Arhiiv - December 2010

Andres Herkel: Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

Artikkel on avaldatud 27.oktoobril 2011 Andres Herkeli ajaveebis.

 

Eesti Inimarengu Aruande koostajad on ühtaegu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonilt minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust.  Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on tehtud Läti ja Leeduga. Meil läheb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edaspidi kannustab meid tahe kõrgelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aruande peatoimetaja Marju Lauristin Riigikogu ees demonstreeris, rippus kõrge inimarenguga riikide esitosinas Kreeka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kuidas hakkab võlakriis lähiaastatel erinevate Euroopa riikide inimarengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti autoriteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laiemalt Euroopa Liidu riikide hulgas ootamatult kõrgele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hakkama. Meie rahandus on korras võrreldes nende riikidega, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eestlane, kes on viimastel nädalatel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie inimesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eeskujuks seatakse. Ometi on olemas lootus, et range rahapoliitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu Aruandes avaldas mulle muljet leedulase Zenonas Norkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestil viimase kahekümne aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kiire erastamine ei jätnud palju võimalusi korruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaabritest isegi reservid, mis eelmise kriisi ületamiseks marjaks ära kulusid. Meie panganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sissevool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused olnud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momentidel kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit „Plats puhtaks!“ meenutatakse meil tihti irooniliselt. Seevastu Norkus kõrvaltvaatajana arvab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me nõukogude pärandist kiiremini vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei tohi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli „ei saa me läbi Lätita“ poeesia keelest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt seda, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvuse parim tagatis.

Madal sündivus ja väljaränne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lätis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie tagamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inimarengu aruanne pöörab esmakordselt eraldi tähelepanu keeltele ja keelepoliitikale. Meie keelte staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid omakeelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilitamine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

Lõpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudutavas peatükis: „Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda“. Ma küll ei arva, et „üle institutsionaliseerumine“ on hea mõiste – see on samavõrd liigkeerukas, nagu  on sealsamas üle korratud kummitempli kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Artikli aluseks on Riigikogus 27. oktoobril Inimarengu Aruande arutelul peetud kõne

Märt Meesak: Päästke elu maal – tehkem haldusreform ükskord ära

Artikkel avaldatud 22.oktoobril 2011 Elva Postipoisis.

 

Haldusreformi teema on taaskord laiemat kõlapinda leidnud. Seekord siis tänu viimasele Geomedia uuringule. Antud teema kerkib päevakajaliseks ikka ja jälle üle mõne kuu ja eriti just peale valimisi. Enne valimisi ei taha antud teemat aga eriti ükski poliitiline jõud puudutada. IRL on end küll selgelt haldusreformi toetajaks nimetanud samal ajal kui teised erakonnad pigem väldivad seda teemat. Kuigi ka IRL-is on see teema siiski vaid üksikute nimede poolt julget toetust leidnud. Seda siis nii erakonna esimehe enda kui ka regionaalministri suu läbi. Viimane neist tundubki olevat juba läbi mitme valitsuse siiski ainus kõrgemal kohal olev poliitik, kes sellest avalikult räägib ja toetust avaldab.

Viimane uuring, mis hiljaaegu avaldati, ei näita kohalike omavalitsuste olukorda roosilisena. See aga ei ole kindlasti mitte kellelegi uudiseks. Ei kõrgematel kohtadel olevatele poliitikutele ega ka omavalitsusjuhtidele endile. Kõik poliitilised jõud teavad, et elu maakohas pole kiita. Väikesed omavalitsused olid nii enne majanduslangust kui on ka praegu, halvas olukorras. Alati ei ole omavalitsuse väiksuse näitajaks siiski mitte selle elanike arv, vaid pigem eelarve võimalused ja maht.

Täna leidub omavalitsusjuhtide seas neid, kes kiruvad sellel teemal riiki. Mitte haldusreformi tegemata jätmise teemal, vaid rahastamise küsimustes. Riik peaks nende meelest maal asuvaid väikeseid omavalitsusi veelgi toetama, kuna kohustuste arv kasvab, rahalised võimalused aga mitte. On leitud, et kui soovitakse omavalitsusele panna lisaülesanne, peaks riik leidma selle ellu viimiseks ka lisaraha.

Ometi ei taha aga need omavalitsusjuhid tunnistada tõsiasja, et väike omavalitsus mida nad juhivad, ei ole haldussuutlik. Väikeste valdade aastane eelarve maht on heal juhul üks miljon eurot või natuke enam. Sellest tuleb üleval pidada kool, lasteaed, kultuurimaja ning suure osa valla rahast võtavad nii suvine kui talvine teehooldus. Palju kulub ka valitsemisele ehk siis ametnikele ja teenistujatele. Eelarverahast ei jää aga investeeringuteks suurt midagi.

Haldusreformile on kohalikul tasandil poogitud külge kolli märk. Omavalitsejad räägivad siin kohalikule kogukonnale jutte, et antud reform viib maalt elu ja identiteedi. Selle tõttu tembeldatakse haldusreformi pooldajad kohe kohaliku kogukonna ja maarahva vaenlasteks. Maal elavad inimesed on aga väga kogukonnatruud ja selle tõttu nad ka seda juttu usuvad ning tõepähe võtavad. Nii on aga kohalik poliitik loonud endale seljataguse, millega on säilitanud peaaegu et igavese leiva oma lauale. Ehk siis pisikese omavalitsuse valitsemine ja sealsete nende vähestegi rahaliste võimaluste ja teenuste juhtimise.

See aga omakorda kindlustab valitseja seljatagust veelgi. Kuna maapiirkonnas on niigi vähe tööd, siis omavalitsusest tellimuste saamine on kohalikule ärimehele väga oluline teenistus. Nii aga tekibki sõpruskond, kes üksteist ikka ja jälle toetab. Samas aga on vald halvasti juhitud. Seda siis nii hinnapoliitika kui ka kogukonnale pakutavate teenuste kättesaadavuse halva kvaliteedi mõttes.

Kui kohalik valitseja mängib kõik teenused ühele ja samale kohalikule ettevõtjale, ei võida sellest mitte keegi muu kui need kaks osapoolt. Võidab valitseja ehk tal on toetajad ja võidab see üks ettevõtja, sest tal on töö ja palk iga hinnaga olemas. Kaotajaks jäävad aga nii teised ettevõtjad piirkonnas, kogu omavalitsuse elanikkond kui ka tegelikult Eesti riik ning omavalitsus ise.

Teised kohalikud ettevõtjad ehk pakuksid veelgi paremat hinda ja teenust, kuid nad ei kuulu sinna nn omade ringkonda. Samuti ei ole neil siseinfot, millega ühtedele ja samadele ärimeestele hanked ja muud teenused kätte mängitakse. Tegelikult ei tohiks aga antud infot kellelgi neist olla. Konkurents peaks olema aus ja läbipaistev.

Kindlasti on kohaliku ettevõtja eelistamine mingis mõttes kogu vallale kasulik. Kui antud ettevõtja annab kohalikele tööd, siis tuleb see raha kogukonnale tagasi. Alati ei saagi vaadata ainult ühte paberil olevat hinda. Muidugi kui tegemist ei ole just hangete läbiviimist juhendavate seaduste vastuoluga. Kindlasti aga peab olema info kõigile asjast huvitatud ettevõtjatele võrdne. Kui piirkonnas saaks kohaliku omavalitsusele teenuseid osutada mitu ettevõtjat, oleks ka ettevõtjaid rohkem. Teadagi on just riigi või kohaliku omavalitsuse raha üks oluline hoob, mis ettevõtjaid rasketel aegadel töös suudab hoida.

Kaotavad pooled nagu riik ja omavalitsus aga jäävad tänu sellele ilma lisamaksudest ja võimalik et ka odavamast pakkumisest. Kui mõni teine ettevõtja piirkonnas pakuks odavamat hinda, säästaks omavalitsus kokkuvõttes sellega aastate jooksul hulga raha. Raha, mida väikestel omavalitsustel niigi napib olema. See rahanappus aga ongi üks põhjus, miks haldusreformi Eestis üldse vaja oleks.

Ühe miljoni eurose eelarvega omavalitsus aga on investeeringute omaosaluste maksmisel võimetu. Antud eelarvest võtab tavaliselt pool või enam haridusasutus. Suuremad osad lähevad veel kultuurimaja ülalpidamiseks ja sotsiaalseteks makseteks. Olgu selleks siis toetused, oma sotsiaalmaja või midagi sellesarnast. Heal juhul suudab antud omavalitsus ka teid hooldada. Viimased talved on aga väga lumerohked olnud ja see on ka kogu omavalitsuste teehoolduse võimekuse rahad ära söönud. Nii on aga paljudes väikestes ja ka suurtes omavalitsustes teehoolduse rahad otsas ja neid ei jätku suvisteks teehooldustöödeks ega muuks vajalikuks nagu näiteks kruusateede tasandamiseks.

Väga tihti räägitakse haldusreformi teemal ka rahalisest kokkuhoiust. See on samas saanud ka palju negatiivset vastukaja. Nimelt on taaskord kohalike valitsejate poolt loodud müüt, et valdu/linnu kokku liites rahaliselt ei võideta ja vallavalitsuse hoone hakkab asuma ei tea kui kaugel. Päris nii see aga siiski pole. Kindlasti ei saa aga vaadata antud reformi ainult rahaliselt ehk siis omavalitsuse ülalpidamise kallidust silmas pidades. Samas on see aga üks väga oluline nüanss, miks seda reformi vaja oleks.

Enamjaolt läheb miljonilise eelarvega omavalitsuse üldvalitsemise kuludeks 20-25%, mis on eelarve mahu väiksust arvestades päris suur osa. Ei tahaks uskuda, et kahe valla kokku liitmisel kaoks automaatselt ühe valla ülalpidamisele kuluvad summad ja jääks ainult varem ühele kulunud osa. Kindlasti see nii ei oleks, kuid kokkuhoid oleks märgatav. Kui varem oli mõlemal omavalitsusel näiteks 7-8 ametnikku ja kokku liites teeks see umbes 15, siis enam neid niipalju vaja poleks. Ei oleks vaja dubleerivat vallajuhti, sotsiaalnõunikku ega majandusnõunikku. Samuti võiks seada kahtluse alla kahe maanõuniku või sekretäri vajalikkuse. Kui juba kasvõi 4-5 ametniku palgaraha kokku hoitakse ja sealt veel osaliselt kompetentsi tõstmiseks alles jäävate ametnike tasusid tõstetakse, oleks võit rahaliselt ikka ligikaudu 100 000 eurot.

Antud summa on aga valdade niigi vähest omafinantseerimise võimekust silmas pidades oluline summa. Selle saaks vahetada Euroopa Liidu mõnes fondis osalemise omafinantseeringuks, mis tooks valda kümme korda enam raha. Tavaliselt nõuavad fondid 10% omafinantseeringut ehk siis sellest summast saaks ühe miljonilise investeeringu. Tuleb ainult osata projekte kirjutada ja hea idee välja käia. Seda viimast väiksemad omavalitsused ehk veel kuidagi täna oskavad, kuid just projektide kirjutamise oskusega on paljudel probleeme.

Oma ala spetsialiste ei jõua väike vald palgata ja nii jääbki asi puhtalt oskamatuse taha. Kui on juhtunud, et kohalikul tasandil on leidunud mõni antud võimekusega inimene ja ta on olnud nõus seda tööd maapiirkonnas ning väiksema tasu eest tegema, on omavalitsusel hästi läinud. Tavaliselt aga antud inimene väikses omavalitsuses puudub või küsib teenistuseks palju raha, mida väiksemal vallal/linnal kusagilt võtta pole. Kui isegi oleks, siis peale sellise kalli ametniku palkamise ei jätku enam omafinantseeringuteks raha ja see ametnik oleks tööta. Veelgi halvema stsenaariumi korral ei ole see võimekas inimene võimul oleva erakonna liige ja seetõttu tema teeneid ei taheta kasutada.

Paraku on Eestis ka selliseid omavalitsusi, kus nii ongi läinud. Üritatakse palgata aina enam ja enam oma ala spetsialiste, kuna olukord justkui nõuab seda. Samas aga pole neil pädevatel ametnikel midagi suurt seal omavalitsuses teha, kuna finantsvõimekuseks ei jätku raha. Halvad ametnikud aga töötavad edasi ja kiruvad kedagi teist ehk siis riiki ning võtavad ikka selle suure palga välja. Natuke edasipüüdlikumad aga kolivad maalt ära. Mõlemal juhul on kaotajaks omavalitsus ja selle kogukond.

Siinkohal tulekski kohalikel hakata kuulama neid väiteid, mis tegelikult ka tõele vastavad. Valdade/linnade väiksus ei ole nende omavalitsuse elanike huvides. Antud omavalitsus ei suuda pakkuda raha vähesuse tõttu kompetentsi, vajalikke teenuseid kõrge kvaliteediga ja omavalitsus on finants- ning haldusvõimetu. Kindlasti ei kao vallavanema töökabinetiga omavalitsusest identiteet teise omavalitsuse territooriumile või üldse ära. Kogukonda hoiavad üleval ikkagi kohalikud elanikud, mitte ametnikkond ühes kivist või puust majas, mille eest valla lipp lehvib. Pealegi, kui tihti üks tavaline kodanik üldse tänases kiires interneti ühiskonnas vallamaja külastab.

Haldusreform on maapiirkonna ja sealse elu jätkusuutlikkuse üks võtmetegureid. Kui ikka ja jälle ei taha poliitikud sellel teemal tõsiselt rääkida ega seda ellu viia, kaob elu maalt kindlasti. Seda aga väikeste omavalitsuste nõrga võimekuse tõttu. Võimekust ei saa alati mõõta ainult riigipoolsete toetussummade, vaid siiski ka kohaliku kompetentsiga. Riik võib raha ikka ja jälle väikesele omavalitsusele suunata. Kui seal sellega midagi, peale ametnike ülalpidamiseks kuluvate summade planeerimise, peale ei osata hakata, või puudub kas tahe või oskus arengu planeerimiseks, sureb maal elu ikkagi välja.

Kõik erakonnad ja poliitilised jõud, kes vassivad või väldivad haldusreformi teemat ja seavad selle vajalikkuse kahtluse alla, aitavad maaelu väljasuretamisele väga jõuliselt kaasa. See aga pole kindlasti mitte riigimehelik käitumine ja ei vääri järgimist. Haldusreform loob aga ka suurema kandepinna kohalikule demokraatiale. Tekib rohkem aktiivseid inimesi, kes uute ideedega välja tulevad ja need ellu viivad. Valijatel on sellega seoses suurem valikuvõimalus ja tänu sellele on valitsemisel ka palju rohkem erinevaid arvamusi, kust õige kesktee leida. Eesti vajab haldusreformi, et elu maal välja ei sureks. Aeg oleks otsus teha ja haldusreform ellu viia!

Andres Herkel: Ukraina allakäigu keerdtrepil

Artikkel on avaldatud 19. oktoobril 2011  Pärnu Postimehes.

 

Ukraina pole ainult sümpaatne riik, kellega jalgpalli mängida. Nüüd ei saa me kuidagi mööda minna Julia Tõmošenko süüdimõistmisest ja ülejäänud vangistatud poliitikute olukorrast. Ukraina defineerib end üha selgemini niisama hullu riigina, nagu seda on Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaan.

Ukraina endise peaministri kohta langetatud kohtuotsus võib tõmmata kriipsu Ukraina püüdlusele saada assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga.

Kui otsus oleks tegemata, saaks veel ühe silma kinni pigistada, aga nüüd enam mitte. Õigupoolest on Euroopa Ukraina kohtupalaganisse seni hämmastava leebusega suhtunud.

Arusaamatu leebus

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee ei suutnud Ukraina teemat selle kuu algul päevakorda võtta, ehkki vajadus selle järele oli enam kui selge. Õigussüsteemi kasutamine arvete õiendamiseks poliitiliste vastastega on valus hoop väärtuste pihta. Ja ehkki seda on mõne liikmesriigiga varemgi juhtunud, on sellele reageerimata jätmine pretsedenditu.

Ka ELi laienemisvolinik Štefan Füle näitas ootamatut pehmust. Kui Valgevene endistest presidendikandidaatidest saab kindlasti rääkida kui poliitvangidest, siis Ukraina puhul ei pea volinik seda õigeks.

Probleem olevat õigussüsteemi nõrkuses ja kohtunike kogenematuses, mitte poliitvangides selle sõna otseses tähenduses.

Kas EL saab kaubandust ja õigusakte puudutava assotsiatsioonileppe sõlmida riigiga, kus on poliitvangid? Tõmošenko staatuses on endine siseminister Lutsenko. Eriti pärast Tõmošenko süüdimõistmist on assotsiatsioonileppe sõlmimine rohkem kui kaheldav, sest selle tagajärjel kannatab Euroopa autoriteet.

Kas Ukraina vajab assotsiatsioonilepet? Ja kuidas veel! Ukraina on kaalukeel Euroopa ja Venemaa vahel ning see, kummale poole ta kaldub, saavutab geopoliitilise initsiatiivi.

Aga mitte ainult, pean tunnistama, et minule geopoliitiline retoorika ei meeldi. Ennekõike on küsimus Ukraina inimeste saatuses: kas demokraatia või autokraatia, austus kodaniku vastu või selle puudumine?

Vohavad vandenõuteooriad

Õhus on vandenõuteooriad. Räägitakse, et president Viktor Janukovõtš tahab Euroopasse, aga ta aparaat on Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) läbi imbunud, nemad korraldasidki Ukrainale jama vangistatud poliitikutega. Või siis kujutatakse Ukraina presidenti lihtsakoelise mehena, kes ei suuda üle olla soovist Tõmošenkole isiklikult varasema eest kätte maksta.

Ma ei räägi midagi muud kui jutte, mida mulle on vaikselt rääkida püütud ja mida räägitakse Euroopa poliitikutele. Eesmärk on meid veenda, et Ukrainat ei tohi praegu kritiseerida, pigistatagu üks silm kinni vähemalt senikauaks, kuni assotsiatsioonilepe saab sõlmitud. Sest kaalukausil on ida ja lääs.

Tõmošenko ja teised poliitikud on konspiratsiooniteooria kohaselt FSB korraldatud pantvangid. Eesmärk on riigi Euroopa püüdlused põhja lasta. Ja eurooplased, kes seisavad Tõmošenko vabastamise eest, on siit edasi mõeldes justkui kasulikud idioodid, kes naiivselt FSB mängu kaasa mängivad! Olen kohanud isegi mõttekäiku, et pärast assotsiatsioonileppe sõlmimist lastakse Tõmošenko vabaks, sest FSB kaotab Ukraina vastu huvi.

Kogemus teeb mu nende arutluskäikude suhtes ülimalt ettevaatlikuks. See kõik on kunagi olnud – déjà-vu! Venemaal on inimõigustega pahuksisse läinud juhte ikka õigustatud väitega, et tulla võib uus ja hullem. Putini kolmanda tulemise puhul on erakordne pigem see, et sellist juttu polegi enam, hullemat ei osata oodata.

Väärtuste reetmine

Kui Aserbaidžaanis varisesid ligi kümne aasta eest kokku vahepeal pead tõstnud demokraatialootused, ilmusid uued poliitvangid ja valitsev klann võttis võimu raudse haardega enda kätte, oli umbes sama jutt: “Andestame, paneme ühe silma kinni!”. Assotsiatsioonileppe asemel tehti panus gaasijuhtme saamiseks marsruudil Bakuu-Thbilisi-Ceyhan.

Torujuhe oli ja on Euroopale vajalik. Küsimus on pigem selles, kas gaasi ja naftaga saab end inimõigustest priiks osta, nagu Aserbaidžaan on lootnud ja loodab. Aserbaidžaan on rikas riik ja seal usutakse siiralt, et maavarade müügi ja intensiivse lobiga pannakse lääne poliitikutel suu kinni, tellitakse positiivsed raportid ja toetushääled.

Valgevenega kauplemine käib teistpidi. Majandusraskustes riigile pakutakse abi ja laenu juhul, kui poliitvangid vabastatakse. See lähenemine solvab Valgevene inimõiguslasi. Nad küsivad, kus on lääne moraal? Kui palju raha võib ühe poliitvangi väljaostmise eest teenida ja millal nabitakse kinni järgmine rühm “režiimi vaenlasi”, kelle vabastamise eest uus toetus kasseerida?

Paradoksaalne on, et retoorikas läänemeelsele ekspeaministrile Tõmoðenkole heidetakse ette liiga Vene-sõbralike otsuste tegemist. Kõneldakse korruptsioonist, kuigi isiklikku kasu pole saadud. Kriminaalvastutusega ähvardatakse seal, kus normaalse poliitilise süsteemi puhul saaks toimida vaid poliitiline vastutus.

Põhiküsimus on Euroopale see, kas ja kui palju saab euroopalike väärtuste edastamise nimel neidsamu väärtusi reeta. Aga just nii juhtub, kui opositsiooniliider on assotsiatsioonileppe sõlmimise ajal jätkuvalt vangis.

Küsimärgi all pole enam niivõrd Ukraina enda allakäinud maine, vaid hoopis ontliku Euroopa kasvatusmaja prestiiž.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2