Arhiiv - May 2012

Juku-Kalle Raid: 900 000 euro jagamiseks mõeldud MSAd tuleb ümber, mitte edasi lükata

Artikkel on avaldatud 31.mail 2012 veebiväljaandes Delfi.

 

Nii kui sai raha jagada, koondusid parteid ühe mütsi alla. Keskerakondlikku opositsioonivingumist pole üldse kuulda, kõik on rõõmsad.

MSA elik „masade“ elik meie parteide katse hakata lähitulevikus toimetama neljakesi 900 000 euroga läbi mingite müstiliste fondide, lõhnab sõnniku järele. Ja seda hetkest, mil see värdlapsuke sünnituslauale potsatas.

See, et asi õnnestus läbi suurte raskuste katkestada ja septembri lõppu lükata, ei tähenda, et see on läbi.
SEE EI OLE LÄBI.
Ja kohe kirjeldan, mis täpselt.

Isegi siis, kui me oleme Eestis otsustanud, et meie jaoks lähematesse võtmeriikidesse on üldise julgeoleku nimel vaja panna raha (demokraatiat nii-öelda väljapoole viia), aetakse asju LIHTSALT teistmoodi. Absoluutselt taunimisväärne on kõik, mis puudutab masade läbisurumise teguviisi.

Algusest peale oli värk vildakas: DASA-st sai nagu nõiaväel MSA, mille avanud kirjaoskaja inimene tuvastas esimese kümne sekundiga, et peale nimemuutmist on koju puhkama mindud – ei ühtki sisulist muudatust. Justkui nagu polekski olnud erinevaid MTÜ-sid, kes häälekalt õiendasid ja parandusi nõudsid, kuna DASA-l puudus igasugune garantii, et parteid pappi kusagile niisama laiali ei jaga ja siis lähima kioski taha oma igapäevaseid tegusid tegema ei siirdu, kuna kontrollida on asju juba tunduvalt raskem.

Alljärgnevatel asjaoludel pole ma kogu selle jamaga lihtsalt nõus.

Nullindaks ja kahtlustäratava meeleolu tekitamiseks. Niipea kui sai hakata jagama mingit raha, koondusid parteid kohe ühe mütsi alla. Keskerakondlikku opositsioonivingumist pole üldse kuulda, kõik on rõõmsad.

Nüüd esiteks. Miks jagavad Riigikogus tegutsevad parteid raha omatahtsi ära, sealjuures ei võeta mitte kedagi muud kogu ühiskonnast absoluutselt kuulda, ehkki tegemist pole Michali, Toobali või kellegi kolmanda ümbrikus toodud isikliku raha, vaid maksumaksja omaga. Mille kuradi pärast tundub kellelegi mingis värskelt poonitud kontoris, et just meie parteid on kõige paremad maailmavaate jagajad? Endalgi maailmavaadet napib, nii et hoitagu parem küünal vaka all. Ja seaduse järgi pole parteid vaid Riigikogus, vaid partei on partei ka siis, kui ta Riigikogu ukse taha jäi. Niisiis: kui jagada parteiliselt, jagatagu kõigile parteidele. Minu teada pole neid 4, vaid 12.

Teiseks. Kes ütles, et parteide loodud MTÜ-d on kuidagi paremad, õilsamad või siledamad, kui juba need kümned ja kümned, kes niigi kodanikualgatuse korras või ideepõhiselt Eestis asju ajavad? Kui juba MTÜ-d, siis ehk kõik MTÜ-d, konkursi korras – sellisel juhul selguks ehk kõige paremini, millise koosluse plaanid kõige maailmavaatelisemad on.

Kolmandaks. Kui me räägime demokraatia ekspordist, siis ka siin on asutusi, mis tegelevad sellemõttelise välissuhtlusega – edukalt ning aastaid. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus näiteks. Eesti instituut, kah antud asjadega tegelev. Ja nii edasi. Mis alust on arvata, et need asutused toime ei tule või et väljaspool parteisid eksisteerivatele MTÜ-dele lisaks ei saa midagi normaalset moodustada? Kas te kujutate ette, et Keskerakond läheb kuhugi „demokraatiat transportima“? Millisesse riiki?

Neljandaks. Isegi kui kunagi sellest projektist ausas vormis rääkida, on parteid ise maksumaksja jaoks kahtlaseks muutunud. Just selliste asjade pärast. Õigemini, paljude arust on laua taha roninud labased valemängijad. Seda võiks arvestada.

Viiendaks, kuuendaks, seitsmendaks ja minupoolest ka kaheksandaks (rahvakirjanik Oskar Lutsu meenutades) peaks praegu ehk tõesti idee kalevi alla panema ning mõtisklema lihtsamate asjade peale, kus tõsi küll, liigub palju vähem raha. Isegi 100% vähem. Näiteks Riigikogu eetikakoodeks.

Ja viimaseks. Mina igal juhul hääletasin kogu jõuga selle asja vastu.
Olen vastu ka sügisel.
Sest kogu selle asja hägusus, kiirustamine, rabistamine, pingestamine, ideelagedus ja dialoogi puudumine kaotab ära isegi selle väikese mõtte, mis projektis ehk olla võiks. Ja üksi ma nüüd ka selle vastu ei ole. Kahjuks on aga tihtipeale nii, et parlamendi puhvetis lärmavad saadikud rohkem, nii et nupule vajutamise ajaks saab isemõtlemine otsa. Et anda jälle arutlemisainet laiematele ja kitsamatele massidele, milliste kariloomadega tegemist on. Selge on aga see, et septembri lõpul peab asja juurde jälle tagasi tulema.

Tõsi, optimistliku finaali korras: on veel üks võimalus. Lõpetame selle asja vähemalt antud aastal üldse ära, kallid sõbrad ja mittesõbrad parteidest.

Vaadake – see ei meeldi inimestele.
Ja täie õigusega.

Intervjuu: Jüri Adams: parteid peaksid riigilt vähem raha saama ja julgemalt korjandusi korraldama

Intervjuu on avaldatud 31.mail 2012 ajalehes Eesti Päevaleht. Intervjuu viis läbi Erik Rand.

 

-Kas võib arvata, et nn musta raha skandaal tõi parteide rahastamise teema nii võimsalt päevakorrale, et süsteemis hakkab midagi muutuma?

Praegune suur tähelepanu annetustele võib ajakirjanduslikult küll väga huvitav olla, kuid annetused moodustavad erakondade eelarvetes üpris väikse osa. Põhiline probleem pole mitte annetustes, vaid riigi käest saadavas rahalises toetuses, mis on kordades suurem kui annetuste maht. Need asjad pole omavahel võrreldavad.

Alates 2004. aastast kehtib erakondade rahastamise süsteem, mille kõige olulisem muutus võrreldes varasemaga oli see, et riigi eelarvest antava raha mahtu suurendati hüppeliselt.

Pärast seda seda muutust on erakonnad peaagu loobunud annetuste korjamisest, sest nad ei vaja neid enam. Kui enne toimusid valimised nii, et kogusid annetusi ja viisid nende eest läbi kampaania, siis praegu toimub valimiskampaania võlgu ja neid võlgu makstakse järgmise nelja aasta jooksul riigi poolt saadavast toetusest.

Võimalike kandidaatide või erakondade seis on äärmiselt erinev. Neli praegu parlamendis olevat erakonda suplevad rahas, kuid ülejäänud on praktiliselt nagu kerjused kiriku trepil. Sellega on peaaegu ära lõigatud võimalus, et Eestis saaks tekkida lähitulevikus uusi edukaid erakondi ja valimisnimekirju.

-Ühesõnaga parteide riigieelarvest rahastamist tuleks igal juhul vähendada?

Vähendamine oleks tõenäoliselt ainuke võimalus, et poliitikas tegutsejate šansse võrdsustada. Samuti on amoraalne, et valijate-maksumaksjate taskust võetakse raha ja sellega makstakse kinni valimiskampaania. Kas me tahame või ei taha, seda meilt ei küsita.

Sellise rahastamise vähendamine on pikemas perspektiivis paratamatu. Muutusele seisavad aga vastu neli parlamendis esindatud erakonda, eriti see osa nende aparaadist, kes tegeleb kampaaniate korraldamisega, sest nad ei kujuta ette, kuidas teistmoodi raha hankida, nad on unustanud oskuse tõsiselt annetusi koguda.

Sellele on tõsiselt vastu ka ettevõtjad. Ettevõtjate eestkõneleja Toomas Luman avaldas arvamust, et praegune rahastamise kord peab püsima. Sellest kumab läbi selge soov, et ettevõtjad on rahul sellega, et neid praegu väga ei tülitata annetuste küsimisega.

Riikliku rahastamise vähendamise plaani vastu oleks varjatumal kujul ka kommertsmeedia, sest erakondade valimiskampaaniatel kulutatav reklaamiraha on neile oluline sissetulek, eelkõige telekanalitele.

-Kas kampaania tegemist võiks reguleerida seadusandlusega? Näiteks kehtestaks mingi piirmäärad reklaami mahtudele?

Ma ei usu keelamistesse ja ülempiiride panemisse. Mõlemad on sellised asjad, millest alati on osatud mööda hiilida ning seda osatakse ka tulevikus.

Samas ei saa öelda, et selline süsteem oleks tingimata täiesti kasutu. Selliste piiride seadmine oleks ehk heatahte žest õiges suunas, kuid olen skeptiline, kas see annab soovitud tulemuse.

-Ardo Ojasalu käis välja idee (EPL 30.05), et parteide valimiskampaaniad võiksid olla riiklikult reguleeritud ning toimida maksumaksja raha eest tehtava teavitustööna. Mida sellest ideest arvata?

Maailmas on ka selliseid süsteeme katsetatud, kuid ma isiklikult ei pea seda kõige mõistlikumaks lahendusteeks. Valimiskampaaniates osalemine on tegevus, mis tuleb tegijatel endil kinni maksta. Ühtlasi võib juhtuda, et see meelitab ligi mitte tõsiseltvõetvaid kandidaate.

Veel üks asi, miks see plaan esialgu väga hea ei tundu on see, et ma ei poolda üleliigset riiklikku jälgimis- ja kontrollorganite loomist. Seaduste põhiline siht on suunata asju sinnapoole, et inimesed tegutseksid ausalt, ilma, et keegi neid pidevalt kontrolliks.

-Kas põhimõtteliselt selline skeem, kus kogu riigieelarveline toetus olekski vaid kampaaniakulude rahastamine, oleks mingitel tingimustel mõistlik?

See oleks praeguse olukorra säilitamine teise nime all. Põhimõtteliselt on see justkui mingi sotsialistliku süsteemi tagasihoidlikum variant. Siis oleks juba lihtsam anda see raha massimeediale otse, las nad kulutavad seda mõistlikult, mitte koos tingimusega, et seda tuleb kulutada valimiskampaania ajal kandidaatide seisukohtade tutvustamiseks.

-Kas teistest riikidest on mingeid eeskujusid parteide rahastamise osas Eestile tuua?

Parteide rahastamise mudeli osas polegi väga midagi otseselt eeskujuks võtta. Päris hea on võrrelda Eestit ja Lätit. Eesti on läinud seda teed, et praktiliselt kogu raha tuleb riigieelarvest, kuid Lätis ei saa ükski erakond riigi taskust sentigi.

Lätis on tekkinud selle tulemusel halb tagajärg, et osa erakondi on muutunud väga rikaste inimestest ehk oligarhidest sõltuvaks. Eestis on läinud teistpidi. Kummalgi süsteemil on oma hädad ja arvatavasti oleks parim mingisugune kombineeritud süsteem.

Mitmel pool Euroopas on saavutatud selline tasakaal nagu meil oli 2004. aasta alguseni ehk partei saab riigi käest raha valimistulemuste alusel, kuid seda raha pole nii palju, et seda saaks kasutada järgmiste valimiste kampaania finantseerimiseks, vaid see kuluks ära erakonna igapäevaste püsikuludena.

Valimiskampaania tuleks teha ikkagi erakondade enda poolt kokku kogutud rahadega. Nii väikeannetustega või korjandustega kui ka rikkamatelt suuremate annetustega. Igal pool maailmas, kus on edukas demokraatia, domineerib valimiskampaaniate rahastamisel massiline väikeannetuste kogum. Sinna suunas peaks tõenäoliselt liikuma ka Eesti erakondade rahastamine.

-Erakondade rahastamise puhul tuleks siis asuda seda tasakaalu otsima?

On vaja otsida uut tasakaalupunkti, kus oleks mõistlikus proportsioonis riigi poolt saadav rahaline toetus, suurannetajate toetus ning massiliste väikeannetuste kasutusele võtmine.

Ma ei tea, et mõni erakond oleks väikeannetuste kogumist rakendada üritanud, kuid võiks proovida ka sellist skeemi nagu kasutatakse jõulude ajal telefoni teel näiteks lastehaiglale annetuste kogumiseks. Eesti inimesed pole enam nii vaesed kui 1990-ndatel ja enamik inimesi suudaksid anda tõsiselt võetavaid annetusi ka erakondadele. Näiteks 10-20 euro kaupa.

Heiki Liivat: Tahe ausat ja uut jõudu toetada on üsna suur!

Artikkel on avaldatud 30.mail 2012 online väljaandes Sahinad.ee

 

Viimase nädala sündmused Eesti poliitmaastikul kujutavad kahtlemata millegi lõpu, samutigi millegi uue sümboolse algust. Oleme näinud harvaesinevalt masohhistliku paljastust, mis igavest populaarsust nautinud võimuerakonna fassaadi parandamatu mõra on toonud.

See sümboolne ja kahtlematult tervendavaks saav mõra kaunistab sel korral kõikide parlamendierakondade fassaade. Harvaesinev on ka olukord, kus skandaali valguses peab valitsuspartei kaitsma end vaid avaliku surve eest ja tunneb oma liitlastena pigem opositsioonivõitlejaid. Isegi väljaanne Postimees, kes pigem harjunud oravaparteilaste teid loorberitega sillutama on kas eetilistest kaalutlustest johtuvalt või siis uudistemaastikul statistirolli jäämise hirmus asunud esitama teravaid küsimusi.

Poliitikahuviline pööbel istuks nagu loozis ja vaatab põnevusega areenile, kus juba terve nädala kestval etendusel artistid palehigis meie vaimu erutada püüavad. Haruldaselt huvitavas etenduses suudavad näitlejad ikka ja jälle publikusse uut põnevust süstida. Erinevalt tavapärasest draamast nägime pisaraid juba päris etenduse alguses, kuid oht etenduse peatsele lõpule hajus peagi. Selles improviseeritud etenduses, kus kangelaste näitlejapersoonid on tugevad mitmetes zanrides, järeleandmisi ei tehta. Antud meelelahutuses näitlejaid ehk ei huvitagi niivõrd publiku rahulolu vaid isiklik karjääri jätkumine mille eeltingimuseks vaieldamatult hea esinemine laval.

Mõni näitleja, eelistab targalt vait olla ja  liigub pigem lava kullissidetagustes piirkondades. See on näitleja Kristen. Ta on kaval, tehes pisikese valearvestuse etenduse algfaasis, ootab nüüd parajat hetke, et taas särada ja publik enda poole võita. See õnnetu valearvestus oli nimelt ühe osatäitja naeruvääristamine ja ähvardamine, mis ebaõnnestunult võib nüüd bumerangina talle tagasi lennata. Seega publik on põnevil ja näiteja Kristen istub dekoratsiooni taga oma mugaval toolil ning surub järjest pikemaks kasvavaid küüni oma tooli sisse.

Näitleja Andrus, kes on oma pika karjääri jooksul mänginud vaid positiivseid tegelaskujusid, ei tunne käesolevas etenduses end ilmselgelt mugavalt. Nüüd, kus Kristen istub mugavalt oma toolil, on Andrusel tõsiseid raskusi, et säilitada oma harjumuspärane positiivse tegelaskuju roll. Palehigis, kulm kipras rabeleb ta paljude artistide vahel ja mõtleb, kuidas vanasti nii meeldivana tundunud prozektorite sära täna enda pealt kõrvale juhtida. „Oleks vaid Ott selle lauluvõistluse võitnud, meid oleks ammu unustatud”, õhkab vana vana artist. „Ja pidin ma veel eile seda pealtkuulamist mainima”, siunab Andrus ennast. „Peab vist ikka Kristeni seal tooli pealt ära tirima ja lava peale vedama, pärast võiks ju küünejäljed toolil lasta täis pahteldada, arutleb Andrus oma mõtetes.
„Nüüd veel see karjeristist noornäitleja Priit, tema ütlemised lähevad järjest vastikumaks. Näed, võitis osa publikutki oma poolele! Edgar on talle korraliku kooli andnud”, tusatseb vana näitleja edasi ja saadab publiku poole virila naeratuse. Publik ei ole eufoorias, kaugel sellest.  „Aga ehk tõesti mõtleks tõsiselt oma karjääri lõpetamisele, jätaks nooremad siia rabelema, kirjutaks ise mõne raamatu ja läheks pensionile?, arutleb Andrus mõtetes ja keerab korraks publiku poole selja. Publik vilistab.  Andrus ei märka publiku vilet. Talle meenus ülemus Siim. „Oeh, Siim on ka nii kuri, tema ei taha kuuldagi minu lahkumisest, ma olen ikka kõrini p…s”, tusatseb näitleja edasi…

Jätkem siin selle halenaljaka draama ümberkirjutamise. Poliitteatris on need niinimetatud näitlejad  pööblile varasemalt mõndagi pakkunud, kuid zanr on viimasel ajal muutunud ühekülgseks ja nõudlikumale vaatajale ei pakuta enam ammu rahuldust. Viimane nädal on ilmekalt näidanud, et poliitteatrit mängida soovijate arsenalis on ruumi vaid iganenud ühekülgsetele relvadele ja järjest vähem isamaalisust ja riigimehelikust. Vaid täiesti uudne on pööblil vaadata näiliste oponentide tülgastavat ringkaitset vältimaks väljatulemisohus erakondade salajast rahastamist ja seaduste ostmist. On tekkinud tõsine kahtlus, et seadusi on ostetud ja saadud seda teha opositsiooni teadmisel ja kaastoel. Õhus on elektrit ja avalikusse ette on tulemas midagi väga räpast. Seda enam tekitab hämmingut presidendi otsustusvõimetus olukorras, kus on avalikuks saanud tõsised mädakolded riigi alustaladel.

Kui veel mõni aeg tagasi oli domineeriv üldine arvamus, et uuel poliitilisel jõul Eesti poliitmaastikul ruumi ei ole, siis tänaseks on olukord muutunud. Siinkirjutaja suhtles eile mitme poliitikuga ja sai kinnituse arvamusele, et uus jõud on tulemas. Küsimus vaid, millal.

Ökomees Marek Strandberg ütles otsesõnu, et kihk ja ausat rohelist maailmavaadet esindavat poliitilist jõudu toetada on suur. „Loodan, et olemasolevad ausameelsed jõud ja nende roll revideeritakse. Suur hulk ausaid inimesi on sopaga üle valatud. Mida kirevam poliitmaailm, seda parem”, usub Strandberg. „Täna on VIK tekkimas mitte mingist uuest ilmapildist vaid vana ilmapildi ausalt esindamise lootusest. Aga eks sedagi oodata ju, et vanad kalad uues ja ausas kuues välja ilmuksid. Küll nad siis ilmuvad.”

Rahvuslane Tarmo Kruusimäe kinnitas samuti vajadust rahvusliku erakonna moodustamiseks, mis suure tõenäosusega VIK-i (MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik) näol ka tekkimas on. “Uus jõud mida väga oodatakse on üks suur teadmatus, mida üritatakse pidevalt välja meelitada avalikule debatile. Politoloogid ja poliitika huvilised ajakirjanikud alles paar kuud tagasi, teatasid, et “uuel jõul” ei ole kandvat ideed ega ka toetajaskonda ning tegemist on marginaalse nähtusega. Täna need samad inimesed aga manipuleerivad üha jõulisemalt nn uuele jõule, et seda avalikkuse ette kista. Miks küll – eks ikka selle pärast , et teadmatus on kole. Kes moodustavad uue jõu, kes on nende rahastajad, millised on nende teesid ja nii edasi? Sellest ka küsimus, kes on uus jõud? Uus jõud ei ole olemasolevad erakonnad, kes nime vahetuse või mõnel muul moel deklareerivad ennast uueks jõuks. Uus jõud alles kujuneb .

Ilmselge, et praegused neli erakonda Riigikogus on vähe ja Eesti vajaks rohkemaid värve ja varjundeid. Uus jõud alles õpib olemasolevate vigadest ja kui ta välja koorub, siis hoopis teistel alustel. See aga häirib olemas olevaid, sest kui uus ei ole veel avalikkuse ees, siis ei ole võimalik teda ka põhja laste, kompomiteerida ja diskrediteerida. Selleks kasutatakse “Õu ajakirjanikke ja politolooge”, et nad provotseeriks uue jõu avalikku debatti.

Kui seda uut jõudu nii väga täna vaja on, siis las need samad politoloogid ja poliitika vaatlejad ja ajakirjanikud moodustavad selle ise, sest nende käes on ABSOLUUTSE TÕE MONOPOL JA TÄITUMATU TEADMISTE KARIKAS. Las tulevad nemad välja ja põruvad, et nende vigadest võiks õppida – uus jõud. See oleks küll meeletu eneseohverdus politoloogide ja ajakirjanike poolt aga kas Demokraatia nimel on seda palju küsitud, et kooruks uus jõud, mis vähesel määral võiks võrdväärse partnerina kaasa rääkida tänases poliitiks ja tuua Eesti riigi kodanikele tagasi usu Omariiklusesse ja loosungisse “Ka ausalt on võimalik!”

Tallinna Linnavolikogu aseesimees Jaak Juske pidas samuti täiesti võimalikuks uue poliitilise jõu teket, kuna selle järgi on nõudlus poliitturul olemas. “Teatud ootus uue poliitilise jõu järele on ühiskonnas kindlasti olemas. Kui vaadata tänast poliitikamaastiku, võib eeldada, et nii mõnigi seltskond katestab uue võimaliku partei väljavaateid, kandideerides kohalikel valimistel suuremates linnades valimisliiduna.

Sotsiaaldemokraadid konkurentsi ei karda. Suurima toetajaskonnaga parteina pakume selget alternatiivi tänasele riigi- ja Tallinna juhtimisele. Vanima Eesti erakonnana on meil ka vajalik kogemus oma ideede elluviimiseks.”

Parteitu riigikogu liige Juku-Kalle Raid tunnistas samuti, et ootab juba pikemat aega uue erakonna sündi. “Ma ootan juba paar aastat uut erakonda, sellest ajast, kui Rohelised ennast ise lõhki kiskusid nagu koer kaisukaru. Ja kindlasti see tuleb ka, mingit parteilist arrogantsi aitab uus jõud alati jahutada, puhas ajalugu. Ning Eestis on asjad juba väga ülbed. VIK-i koosolekutel (kus mina olen viibinud) on tõdetud, et kui sealt uus partei välja kasvab, juhtub see peale kohalikke valimisi 2013. Ent tihtipeale võib minna ka nii, et sündmused forsseeruvad. Sel juhul võib minna kiiremini. Praegusel hetkel ma ei usu, et mingisse parteisse astun, pole ju ka senini ühtegi parteisse kuulunud, küll aga võin alati mõistlikele tegemistele õla alla panna.”

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4