Arhiiv - March 2012

Intervjuu: Tarmo Loodus: Omavalitsused peavad saama rohkem sõnaõigust

Intervjuu on avaldatud 29.märtsil 2012 veebiväljaandes eestielu.ee.

 

Endine siseminister ja praegune Viljandi linnavolikogu esimees Tarmo Loodus kannab laupäevasel Eestimaa Linnade ja Valdade Üldkogul ette üldkogu deklaratsiooni. Ta on arvamusel, et omavalitsustele tuleb anda rohkem sõnaõigust, ent arvab ka, et valdu ja linnu peaks olema tunduvalt vähem kui praegu.

Millised on need kõige teravamad valupunktid, mida esmajoones peaks riik lahendama asuma?

Esmalt peab riik tunnistama omavalitsusi kui iseseisvaid ühiselu korraldamise institutsioone. Ehk siis suhetes omavalitsustega aktsepteerima Euroopa Omavalitsusharta põhimõtteid.

Põhiküsimuseks on väärikas, partnereid austav suhtlemine omavalitsustega. See tähendab tegelikke läbirääkimisi, tegelikku kaasamist probleemide lahendamisel, seaduste ja otsuste ettevalmistamisel jne. Ja ettepanekute arvestamist.

Teiseks oluliseks küsimuseks on tsentraliseerimine ja omavalitsuste vabaduste piiramine. Täna on valitsus arvamusel, et omavalitsused on nõrgad ja seetõttu tuleb paljud ülesanded riigis keskvõimu kätte koondada. Tihti põhjendatakse seda ka ressursi kokkuhoiu vajadusega. Või liigse võimukusega. Samas piiratakse asjatult omavalitsuste õigusi pandud ülesannete täitmisel või iseseisva maksupoliitika ajamisel. Seejuures jäetakse tahaplaanile demokraatia ja omavalitsuste põhiolemus – langetada otsuseid võimalikult rahvale lähedasemal tasandil. Demokraatia pole kõige odavam valitsemisviis, aga paremat meil pole. Liigne tsentraliseerimine viib meid autokraatliku riigi poole.

Kolmandaks on kogu riigi haldamise arutelu puudumine. On välja käidud ideid erinevatest reformidest, aga sisulist arutelu ja seejärel kokkulepitud viisil läbiviimist pole suudetud käivitada, ekspertide ettepanekute arutamisega koos omavalitsustega ei tegeleta.

Siit-sealt on kosta, et juhul kui riik midagi lähiajal ette ei võta, siis… . Millised võiksid olla omavalitsuste sammud kui riik teie nõudmisi-soove tõsiselt ei võta?

Ma ei pea õigeks asuda kohe mingeid protestiaktsioone korraldama. Pigem püüame ikka käivitada asjaliku arutelu ja koostöös probleemidele lahendused leida.

Kuidas olete rahul regionaalministri tegevusega?

Iga töö nõuab pühendumist ja ühises meeskonnas kolleegide toetust. Regionaalpoliitika on kogu valitsuse asi ja võimalus. Teha on palju!

Milline on Teie seisukoht kolmiku: omavalitsus – omavalitsusliit – maavalitsus funktsioonide osas? Kas omavalitsusliidud vajaksid suuremat ja olulisemat rolli ning kas siis üldse on vaja maavalitsust?

Olen jätkuvalt arusaamisel, et Eestile on paras 60-70 omavalitsust. Ehk just nii palju on meil tegelikke (tõmbe)keskusi, kuhu inimestel tihedamini asja on.

On mitmed teenused, mida saab ja peab lahendama maakonna või regioonide tasandil. Seega vajab maakonna tasand selgust. Tänane olukord, kus mõnes asjas on oluline maavanema, mõnes omavalitsusliitude institutsioon, on dubleeriv, segadust tekitav. Samas pole kummalgi selget volitust rääkida nö
maakonna nimel. Hull on olukord, kui omavalitsused ja maavanem omavahel ei suhtle. Seega tuleb arutada, kas anname olemasolevatele omavalitsusliitudele selge rolli ja ülesanded maakonna otsuste langetamiseks või tugevdame taas maavalitsusi. Igal juhul on vaja maakonna tasandile otsustusõigusi ja selgust juurde.  

Kui see nii oleks, siis võib paljud riigi kätte koondatud ülesanded, teenused, taas omavalitsuste ja nende liitude kätte anda. See on ka omavalitsusharta üks oluline põhimõte – ise otsustada ja ise vastutada. Kohalikku elu korraldab kõige paremini kohalike inimeste huvides just omavalitsus.

Andres Herkel: Kuus riigikeelt korraga?!

Artikkel on ilmunud 29.märtsil 2012 maakonnalehes Pärnu Postimees.

 

Keskerakond on esitanud riigikogu menetlusse eelnõu, mis võimaldaks Eesti kodakondsuse taotlejatel teha selleks vajalik eksam oma äranägemise järgi kas vene, inglise, saksa, prantsuse või itaalia keeles. Tõsi küll, eesti keeles võib samuti teha.

Milles asi? Kodakondsusseaduse lahjendusi, näiteks 65aastaste ja vanemate vabastamine keeleeksamist ning lastele kodakondsuse andmine vanemate sellekohase taotluseta, on Keskerakond riigikogule järjepidevalt esitanud. Nüüd on lisatud eriti originaalne aspekt. Põhiseaduse ja kodakondsusseaduse eksamit võib teha kas eesti keeles või mõnes Euroopa Nõukogu töökeeles.

Siit sugeneb kenake hulk küsimusi. Miks just 47-liikmeline EN, mitte 27-liikmeline Euroopa Liit? Miks tahetakse eksamit lubada ENi töökeeltes (mida on viis), mitte ametlikes keeltes (mida on kaks)?

Selle uhkelt sõnastatud, kuid läbinähtava käiguga tahetakse vene keel tagaukse kaudu tuua Eesti riiklikku asjaajamisse. Vene keel on ENi töökeel, kuid sel puudub staatus ELis. Vene keel ei kuulu ENi ametlike keelte hulka, need on inglise ja prantsuse keel. Neis keeltes vormistatakse ametlikud dokumendid. Töökeele staatus tähendab, et suulistes esinemistes tagatakse peale inglise ja prantsuse keele tõlge kolmes töökeeles ehk vene, saksa ja itaalia keeles.

Keskerakonna uus algatus kodakondsusküsimuses on tähelepanuväärne oma originaalsuselt, kuid täiesti kõlbmatu sisuliselt. Eesti riigikeel on eesti keel. Seda põhimõtet ei saa muuta kodakondsusseaduse ühe sättega.

Eestis on pikka aega valitsenud konsensus, et kodakondsuspoliitika aluseid ei muudeta. Muutusi ei saa olla põhimõttelistes küsimustes, küll aga tehnilistes detailides, mis kodakondsuse omandamise protseduuri inimestele mugavamaks teevad.

Kui keegi on saanud kodakondsuse valel alusel riigi vea tõttu ja see on talt ära võetud, tuleb seadust muuta inimese kasuks. Kodakondsuseksami sooritamise keelt seevastu ei saa pidada detailiks, mille muutmine on tehniline küsimus. Samuti ei ole tühine detail topeltkodakondsuse lubamine, mis hiljuti kõneainet pakkus. Nii kaugele ulatuvate muudatustega ei saa nõustuda.

20. märtsil ehk päev pärast Kalle Laaneti Keskerakonnast väljaarvamist palus algataja kodakondsusseaduse eelnõu esimese lugemise edasi lükata. Võib-olla puudub sisemisse turbulentsi sattunud Keskerakonna fraktsioonil üksmeel selles suhtes, mida kuue riigikeele ettepanekuga peale hakata?

Tõnu Ploompuu: Kas seadusevastane rahvahääletus?

Artikkel on avaldatud 26.märtsil 2012 ajalehes Õhtuleht.

 

Tallinnas küsiti, kas linn peab eelarvest leidma rohkem raha ühistranspordi käigushoidmiseks.

Kui vaadata rahvahääletuse seadust, siis selle § 1 ütleb: «Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude /…/ küsimusi.» Esmapilgul ja loogilise mõtlemise põhjal võiks sellest järeldada, et tegemist on seadusevastase tegevusega.

Kuid see on nii vaid terve mõistuse seisukohalt – rahvahääletuse seadus kehtib üksnes riiklike rahvahääletuste kohta. Seega on kõik jokk. Rahvahääletuse seaduse põhjal on rahvahääletuse tulemus riigile kohustuseks. Kuna aga see ei kohandu kohaliku omavalitsuse teostatavale, siis annab see võimaluse neil korraldada katteta ja lollitavaid rahvahääletusi.

Selle tulemusena aga heidetakse ühtlasi halba varju ka rahvahääletusele üleüldse, olemuselt lubamatute küsimuste esitamisega kompromiteeritakse otsedemokraatiat. Siin on mõtlemiskoht riigi seaduseandjale.

Kindlasti tuleb nõustuda, et tasuta kvaliteetne ühistransport on linna jaoks soodne. Isegi ilma märgatavate lisakulutusteta saaks selle kehtestada kitsamalt, kesklinnas, raudteeringi sisse jääval alal. Võib üsna kindel olla, et see vähendaks märgatavalt kesklinna ummistumist autodega, muudaks keskkonna tervislikumaks ja ühtlasi kahandaks teede remondivajadust.

Väga hästi kirjeldab Tallinna ajaleht Pealinn tasuta ühistranspordi head mõju linnamajandusele ja keskkonnale Hasselti linnas Belgias. Kui aga võrrelda põhimõtteid, mida Tallinnas teha tahetakse, siis on need lausa risti vastupidised Hasselti linna tasuta bussiliikluse põhimõtetega. Hasseltis luuakse külalistele võimalus linnas tasuta ühistransporti kasutada, et need oma autodega linna ei ummistaks, aga siiski oma külastustega linna rikastaksid. Tallinnas tahetakse teha vastupidi – vaid linlastele tasuta, külalistele tasuline, lausa kasumittootva hinnaga.

Kuna «tasuta» ühistransport on oma olemuselt tavainimesele kindlasti positiivse värvinguga, siis juba ainuüksi selle teostamise viiside kritiseerimine seab arvustajad kohe halba valgusesse.

Enamik inimesi ei jõua pealetükkivas teaberikkuses süveneda iga asja teisejärgulistesse detailidesse, ammugi siis kaalutult peidetud «tasuta» sõidu reklaamimise demagoogilistesse võtetesse.

Väljapakutaval kaval on Tallinnale veel üks suur sotsiaalne oht peale rohkelt arutatud võimalike rahaliste ja tehniliste probleemide. Linnapiiri taga elavatele inimestele muutub kesklinna külastamine tunduvalt tülikamaks ja kulukamaks. Samuti halveneb linnas töötamine linna alamatel, kes mitmekesiselt liikuma peavad ja kelle tegevus muutuks autost loobumisel palju ajakulukamaks. Praegune kava tõrjub linnast eemale tegusamaid ja jõukamaid kodanikke. Selline selektiivsus hakkab üheselt Tallinna detroidistama. Detroit on linn, mis valglinnastumise tulemusena on muutunud siseosas suurel määral poolmahajäetud aguliks, aktiivsema elu keskused on kujunenud hajusale valglinna hiigelalale.

Ka müügimaksu kehtestamisel oli sarnase mõju võimalus. Tõsi, need on nõrgad mõjud ja nendest tekkinud kahju linnale võib muutuda märgatavaks alles kümnete aastate pärast. Külaliste alandajad peaksid enne järgmiste niisuguste otsuste tegemist aru saama Eesti muinasjutust «Kadugu külalised ja külaliste leib».

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4