Arhiiv - June 2012

Jüri Saar: “On selline partei!”

Artikkel on ilmunud 21.juunil 2012 ajalehes Eesti Ekspress.

 

Sotsioloog Max Weber on kirjutanud XX sajandi alguse poliitikast, mis paratamatult toob esile uut laadi käitumisviisid. Kui kujunevad välja poliitikast elatuvad grupid, saab poliitikategemisest elatusvahend nagu iga teinegi tasustatav töö. Tasustamise eeldus on riigivõimu juurde saamine ja sinna jäämine, mis teeb valimisvõidu eluliseks küsimuseks.

Weberi arvates ei ole erakondadevaheline konkurents pärast professionaliseerumist enam mitte niivõrd võistlus olemuslike, maailmavaateliste eesmärkide nimel, vaid võitlus töökohtade ja sissetulekute pärast, kuna oma erakonna võidu puhul ootavad erakondlased isiklikku kasu. Tagasilööke ametikohtade jagamisel ja säilimisel tunnetavad erakondadesse kuuluvad inimesed ja nende lähikondlased palju valulisemalt kui vastuseisu oma põhikirjas deklareeritud eesmärkidele. Sarnane olukord on ka tänases Eestis ja siit, mitte konkreetsete persoonide isikuomadustest, tuleb otsida poliitilise korruptsiooni sügavamaid juuri.

Bolševistlike traditsioonidega kokkupuutunutele pole teadmine, et poliitikat tehes saab ära elada ja mitte halvasti, mingi uudis. Üllatab pigem see, et samasugused nähtused ilmnevad praeguses vabas ühiskonnas. Eliidi mitmekesisuse asemel on taas välja kujunemas parteinomenklatuur, kelle jaoks ideoloogia on üksnes loosung, vahend võimu säilitamiseks. Erakondade rahastamine on muutunud “rahakondade erastamiseks”, nagu hiljuti üks kommentaator raadioeetris tabavalt keelevääratas. Erakonnad hakkaksid koosnema niiöelda juhtgrupist, kus tehakse otsuseid ja liigutatakse ressurssi, ning “surnud hingedest”, poliitilisest ballastist, keda vajatakse massina. Parem- ja pahempoolsus säilivad vaid retooriliselt, sest päris sisuks saab üha enam võim, võim ja veel kord võim (“jest takaja partija”, nagu ütles juba Lenin, kinnitades bolševike täielikku valmisolekut võimu võtmiseks Venemaal esimese maailmasõja ajal). Nii tulevad esiplaanile poliittehnoloogiad ja kunstlikud vastandused tegeliku ideede konkurentsi asemel. Sellised mustrid joonistuvad üha enam välja ka Eestis, kus väärtused, ideoloogia pole mitte tegevuse keskpunkt, vaid teisejärguline detail, mida kasutatakse vaid juhul, kui need aitavad valimistel hääli koguda.

Oma rolli säärases klientelismis mängib meie kogenematus ja järjepideva poliitikategemise traditsiooni puudumine. Majanduslikku rööpalaiust muudeti paljuski läänelikku äri- ja juhtimiskultuuri esindavate välisfirmade abil, poliitikas jäime aga omapead, kuna välist sekkumist taunitakse läänelikus poliitkultuuris põhimõtteliselt. Tulemusena oskame liiga harva näha institutsioonide stabiilsuse ja väärtuste olulisust võrreldes personaalsete momentidega. Isiklik lojaalsus jääb ikka keskseks võimu paradigmaks, sisuliselt paternalistlikule valitsemisvormile püütakse külge pookida turumajandust. Siia juurde kuulub tung peita sobimatut sisu läikiva fassaadi taha. Ebaproportsionaalselt palju tähelepanu pööratakse välistele näitajatele – näiteks naiste väikesele arvulisele esindatusele võimutipus, pidades seda sisuliseks probleemiks. Samas ei osata näha, et ka naissoost poliitikud esindavad siinmail maskuliinset, autoritaarset valitsemiskultuuri, mõnikord jõulisemaltki kui mehed. Just kenad ja õblukesed naispoliitikud olid kõige valjuhäälsemad peaminister Ansipi kritiseerijad, kui too julges rääkida väsimusest. Soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejad väljendasid nii oma macho’likke, mitteläänelikke hoiakuid, mille järgi valitseja ei tohi kunagi väsida ja kui väsib, siis tehakse talle ilma halastuseta Gaddafit.

Üks Niisuguse poliitilise kultuuri tagajärg on ebakompetentsed otsused kõigis riigielu valdkondades, kuhu erakonnad sekkuvad. Kuna tegelikku kompetentsust napib, ilmuvad välja universaalsed “spetsialistid”, nagu olid omal ajal partei kaadritöötajad, keda partei suunas tööle, kuhu vajalikuks pidas. Pole mingi ime, kui üks ja sama inimene asub eri ministriametitesse valdkondades, mille kohta ta on enne vaid uduselt midagi kuulnud. Nii hakataksegi enesekindlalt tegelema abstraktsete ja eluks sobimatute juhtimisskeemide loomise ja juurutamisega, mis peaks ühest küljest varjama ebakompetentsust ja teisest küljest efektiivsuse tõstmise varjus suurendama tsentraliseeritavat ja hiljem jaotatavat ressurssi. Vanu institutsioone lammutatakse hoolimatult, uute funktsioneerivate, jätkusuutlike loomisega jäädakse aga sageli hätta. Lugedes üle klassikalist “Peteri printsiipi”, mis avaldati eesti keeles juba 40 aastat tagasi, võib kogeda ehedat déjà vu-elamust. Selles raamatus kirjeldatakse üht juhtide ebakompetentsuse ilmingut järgmiselt: “Strukturofiilia on maniakaalne tegelemine hoonetega – nende projekteerimise, ehitamise, korrastamise ja rekonstrueerimisega – ja järjest suurenev ükskõiksus töö vastu, mida hoonete sees tehakse või peaks tehtama [–] oma kõige täiuslikuma kuju saavutab see tõbi kahtlemata poliitikute ja ülikoolirektorite juures.” Sic!

2003. aastal muudeti seaduseks erakondade hüppeliselt suurenenud rahastamine riigieelarvest. Selle põhitingimus oli juriidiliste isikute annetuste keeld. Nüüd räägitakse valitsuse tipptasemel vajadusest hakata taas lubama juriidiliste isikute annetusi kui võimalusest seadustada “tegelik olukord” ehk tahetakse ebaõigusest luua õigust. Teatavasti Rooma õiguse põhiprintsiip ex iniuria non oritur ius keelab õigusetusest, õiguserikkumisest uue õiguse sündimise ehk õiguserikkumist seadustades ei saa lahendada tegelikke küsimusi. Samas ei räägita midagi erakondade riigipoolse lausfinantseerimise lõpetamisest. Nii võib tekkida olukord, et lõpuks saavad parteid raha riigieelarvest, eraisikutelt ja juriidilistelt isikutelt ehk kõikjalt, kust vähegi võimalik.

Tõsised ühiskonna probleemid paraku üha süvenevad. Tulemuseks on parteide tegevuse kaudu kogu Eesti poliitilise süsteemi legitiimsuse ja usaldusväärsuse vähenemine. Inimesed kaotavad kindlustunde, et riigis toimuv on õigustatud ja seotud avaliku huviga. Ohtlik poliitiline stagnatsioon koos valitsejate-valitsetavate omavahelise võõrandumisega võib olla ka ülima ebastabiilsuse allikaks. Võimulolevad erakonnad hakkavad vahetuma ainult paradigmaatilise muutuse teel, sisuliselt revolutsiooni või reformatsiooniga. See on hoopis midagi muud kui läänemaailma poliitiline stabiilsus, kus konkreetsed võimu juures olijad vahetuvad, koalitsioonist saab opositsioon ja vastupidi, kuid poliitiline süsteem jääb stabiilseks. Skismagenees on üks võimalik areng, mis tähendab lõhet ja lahknemist varem terviklikus sotsiaalses ja kognitiivses struktuuris, kui olemasolevad valitsemisinstitutsioonid kaotavad täielikult laiema toetuse. Skismageneesi puhul lõhenemise spiraali sattudes võib tulemuseks olla riigi senise identiteedi järsk nõrgenemine ja kadumine. Skismageneesi kui fataalse siseteguri mõjul toimuvad lagunemised on asümmeetrilised ehk leiavad aset ootamatult. Puudub silmanähtav fokuseeritud jõud, millel võiks olla väline potentsiaal kardinaalsete muutuste esilekutsumiseks.

Poliitiline korruptsioon ja poliitilise kultuuri tüüp on ühise väärtuselise baasiga. Süstemaatiline poliitilise korruptsiooni levik, selle sisuline aktsepteerimine on võimalik vaid olukorras, kus kõigutakse pidevalt erinevate sotsiaal-kultuuriliste väärtusarusaamade vahel. Eestil on täna oht jääda piirijuhtumiks, kus leiab aset kahe poliitilise kultuuri, idamaise ja klientelistliku ning läänemaise lepingulistel partnersuhetel põhineva kultuuri omavaheline konkurents. Sisuliselt vaieldakse põhimõtteliste asjade üle, mis ei võimalda otsida ja leida jätkusuutlikke lahendusi. Võib isegi olla, et selline kõrgemal tasemel, institutsionaliseeritud poliitiline korruptsioon väliselt vaba ühiskonna tingimustes on unikaalne postkommunistlikke ühiskondi iseloomustav nähtus, mida keegi polegi varem näinud ega kogenud.

Selle asemel, et keskenduda majandusliku korruptsiooni, personaalse omakasu kindlakstegemisele, peaksime riigielu hinnates rohkem analüüsima korruptsiooni, tuginedes selle nähtuse laiale määratlusele, et parteide grupihuvid ja ühishuvid saaksid paremini piiritletud. Küsimus on väärtustes, üldisemal tasemel lojaalsuses, selle loomises ja taastootmises, sest läänemaises poliitilises kultuuris ei olda lojaalne mitte isikutele, vaid institutsioonidele ja väärtustele. Meie praegune arengusuund viitab pigem personaalsete argumentide eelistamisele ja stagneerumisele, sest uute ideede ja isikute tulek poliitikasse on äärmiselt raskendatud.

Kui rääkida konkreetsetest piirangutest, siis näiteks 1000 inimest on Eesti jaoks ilmselgelt liiga palju uue erakonna asutamiseks ning tegemist on oma aja ära elanud piiranguga. Kuid ka see pole kõige olulisem, kuna juba olemasolevatele parteidele on loodud erilised soodustingimused, mis tuleb kiiremas korras kaotada. Eesmärgiks peaks olema poliitmaastiku mitmekesistumine, et ideede võistluses ja dialoogis sünniksid parimad lahendused.

Eesti vajab paremat valimisseadust nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi tasemel, piir valimisliitude või muude rahvaalgatuslike initsiatiivide ja parteide vahel ei pea olema tõmmatud nii ühetähenduslikult parteide kasuks. Suund peaks olema võetud pigem (eriti kohalikel valimistel) isikuvalimistele, mis tooks kaasa valituks osutunute konkreetse vastutuse valijate ees. Mitte enam parteibosside ees, kellel on siiani otsustav sõna kandidaatide väljavalimisel ja valituks saamisel. See uuendus hoiaks koos eelmise meetmega ära ka poliitikute nn broileristumise, sest valituks saab osutuda ainult isik, kes on mingil alal ekspert, kes on oma võimekust varem tõestanud. Samuti tuleks ministeeriumide juhtimisel võtta selge suund spetsialistide valitsemisele, kes hakkaksid edaspidi asendama parteilisi igal alal “kompetentseid” persoone. Riigi tasemel võib koguni jõuda küsimuseni, kas meile on üldse vaja palgalisi Riigikogu liikmeid. Äkki piisaks sellest, kui väärikad, oma erialal tunnustuse saavutanud rahvaesindajad osalevad parlamendisessioonidel. Sellest kui võimalikust uuendusest on viimasel ajal rääkinud riigiõiguse spetsialistid ning asi tasub kindlasti arutamist. Paljude tundlike valdkondade (meedia, õiguskaitse) avalikkusepoolse kontrolli tagamisel tuleks kaaluda tõsiselt parteilise kontrolli mudelist loobumist ja selle asendamist sõltumatute ekspertide, kõrge mainega liidrite rakendamist.

Poliitilise korruptsiooni puhul on vajalik parteide kui juriidiliste isikute kriminaalvastutuse jõudmine praktikasse. Kui äriühingute puhul on juba seda korruptsioonikuritegude kontekstis rakendatud, siis parteide kui mittetulundusühingute osas niisugune kogemus puudub. Poliitilised juhid on end peasekretäride ja teiste justkui tehniliste töötajate taha varjudes osavalt distantseerinud vastutusest, kuid kas keegi tõesti usub, et meie parteibossid ei tea midagi oma peasekretäride toimetamistest, kelletaolisi üks neist enda jutu järgi “igal ajal luua võib”? Miks ei peaks parteid juriidiliste isikutena vastutama oma võtmeisikute süütegude eest solidaarselt, seda enam, kui need on sooritatud erakonna huvisid silmas pidades. Ja karistus olgu samuti vastav – rahaline karistus või juriidilise isiku sundlikvideerimine. Ilmaliku arengutee valinud Türgis toob kohtus tõestust leidnud süüdistus islamismis kaasa partei laialisaatmise, meil on korruptsioon sama ohtlik nähtus kui islamism Türgis, mistõttu sama mõõdupuuga lähenemine oleks igati õigustatud.

Poliitiline korruptsioon, mille subjektideks on erakonnad, kuulub vähimagi kahtluseta ülimalt ohtlike väärnähtuste hulka, millega tuleb võidelda. ­Silver ­Meikari tegu ja kodanikujulgus kui lojaalsuseavaldus läänelikele väärtustele väärib igal juhul kiitust ja tunnustust, olles loodetavasti üks oluline samm Eesti poliitilise elu paremaks saamise teel. Kuigi teole on püütud otsida madalaid taustamotiive, on tema “vilepuhumisest” juba praeguseks kasvanud suur tulu. Kindlasti aitab see murendada vaikimise müüri ja ebaausate tegudega seotud isikute ringkaitset, sest Eesti ei vaja täna mitte uute nimedega parteisid, vaid uut, läänelikku väärtuskeskset poliitilist kultuuri. Viimaste aegade arengud, kus erineva erakondliku taustaga inimesed püüavad oma poliitilisele aktiivsusele leida erakonnaväliseid kanaleid, on niisuguse vajaduse üheks tõendiks.

Andres Herkel: Ohtlik poliitbüroostumine

Artikkel on avaldatud 21.juunil 2012 ajalehes Postimees.

 

Eesti poliitika on jõudnud kummalisse seisu. Saavutusi ju on – auloorbereid ja väljapoole kiirgavat sära. Kuid mängiv poliittrupp ilmutab allakäigumärke. Kohalikule publikule pakutakse maamaksuvabastust ja muud odavamat sorti koomuskit, ent aplausi hõredus ja kriitika teravus ajab laval olijad segadusse. Erksa loomingulise kollektiivi asemel näeme verevaest poliitbüroostumist. Publiku küsimusele, kust trupp raha sai, parema meelega ei vastata.

Aga alustagem positiivsest. Minule president Ilvese säutsumine nobelist Krugmani aadressil meeldis. See tõi jõuliselt esile Eesti majanduspoliitilised saavutused, samuti sekkus riigipea kasinusmeetmete kaitsjana kõrgema tasandi väitlusesse.

Säutsumise kõrvalproduktina jagus tähelepanu presidendi paar kuud tagasi avaldatud ingliskeelsele artiklile (http://www.hoover.org/publications/policy-review/article/111786). Siin kaitseb ta Ida-Euroopat ebaõiglase ründe eest, nagu oleksid uued tulijad Euroopa Liidu hädades süüdi.

Ei ole nõus, sest meie rahapoliitika on vastutustundlik ja madalale elatustasemele vaatamata osaleme Euroopa päästepakettides. Vaadake peeglisse ning näkku oma riigivõla protsentidele, härrased lõuna- ja lääneeurooplased!  

Peamine probleem, mida võlgu elanud ja hädas riigid praegu range rahapoliitikaga riikidele tekitavad, on see, et nonde riikide valijail võib mõõt rikkamate päästmisest täis saada. Sestap kardetakse äärmusliku euroskeptilise jõu esilekerkimist. Ka Eesti suhtes on stamparvamus, et kusagilt võib ilmuda Soini või Le Peni kloon, mingi ürgeuroskeptiline kaikamees, kes tahab riigi senistelt rööbastelt maha tõsta või ümber keerata.

Väiksemas mõõdus võib ka selline oht olemas olla, kuid meie probleemide tuum on mujal. Viga pole mitte rööbastes, vaid rikkis veduris, mis pole varsti enam võimeline riiki senisel kursil edasi viima. Pean eeskätt silmas erakondade intellektuaalset ja moraalset suutlikkust, või täpsemini – selle puudumist.

Jäämäe veepealne osa ilmutab end parlamendiparteide avalikus kuvandis. Peidetud annetused, idaraha küsimine ja gastroleerivate kurikaelte kasutamine sisevalimiste moonutamiseks on pinnale ujunud tõsiasjad. Kuid kõige kummastavam on see raudbetoonist kommunikatsioonistrateegia, mis orienteerub eitamisele, valija lühikesele mälule ja veendumusele, et poliitiline maastik on nelja partei vahel lõplikult ära jagatud.

Erakondade riigieelarvelise rahastamise ja administratiivse, eriti omavalitsustele suunatud sundpolitiseerimisega on ehitatud tsitadell, kus on võimalik varju leida ka valijate laialdase pahameele eest. Turuosad on jagatud ja siit lähtub kõikelubatavuse illusioon. Süsteem ei võimalda olulisi muutusi – rünnakuid seest, alt või väljast.

Selline muutumatus, värske õhu puudumine ongi poliitilise süsteemi ja Eesti jätkusuutlikkuse jaoks kõige ohtlikum. Meie poliitilist eliiti ei uuenda juba ammu mitte vabad intellektuaalid, idealistid või ühiskonna arengusse panustama harjunud vabakondlased, vaid parteikontoreist võrsuvad lojalistid. Üheksakümnendate aastate nõrkade erakondade ja pisut kaootilise loovuse asemel oleme nüüd saanud tugevad erakonnad, mille peaeesmärgiks ongi erakonnad ise, mitte riik ja ühiskond.

Tunne Kelam leidis 7. juuni Postimehes, et probleem peitub erakondade kasvavas poliittehnoloogilisuses. Selle asemel et kõnetada ühiskonda oma maailmavaateliselt aluselt ja pakkuda neist lähtuvaid lahendusi, kulub põhiaur konkurentide, sealhulgas erakonnasiseste oponentide väljalülitamisele. Poliittehnoloogilisus selle sõna algupärases tähenduses viitab aga ühemõtteliselt meist itta jäävate riikide nn kontrollitud demokraatia mudelile. Ja see on Eesti arengule otseselt ohtlik eeskuju.

Paljudele on poliitikast saanud elatusallikas, mille külge klammerdutakse vahendeid valimata. Riigis rakendatud kasinusmeetmed pole seda valdkonda kärpinud, pigemini on leitud täiendavaid võimalusi riigi- ja omavalitsusametite mehitamiseks parteiliselt sõltuvate lojalistidega.

Kõik võib olla juriidiliselt korrektne ja sisemisi kõhklusi murrab tõdemus, et «teised teevad ju ka!». Sisuliselt libisetakse aga järjest enam poliitilise korruptsiooni hämaralale, mida Jüri Saar 26. mai Postimehe lisas AK põhjapanevalt kirjeldas.

Hea on see, et Eestis on tekkinud avalik diskussioon, mis kõigi eespool kirjeldatud probleemide olemasolu tunnistab. Lisaks Kelamile ja Saarele võiks siin viidata veel kümnetele artiklitele ja saadetele.

Tõsi, valdavalt käib see diskussioon väljaspool erakondi. Kuid ka erakonnad ei saa seda lõpuni eirata. Millised on võimalikud lahendused? Peamiselt võib eristada kahte suunda.  

Esimene mõttesuund usub süsteemi parandamist seadustega. Pärast rahastamisskandaali jõuti ka riigikogus äratundmisele, et erakondade rahastamises tuleb midagi muuta. Olen sellega nõus, kuid väga suuri lootusi ei hellita, kui just erakonnad pole nõus endile antavat (võetavat!) riigieelarvelist raha oluliselt vähendama. Paradoksaalselt tuli rahastamisskandaaliga üsna samal ajal GRECO ekspertide hinnang, et Eesti seadus on erakondade rahastamise osas korras.

Paljude meelest on probleemide võti valimisseadus. Igatsus majoritaarse süsteemi järele pole kadunud, pigem annab praegune kriis sellele hoogu juurde. Positiivsena võiks see kaasa tuua parlamendiliikmete suurema sõltumatuse parteide diktaadist. Samas juhiks majoritaarne süsteem meid kaheparteisüsteemi suunas ja sellega aheneks poliitiliste valikute ruum veelgi.

Eesti proportsionaalne valimissüsteem, kus rolli mängivad ka kindlale kandidaadile antud hääled, on üldiselt hea. Kahekümne aasta jooksul on seda muudetud peamiselt valija hääle kaalu tõstmise suunas. Järgmine loogiline ja vajalik samm on üleminek üleriigilistele avatud nimekirjadele. Kummatigi ei usu ma, et valimissüsteemi muutmine muudaks oluliselt poliitilist kultuuri või poliitika kvaliteeti.

Teine idee poliitika parandamiseks on igatsus uue erakonna järele. Muuseas on see kütkestav teema ajakirjandusele ja kohati valitseb naivistlik lootus, et midagi tekib üleöö, deus ex machina. Eestis on paar avaliku elu tegelast, kelle nimesid on võimaliku uue erakonnaga seostatud ligi kümme aastat. Sama järjekindlalt on asjaosalised ise sellist kavatsust eitanud.

Juhi rolli eitamata usun, et määrav on kriitilise hulga kodanike tunnetatud vajadus uue jõu järele.

Kuid küsimus pole üksnes uues erakonnas. Teoreetiliselt on maailmavaateline spekter enam-vähem kaetud. Praeguse valimissüsteemi puhul võiks riigikokku mahtuda veel kaks-kolm erakonda.

Selline poliitiliste valikute laienemine on kahtlemata parem kui parlamendierakondade edasine vähenemine. Kuid erakondade arv ei ole ainus näitaja, mis poliitiliste valikute rohkust ja süsteemi avatust peegeldab. Probleem on laiem, hõlmates erakonnasisese demokraatia toimimise ja poliitilise edutamise mehhanisme.

Pole eriline saladus, et noorema põlvkonna paremaid päid poliitika ei tõmba. Miks? Ilmselt on nad aru saanud, et nutikus ei ole selles valdkonnas juba ammu karjääris edasiliikumise eeldus. Erakondades toimivad teistsugused valikumehhanismid. Samuti ei sunni neid poliitikasse tulema ideoloogia ja idealism, mis olid liikumapanevaks jõuks veel üheksakümnendail.

Jah, väliselt on Eesti justkui õigel teel. Edumeelsed kodanikud on valmis toetama presidenti tema säutsudes, sest president ei teinud ju muud, kui kaitses Eesti majanduspoliitilist kurssi. Kuid see ei tähenda indulgentsi näiteks erakondade rahastamisega seotud skandaalide eest.

Kui Emori viimastest küsitlustulemustest tehakse järeldus, et skandaalid erakondi ei räsi, siis on see enesepettus. Selle asemel et rääkida Reformierakonna toetuse üheprotsendilisest tõusust, tuleks hoopis rohkem tähelepanu pöörata sellele, et kõigis erakondades pettunute arv kasvab aeglase järjekindlusega juba pikka aega.

Kui erakondade erosioon ja parteistumine ei peatu, siis on see suur oht poliitika kvaliteedile.

Suletuse jätkumine eraldab parteid ühiskonnast. Kui see müür pole enam läbitav ja dialoog lakkab, siis leiame end õige pea juba hoopis teistsugusest riigist. Viimses instantsis saab seda peatada üksnes kodanike aktiivne ja vastutustundlik sekkumine – enne, kui on hilja!


3 mõtet

•    Erakondade riigieelarvelise rahastamise ja administratiivse, eriti omavalitsustele suunatud sundpolitiseerimisega on ehitatud tsitadell, kus on võimalik varju leida ka valijate laialdase pahameele eest.

•    Meie poliitilist eliiti ei uuenda juba ammu mitte vabad intellektuaalid, idealistid või ühiskonna arengusse panustama harjunud vabakondlased, vaid parteikontoreist võrsuvad lojalistid.

•    Üheksakümnendate aastate nõrkade erakondade ja pisut kaootilise loovuse asemel oleme nüüd saanud tugevad erakonnad, mille peaeesmärgiks ongi erakonnad ise, mitte riik ja ühiskond.

Brit Kerbo: Kohalikke otsuseid peaksid tegema kohalikud inimesed

Artikkel on avaldatud 20.juunil 2012 veebiväljaandes Rahva Hääl, Delfi.

 

Kedagi ilmselt ei üllata, et Tallinna Televisioon sai jälle 500 000 eurot juurde. See on põhjatu auk, kuhu raha antakse lihtsalt küsimise peale, nagu selgub uudistest. Isekeskis oma MTÜ inimestega lõõpisime, et see raha läheb nüüd selleks, et hakata vaatajatele peale maksma, et kuidagi seda 0,2% vaadatavust kunstlikult tõsta ja summasid õigustada. Kuid asi on naljast kaugel.

Mäletan, et eelmise aasta lõpus sai linnaeelarve vastuvõtmisel lugeda järgmist: „Kendra mainis, et kui tänavu sai Tallinna TV koos lisaeelarvetega linnalt 2,4 miljonit eurot, siis järgmisel aastal jääb see summa täpselt samaks. Finantsdirektori sõnul oligi Tallinna TV just niisugust raha küsinud.“ Pelgalt viie kuuga on aga selgeks saanud, et see summa ikkagi polnud piisav.

Oleme lugenud ka linna absurdsetest ponnistustest, kuidas tahetakse rajada munitsipaalgolfiväljakut, küll rabasse, küll karjääri… Kelle huvides? Milline Keskerakonda toetav ärimees tegeleb golfiga? Sotsiaaldemokraadist Jaak Juske Facebooki seinalt (märtsikuust 2012) võib leida näiteks järgmise arvamusavalduse Kaia Jäppinenilt, kes varem Tallinna linnas selle valdkonnaga tegeles: “Head sõbrad! Linnavalitsuse endise liikmena ja spordivaldkonna eest vastutajana, ka muidu paadunud spordiinimesena ja väga suure golfi-fänni ja mängijana pean hetkel arutamisel olevat küsimust Väo karjääri golfiväljaku rajamisest absurdini… küündivani. Meil Tallinnas on sada korda olulisemaid spordivaldkonna küsimusi – seda nii rajatiste kui spordi rahastamise osas, mis vajavad põhimõttelist ja poliitilist otusust. Golf oli, on ja jääb elitaarseks spordialaks ning ei saa mitte kunagi rahvaspordiks ega Eesti kaubamärgiks.”

Nüüd aga on lastesse investeerimise sildi all tehtud rahalised skeemid Urmas Sõõrumaa kasuks, 14. juuni Eesti Päevaleht kirjutab järgmiselt: “Seega läheb 7,85-miljonilisest lisaeelarvest lausa 3,5 miljonit Urmas Sõõrumaaga seotud ettevõttele.” Lasteaedades said aga direktorid endile uue ametijuhendi, kus öeldakse lahtris “Koostöö huvigruppidega ja suhtlemine avalikkusega” nii: “Lasteasutus on esindatud kooskõlas Tallinna linna huvidega ning ei kahjusta lasteasutuse ja Tallinna linna mainet”. Meie MTÜ jaoks kõlab see nii: kui teil on midagi puudu või halvasti, siis hoiate oma suud kenasti lukus ja olete truud oma valitsejatele.

Eks kõik see, mida me meediaveergudel näeme ja mille üle me kohvitassi taga ahastame, vii välja ikka sama probleemini: erakondade rahastamine. Erakonnad on muutunud niivõrd sõltuvaks rahast, et on avalik saladus, et süsteem käib just nii: mina võimul olles loon sulle võimalused maksumaksja rahaga, sina pärast (või ka enne) toetad erakonda rahasüstiga. Klassikaline JOKK. Mida aga kodanikud sellest võidavad? Erakonnalogoga pastakaid ja õhupalle ning utoopilisi lubadusi järgnevaks neliaastakuks… ning kuumaastikku meenutavad asfalttee-laadsed tooted.

Kirjutasin maikuu Postimehes sellest, kuidas seltsid seisavad kohalike eest palju paremini kui valituks osutunud parteilased, nüüd kordan oma mõtet: kohalikku elu peavad korraldama kohalikud elanikud, kes teavad täpselt, kust on puudu jalgrattatee ja kuhu peaks planeerima põhikooli, kas kulutada eelarveraha trükiste tootmiseks või mänguväljakute rajamiseks. Kui linnaosavanem on sisse imporditud Loksalt, siis on ka palju tahta temalt, et ta tunneks kohalikku ajalugu ja vajadusi. Linnaosavanemaks valitu peaks olema selle linnaosa elanik. Linnavolikogu peaks koosnema oma piirkonda esindavatest volinikest.

Kui homme oleksid valimised, ei saaks ma valima minna, sest minu jaoks on olemasolevate valikute maine haihtunud. Ometi on valima mitte mineminegi valiku tegemine ja seda üks tubli kodanik endale lubada ei tohiks. Küll aga tahaksin ma end esindama valida kohalikku Kaarlit või Erikut. Seda valikut mul paraku aga pole.

 

  • Praegune leht 1, lehti kokku 3
  • 1
  • 2
  • 3