Arhiiv - January 2012

Aimar Altosaar: Jõupoliitika käopoeg lükkab väärtused pesast välja

Artikkel avaldati 31.jaanuaril 2012 veebiväljaandes Delfi.

 

Alates 2010.aasta sügisest Eesti avalikkust rahena tabanud poliitilised skandaalid annavad tunnistust, et poliittehnoloogiline manipuleerimine võimu nimel on muutunud jultunumaks ning on ühel või teisel moel sisse sööbinud kõigisse erakondadesse.

Teisalt näitab see meie ühiskonda veel tugevana ja riigiaparaati toimivana, kui sellised skandaalid siiski üles võetakse ning kui need saavad loodetavasti ka avalikkuse õiglustundele vastava lahenduse. Kuigi sahkerdamise ja korruptsioonisüüdistuste „turuliider“ on ülivõimsalt, kes on muutnud oma halva poisi maine trumbiks valijatele, kes suhtuvadki Eesti riiki umbusu või isegi vaenulikkusega, pole puhtad poisid selles mängus enam keegi. Hoiakust, et õilsa eesmärgi nimel võib ju natuke valetada, trikitada, manipuleerida – võib kiiresti kasvada veendumus oma ilmeksimatuses, harjumus lahendadagi kõiki vaidlusküsimusi jõupositsioonilt, alternatiivseid lahendusi või arvamusi mittearvestavalt.

Väärtuskriis Eesti poliitikas algab neist poliitikutest, kes peavad end euroopalike väärtuste kandjaiks ning kes on selle eest saanud ka oma valijate hääled. Just väärtuspoliitikute eeskuju on andnud loa vabaks sahkerdamiseks nendele, kelle jaoks pole väärtustel tähendust. Kõige ilmekamaks näiteks on end „valgeteks“ nimetavate erakondade ponnistused kujundada seadusandlust nii, et see oleks võimalikult ebamugav Keskerakonnale ning oleks kasulik „valgetele“. Sellise trikitamise tulemusena oleme saanud Tallinna rahvarohkeks ja kulukaks paisunud volikogu ning kiivas maamaksuseaduse.

Püüdes jõuga pealinnas valitsevale Keskerakonnale ära teha, oleme saanud tegelikult marginaliseerunud omavalitsused ning permanantsed ja süvenevad vastuolud regioonide ja keskuse vahel. Ressursiderikkas Tallinnas suudab Keskerakond sellised seadusandluse baasilt sooritatud ründed pöörata hoopis oma propagandavõitudes – nagu see juhtus kodualuse maamaksu kaotamise puhul. Lisaks annab see neile vabaduse vastata võimaluse korral veelgi räigemate jõuvõtetega.

Hungveipingid ja poliitbroilerid

Unustades väärtused ja riigi pikaajalised huvid, harrastavad lõpuks kõik erakonnad ühesugust jõulist võitlust häälte nimel, kohkumata tagasi mistahes poliittehnoloogilisest nipitamisest. Sellise poliitikategemise taustal poliitikasse tulnud noorpoliitikud, kellele ei ole perekond või kool sisendanud kõrgeid eetilisi põhimõtteid, võivadki hakata pimesi ja noorusliku entusiasmiga täitma „vanemate seltsimeeste“ mis tahes korraldusi. Täpselt sama moodi, nagu hungveipingid 1960-ndate Hiinas.

Käsitledes seadusandlust hoolimatult jõukangidena, lõhutakse inimeste usaldus oma riigi vastu, vähendatakse usku ausa ja omakaspüüdmatu stiilis juhtimine teeb inimesed ükskõikseks, küüniliseks ja lõppkokkuvõttes pessimistlikuks oma riigi tuleviku suhtes. Kui ka kodanikuaktiivsus pole veel kõrge ega harjumus seista oma huvide eest ei ole üldlevinud, siis kujunebki olukord, kus avalik võim elaks justkui lahus ülejäänud ühiskonnast.

Avatud ja usaldusel põhinev ühiskond on aga eelduseks kaasaegsele, kõrgtootlikule võrgustatud majandusele ning väikeriigi puhul on see ka esmane riigi julgeoleku tingimus.

Me ei tohi lasta jõupoliitika käopojal visata pesast välja väärtusi, sest ilma nendeta kaotame lõpuks kõik, kaotavad lõpuks ka need, kelle jaoks ongi poliitikategemine vaid uljas surfamine lubatu ja lubamatu piiril. Võõraste kõnede pealtkuulamine ja teiste erakirjavahetuse salajane jälgimine kõrgel positsioonil poliitikute poolt on juba väga sügaval teisel pool seda piiri, seal, kus loeb meie vabaduse-aastaid jõupoliitika kägu.

Margus Sardis: IRLi õhk on endiselt läppunud, aga uksed pole lukus

Artikkel on avaldatud 30.jaanuaril 2012 ajalehes Postimees.

 

Laupäeval aset leidnud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) suurkogu raames toimunud valimised olid taas kord põnevad: noored, kes õigete valikute tegemiseks pidid nutti laenama telefoni saadetud sõnumitest; taadid, kellele «õige» valimise eest baaris välja tehti; uue esimehe nimetatud demokraatlikku dialoogi vältivad pohmarottidest monoglotid, kes kaamerasilma ette sattununa treppidel osavat parkuuri demonstreerisid. Vaatlejad hindasid nn suunatud valijate arvuks 60–100, hinnates, et hääletustulemusi ei saanud see oluliselt mõjutada. Esimehe osas ehk küll, teiste puhul aga võinuks tulemused olla teised.

Õiguslikku hinnangut andmata jättes osutan vaid, et minu jaoks ei ole siduvad valimised, kus selliseid meetodeid kasutatakse. Ehk oleks täpsem veel: minu jaoks ei ole siduvad tegelased, kes sellist jama korraldavad. Kõrvutades valimistel susserdamise järjepidevust viimasel ajal kõlanud muutumise retoorikaga, on selge, et mitte mingisuguseid muutusi ei ole soovitudki ette võtta.

Jätkuvalt põhjendab eesmärk abinõu ja «tehnoloogiad» on sisust olulisemad. Väärtustel, kõnelemata isamaalisusest, pole siin kohta. IRL nimena on tähenduseta või pooliku tähendusega tähekombinatsioon, millest «I» peaks sisulistel põhjustel ära jätma, millisel juhul «L» langeb ära puhtloogiliselt. Järele jääb «R». Mu meelest «R» nagu «K». Toonid on mõistagi teised. Aga helistik sama. Kui kunagi peaks sellest saastast üks kibe-nukker bluus tehtama, olen nõus taas trummide taha istuma. Taoks terviseks. Aga enne peab veel ühe asja ära õiendama. Andres Vanapa luulekogus «Tuleb tagasi» on üks lakooniline luuletus:

Kui te jõuate millegini
välja, siis minge
välja.

Mu meelest on «Isamaa» kaaperdatud ja tasalülitatud. «IRLi» erakonna nimena ei kasutata mitte ainult lühiduse pärast, vaid selge eesmärgiga katta unustuselooriga nende tähtede taga tegelikult olev. «Isamaast» on saanud tabu. Ka isamaalisus eksisteerib vaid sõnades, praktikas valitseb küüniline merkantiilsus ja populism. Midagi edasi muutma hakata on lootusetu.

See on minu arvamus ja mina lähen. Astun välja. Ei kutsu kedagi sama tegema – kes tahab, teeb seda nii-ehk-nii. Asi pole formaalses kuuluvuses. Asi on selles, et kas me tahame elada ja tegutseda väärtuspõhiste tõekspidamiste järgi ning kutsuda üles ka teisi tegema sama. Kas me tahame minna välja ja otsida endasuguseid ja koos nendega midagi ära teha. IRLi aknad on udused ja õhk endiselt läppunud. Uksed pole aga õnneks lukus. Kes tahab, leiab tee.

Andres Ammas: Minu mõõt sai täis

Artikkel on avaldatud 27.jaanuaril 2012 ajalehes Eesti Päevaleht

Kirjutasin nädala algul IRL-i Läänemaa piirkonna juhile avalduse erakonnast lahkumiseks alates 29. jaanuarist. Miks tegin seda just nüüd?

Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena olen end juba pikemat aega tundnud hamletliku küsimuse ees: „Mis oleks üllam: taluda nooli, mida saatus paiskab, või vaev lõpetada?” Ehk Shakespeare’i juurest tänasesse päeva tulles: kas oodata südame põksudes, milliseid uudiseid „äraostmatute” äritsemisest toob iga uus päev, või erakonnast eemalduda.

Teisitimõtlejaid on IRL-is suvest saati tembeldatud solvunuteks ja kibestunuteks ning nende kriitikat põhjendatud avalikkusele ühest või teisest ametikohast ilmajäämisega. Just seepärast kirjutasin avalduse nüüd, et seda ei seostataks suurkogu valimistulemustega. Mul on südamest hea meel, kui erakond valib homme esimeheks Andres Herkeli ja aseesimeesteks Tõnis Lukase, Marko Mihkelsoni ja Jaak Aaviksoo. Aga nende heast tahtest ei piisa. Kõrkuse ja küünilisuse kasvaja on oma kombitsad liiga kaugele ajanud ja IRL vajub järjest sügavamalt sohu.

Olin IRL-i ja tema eelkäijatega seotud üle kahekümne aasta. See on pikk koos elatud elu, mille sisse mahub erakonna teenimine mitmel ametipostil. Ent juba mõnda aega olin end IRL-is tundnud kasutuna. Just samamoodi, nagu minu hinnangul tunneb end enamik erakonnaliikmeid väljaspool kõrgeid poste.

On olnud kurb vaadata, kuidas vaikselt, aga järjekindlalt on kõrvale tõmbunud või kõrvale lükatud aatekaaslasi, keda olen järginud, kellelt olen õppinud, kelle mõtteid olen kaasa ja edasi mõelnud.

Juhtivad respublikaanid ja juhtunuga leppinud isamaalased nimetavad seda paratamatuks põlvkondade vahetuseks ja kordavad mantrana: „Tööd tuleb teha!” Joosta kiiremini, jagada rohkem salle ja kinnitada uskmatutele, et kohe läheb elu paremaks ja lõbusamaks.

Tööd ma ei karda ja eks ole aastate jooksul seda oma erakonna jaoks tehtud ka. Ent hull on lugu, kui aatekaaslasi peetaksegi ainult mutrikesteks osakondades ja piirkondades. Miks üldse astutakse erakonda? Et mõtteid jagada, et mitte üksinda südant valutada, vaid tunda mõttekaaslaste tuge. Olen tahtnud, et minu erakonnale annaksid näo inimesed, kellest pean lugu, ja et erakonna juhtkond peaks päriselt lugu erakonna liikmeist.

Mind ei üllatanud elamislubadega äritsemise pärast puhkenud skandaal. Ülbus, põhimõttelagedus, kõige ümberarvestamine rahaks või häälteks pidigi nii lõppema. Kõige vastikum oli kuulata Siim Kabritsa tegevust käsitlenud aukohtu istungil erakonnast juba välja astunud Indrek Raudse selgitusi. Raudse nahaalsus oli „Pealtnägija” lindistusega võrreldes veel mitmekordistunud. Raudse arvates on eksinud kõik teised: erakonna esimees, kes liiga kiiresti hukkamõistva hinnangu andis, samuti need erakonna liikmed, kes tema tegevust sobivaks ei pea. Tema tegelevat õige ja korrektse äritegevusega!

Olen erakonna liikmena olnud osaline mitmes veas, mida tagantjärele kahetsen. Üks neist oli Isamaa ja Res Publica liitumine. Aastal 2006 kõnelesin suurkogul Isamaaliidu ja Res Publica liitumise poolt. Uskusin, et arvukam tegijate hulk toob uue energiapuhangu, kvantiteet kasvab kvaliteediks. Tunnistan, et mind, nagu küllap paljusid, pimestas tookord kirglik eesmärk takistada Savisaare ja Keskerakonna võimulepääs 2007. aasta riigikogu valimistel. Selle sihi ühenderakond täitis ja ma arvan tänini, et see oli Eesti hilisema arengu seisukohalt oluline.

Aga meie pilgud olid tookord suunatud liiga lähedale. Vaja olnuks kriitilisemalt mõelda, miks olid Res Publica valijad 2006. aastaks oma 2003. aasta lemmikud hüljanud (toetusprotsent oli kukkunud 28-lt 3-le). Vaja olnuks rohkem pöörata tähelepanu sellele, mis Isamaaliitu ja Res Publicat sinnamaani lahutas.

2005. aastal kirjutas keegi Res Publica liidritest Isamaaliidu 10. sünnipäeva tervituses: „Isamaaliidu probleem on see, et ta on oma mõtetega minevikus ega suuda ajaga kaasas käia.” Aga praegune IRL on kui jõgi, mis on vana sängi maha jätnud ja püüab nüüd ajaga kaasaskäimise ihaluses ei tea kuhu läbi murda.

Kuulun MTÜ-sse Vaba Isamaaline Kodanik, mis on sihiks võtnud Eesti poliitika ausamaks ja väärtuspõhisemaks muutmise. Kui Eestis taassünnib rahvuskonservatiivne erakond, kus põhiväärtustena on mitte ainult sõnades au sees vabadus, avatus, rahvuslus, vastutustunne, hoolivus ja usaldus, astun liikmeks.

Mina otsustasin nüüd minna, aga mõistan hästi ka ammuseid erakonnakaaslasi, kes ütlevad, et minema mingu erakonnast pätid ja ausad jäägu. Ma ei alusta mingit kampaaniat, ei ärgita ega ässita kedagi. Respublikaanid lekitasid minu lahkumisavalduse Eesti Ekspressi selleks, et mõni isamaaliselt mõtleja ehk laupäeval koju jääks. Kasutan seepärast mulle pakutud tribüüni ja kutsun kõiki üles just nimelt suurkogule tulema.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4