Arhiiv - February 2011

Mati Väärtnõu: Kas edukuse mõõdupuu või pürgimus eikuhugi?

Artikkel on ilmunud 21.detsembril 2011  ajalehes Kesknädal.

 

Kogu uue iseseisvusaja oleme olnud teel kuhugi. Parema hariduse poole, edukama riigi poole, suurema vabaduse poole. Arvasime, et parim tee on Euroliit, mis peaministri arvates saanuks hüppelauaks lausa viie rikkama riigi hulka pääsemisel. Euroliidust omakorda leitakse, et läbi selle ühenduse suudame paremini konkureerida Ameerika ja Hiinaga.

Kas keegi

on ka mõtelnud, et miks meile seda kõike vaja on?! Mis on see tegelik edukuse mõõdupuu, mille järgi end võiksime seada?! Miks peame olema edukad konkureerimises Ameerika ja Hiinaga?! Milline on see parem haridus ja mis me sellega peale hakkame?! Mida annavad meile need paremad võimalused?!

Lõpuks, mida annab meile see rikkus, mida nii taga ajame?! Kas me elame sellest kauem? Kas meie tervis on sellest parem? Kas omame läbi selle rohkem lähedasi sõpru või tervenevad sellest peresuhted? Kas me oleme sellest õnnelikumad?! Või on meie ainuke eesmärk see, et surres saaks keegi mõõta kokkukuhjatud vara hulka, misläbi tõstetaks meid poodiumile austusavalduste saatel?!

Kallis rahvas,

kas ei ole mitte nii, et me oleme oma elu ära raisanud? Selle asemel, et elada, pühendada oma aega oma lähedastele, tunda rõõmu sellest, mis meil on ja mis meid ümbritseb, me ainult tõttame kuhugi. Näib, et püüame oma varju, sest kunagi ei saa meile küllalt. Alati on vähe raha, haridust, asju, ning me leiame üha vähem aega iseendale ja oma lähedastele. Tulge ometi mõistusele, inimesed! Mõtelge, kas nii arulagedat elu me tõepoolest enesele soovisime, kui unistasime iseseisvast Eestist?!

Kui muidu ei oska enam maailma olulisi asju märgata, proovige oma laste pealt õppida. Vaadake, kas pidev mänguasjade juurdekuhjamine teeb neid õnnelikuks või teeb seda hoopiski isaga-emaga veedetud kvaliteetaeg – üheskoos midagi meisterdades, matkal või kalal käies või muud koos tehes. Ükskõik kuipalju mänguasju lastel ei oleks, alati kordub üks muster: vanad mänguasjad jäävad unustusse ja rahulolu saavutamiseks on vaja üha uusi.

Nii on ka meil endil:

vahet ei ole, kuipalju asju, võimalusi, vahendeid meil on, alati on neid vähe. Enamik on valmis loobuma isegi oma tõekspidamistest, peaasi et kättevõidetud elustandard ei langeks.

Ikka ja jälle leitakse end mõtlemast, et meil on vaja veel seda ja seda, ning küll siis jääb aega oma lähedaste seltsis olla. Reaalsuses aega ei jää ega tule. Lõpuks me isegi ei mõtle, vaid käime masinlikult harjumuspärast rada, kuna oleme end sidunud hulga kohustustega, mis ei lõpe, enne kui maine elu otsa saab.

Meil ei jää aega iseenda jaoks, laste ega vanemate jaoks. Püüame hädapäraselt nendega toimetada nii, et nad meie elutempot ei segaks. Nii paneme lapsed varakult lasteaeda ja vanemad vanadekodusse, et meil endil jääks enam aega edukuseredelil üles pürgimiseks. Paraku jääb loodetud õndsus tulemata ja mingil hetkel leiame end ise vanadekodust, sest meie eeskujul ka lastel ei ole aega meiega tegelda.

Edukultuses trambime

jalge alla kaasinimesed. Ainult võitjad on hea elu ära teeninud. Kõik teised on oma kehvas elus ise süüdi, ja seega neile kaastunnet ei jagu.

See, et suur osa ühiskonnast enam ots otsaga kokku ei tule, võitjaid ei huvita. Selle peale, et suur osa võitjatest võivad homme juba ise kaotajateks osutuda, mõtelda ei osata. Tegelikkuses sööb ainult materiaalsele edule üles ehitatud süsteem varem või hiljem oma lapsed. Parimal juhul jõuame Mehhiko tasemele, kus edukad peavad oma omandit kaitsma elektritaraga.

Kas see on meie eesmärk?

Me ju tahame kõigest olla õnnelikud, hoolida ning olla hoolitud, lävida sotsiaalselt kaasinimestega, olla turvalises ja rahulikus keskkonnas ning tunda kõigest sellest rõõmu. Kas selleks on meil vaja olla viie rikkama riigi hulgas? Kas selleks on meil vaja pool elu õppida maailmas eri koolides? Kas selleks on meile vaja üha rohkem raha ja asju? Kas selleks on meile vaja Euroliitu?

Või piisaks, kui meid ümbritsev ruum oleks üles ehitatud jätkusuutlikkuse põhimõttel, kus lapsed hoolitseksid oma vanemate eest; kus terve peremudel on see, kui mitu põlvkonda saab elada võimalikult lähestikku üksteist toetades; kus majandus on üles ehitatud isemajandamise põhimõttel; kus eesmärgiks ei ole raha, vaid rõõmus ja eluterve ühiskond koos oma rahva ja kultuuriga?!

Julgen väita, et oleme oma riigi juhtimise andnud inimeste kätte, kelle arengutee on jäänud pooleli ning kes seetõttu ei tea midagi tegelikest väärtustest, mis teevad inimesed kordi õnnelikumaks, kui seda suudavad asjad ja mammona ning elu ülesehitamine sellele, kes kellele ära teeb.

Ameerikas elab inimrühm amish’id. Nad elavad viisil, mida viljeldi sada ja enam aastat tagasi. Nad küll lähtuvad kristlikest põhimõtetest, kuid see ei ole momendil oluline. Nad on õnnelikud oma elukorralduse üle, nad ei tunne puudust tänapäevasest kiirustamisest, nad ei ela asjade omamise nimel. Nad elavad oma elu ja nende arvukust loetakse juba 250 000 ringis ning nende arv kasvab. Meid, Eestimaal elavaid inimesi, on ehk viis korda enam, kuid meie arv kahaneb, ja kahaneb kiirenevas tempos.

Äkki oleks aeg peatada

hullumeelne amokijooks oma riigiga Euroliidu kiirteedel ja pöörduda tagasi oma juurte juurde, muutes vildakaid väärtushinnanguid? Meil ei ole vaja olla viie rikkama riigi hulgas, sest nii võime varsti olla rikas ainult oma rahva väljasuremise tempo poolest. Meile on vaja riiki, mis suudaks end ise majandada; meile on vaja riiki, mis väärtustaks inimese, pere, kogukonna; meile on vaja riiki, mille alustalaks on tugevad külad ja alevikud ning seal viljeldav kultuur, mitte üksikud tõmbekeskused.

Meile on eluliselt oluline ühtekuuluvustunne, mis liidab meid rahvana ning mille abil oleme võimelised üle elama ka kõige raskemad arenguetapid Eestimaal!

Selle eesmärgi nimel tuleb loobuda elamast homse arvelt ning elada tänases päevas, siin ja praegu! Tuleb loobuda taga ajamast suurt raha! Tuleb loobuda abstraktsetest eesmärkidest (a la kõik euro heaks, mis peaks meile kunagi õnne tooma), vaid see õnn tuleb teha iseenda kätega siinsamas: omas kodus, omas külas, omas linnas! Kui me õpime iseennast austama ja õnnelikuks tegema, siis sellega anname ka oma panuse maailma paremaks muutumisele!

Ma ei kutsu üles minema oma arengus sada aastat tagasi nagu amish‘id, vaid pöörduma tagasi väärtuste juurde, mis on läbi aastasadade hoidnud elu Eestimaal ning liitnud meie rahvast. Me suudame seda.

 

Indrek Tarand: DASA, DASA jõulukellad kajavad…

Artikkel on ilmunud 21.detsembril 2011 ajalehes Eesti Päevaleht.

Lugu parteide soovist iseendale raha ammutada meie ühisest laekast on jõudnud faasi, kus otsustajatel ei ole muud võimalust kui kramplikult tuima näoga oma otsus läbi suruda.

Mitteotsustajatele jääb nagu ikka õigus sedastada, et „nad on kõik sead!”, kuid samal ajal jõuetult nentida, et ega kriitika ning soov väitlust pidada ei maksa tänapäeva süsteemis midagi. Koerad võivad ju haukuda, karavan läheb majesteetlikult järgmise düüni poole edasi.

Püüdes ilmutada erapooletust, märgin, et idee demokraatia ja ühiskonna arendamisest intensiivse mõttetööga on igati kiiduväärt. Ainult et juba alates 1089. aastast tehakse sellist tööd asutustes, mille nimeks on Ülikool. Meilgi on arvestatav vaimne potentsiaal selleks tööks ülikoolides olemas. Parteilased, kes miskipärast pelgavad Rain Rosimannust rohkem kui surma, seletavad DASA-de rolli kui demokraatia eksporti. Et meie omal ajal saime abi, nüüd aeg auvõlg tasuda on! Moldova, Ukraina ja Türkmenistan otse janunevad Eesti kogemuse järele.

Kuigi ma kahtlen viimaste argumentide siiruses, olen ometigi otsustanud neid edasi arendada. Sest arengukoostöö ja arenguabi on Eesti rahvusvaheline kohustus. Euroopa Liit on otsustanud, et liikmesriik peaks nendesse tegevustesse panustama koguni 0,7% rahvuslikust kogutoodangust.  Meie oleme alati panustanud vähem ja põhjenduseks on rahapuudus. Meil olla muid põletavaid rahavajadusi ning sestap ei saavat me veel teisi aidata.

Raha jagub

Ent äkki on ilmnenud, et põletavaid vajadusi polegi. Salamisi on eelarveseadusega raha eraldatud. Paraku polnud partokraatidel jälle mehemeelt, et asjast avalikult rääkida, ning sestap peideti summa välisministeeriumi eelarvesse. Mis on omakorda tegelikult hea sündroom, sest näitab, et ka kõige kalestunumatel pättidel on tegelikult heast ja kurjast arusaam olemas. Nemadki ei tahtnud näida kuritegelikena, kuid kurja teha (teiste raha omakasulike eesmärkide heaks suunata) tahtsid nad siiski. Kuritöö ilmsikstulekul on nad kimbatuses ja valmis kurjategija psüühika alusel edasi toimima. Kui on kartus ühe mõrvaga vahele jääda, sest seda nägi tunnistaja, siis on tarvis tappa tunnistaja. Mingil juhul ei tohi pattu kahetseda ja karistust kanda!

Ühiskonna huvides on iga selle liikme kaasamine. Ka kurja teinu õigele teele juhatamine on parem (isegi õnnestumise väikse tõenäosuse korral tasub ikkagi üritada) kui surmanuhtlus. Niisiis pakkugemgi partokraatidele face-saving’ut ja kompromissi: maksumaksjad andestavad ebaväärika kavatsuse, kuid ei nõua asjaosalistelt ja initsiaatoritelt raha tagasi, vaid lepivad selle seadustamisega välisministeeriumi eelarves. Parteid omakorda loobuvad eraldatud raha väärkasutusest ja suunavadki summa arengukoostöö jaoks. Sealjuures ei torma mingid veteranpoliitikud selle raha eest oma rännukihku rahuldama. Vastupidi – parteilisus, mis on Eestis muutunud arengupiduriks, hoidku kaugele eemale! See lubab tegelikku võimekust omavatel kodanikel ja nende ühendustel esitada projekte, mis arenguabi ideedega kooskõlas.

Välisminister Urmas Paet on poliitik, kellel näikse olevat eeldusi riigimehelikkuseks. Sestap võikski just tema kõlavalt ja selgelt lausuda oma kaaslastele: „Küllap läksime oma ahnitsemisega liiale, aga katsume viga parandada. Sestap kinnitan, et välisministeeriumi eelarvest ei liigu sentigi parteilise tööpuudusega võitlemiseks! Kuid ma raporteerin hea meelega rahvusvahelisele tasandile, et Eesti on suurendanud oma panust arengukoostöö edendamisse!” Seda võiks lausuda veel enne jõulupühi. Aga uuel aastal võiksime juba arutada, kas Eesti arengukoostöö horisont piirdubki vaid Rumeenia „Setomaa” ehk Moldovaga või oleks paslik pilku ka kuumematesse paikadesse pöörata. Esitaksin ise kindla peale projekti Lõuna-Sudaani demokraatia edendamise osas.

Varem samal teemal: Rein Raud „Parlamendi madallend”, EPL 19.12

Juku-Kalle Raid: Poliitiku kodanikuargus

Ettekanne on ilmunud 20.12.2011 võrguväljaandes Postimees Online.

Riigikogu IRLi fraktsiooni kuuluv parteitu Juku-Kalle Raid pidas täna rahvusraamatukogus MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik korraldatud konverentsil «Ausa Eesti eest!» ettekande poliitiku kodanikuargusest.

 

Mulle tundub, et viimaste aastate jooksul on meie ühiskonnas kõige kasutatavamad mõisted olnud kodanikualgatus, kodanikuühiskond, kodanikujulgus, kodanikuriik. Jne. Sõnast «kodanik» saab moodustada hämmastavalt palju liitsõnu, sealjuures aga ei tähenda liitsõnade moodustamine, et ka asja sisu alati selge oleks. Neid liitsõnu kipuvad tihtipeale kasutama kodanikud, kel on kodanikuühiskonnaga suhteliselt vähe pistmist, või kes sellest mõistest aru ei saa.

Aga uhke mõiste, vehkida saab hästi.

Ühest küljest saan tõesti tõdeda, et aktiivsust inimestel on, vabaühendusi peetakse, et kodanikualgatus, kodanikujulgus ja kodanikuühiskond tõesti eksisteerivad. Et näiteks meie presidendil on õigus, kui ta selliste asjade üle rõõmustab ja neile igal võimalusel osundab.

Aga kas tal on õigus?

Uuringu- ja konsultatsioonifirma Economist Intelligence Unit koostatud maailma riikide demokraatia pingereas on Eesti 34. kohal, olles võrreldes eelmise aastaga koha võrra langenud nõrgema hinde tõttu valitsuse tööle.

See tähendab, et osad meie kodanikest ei saa oma tööga hästi hakkama 165 riigi ja kahe territooriumi pingerida juhivad Norra, Island, Taani, Rootsi, Uus-Meremaa, Austraalia, Šveits, Kanada, Soome ja Holland. Võrreldes eelmise aastaga on Soome kahe koha võrra langenud.

Raportis, mis kannab alapealkirja «Demokraatia pinge all», viidatakse demokraatia langustendentsile kogu Ida-Euroopas.

Mul on tunne, et normaalse ja demokraatliku riigi tagavad riigi kodanikud – juhul kui neid ei segata, nende tegutsemisvõimalusi ei kitsendata, ei raskendata või juhul kui valitsevad jõud neid lihtsalt ära ei pahanda.

Mul on tunne, et hoolimata sellest, et suur osa kodanikkonnast mõtlevad nagu vabad ja normaalsed inimesed, eksisteerib meil kaigas kodanikuühiskonna kodarais ja see kaigas on meie poliitikkond. Vastukaaluks kodanikujulgusele ilmutab suur osa poliitikkonnast aasta aastalt järjest enam kodanikuargust: isemõtlematust, vaimunüridust ning soovi käänata pea peale elementaarsed väärtushinnangud. Ja seda teatava uhkuse, üldise hämamise ning üha kasvava parteidistsipliiniga.

Umbkaudu kümme aastat on poliitikas toimunud pidev ja vargne mentaalne stagnatsioon. Milles see väljendub? Tõsi, mitte selles, et riigis ei võetaks vastu seadusi või et eluke oleks kuidagi hoopis laokile jäänud, ent kõik asjad pannakse toime siiski näotult, vaikselt, kiirustades ning sordiini all, nagu trammitrassil kulgemine reisisaatja osavõtul.

Jättes tihtipeale kiirustamisega mulje just oma kodanikuargusest – umbes nagu kartis parteitöötaja Raik Daume ühes Teet Kallase raamatus: teeme kiirelt ära, sest muidu – pidades silmas kaaskodanikke – kurat, saavad teada, saavad aru ja löövad maha.

Stagnatsioon omakorda kipub ennast ikka põlistama, see tähendab, looma omaenda hierarhiat, tõekspidamisi, rangeid võimukoridore ning «asjad käivad nii ja punkt» mõttestiili. Või JOKK käitumist.

Millest välja pääseda on iga aastaga järjest raskem.

Mäletate, ajal, kui Eestile valiti suhteliselt napilt üks kenade lokkidega president, ronisid justkui tarakanid seinapragudest välja kõik kunagised aparaadi- ja parteitöötajad. Mõned aastad peidus ja haudvaikselt püsinud seltsimehed said korraga aru, et käes on nende aeg ja et märk on antud.

Teatud määral oli see naljakaski, kui tõtati tagasi võtma seda, mis selle kaadri arust jagamatult ja ainult nendele kuulus: võimu ja otsustamisõigust, privileege ja kohta eliidis.

Õigemini, tõtati tagasi võtma õigust moodustada eliit oma suvalisel äranägemisel. Kuna rahvas ja teisiti mõtlev kooslus on teatavasti loll, ei saa hakkama, neil pole valitsemiskogemust, elutarkust ja mida kõike veel.

Paljud meist imestasid tekkinud déjà vu üle: ja otse loomulikult ei uskunud mitte ükski terve mõistusega kodanik, et üks parteilane teisele mingil moel avalikult vastu vaidlema hakkab. Sellised asjad klatiti kodanikuarguse korras ära kusagil polsterdatud koridorides, väljaspoole aga naeratati ühtselt ja ilma igasuguse eriarvamuseta.

Kas ma olen väga paranoiline, kui küsin, et mulle tundub, nagu oleks tänast päeva kirjeldatud minevikus juba näinud?

Kas ma olen väga paranoiline kui väidan, et poliitikkonnas maad võttev kodanikuargus, see on enesesse sulgumine ning parteiklubinduse tekitamine, on siin juba õitsenud.

Olen ma üleliia paranoiline, kui pingutan kõrvu, ent kuulen parteidest endast vaid mõnd üksikut häält ülbe meinstriimi vastu, käitumisstiili vastu, mis kindlustab ennast meeleheitlikult, kuna kardab kodanikku?

Ja mis siin rääkida staažikatest ja ettevaatlikutest poliitikutest.

Millal te kuulsite noorpoliitikute suust viimati mõnd omaenda parteile oponeerivat seisukohta? Millal nägite viimati mõnd kodanikku partei kanakasvandusest, kes avaldab rahulolematust või räägib täie aru ning veendumusega asjadest, mis peaksid riigis teisiti käima, mitte ei ürita parteiliselt maha müüa mõnd oma kokkukeeratud solki?

Mis jama see on, et kõik käib nagu kommunistlikus hüüdlauses, kus ühed ei saa ja teised ei suuda?

Ma pole ainuke, kellel tekib poliitikat vaadates korrektse soomaastiku tunne: astud ja vajud.

Ja huvitaval kombel on kõige soisemad ninad tänases poliitikas just noored, kel ei piisa julgusest ega selgetest ideedest, küll aga on nad rõõmsasti nõus kasvama ühes või teises parteikasvuhoones nagu tavalised Luunja kurgid, võimaluse korral aga kasvuhoone enda kätte haarama, jõe tagurpidi jooksma panema või tegema midagi muud sellist, mis läheb täiesti kindlasti vastu tema enda kunagise kandidaadiplakati, põhiprogrammi või lobaga kohtumisel valijatega.

Kodanikuargus ei luba hiljem ka üles tunnistada ja see meenutab omal kummalisel kombel vene ratsaväelase Vladimir Littaueri mälestusi I maailmasõjast, kui ta kirjutas: «Nagu iga teine armee siin päikese all, me rüüstasime ja hävitasime, ja vihkasime hiljem selle omaksvõtmist.»

1990. aastate poliitikas oli julgeid unistusi. Vast ka sellepärast, et peale taasiseseisvumist hoidis kunagine võimul olnud ollus suu targu ja ettevaatlikult kinni.

Eksperimenteerimisjulgust – mitte mõne oma firma, vaid riigi nimel – leidus samuti. Eripärasust ja originaalsust ka. Suuri ideidki, mis tänasel hetkel külastavad poliitikute päid enamasti harva.

Uue sajandiga on Eestis valitsema hakanud – ja kümme aastat trooninud – maotu keskpärasus. Teinekord tundub, et vanad sägad – ehkki toimetavad riigis juba rohkem kui 20 aastat – on mingil moel isegi mõtterohkemad, kui partei lastetubadest reaalpoliitikasse pritsitav triigitud ollus.

Mis siis noortel viga on? Miks hakkab vaimne koolemine ning soov iga hinna eest mitte julge olla peale enne, kui vaim üldse valmiski saab?

Kas siis meie poliitikkond hiilgab tõesti vaid olematu iseseisva mõttesüsteemiga? Ning kuna nad ennustavad oma tulevast karjääri millimeetri täpsusega, saavad nad juba verisulis küünikutena aru, et parteiliini on vaja ehitada, mitte selle vastu kobiseda – muidu hiljem kohta ei saa.

Miks see nii on?

Aga sellepärast, et nad on läbi närinud. Nad on läbi närinud, et kui sa oled parteiliselt sirge, piisavalt ümmargune, lakeilik, piisavalt kodanikuarg, liigutad ajusid salaja, saad sa päeva lõpul oma kolleegidelt autasuks hea hinde ja mõne vingema ameti.

Sealt on omakorda – jalgadega karjerismiredelil hasartselt tõmmeldes – võimalik roomata edasi uuematesse kõrgustesse. Ning saavutada tulevik, kus SINUGA EI SAA ENAM MIDAGI EBAMEELDIVAT JUHTUDA, kuna sul on partei kaitse peal.

Head sõbrad, minu arust on üks kõige ogaramaid kodanikuarguse ilminguid «demokraatiat arendav» moodustis «DASA», järjekordne hullus, kus kodanikuühiskonnale eelistatakse kodanikuargust ning parteid.

Kui Eestis on tõesti vaja demokraatiat arendada – ja ma usun, et viidates viimastele uuringutele seda on – peaks seda tegema kodanikud. Ilma parteide ja parteilike niiöelda moodustisteta.

Olge ometi DASA, head parteilased. Olge kohe täitsa vait mõnd aega.

Ise pean kõike eeltoodut arvesse võttes avaldama soovi liituda MTÜga Vaba isamaaline kodanik., et rääkida kodanikuühiskonna eest ilma DASAta, mis tõlkes tähendab parteilist vaikust ning tüüpilist kodanikuargust.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2