Arhiiv - January 2011

Märt Meesak: Eestlase hävitab oskamatus alkoholiga ümber käia

Artikkel on ilmunud 21. novembril 2011 onlinemeedias Delfi.

 

Pikemat aega on Eestis olnud üheks suuremaks mureks alkohol. Õigemini alkoholi tarbimine, selle kättesaadavus ning kogu alkoholi ümber käiv melu.

Nimelt on viimase kümnendiga kujunenud välja olukord, kus alkoholi peetakse „tegijate“ joogiks. Alkohol peab käima kaasas kõikidel üritustel ja jääb mulje, et selle tarbimine muudab ka edutud edukaks. Eestlane ise on loonud endale müüdi, mis võib kogu meie ühiskonna hävitada.

Alkoholi tarvitamine, eriti noorte seas, on ületanud igasugused piirid. Alkoholi saab kätte kõikjalt ja seda müüakse suurtes kauplustes kõrvuti leiva, saia ja mahlaga. Pole siis ime, et noortel on arusaam alkoholist kui täiesti tavalisest kaubast poe riiulil. Kogu arvamus kujundatakse juba maast madalast. Hiljem on seda arvamust raskem muuta.

Oleme oma liberaalse alkoholipoliitikaga nii kaugele jõudnud, et see on hävitanud ühe meie põlvkonna ja võib hävitada terve Eesti rahvuse. On tekkinud olukord, kus Eesti meeste tervis on tänu alkoholile viidud katastroofilisele tasemele. Niigi räsib meeste tervist pinge – sisimas looduse poolt ette antud kohustus pere toitmise ees. Kuna elu on raske ja pingeline, kalduvad just mehed enim alkoholismile. See aga omakorda viib olukorrani, kus meeste seas on võimust võtnud väheharitud joodikmeeste lumpen (Eesti Haridusstrateegia 2020).

Selline jätkuv tendents viib langusesse esmalt eestlaste arengu ja mõttetegevuse võimekuse ning teiseks sureb kogu Eesti ühiskond välja. Samuti toob see kaasa kuritegevuse ja perevägivalla kasvu ning suured sotsiaalkulud riigile.

Mida teha, et eestimaalast päästa!

Olukord algab juba noortest. Ühiskonnas ja meie riigi eliidi eeskujul mööduvad kõik üritused alkoholiga. Tervitusteks vahuvein või šampanja, toitude kõrvale vein ja kohvi kõrvale pits brändit või konjakit. Enamjaolt on see kõik vastuvõetav ja tegelikult ei olegi normaalsetes kogustes alkoholi pruukimine midagi ebanormaalset, kuid kas seda just ka meedias propageerima peaks. See on koht, kust noor saab taaskord arvamuse, et alkohol on tavaline jook ja eeskujud kõrgematel positsioonidel olevatest inimestest on tal ees olemas. Kindlasti võiks ja peaks iga Eesti avaliku elu tegelane ennast kõrvalt jälgima ja vaatama, et kus ja kuidas ta avalikel üritustel alkoholi tarbib. Veelgi hullem on see kui avaliku elu tegelane istub alkoholijoobes autoroolis.

Samuti peetakse normaalseks klubi- ja pubiõhtuid, kus nii noored kui vanad ennast vabalt võivad tunda. Kuidagi on vaja ka nädala pingeid maandada ja kõigil tõesti pole vajalikku sporditegemise soont. Tänapäevane ühiskond on juba kord selline ja seda muuta oleks Eestis üksinda väga raske. Samas aga saame me kujundada arvamusi noortes juba varakult. Oluline oleks siin tähelepanu pöörata sellele, et mitte keeldude ja käskudega hulluks minna ja kohe kõike karmilt ära keelata, vaid luua ühiskond, kus eestlane mõistab alkoholi mõju, oskab piiri pidada ega pea oma kaasmaalase pärast häbi tundma.

Lisaks eeskujudele on oluline alkoholi levitamise korraldamine. Kindlasti ei tohiks jätkuda olukord, kus liitrised viinad on kõrvuti leivaga ning alaealised saavad ikka veel kauplustest väikese vaevaga alkoholi kätte. Selleks tuleb Eesti alkoholipoliitikas teha korrektuure. Alkoholi tarbimiseks väljaspool kodu ja peale kella 22:00 õhtul tuleks jätta toitlustus- ja meelelahutusettevõtted. See on üks suur osa nende teenistusest ja seal saab alkoholi müüki nii alaealistele kui ka juba üle joonud inimestele piirata. Mujal maailmas on levinud praktika näiteks ühe müügikorra alkoholi sentiliitrite piiramine. Antud juhul jätaks see ära olukorra, kus ühest joogist saab baarileti taga end maani täis juua.

Riiklikult peaks olema ka eraldi koolitus kõigile lahtist alkoholi müüvatele teenindajatele. Õpe peaks sisaldama vastutusrikast alkoholi serveerimist ja see looks olukorra, kus ka teenindajal lasub vastutus alkoholi liigtarbinud kliendile serveerimise ja alaealistele müügi ees. Selle reegli rikkumisel oleks karistuseks müügiõiguste kaotamine. Lisaks tõstaks see ka meie klienditeeninduse taset.

Alkoholi müügiga tegelevad kauplused tuleb eraldada tavalisest toidupoest. Kindlasti ei pea alkoholipood asuma teises linna otsas, vaid selleks oleks olemasolevas toidupoes eraldi ruum või osakond. Selles osakonnas on ka oma lett ja sinna ei saa tasuda muude kaupade eest. See looks olukorra, kus alkoholi tuleb osta muudest kaupadest eraldi, teisest kaupluse nurgast. Siinkohal saab juba oma noored kasvandikud koos juba ostetud kaupadega kas autosse saata või kaupluse pingile ootama jätta. Kaoks ära leiva ja saiaga ühes letis olev alkohol ja noore inimese arusaam, et alkohol on tavaline kaup. Samuti sunnib see tegema lisapingutusi ehk antud olukorras peab minema ekstra alkoholi ostma. Seal kassas on ka tõhusam kontroll alaealistele.

Iga idee ei ole alati lahenduseni viiv idee

Alkoholireklaami piiramisega ei paranda tänases olukorras enam midagi. Pigem jääb saamata oluline reklaamitulu sellega tegelevatel ettevõtjatel ja nende kaudu ka maksud riigil. Suurem osa läheks veelgi alkoholi tootja kasumiks või odavamaks väljamüügi hinnaks. Seda nimelt reklaamilt kokku hoitu arvelt. Samuti võib see kaasa tuua hinnasõja, mis mõjuks veelgi laastavamalt.

Samuti ei oleks mõistlik hakata alkoholile mingeid miinimumhindu kehtestama. See võib viia olukorrani, kus salaviin ja muu sarnane saavad endale suuremad võimalused taaskord levima hakata. Kokkuvõttes viib aga see alkoholi tootva ettevõtluse pankrotini ja see omakorda töötuseni, mis ringiga taaskord alkoholismini viib.

Väga tõsiselt tuleks aga suhtuda alkoholijoobes autojuhtimisse. Tänapäeval ei hooli kahjuks rahalisest trahvist enam keegi, eriti veel olukorras, kus nagunii trahviks raha maksta ei ole. See tekitab karistamatuse tunde ja viibki paljud alkoholi tarbinud noored ja vanad autorooli. Karistustena tuleks kaaluda karmimat lähenemist, kas juhilubade täielikku äravõtmist ja pideva eksimuse korral mitte üldsegi enam tagastamist. Kindlasti on mõjunud avaliku häbiposti panek, ehk nimede avaldamine.

Samuti võiks ehk kaaluda nii mõnegi muu riigipoolse hüve kaotamist, mis hakkaks alkoholijoobes rooli istunud inimese elukorraldust segama. Või rakendada igal korral kohest ühiskondlikku kasulikku tööd, ilma eranditeta. Kusjuures see töö oleks just avalikes kohtades ja eristavate tunnustega. Miks mitte ka muude hüvede ja võimaluste piiramine, olgu selleks siis riigiametnikuna töötamise keeld mingil ajaperioodil, õppelaenuga seotud soodustused või midagi sellesarnast, mis paneks inimest enne oma tegu korralikult järele mõtlema.

Aktsiisiga ei tohiks ka väga üle pingutada, mis võib taaskord levima panna salaalkoholi, see laastaks meie ühiskonda veelgi hullemalt. Kõigil on meeles Pärnu tragöödia, kümme aasta tagasi. Olukorra parendamise märksõnad on siiski alkoholi kättesaadavuse piiramine kauplustes, võimalike alaealiste suurem kontroll, vastutusrikas alkoholi serveerimine, joobes juhtimise karistuste karmistamine ja eeskujud. Olukord ei muutu nendest sammudest paremaks ei päeva ega nädalaga, kuid võib muutuda tunduvalt aastatega.

Brit Kerbo ja Tarmo Treimann: Emana on valus, kodanikuna on valus

Artikkel on avaldatud 18.novembril 2011 ajalehes Eesti Päevaleht.

(Brit Kerbo ja Tarmo Treimann on Vaba Isamaaline Kodanik liikmed ja MTÜ Kodaniku Hääle juhatuse liikmed. Käesolev artikkel on kirjutatud kaastööna Katrin Väljataga)

 

MTÜ Kodaniku Hääl on kevadest saadik vedanud projekti “Raha lastele”, mille eesmärgiks on Tallinna lasteaedade olukorra parandamine, linna eelarvevahendite kasutamise prioriteetide muutmine ning Tallinna lasteaedades valitsevatele puudustele avalikkuse ja linnavõimude tähelepanu juhtimine.

Seda artiklit ajendas kirjutama nii Tallinna lasteaedade karjuv vajadus remondi ja täiendavate investeeringute järele kui ka linnavõimude küüniline suhtumine probleemidesse ning soov kogu vastutus enda õlgadelt ära lükata. Viimast on ka MTÜ Kodaniku Hääl aktivistid pidevalt kohanud, viies läbi projekti “Raha lastele”. Meid on üritatud tõrjuda, on räägitud sellest, kuidas tegelikult on lasteaedades kõik korras ning murelikke linnakodanikke on püütud pidevalt tõmmata poliitilisse võimuvõitlusesse, süüdistades eelnimetatud kodanikeühendust seotuses mõne erakonnaga või hoopistükkis eratelekanalitega. Hoolimata sellest, et nimetatud rahvaalgatuse eesmärk pole kunagi olnud osaleda linnas võimu haaramise võitluses ning meid on sundinud tegevusele üksnes soov parandada lasteaedade olukorda ning juhtida tähelepanu valedele prioriteetidele maksumaksjatelt kogutud raha jaotamises, ei ole soovitud meiega teha mingit koostööd või leida ühiselt lahendusi, ei ole pakutud kompromisse. Linnakodanike algatatud eelnõu oleks saanud toetada ka osaliselt, leides kiiresti lisavahendeid lasteaedadele ja jättes samas alles TTV. Ka seda ei tehtud. Meie ettepanekud on tagasi lükatud, meie väiteid ja viiteid lapsevanemate kirjadele-fotodele lasteaedade raske olukorra kinnituseks on naeruvääristatud.

MTÜ Kodaniku Hääl on probleemidele Tallinna lasteaedades juhtinud tähelepanu 2011. aasta kevadest alates, Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liit on sama teemaga tegelenud veelgi pikemat aega. Kevadel esines linnavarakomisjonis Tallinna haridusameti haldusosakonna juhataja Anti Sirkel, kes tegi põhjaliku ettekande lasteaedade probleemidest ja vajadustest. Lasteaedade arengukavad on internetis kõikidele kättesaadavad. Haridusametil on olemas kaardistus kõigi lasteaedade vajaduste kohta. Terviseamet on teinud oma ettekirjutused lasteaedades esinevate puuduste kohta. Põhja-Eesti Päästekeskuse 2010. aastal tehtud järelevalve tulemusena selgus, et ligikaudu pooled Tallinna lasteaiad ei täida tuleohutuse nõudeid. Novembri alguses toimunud linnavolikogu istungil teatas abilinnapea Arvo Sarapuu uhkusega, et juba 75% lasteaedadest vastab tuleohutuse nõuetele. See pole küll asi millega uhkustada, kuna järelikult on Tallinnas veel üle 30 lasteaia, kus esineb tuleohutuse alaseid ohtlikke puudusi.

Üllatus?

Nüüd väidab Linnavolikogu esimees Toomas Vitsut, et puudused lasteaedade ohutuses tulevad talle üllatusena. Ometi mäletame selgelt, et Toomas Vitsut istus Tarmo Treimanni kõrval, kui too oli Tallinna Linnavolikogus tegemas ettekannet enne kodanike eelnõu hääletusele panekut. See eelnõu, koostatud Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liidu ja MTÜ Kodaniku Hääl poolt, käsitles konkreetseid ettepanekuid Tallinna lasteaedade rahastamise parandamiseks ning seda toetas ligi 4 tuhat hääleõiguslikku Tallinna elanikku. Samamoodi oli Toomas Vitsut juhtimas volikogu rahanduskomisjoni istungit, kus tehtud ettekandes MTÜ Kodaniku Hääl esindaja Tarmo Treimann peatus pikemalt lasteaedades valitsevatel probleemidel ning viitas Anti Sirkeli ettekandele linnavarakomisjonis. Ainus küsimus selle teema kohta oli abilinnapea Taavi Aasal, kes tundis huvi, millises lasteaias oli talvel rühmaruumis temperatuur 13 kraadi. Võime vastata – see on Mardi lasteaed. Muide, sama lasteaia sõimerühmas oli samal talvel lausa 8 kraadi sooja. Kas sellise asjaga ei peaks abilinnapea ise kursis olema? Kui mitte Taavi Aas, siis ehk hariduse, spordi ja noorsootöö eest vastutav abilinnapea Mihhail Kõlvartki? Lasteaedadele peale Poska lasteaia fassaadi pudenemist uhkelt antud 120 tuhandest eurost (mis EI OLEVAT piisake meres, nagu kinnitas Tallinna meer…) osasaajate nimekirjas Mardi lasteaeda ei ole, nagu ei ole teda ka saastekvootide müügi rahadest soojustatavate lasteaedade nimekirjas.

Ehk jäi härra Vitsut uskuma pigem Arvo Sarapuud, kes kinnitas, et Tallinna lasteaedades on olukord täiesti rahuldav. Seda, et lasteaedades suuri puudusi ei esine, on väitnud meie esindajatele ka endine abilinnapea Yana Toom ning haridusameti juhataja Andres Pajula, kui vastloodud MTÜ liikmed käisid 31. märtsil toonase abilinnapea Toomiga Tallinna linnavalitsuses kohtumas. Ka abilinnapea Taavi Aas on Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelasele augustikuus viimase sõnade kohaselt kinnitanud, et lasteaedadega on kõik normis. Kusagil on infosulg. Meil on lapsevanemate kirjad ja fotod. Miks need ei jõua sihtgrupini, otsustajateni?

Haridusamet teab kõike juba ammu

Eriti küünilisena mõjuvad eelkirjeldatu taustal haridusameti töötajate sõnavõtud, kus nad väidavad, et Haridusamet ei ole olnud probleemidest teadlik. Ometi väidab üks lapsevanem, kelle laps käib Rukkilille lasteaias, et ta on mänguväljaku katkise atraktsiooni, liumäe, küsimuses pöördunud juba sellel kevadel Haridusametisse ja saanud vastuse, et korrastamiseks pole raha. See pole sugugi esimene sarnane olukord. Kriitiline olukord Jaan Poska lasteaia välisfassaadiga oli linnavõimudel teada juba ammu, sellele juhtis oma kevadises ettekandes tähelepanu ka hr Sirkel ja mõned linnavolinikud. Ometi pidi korrastamine ootama senini, kuni krohv lõpuks varisema hakkas. Ilmselt jälle “üllatus” linnavõimudele. Tallinna Siisikese lasteaias oli hallitav sein teada juba suvel. Septembriks lubati see korda teha. Pidi kätte jõudma november ning juhtum jõudma ajakirjandusse, et linnavõimud liigutama hakkaksid. Ja taas kord tegeleti sellega kui “uue” küsimusega, kuigi probleem oli ammu teada ja välja käidud tähtajad kaks kuud ülegi läinud. Sarnaseid näiteid on ilmselt veel mitmeid.

Alati on lihtne muidugi rahapuuduse taha pugeda. Selge see, et 2011. aasta linnaeelarvega lasteaedade investeeringuteks eraldatud pisut üle 127 000 euroga suuri tegusid korda ei saada. Küll aga ei saa väita, et linnal üldse raha ei oleks. Samal ajal leitakse näiteks 2,4 miljonit eurot uue telekanali käivitamiseks, muud meedia- ja avalike suhete kulud on samuti üle 10 korra suuremad kui raha, mis läheb lasteaedade korrastamiseks. Näiteid on veelgi – tühjana seisev linnahall nõuab aastas küttekuludeks 440 000 eurot, maksumaksja rahaga anti välja kümneid tuhandeid eurosid maksev rämpsposti väärtusega trükis e-hääletuse kõlbmatuse kohta, eelnõud pealkirjaga “Tallinna munitsipaalsaunade korrastamine” toetati 8,5 miljoni euroga, 890 000 eurot läks maksma 20. augusti väljaku rajamine, ehk sisuliselt purskkaevu ehitamine mäe otsa, innukaid Keskerakonna liikmeid premeeritakse kõrgepalgaliste nõunikukohtadega, planeeritakse ligi 100 miljonit eurot maksva uue raekoja ehitust, mõeldakse munitsipaalgolfiväljaku rajamisele rabasse. Seega ei saa küsimus olla selles, et Tallinnal kui Eesti suurimal ja ühel suutlikumal omavalitsusel ei ole raha. Küsimus on selles, kuidas raha jagatakse, millised on prioriteedid.

Kõik lapsed vajavad tähelepanu

Emana mõeldes on see kõik üks väga valus lugu. Häbiplekk neile, kes vastutust enda õlgadelt maha püüavad raputada. MTÜ Kodaniku Hääl liikme Brit Kerbo kodus kasvab lapsdiabeetik, alates diagnoosi saamisest ta teda enam lasteaeda ei viinud. Miks? Sest Brit leidis, et tal ei ole õigust oodata, et lasteaiakasvataja, kelle rühmas on 24 last ja kes on reeglina alamakstud, hakkaks eriti teraselt jälgima just tema lapse tervist. Aga rühmades on ju veel ka hüperaktiivseid lapsi, on kohanemisprobleemidega lapsi, muidu õnnetuid lapsi – kõik lapsed on erinevad ja tahavad tähelepanu. Kas praeguse lasteaiatöötaja koormuse juures on see üldse võimalik?

Kas me oleksime saanud veel midagi teha, küsivad ühenduse Kodaniku Hääl liikmed endilt. Me teavitasime linnavõime ja avalikkust, kutsusime inimesi üles rääkima lasteaedade olukorrast, algatasime diskussiooni, et midagi muuta. Algatasime isegi esmakordse Tallinna kodanike eelnõu menetlemise, mis on seadusega ette nähtud võimalus linnaelanikele, kes muud moodi end maksma panna ei saa. Hoides teadlikult soliidset joont, korraldamata mässe või keeramata linnavalitsuse autosid kummuli, nagu juhtub tihti meeleavaldustel Lõuna-Euroopas. Kas linnakodanik peab tõesti nii kaugele minema, et teda kuulama hakataks?

Millal ometi jõuab linnaisadele kohale see, mis on tähtsam, millised valdkonnad vajaksid maksumaksjatelt kogutud raha arvelt suuremat ülalpidamist? Kas tõesti väline ilu ja hiilgus ning poliitiline propaganda on olulisem kui lagunevad lasteaiad, ülekoormatud ja alamakstud lasteaia personal ning viimase piirini täistuubitud rühmadest tulenevad ohud?

Kallid lasteaiatöötajad ja lapsevanemad, ärge kartke oma muredest rääkida, me toetame teid, avalikkuse terve mõistus on teie poolt.


Tarmo Loodus: Kaotatud aastad pole meid targemaks teinud

Artikkel on avaldatud 18.novembril 2011 Õpetajate Lehes.

 

Koolielu ja halduskorralduse kohta viimasel ajal ajakirjanduses ilmuv meenutab rindeteateid – sõnumid on vastuolulised ja nende sisu muutub pidevalt. Eks rindel muutubki olukord kiiresti.

Järelikult on teema paljude jaoks oluline. Arvan, et kvaliteetse hariduse tagamise ja maaelu säilitamise nimel pole meil pääsu haldusreformist ega gümnaasiumihariduse koondumisest suurematesse tõmbekeskustesse. Hariduselu korraldamisel peame keskenduma põhikoolidele, põhihariduse kvaliteedi tagamisele.

Pikalt arutatud küsimus

Haldusreform on Eestis põhjalikult läbiarutatud teema. Omavalitsuste taasloomisest alates 90-ndate algusest on arutatud, kuidas nende toimimist efektiivsemaks muuta. Kui mina oma meeskonnaga 11 aastat tagasi haldusreformiga tegelema asusin, oli laual juba hulk teadusuuringuid ja omavalitsustöötajate ettepanekuid kohaliku elu ümberkorraldamiseks. Praeguseks on neid veelgi rohkem, kõik järgnevad ministrid on teemaga edasi tegelnud.

Minu kui omavalitsusjuhi ja kooliinimese jaoks on haldus- ja haridusreform olemuselt sarnased – mõlema süsteemi toimimiseks on vaja kriitilist massi. Asjatundjad peavad Eestis elujõuliseks vähemalt 6000 elanikuga omavalitsust ja gümnaasiumi, mille lõpuklassides on vähemalt 180 õpilast.

Uurimistulemused näitavad, et omavalitsust ja gümnaa­siumi suudavad üleval pidada tugevad kohalikud tõmbekeskused. Tihti kattuvad need ajalooliste kihelkonnakeskustega.

Poliitikutele on selliste keskuste olemasolu raskem selgitada, kohalikud elanikud on juba ammu asjast aru saanud ja „jalgadega hääletanud”. Seda näitavad ka haridusministeeriumi tellitud õpirände aruanne ja siseministeeriumi inimeste liikumissuundade mobiiluuring. Mida väiksem gümnaasium, seda raskem on tal ellu jääda. Lapsed viiak­se suuremasse kooli ja oma kool hääbub. Siin on vist õige koht märkida: head inimesed, kooli kadumine külast on laste vähesuse taga­järg. Mitte vastupidi! Ja tihti alustavad laste linna viimisega vallajuhid ise. Aga kui juba vallajuht oma kooli ei usu, siis…

Sarnane on olukord väikeste omavalitsustega. Kui tööd ei ole, tuleb minna sinna, kus seda on. Oma elu elamiseks peab inimene töötama, ta vajab sissetulekut. Kui küm­me Belaruss traktorit on asendatud ühe Valmetiga, kui suurfarmis toidab ja lüpsab lehmi ning viib sõnniku välja arvuti juhitav süsteem, pole maal enam sadu kätepaare vaja. Vabaks jäänud kätepaarid, kellele kodukohas tööd ei pakuta, suunduvad koos perega suurematesse keskustesse. Ja läinud nad maalt ongi. Nii on ka kool varsti kadunud.
Koolide arv on praeguseks vähenenud peamiselt maapõhikoolide ja -algkoolide arvel. Ometi on need kasvukeskkonnana tihti turvalisemad kui suured koolid, kuhu lapsed pärast väikekooli sulgemist suunatakse.

Kogu tarkus Toompeal

Nüüd, kui paljud omavalitsused on koolivõrku kokku tõmmates jõudnud lausa viimse piirini – valda on jäänud ainult üks kool, aga haldusterritoriaalset reformi ei tule ega tule –, on tarvis riigi julgeid ja eesmärgistatud otsuseid. IRL tahab teha haldus- ja koolivõrgureformi, sotsiaaldemokraadid tahavad kahetasandilist omavalitsussüsteemi, Reformierakond ütles viimati, et asja tuleb uurima asuda.

See oli hale nali, kui haldusreformi „üle võttev” justiitsminister uuringute vajalikkust selgitas. Ta lihtsalt ei tea, et siseministeeriumis on üks osakond pea kogu taasiseseisvusaja haldusreforme ette valmistanud, tellides iga uue ministri tööleasumisel järjekordse põhjapaneva uuringu. Töörühma moodustamine uuringute alustamiseks on otsustamise edasilükkamiseks parim abivahend.

Haldusreformi suurim vastane on olnud Reformierakond. On mitmeid põhjusi, miks nad sisulisest halduse ümberkorraldamisest kõrvale hoiavad. Liberaalne maailmavaade, omavalitsusjuhtidele meeldida tahtmine, üks olulisemaid aga tahtmine tsentraliseerida riigijuhtimine. Mida see kohalikule rahvale kaasa toob, on näha – riigiametite ja allasutuste lahkumine maalt suurtesse linnadesse on viinud meilt haritud inimeste töökohad ja ametnikud.

Nõrgukesed omavalitsused on vabariigi valitsuse ees käed pikal almusepalujad. Küll küsime raha juurde teede remondiks ja sotsiaalhoolekandeks, küll nõuame lasteaedade ja koolide renoveerimiseks ja õpetajate palkade ühtlustamiseks, küll soovime mõne projektikese kaasfinantseerimist. Palume. Ja paremini palujatele antakse. Tugevad omavalitsused valitsusele ei meeldi, sest nad tulevad ise toime ja ajavad iseseisvat poliitikat. Mitte ei palu, vaid nõuavad oma.

Kogu Eesti tarkus ja oskus juhtida näib praegu asuvat Toompeal. Kui eelmise sajandi lõpus pidasime kohaliku elu arendamise seisukohast väga oluliseks maakondlikku otsustamis- ja juhtimistasandit, siis praeguseks on riigijuhid riigivalitsemise Tallinna tsentraliseerinud. Ministeeriumidest juhitakse nüüd kõike. Maavalitsusel pole enam mingeid sisulisi ülesandeid, mis mõjutaksid maakonna arengut ja koordineeriksid riigi tehtavaid investeeringuid. Nii ei ole maakonnas ametiasutust, kes oleks võimeline kaasa rääkima halduse või koolivõrgu korraldamisel. On maavanem ja mõni ametnik veel, kes midagi arvavad, aga ei enamat. Ometi on koolivõrk, bussi­liiklus, arstiabi, päästetöövõrgustik, politsei jne teemad, kus maakonnakesk­ne planeerimine on ainuvõimalik.

Kas lõputu õudus või…

Arusaam, et nii väikeses riigis teavad ministrid ja valitsus iga maakonna probleeme ja võimalusi, on sügavalt ekslik. Kui riigi juhtimisel langetatakse otsuseid ainult memode ja isiklike kogemuste põhjal, kui arendusraha jaotatakse tervikut hoomamata, on väga raske saavutada piirkondade tasakaalustatud ja kaalutletud arengut.

Loota omavalitsuste koostööle maakonna probleemide lahendamisel pole kas veel või enam põhjust – see ei toimi. Kui omavalitsusel pole raha, pole ka milleski kokku leppida. Iga väiksemgi omavalitsus on 20 aastaga üles ehitanud koolimaja, lasteaia, mitu külamaja, spordihoone jne, mille käigus hoidmiseks jätkub praegu vaevu raha. Ja maksumaksjate arv aina väheneb.

Kuidas edasi? Kas lõputu õudus või…?

Vajame omavalitsusi, kus tugevad vallajuhid on ka kohalikud liidrid ning suudavad koos rahvaga elu edasi viia. Samuti tuleb üle vaadata omavalitsuse tulubaas, et vallad ja linnad ka tegelikult toimida saaksid.

Vallas või linnas elu korraldamisel peame oma ukseesisest kaugemale vaatama, et näha kihelkonna või piirkonna, samuti maakonna ja riigi arenguvajadusi. Üks vald ei suuda kõiki asju üksi lahendada. Isegi suur vald mitte. Vaja on omavalitsuste, riigi ja ministeeriumide koostööd. Ka koolide koostööd.

Kaksteist Lõuna-Eesti kutsekooli näiteks teevad omavahel tihedat koostööd kutsehariduse sisuliseks edendamiseks, täiskasvanute koolituse laialdasemaks pakkumiseks. Me pole enam konkurendid, vaid kutsehariduse eest seisvad kolleegid. Tuleb tunnistada, et kutseharidusel läheb järjest paremini. Oleme läbi käinud tõsise ellujäämiskoolituse – ligi 80 kutseõppeasutusest on alles 32. Meie koolides õpib 35 000 õppurit. Maalastele on loodud kohad õpilaskodus. Viljandi kutsekeskkool oma 670 õpilasega on praegu Viljandimaa suurim keskharidust andev õppeasutus. Õpilaskodu 240 kohta on täis. Riik maksab bussisõidu, maksab stippi ja toidutoetust jpm. Seda just tänu kutseharidusvõrgu kokkutõmbamisele ja koolide spetsialiseerumisele.

Omavalitsused ei tohi võistelda

Koos tegutsemine pole veel norm. Mitmed omavalitsusjuhid ei suuda kokku leppida, kuidas lähestikku asuvaid koole edasi pidada, kuni ühel heal päeval lõpetavad mõlemad. Nii on Viljandimaal näiteks Abja ja Karksi-Nuia või Suure-Jaani ja Võhma koolidega. Ja lapsed tulevadki Viljandi gümnaasiumi.

Omavalitsuste võistlemine peab lõppema. Ühes piirkonnas elavate inimeste probleeme ühiselt lahendades suudab ka suur omavalitsus luua oma inimestele parema elukeskkonna ning heal tasemel põhikoolid ja tugev gümnaasium säilivad. Oluline on luua koos ettevõtjatega uusi töökohti. Siis ei minda, vaid tullakse. Siis jätkub elu ka maal.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2