Arhiiv - April 2012

Lagle Parek: kui kaua veel?

Artikkel on avaldatud 30.aprillil 2012 veebiväljaandes Postimees Online.

 

Mullu sügisel seisin esimest korda koos Krista Aruga tulevase ERM­i asukohal. Tundsin sügavat rahulolu ja ülevoolavat rõõmu. Raadi loss oli tore, aga praegu oleks see väikeseks jäänud. Ja kui mõelda, et alles 20 aastat tagasi laiutas siin okupandi sõjaväe lennuväli. Kogu territoorium on nüüd puhastatud sõjaväe reostusest, tiigis on vesi puhas.

Olen kasvanud teadmisega, et ERM on olnud üks meie rahvusluse alustalasid. Vabariigi taastamisel mõisteti seda ja valitsusel oli kindel tahe – ERM tuleb taastada. Raadi tundus kättesaamatu unistusena, lennuvälja saatus ja reostus olid veel selgusetud. Asukoht Vallikraavi korvpalliväljakute kohal ja tollal veel etnograafiamuuseumi lähedal tundus sobiv. Ra Luhse ja Tanel Tuhali projekt oli igati põnev.

Ja nüüd teine projektikonkurss, lennuvälja ettevalmistamine muuseumi rajamiseks… Kui palju unistusi ja lootusi ning tagatipuks ka raha on järjekordselt küsimärgi all. Romantilise inimesena on see lihtsalt hingele valus, praktilise külje pealt aga tahaks teha liitmistehte, mitu kasti raha on juba kulutatud ja jälle räägime uuest projektist. Kas pole tulnud aeg alustada üldrahvalikku korjandust, nagu sajand tagasi eestlased realiseerisid oma tahet?

Viimased kümme aastat on minu ellu toonud uued rõõmud – ja need on muuseumid. Esimene kord, kui mingi uus helin tuli südamesse, oli Maarjamäel ajaloomuuseumi näituse pealkiri «Iseolemise tahe». Kui täpne iseloomustus meie ajaloole ja püüdlustele! Vähemalt läbi minu tunnete. Järgmine avastus oli mulle maanteemuuseum. Kui huvitav, kui omanäoline ja kui hariv. Loen neid kommentaare, et ERM on kaugel, kujutage ette, mitte Tallinnas. Ja mitte isegi Tartu südalinnas! Maanteemuuseum on aga hoopis Varbusel!

Tallinna turismimagnetiks saab kindlasti kohe-kohe avanev Lennusadam – ja mitte ainult välisturistile, vaid jällegi meile. Oleme ju mererahvas.  Olen seda usku, et kõige enam on meie muuseume vaja koolidele, ajaloo mõistmiseks pole paremat õpikut. Iga kord, kui loen mõnd artiklit, kus arvatakse, et ERM on liiga suur ja liiga kallis, hakkab mul kurb. Ei tohi enam edasi lükata, kaks korda oleme juba alustanud. Unistused peavad kord ka täituma. Ilma teadmiseta minevikust pole ka tulevikku.

Aivar Kivisiv: Kas meid ootab ees lõputu õudus või õudne lõpp?

Artikkel on avaldatud 27.aprillil 2012 veebiväljaandes Delfi.

 

Kõik märgid näitavad, et ilmselt mõlemad. See ei ole mingi ususekti ettekuulutus, vaid ühe kodaniku arvamus, jälgides praegu majanduses ja ühiskonnas toimuvaid protsesse.

Alust sellele arvamusele annavad kõikuma löönud eurotsoon ja uksele koputav uus majanduskriis. Enamik vaatlejaid näeb euro kukkumises peaaegu maailma lõppu ja Euroopa lõplikku langust. Euro võimalik kokkukukkumine ongi katastroof ja omab tagajärgi kogu maailmas. Tegelikult on asi veelgi hullem.

Tundub, et kokku hakkab kukkuma kogu viimased 100 aastat töötanud maailma majandusmudel, mis on orienteeritud majanduskasvule ja uute turgude hõivamisele, mille mootoriks ootused ja nende alusel antavad laenud. Kõige krooniks on börsid, mis ongi põhiline lootuste müügi koht ning kus kohati hakkab kaduma side reaalsusega.

Miks ma seda väidan? Turud on meie planeedil piiratud ja ei saa lõputult kasvada. Tõesti, kolmandas maailmas on veel rahvast, kellele ei ole õpetatud selgeks globaalse majanduse tarbimistrende, aga neilt ei ole ka loota tarbimiseks vajaliku ostujõudu. Loomulikult on võimalik neist väiksele osale laenude abil mingi ostujõud tekitada, aga see omakorda suurendab pikas perspektiivis pangandussektori finantsmulli.

Kaheksakümnendatel tekkis esimene takistus majanduskasvule piisava hulga täiendava turu puudumise näol. Siis lahendati probleem toodete kestvusaja vähendamise ja kiiretrendi vahetuse vajaduse teel, mis viis eri toodete kiirema väljavahetamiseni majapidamistes. Ka siin on piirid ees. Selge on see, et enamik inimesi ei hakka iga poole aasta tagant välja vahetama oma arvuteid ja telefone või aasta tagant autosid.

Senise majandusmudeli lõppu ennustavad ka enamiku heaoluriikide üüratud riigivõlad ja suure osa kodanikonna pangalaenukoormus, mida väga paljud tõsise kriisi puhkedes ei suuda kanda ja nende maksujõuetuks muutumine on paratamatu. Praegune nii enamiku juhtivate tööstusriikide kui ka nende laenude küüsis kodanike käitumine meenutab vormelipilooti, kes saab boksist teate, et kütusepaagi põhjas on vett, aga keegi ei tea, kui palju seda täpselt on ja kas kvaliteetset kütust on piisavalt finišini jõudmiseks. Selle asemel, et ökonoomselt sõites ja võib+olla pingereas mõned kohad loovutades loota ikkagi finišisse jõuda, vajutatakse gaas põhja ning tehakse nägu, nagu polekski suuremat probleemi. Sellisel juhul saab sõit küll kiirema lõpu, aga suure tõenäosusega finišisse ei jõuta.

Täiendava kinnituse eelöeldule annab demograafiline olukord maailmas. MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik koosolekul esinenud rahvastikuuurija Toivo Mängel väitis, et Eesti ja teised põhjamaad on sisenenud „teise demograafilise ülemineku faasi“, mille põhisõnum on, et naise elu jooksul sünnitatavate laste arvu koefitsient ei ületa kunagi enam taastootmispiiri. Samas küll nii meeste kui naiste oodatav eluiga kasvab, kuid sellel on kohe ees omad piirid. Siit järeldub, et lähiajal suurenevad veelgi sotsiaaltoetuste- ja ravikulud, hoolimata sellest, et kasvavad ka tervelt elatud aastate näitajad. Veel üks kinnitus turgude kokku kuivamisele ja keskmise elatustaseme langusele. Täiendavalt tuleb mainida USA statististikabüroo andmetele tuginedes, et plahvatusliku rahvastiku juurdekasvuga Põhja-Aafrika riigid on jõudnud kiire pidurdumise faasi ja jälgivad üsna täpselt Euroopa rahvastiku arengu mudeleid 30 kuni 50 aastase hilinemisega. Euroopale jääb endiselt tugev immigratsioonisurve, aga pikemas perspektiivis hakkab tarbijate hulk vähenema kogu maailmas.

Optimismi ei lisa ka enamiku poliitikute käitumine nii meil kui mujal. Valdavaks on saanud plaanide ja poliitiliste programmide loomine ainult järgnevat valimisperioodi silmas pidades. Lühidalt: me peame võitma ja pärast meie valitsemisaja lõppu tulgu või veeuputus. Eriti murelikuks teeb Euroopa Liidu projektipõhine raha kasutus. Raha lendab lihtsalt tuulde, sest saavutatavast eesmärgist olulisem on mingite müstiliste mantrate täitmine, milleks viimase aja europrojektide tingimused on muutunud, kusjuures tulemuse saavutamine ei olegi väga oluline. Olen ise kogenud ja omad vitsad saanud sellises seltskonnas osalemise eest. Euroopa Liidus on tekkinud ohtlik lõhe tegelikkuse ja planeeritavate sihtide vahel, mida võib juba vabalt nimetada soovunelmateks.

Kõik need eelnevad väited viitavad sellele, et on tekkinud suur majandusmull, millele viimase majanduskriisi aegsed riikide päästepaketid on rohkem õhku juurde pumbanud, kui seda vaikselt välja lasknud.

Mis meid siis ees ootab?

Meid ootavad ees ainult halvad ajad. Unistus 1980-90ndate ilusast ja jõukast Euroopast meie kodutänaval tuleb kahjuks ära unustada. Meid ootavad ilmselt ees järjestikku saabuvad masud, mille vahel on üürikesed tõusuperioodid. Kahjuks iga „masu“ põhjasakk langeb sügavamale kui eelmine. Euroopat tabavad pidevad tänavarahutused ja kõigest hoolimata tugevnev immigratsioonisurve kolmandast maailmast, sest informatsiooni levimise kiirus loob endiselt unelmaid heaoluühiskonnast Euroopas.

Võimalikud on kodusõjad, mis tekivad riikide ja pankade pankrottide tõttu laostunud kodanike raevukatest vastureaktsioonidest. Ei taha isegi mõelda sellele, kui USA jätkab endises tempos oma riigivõlakirjade poliitikat, mille ostjateks on Hiina erinevad fondid. Varem või hiljem jõuavad kriisid ka Hiinase ning ma ei taha teada, mis juhtub siis, kui Hiina ütleb, et pool Ameerika Ühendriikidest kuulub neile ja nad tahavad oma osa kätte saada.

Kas meil on võimalik sellest mustast stsenaariumist pääseda?

Kahjuks pean vastama vene kirjandusklassiku Bulgakovi sõnadega romaanist „Meister ja Margarita“: „Maša on juba õli purgi maha pillanud“. Meil ei ole võimalik peatada lähenevaid kriise ja praeguse majandussüsteemi kokkuvarisemist, kuid meil on võimalik leevendada tagajärgi. Eesti on arenenud maailma majanduse üks integreerunud osa ja seega ainult meie pingutustest ei piisa. Küll aga on meil võimalik omakeskis pidada mõttetalguid lahenduste leidmiseks.

Kindlasti on Euroopas ja mujal arenenud maailmas inimesi, kes on jõudnud samadele järeldustele. Arenenud maailm vajab oma poliitilises kultuuris muutust. Võimule peavad tulema pikemat perspektiivi tajuvad poliitikud ja lõppema peab populistide võidukäik. Need jõud peavad olema suutelised vastu võtma esmapilgul ebapopulaarseid otsuseid, mis kaugemasse tuleviku vaadates päästavad õhtumaade ühiskonna täielikust kokkuvarisemisest.

Mis siis teha?

Ühiskonnas on tunda suurt rahulolematust, mille näiteks on Hispaania mullu kevadised meeleavaldused ja nähtus nimega „Occupy Wall Street“, mis on levinud juba 86 riiki. Siia võib lisada Wiki Leaks saladokumentide lekked, mis veelgi suurendasid rahva rahulolematust oma riikide valitsustega. Arvestades, et eelmainitud meeleavaldused on ilma selge eesmärgita ning nõudmised on ühel ja samal meeleavaldusel üksteisele vastu käivad, siis on oht, et ühel hetke ilmuvad lagedale uued populistid, kes oma pakutava teega viivad ühiskonna veelgi kiiremini kuristikku. Tänavatel ei ole võimalik lahendada keerulisi majandusprobleeme ja leida jätkusuutlikku teed kriisidest väljumiseks.

Algatuseks tuleb võtta pea liiva alt välja ja tunnistada olukorda, kuhu me oleme sattunud. Hetkel on oluline mitte vahetada valitsusi, vaid mentaliteeti. Valitsused peaksid hakkama rohkem kuulama kodanikuühiskonda ja nende loodud mõttekodade arvamusi. Vaba Isamaaline Kodanik ja teised sellised kodanikualgatusel loodud organisatsioonid peavad looma mõttekodasid, kus otsitakse lahendusi uuele majandusmudelile üleminemiseks ja ka laiemalt leidma värskeid ideid, kuidas ühiskonda tulevikus juhtida, tagades kõigi elanikonna kihtide ellujäämise ning samas ka arenemisvõimelisuse.

Kodanike organisatsioonidel lasub ka roll selgitada rahvale ümarlaudades väljatöödatud lahendusi ning selle kaudu vältida lühinägelike ja populistlike poliitikute võimule saamist.

Lõpetuseks. Meie kõigi kätes, vastavalt oma oskustele ja ühiskondlikule positsioonile, on tuleviku kujundamine. Tähtis on, kuidas me ühiskonnana toimime ja üksteist rasketel aegadel toetame ning suudame hoida pea selgena. Meist oleneb, kui õudne on ühe majandusmudeli lõpp ja ümberformeerumine ning kui kaua kestab majanduskriisist tulenev lõputu õudus.

Jevgeni Krištafovitš: Õigus teada, mida sinu kohta räägitakse

Artikkel on ilmunud 27.aprillil 2012 ajalehes Õhtuleht.

 

Ivan Makarovi eestikeelsed meediakommentaarid Vikerraadios andsid subjektiivse, kuid ausa pildi kohalikust vene meediast. See on üsna unikaalne saavutus Eestis ja väga kasulik, sest eestlastel on huvitav teada, mida kohalik vene press neist kirjutab. Ja seetõttu on väga kahju, et Vikerraadio hakkas teda tsenseerima ning kõrvaldas eetrist.

Paljud teised kohalikud vene kommentaatorid eelistavad eestikeelse publiku ees teeselda, püüdes varjata seda, mis venekeelses meedias ilmunud on, tahtes jätta eestlastele head muljet nii endast kui ka oma kolleegidest. Makarovil aga puudub sisemine tsensuur, ta räägib absoluutselt kõigest, mida ta Eestis vene keeles ilmuvana näeb.

Info ainult venelastele

Täiesti arusaadav, et paljud vene ajakirjanikud vihkavad Makarovit ja peavad teda reeturiks. Sest ta räägib eestlastele edasi seda juttu, mis oli mõeldud ainult vene auditooriumi kõrvadele. Kui riigijuhte sõimatakse fašistideks, kui Eesti majandust võrreldakse Põhja-Koreaga, kui püütakse tõestada, et meil on sõnavabadus sama kehv kui Venemaal, kui loobitakse rassistlike nalju eestlaste suhtes, siis kõigest sellest raporteerib Makarov oma kolmapäevases kommentaaris Eesti Raadios. Aga need sõnumid olid ju mõeldud ainult Lasnamäel levitamiseks!

Siit ka paanika, mille põhjus on väga lihtne: kõik, isegi viimase munitsipaallehe propagandistid, kes peavad end ajakirjanikeks, tahavad olla ühiskonnas lugupeetud inimesed. Nad, tõsi küll, pahatihti peavad venekeelset auditooriumi rumalaks lambakarjaks, aga ise nad kindlasti ei taha lollidena välja paista. Kui see oleks nende otsustada, paneksid nad oma lehtedele kohe piirkonnakoodid, nagu DVD-l, et sihtrühma mittekuuluvad lugejad nende sisule ligi ei pääseks.

Mõnda venekeelse lehe peatoimetajat sätitakse aeg-ajalt ka arvamusliidrite sekka, näiteks ETV otsesaadetesse, et ta osaleks diskussioonis ühiskonnaasjade üle. Toimetaja panebki valge särgi selga ja lipsu ette ning räägib eestlastele ilusat ja sõbralikku juttu nagu kass Leopold. Aga kohe, kui kaamerasilm kustub, vahetab ta uhke särgi-lipsu maika ja dresside vastu, sõidab toimetusse ning saadab oma tellijatele värske ajalehenumbri komplektis Georgi lindiga. Pealkirjad lehes on tal ka vastavad: fašistid, integrastid, keeleinkvisitsioon ja vene rahva vaenlaste esikümme.

Tüüpiline näide: kunagi avaldas vene Delfi 22. septembril, rahvuslikul vastupanupäeval loo pealkirjaga «Nõukogude veteranid tähistasid Tallinna vabastamist». Eesti portaalis oli samal ajal lugu pealkirjaga «Punaveteranid tähistasid Tallinna vallutamist». Ma pöördusin lugejana toimetuse poole küsimusega, mida need veteranid õigupoolest siis tähistasid? Vastust ma toona kahjuks ei saanud, aga mõne kuu pärast teatas Delfi uus omanik Hans H. Luik, et tema ettevõttes riigivastaseid enam ei tööta.

Makarov tagasi eetrisse!

Vallandatud töötajad leidsid nüüd rakendust portaalis dzd.ee, kus paar nädalat tagasi rubriigis «Häbipost» ilmus artikkel «Isoleerige meid Ivan Makarovist»

(http://www.dzd.ee/785144/izolirujte-nas-ot-ivana-makarova/). Muu hulgas kirjutatakse seal: «Venelased Eestis armastavad Eestit mitte sugugi vähemal, vaid isegi suuremal määral kui mõned eestlased, sest on palju raskem armastada haiget, kes ei vasta alati samaga».

Ilmselt see artikkel jälle ei olnud mõeldud eestlastele tsiteerimiseks, vähemalt eesti keeles seda avaldatud pole. Aga Ivan Makarovi meediakommentaarid ei ole ka mõeldud «neile», vaid ikkagi selleks, et teised teadsid rohkem «neist» ja nende tegelikest sõnumitest. Seega «neid» võite Ivan Makarovist isoleerida tõesti, aga «meie» nõuame tema kommentaare Vikerraadio eetrisse tagasi!

  • Praegune leht 1, lehti kokku 8
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4