reaalsete sissetulekute languse. Kui järgmine finantskriis tuleb sügavam ja lisaks tuleb meil maksta suuri summasid teiste riikide päästmiseks, millisteks võivad siis kujuneda tagajärjed meie majandusele?

Oleks õiglane, kui sellise lepingu poolthääl tähendaks ka reaalset vastutust tagajärgede eest. Näiteks, kohustuks iga poolthääletanu ebaõnnestumise korral mingi protsent oma sissetulekutest trahvi maksma. Kahjuks reaalses elus seda ei juhtu.

Vastutustundlikkust otsuste langetamisel nimetatakse riigimehelikkuseks. Tundub, et sellesse kategooriasse kuuluvaid otsustajaid ei ole Eestis palju. Olen kadedusega jälginud samu debatte Soomes, kus enamasti arutatakse asju oma riigi huvide seisukohtadest ja ei kiideta rutakalt Euroopa direktiive heaks. Oma seisukohtade eest seismine ei muuda neid Euroopa Liidu vaenulikeks, vaid partneriteks, kelle seisukohtadega peavad ka teised arvestama. Ootan et ka Eesti seisukohad leiaks Euroopa Liidus respekteerimist ja arvestamist.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2