Arhiiv - February 2012

Sergei Metlev: Eesti poliitika muutub broilerite kalmistuks

Artikkel on avaldatud 21.veebruaril 2012 veebiväljaandes Eesti Päevalehe online.

 

Tänu hiljuti lahvatanud skandaalidele parlamendierakondades sai niigi nõrk usaldus nende vastu uue hoobi. Peamiselt on probleemidesse sattunud noorema põlvkonna poliitikud.

Tavaline vaatleja ütleks, et ega nendest broileritest ei saagi paremat loota. Ja tõesti, kui tihti me siis saame noorpoliitiku kohta öelda „temast kunagi sirgub riigimees“. Eesti keeles sõna „riigimees“ on väga tähelepanuväärne, kuna värvikalt iseloomustab poliitikut, kes paneb kogu oma talendi teenima üksnes kodumaa huve ning käitub kooskõlas kohuse ja südametunnistusega isegi siis, kui üldise hukkamõistu tõenäosus on väga suur.

Eesti vajab hädasti selliseid poliitikuid, et taastada inimeste usaldust ja parandada moraali. Kuid taoliste kavatsustega noore sattumine poliitikasse ja tema vastav areng eeldab siiski head erakonnasisest kliimat ja ühiskonna minimaalset usaldust noorte poliitikategijate suhtes.

Meil ei ole ainsatki põhjust kahelda, et Eestimaa põues on peidus mitmeid talente, kes asjade soodsal kokkulangevusel võivad otsustada ühise heaolu teenimise kasuks. Neid võib kohtuda avalikus teenistuses, äris ning ka kodanikuühendustes, kus sajad noored igapäevaselt nö parandavad maailma.

On täiesti normaalne, et mingi osa neist üks hetk soovib ühiskonnaasjades tõsisemalt kaasa rääkida. Peale poliitikat on raske leida paremat vahendit, mis võimaldaks otseselt kujundada ühiskonna arengut, selleks on ju vaja võimu. Ja siis lülitub sisse paljude teadvusse kodeeritud arusaam, mis osaliselt vastabki tõele, et poliitika on a priori räpane asi, täis ämblikuvõrke ja muud säärast.

Erakonnaelu toimib loomulikult reaalsuses. Politoloog Tõnis Saarts rõhutas ühes oma intervuus, et iga tugev ja edukas erakond on tavaliselt kindla struktuuriga tõhus organisatsioon. Peab eksisteerima distsipliin ning teatud sisekord, mille ränk rikkumine võib kaasa tuua ka tagajärgi. Seda asja võib tuhat korda hukka mõista, kuid tunnistagu, et pidevat võimuvõitlust pidav erakond ei saa lubada endale olla sisemiselt ebastabiilne ja habras. Probleem pole mitte sisekorras kui sellises, küll aga meetmetes, mille abiga soovitatakse stabiilsust säilitada. Tihti käib stabiilsus käsikäes absoluutse kontrolliga ja mahasurumisega, mitte aga veenmisega.

Andekaid noori peletab algaja poliitiku kuvand

Kui erakonna sisevalimised muutuvad lavastuseks, mille lõpp on enne teada või kui üks suur juht suvaliselt nimetab ametitesse temale meeldivaid inimesi sõltumata nende kvalifikatsioonist, siis igal mõtleval inimesel tekkib küsimus, kas mul on sinna ikka asja? Kas tõesti kurnav retk läbi poliitintriigide džunglite, kohustus pidevalt tõestada oma truudust konkreetsetele isikutele on väärt teoreetilist võimalust midagi poliitikas ära teha? Muidugi, au neile noortele, kes ilma oma nime rikkumata pääsevad positsioonidele, mis võimaldavad midagi ära teha. Kuid kahjuks nad on sageli nähtamatud avalikkusele, nagu paljud tänased riigikogu liikmedki.

Erakonnad ei ole andnud noortele erakordselt vajalikku signaali: partei pakub võimalust toetada konkreetsest maailmavaatest tulenevate eesmärkide elluviimist, samas jätab ruumi vabaks aruteluks, kuulab ära arvamusi ning teatud pingutuste ja töö tulemusena võivad andekatele noortele avaneda väljavaated tõsisema karjääri osas.

See signaal ei ole antud ilmselt ka seetõttu, et vastavad muutused erakondades pole hetkel teretulnud. Eesti erakonnad pole ka eriti rõhutanud, et oma ühiskonna teenimine on suurim au, mida üks inimene võib vastu võtta. See eeldab usaldust, ausust ja pühendumust, mitte ametlikku joone pioneerina järgimist. Kusjuures viimasest tulenevalt noorte poliitikategijate vahel tekivad lausa võistlused a la kes kõvemini solvab konkurente teisest parteist. Ka see on käitumine, mida nad on poliitkeskkonna survel omaks võtnud.

Noored talendid tihti ei siirdu poliitikasse noorpoliiitku imago ärarikutuse tõttu. Eesti meedias noorpoliitik sageli võrdub sõnadega broiler ja parteisõdur. Meil on olemas näited nagu lihtlabase varguse eest vangi mõistetud endine Reformierakonna liige Anna-Maria Galojan, kes veel 2007.aasta riigikogu valimistel esitles ennast kui edumeelset noorpoliitikut.

Äärmiselt kahetsusväärne, et osa Eesti meediast on teinud Galojanist kriminaalse superstaari, see ju ainult diskriditeerib noori poliitikategijaid tervikuna. Lisaks õnnetu respublikaan Nikolai Stelmach, kes pidi koos oma parteikaaslase Raudsega lahkuma poliitikast elamisloafääri tõttu.

Meil on olemas keskerakondlane Priit Toobal, kes vaatamata ränkatele süüdistustele vankumatult istub oma Riigikogu liikme toolis kinni. Lõpuks endine sots ja endine keskerakondlane Ivor Onksion, kes sattus Toobaliga nn kirjavahetuse skandaali. Onksioni ühiskondlik karjäär on sellega sisuliselt lõppenud. Loomuikult on noortest inimestest kahju.

Veendunud parteisõdurid ja parimad kavatsused

Eesti poliitika muutub broilerite kalmistuks. Sellises olukorras pole vaja imestada, et ideede ja tahtejõuga noored hoiduvad eemale erakondadest. Kes ennast lugupidavatest inimestest sooviks minna eelnimetatutega luurele? Kui keegi sattub õiglase pahameele vihma alla, siis pritsmed jõuavad ka kõrvalseisjani. Ühiskondlikult aktiivsetele inimestele kõlab see hoiatavalt ja eemaletõukavalt.

Kui erakonnad soovivad seda kõike heastada, siis peavad nad näitama kiiret puhastusvõimet ning oskama ühemõtteliselt anda hinnang ehk keelduda lurjuse kaitsmisest puhtalt seetõttu, et tegemist on oma enda lurjusega. Parem aga hoolikalt valida, kellega koostööd teha.

Negatiivseid näiteid on äärmiselt palju, kuid oma julgetes üldistustes me oleme jõudnud punktini, kus sageli noore parteiline kuuluvus automaatselt teeb temast mõne erakonna „ketikoera“ või „südametunnistuseta karjeristi“. Alusetu diskrimineerime üksnes parteikuuluvuse alusel võiks lõppeda!

Tean isiklikult noori inimesi, kes tegelevad poliitikaga lähtudes parimatest kavatsustest. Õige oleks ikka leppida lihtsa faktiga, et nii nagu ka ühiskonnas üldiselt, on erakondades nõrgema ja tugevama moraaliga inimesi, erakondade näol ongi tegemist ühiskonna peegliga. Me võime kiiresti leida seal veendunud parteisõdureid, nagu näiteks Priit Kutser, kes eksides kõikide normide vastu kasutas valitsuse mustamiseks Haapsalu Lastekodu põlengu traagikat. Pangem siiski rohkem tähele neid noori, kes pidevalt harivad ennast, loovad sidemeid üle maailma ning näevad oma tulevikku poliitikas.

Märkuse tegemine või millegi etteheitmine eeldab vastavat tegu, käitumist, näteks Kutsari sõnavõtt pälvis õiglaselt kriitikat. Kuid kriitika põhjuseks ei saa olla üksnes konkreetse inimese vanus ja vaated, mida ta soovib realiseerida läbi erakonnas tegutsemise.

Ühe vitsaga kõigi tembeldamine broileriks või ketikoeraks ainult süvendab sallimatust ühiskonnas ning mõjub hävitavalt talentide realiseerumisele poliitikas. On aega võimaldada noortel tulla poliitikasse ja tunda ennast seal vabamalt.

Toetust ja sümpaatiat väärivad ennekõike need, kes on valmis panema ennast teenima riiki, mitte aga vastupidi. Riigimeheks ei sünnita ega nimetata ametisse, riigimeheks saadakse. Erakondades otsusi langetavad inimesed saavad suurepäraselt aru, kuivõrd kurvad võivad olla tagajärjed usalduse jätkuva languse korral erakondade suhtes ning poliitlisel moraalikriisil. Täna on inimestel võib olla ükskõik erakondadest, homme juba tervest oma riigist.

Tõnis Lukas: isamaausu käsiraamat

Artikkel on ilmunud 18.veebruaril 2012 ajalehe Postimees lisalehes AK

 

Veebruar on isamaaline kuu. Algul Tartu rahu aastapäev ja lõpupoole Eesti Vabariigi oma. Just peamiselt veebruaris olen kokku sadu kordi koolilastele isamaast kõnelenud – küll klassiruumis, küll aulas.

Aastatega on kuhjunud kogemusi nii enda kui ka teiste esinejate mõjust noortele kuulajatele ja saadud tagasisidest niivõrd, et neid on juba mõtet jagada.

Olen tundnud, et kui kõnelejal on midagi öelda, siis noored ka kuulavad ja mõtlevad kaasa. Selleks tuleb täita üks eeltingimus. Pühadest asjadest rääkimisel oodatakse lektorilt siirust.

Auditoorium hindab kõrgelt, kui kõneleja ise oma juttu ka usub. Siis on ühist hingamist lihtne leida. Noored on valmis isamaalise vaimustusega kaasa uskuma, kuid nad mõistavad kohe, kui esineja oma pseudoisamaalisuse lihtsalt «laululehelt» maha laulab, ise räägitut südames kandmata. Kui nii, siis karistavad lapsed selle kohe ära, kas haigutusega, sosistamisega või julgemad (õpetajad ju jälgivad) ka lahkumisega, aga kõige hullem – ükskõiksusega..

Kuna paljudel täiskasvanutel tuleb noortele aeg-ajalt iseseisvuse sünnist ja vabariigi arenguist rääkida, siis mõned tähelepanekud. Ei ole midagi loomulikumat kui see, et vabariigi aastapäeva kõnes kinnitatakse truudust riigi iseseisvusele, keele püsimisele ja rahva kestmisele.

Kuid ka käibetõdede kordaja peab mõistma, millise vastutuse ta isiklikult võtab. Kordamine on tarkuse ema ja metoodiliselt ongi seda õige teha, kuid sellised esmapilgul iseenesestmõistetavad tõed muutuvad mõistetavaks vaid siis, kui ka tõerääkija enda igapäevategevus öeldule vastab.

Näiteks aususest kõnelemine sobib sellele, kellest arvatakse, et ta on ka ise aus, ei ole aga veenev nende puhul, kellest teatakse nende ebaausust. Nii ei veena eesti keele püsimisest kui väärtusest rääkiv poliitik, kes omaenda lapse tahab ilmtingimata viia teiskeelsesse kooli. Nagu ka vallavanem, kes nõuab kohaliku kooli allesjäämist, kuid kes ise oma lapsed on juba ammu linnakooli ära viinud.

Kuid nii nagu ei kinkinud keegi Eestile iseseisvust ja isegi iseseisvuse taastamist (kuigi seda arvatakse tihti suureks juhuste kokkulengemiseks), ei ole praegu põhjust arvata, et ainuüksi põhiväärtuste põhiseadusesse raiumine annab meile kindlustunde, et see, milles oleme kokku leppinud, ka iseenesest püsib. Iseseisvust tuleb kindlustada iga päev.

Kiiresti muutuvas ajas tuleb ära tunda meie ees seisvaid valikuid. Põhiseadus kohustab meid selliseid valikuid tegema mitte juhuslikult ja hetkeolukorra loogikast tulenevalt, vaid suures plaanis alati iseseisvuse ning keele ja kultuuri püsimise kindlustamiseks.

Väike rahvas ei tohi kunagi kaotada suurt pilti, sest mõni suurelt rahvalt kopeeritud üksiklahendus (näiteks topeltkodakondsuse võimaldamine oma kodanikele) võib küll teistele hästi sobida, meie allesjäämise võib aga panna suure küsimärgi alla.

Isamaalises sõnavõtus kinnitame usku rahva ühistesse eesmärkidesse. Lihtsam on rääkida neil, kes ise usuvad, raskem neil, kes südames oma sõnu ei usu. Esitangi kolm klassikalist teemat, mida aastapäevakõnedes möödapääsmatult käsitletakse, ja neile järgnevalt kaks täiesti erinevat taustalähenemist, mida auditooriumile ehk nii detailsel moel ei avata. Aga esineja saab end neid arvestades kõrvalt hinnata. Kes peavad esimest käitumismustrit olulisemaks, on oma isamaalisuses ausad, teised ei võta aktustel öeldut ehk nii väga tõsiselt.

Esimene tõde: eesti rahvas jääb alles.

Noored peavad teadma, et Eestis on hinnatud kõigi tööalade inimesed, mitte vaid poliitikud, sportlased ja muidu superstaarid. Meile ei piisa sellest, et suur osa noori peab Eestit küll kenaks kohakeseks, kuid siinseid võimalusi ahtakeseks. Tuleb saavutada olukord, kus Eesti oleks eestlastele elukohavalikul esimene eelistus, mitte teine.

Väljaränne teeb murelikuks just seepärast, et suur osa mujale asujaist on noored ja nende perekondade järelkasv ei täienda enam meie ridu, mis on juba langetanud ka prognoositud sündide arvu. Tingimustes, kus meil on juba lähiaastatel niigi inimestest puudus, toob eestlaste väljaränne veel täiendava immigratsioonisurve. Nagu näitab Lääne-Euroopa kogemus, toob immigrantide liigne juurdevool suured sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid tulevikus.

Kahjuks on inimesi, kes suhtuvad rahva demograafilise hääbumise ohtu pinnapealselt, arvates, et piisab, kui paneme lihtsalt pea liiva alla – küllap läheb oht mööda ja asi laabub iseenesest. Kvalifitseeritud edasipüüdlike inimeste suure väljarände pidurdamiseks aga riiklikku tegevuskava pole ja selle vajalikkust eitatakse.

Teine tõde: Eesti jääb iseseisvaks riigiks.

Esmalt on oluline, et Eesti riigi elukorralduse üle otsustab siinne rahvas ise ja et me saame neid otsuseid ka tulevikus sõltumatult teha. Teiseks peame olema valmis oma riiki ohu korral kaitsma. Kui meil on kaitsetahe, siis oleme ka iseseisvust väärt.

Kes aga peavad võimalikuks meie riikliku otsustusõiguse sammsammulist  äraandmist Euroopa Liidu tsentraliseeritud juhtimisele, peavad selgitama, kuidas on siis võimalik jääda ikkagi sama iseseisvaks! Samuti ei aita rahva kaitsetahet kasvatada võimalik palgaarmeele üleminek, mida ka osa poliitikuid soovitab.

Kui riigikaitse jääks ainult elukutseliste piiratud ringi asjaks, väheneks kogu rahva kaitsetahe kindlasti. Näitavad ju kõik senised uuringud, et valmidus rünnaku puhul Eestit kaitsta on suurem neil meestel, kes on ajateenistuse läbinud, ja väiksem neil, kes seda teinud pole.

Kolmas tõde: eesti keel jääb kestma igavesti (st kasutusele kultuurkeelena, selleks möödapääsmatult ka kõrgharidus- ja teaduskeelena).

Olen alati kutsunud koolilõpetajaid üles jätkama oma õpinguid kindlasti Eesti oma ülikoolides ja teistes õppeasutustes. Küll välismaale jõuab minna ka hiljem – vahetusüliõpilasena või kraadiõppesse. Meie väikeste aastakäikude puhul on kriitilise tähtsusega, kui palju meie noori siinsetesse õppeasutustesse siirdub. Eestikeelne kõrgharidus on ju võimalik ainult Eestis.

Kui lahkujaid on kohe vahetult pärast gümnaasiumi palju, ei jää piisavalt neid, kes oleksid valmis eesti keeles õppima. Kuna selle tulemusena ei täitu õpperühmad heal tasemel üliõpilastega, ei ole võimalik hoida ka häid õppejõude.

Kvaliteet hakkab kiduma, mis omakorda intensiivistab eelkõige paremate peade suundumist välismaale. Eestikeelne õpe hakkaks sel juhul lõppema tervete valdkondade kaupa, kaoks sünergia ja interdistsiplinaarsus ning õppeasutuste säilitamise uuel saatuslikul spiraalikeerul püüaksid õppeasutused rahvusvahelist taset saavutada üksnes ingliskeelse õppega – seda nii siinsetele kui välisüliõpilastele.

Kui kõrgkoolis enam eesti keeles ei õpitaks, suureneks surve ka gümnaasiumi ingliskeelseks muutmiseks – valmistatakse ju seal noori eeskätt ülikooliks ette. Ka eestikeelse teadusterminoloogia arendamisele annab mõtte riiklikult soodustatud eestikeelse kõrgkooliõppevara olemasolu. Kaoks teine, kaoks ka esimene.

Kuigi see tundub loogiline, peab üha rohkem haridusvaldkonna juhte, kes ei ole avalikult küll veel põhiseadust küsimärgi alla seadnud, eestikeelse kõrgharidusega jätkamist tegelikult kaheldavaks.

Nii naeruvääristas üks neist mõni aeg tagasi siinsetesse kõrgkoolidesse astumise üleskutset, väites, et praeguse alla kümne protsendi noorte asemel peaks tulevikku silmas pidades välismaale õppima suunduma hoopis 90 protsenti meie noortest.

Samas on teada, et kohe mujale suundujatest ei pöördu suur osa erinevatel põhjustel enam tagasi ning ka pere luuakse mujal – siin alustanud ja hiljem välisülikoolides stažeerinutest naaseb siiski suurem osa hiljem oma teadmistega siia. Teine tuntud arvamusliider näeb otsesõnu vajadust Eesti kõrghariduse muutmiseks ingliskeelseks.

Osa visionääre tõstab esile vajadust ehitada üles rahvusvaheliselt läbilöögivõimeline ühiskond Singapuri eeskujul – aga see «innovaatilisus» on saavutatud praktiliselt ingliskeelsena, kohalikke keeli peaaegu mitte kasutades. Sellised pürgimused võivad piiratud eesmärkide täitmiseks tunduda põhjendatud.

Kuid kinnitusega eesti keele püsimisest ei käi need kuidagi kokku. Eestikeelset kõrgharidusruumi ja pikemas plaanis kogu keelt kultuurkeelena saab nüüdsel ajal kaotada ainult üks kord. Teist korda meile enam ei anta.

Sellises allaandmises pole me tegelikult kokku leppinud – meil pole selleks õigust. Oleme ju lubanud oma väärtusi säilitada. Sellist alalhoidlikkust peavad «lennukad» visionäärid küll tagurlikuks, kuid ehk on nad ise oma visioonidega läinud kergema vastupanu teed.

Ei ole midagi lihtsamat kui prognoosida tulevikku modelleeritud üldtendentsidelt – keeled kaovad, rahvusriigid kaovad, võõrtööjõuvajadus suureneb, loodusressursid ammendatakse jne. Selliste moekate arvamuste edasikandmiseks pole vaja ei suuremat fantaasiat ega erilist kodanikujulgust.

Mõttejulgust on vaja hoopis selleks, et pakkuda välja ideid ja pingutada selle nimel, et me saaksime hoida nii oma kultuuri, keskkonda kui ka elulaadi. Isamaalist visiooni on märksa raskem välja pakkuda kui vaimustuda mõnest järjekordsest «Singapuri edu mudelist».

Väike rahvas peab alati kõndima noateral – ühel pool haigutab mürgine suletuse kuristik, teisel pool lõplikult hukutav avatus. Aga kuristike vahel kõndimine nõuab julgust. Ka usku, et meie rahval on oma tee, mida on võimalik hääbumata käia. Ainult siis, kui me ei püüa hüpata liigselt ei vasakule ega paremale.

Kui noortele Eesti tulevikust räägime, saavad nad kohe aru, kas usume ka ise eesti rahva kestmajäämisse. Soovin kõigile pidupäevakõnelejatele häid aktuseelamusi Eesti Vabariigi aastapäeva eel!

Jüri Adams: riigikeel Lätis ja mujal

Artikkel on avaldatud 17.veebruaril 2012 ajalehes Postimees.

 

Riigikeele mõistel ei ole mingit ülemaailmselt aktsepteeritud või väljakujunenud sisu. On palju riike, kus pole ühtki keelt kuulutatud riigikeeleks. Nii oli NSV Liidus, kus aga muidugi vene keelel oli sisuliselt riigikeele staatus ja funktsioon.

Mitu riigikeelt on kehtestatud erinevatel põhjustel. Tüüpilised mitme riigikeelega riigid on sellised, mille koosseisus on territooriume, kus elab erinevaid keeli rääkiv elanikkond. Teine rühm on endised koloniaalriigid, kus üheks on kunagise koloniaalmaa keel, teisteks elanike seas suurema kasutusega ja arenenumad keeled.

Üheainsa riigikeele kehtestamine on olnu­d oluline maades, kus nn tiitelrahvas on tundnud oma keelt ohustatuna või tõrjutuna, nagu paljudes endise NSVLi osades, kaasa arvatud meil ja Lätis. Aga ka Ukrainas.

Mitme riigikeele olemasolu ei tähenda tingimata, et neid kõiki võrdselt kasutatakse või saaks kasutada. Kuid enamasti on püütud mõistlikkuse piirides saavutada, et oleks tagatud kaks tulemust.

Esiteks: et riigi põhitekstid oleksid ametlikult kehtivatena olemas ja rakendatavad kõigis riigikeeltes. Lätis peaks siis teise riigikeele kehtestamise korral alustama sellest, et Läti põhiseadusest ja muudest olulistest seadustest saaksid ka juriidiliselt võrdväärsed venekeelsed versioonid.

Kanadas antakse seadused välja nii inglis- kui prantsuskeelsete versioonidena, mille tegemine ei ole sugugi lihtne, sest keelte vastava sõnavara abstraktsuse aste on erinev ja Quebecis kehtib teine, Mandri-Euroopa tüüpi õigussüsteem.

Teiseks: et riigiasutustesse võiks pöörduda igas riigikeeles ja saada siis ka vastuse samas riigikeeles. See muidugi ei tähenda, et kõik ametnikud peaksid kõiki riigikeeli ühevõrra või üldse valdama.

Lätis on läti keele positsiooni kehtestamiseks tehtud palju rohkem normikujundustööd kui meil Eestis. Lätis kehtib praegu 2009. aastal jõustunud riigikeele seadus. Peale selle on kümmekond muud seadust, kus juttu läti keele kasutamisest üksikutel elualadel (näiteks meedias, hariduses jne).

Riigikeele seadus on kirjutatud justkui niisuguse lätlase seisukohalt, kes oskab vaid läti keelt, ja seadus püüab anda normistiku, et selline inimene saaks kõik asjaajamised avalikus sfääris, mille vastu tal võiks olla huvi või mida tal on vaja, ajada nii, et ta saaks kõigeks selleks kasutada vaid läti keelt. Eestis on tegelikult taotletud sedasama. Mõlemal maal peaks see praeguseks olema üldiselt ka saavutatud.

Suurim põhimõtteline argument omavalitsuste organites vene keele ametliku kasutamise vastu on aga see, et riigi normaalse toimimise seisukohalt on vaja tagada kõikvõimalikud järelevalved ja kontrollid, aga ka kõigi mingist asjast huvitatud inimeste ja juriidiliste isikute protestimis- ja edasikaebamisõigused.

Nii Lätis kui meil on olnud inimesi, kes oleks kõige parema meelega näinud, et vene keele kasutamine meie maades taanduks miinimumini. Selle vastu on aga töötanud kaks muud nähtust. Riigil on ikka vaja täita funktsioone, kus kommunikatsiooni kiirus ja täpsus on olulisem riigikeelest rangelt kinnipidamisest. Et anda hoiatusteateid, et vähendada liiklusõnnetusi, et arstiabi oleks tõhus jne.

Suurimaks teguriks, mis on säilitanud nii meil kui Lätis vene keele kasutamist, on ärihuvid ja konkurents. Iga ettevõte, mis midagi müüb või pakub, näeb vajadust läheneda võimalikule ostjale kõige paremini arusaadavas keeles, seega emakeeles. See on praegu üle maailma valdavalt omaksvõetud põhimõte.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 4
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4