Arhiiv - September 2011

Indrek Tarand: Kas Eesti eliit eksis Palestiina küsimuses?

Artikkel ilmus 28.09.2011 ajalehes Eesti Ekspress.

Lähtudes meie 1994. aastal vaikimisi kehtestatud välispoliitilisest doktriinist “On 3 riiki, keda Eesti mitte kunagi ei ärrita — USA, Hiina ja Iisrael”, on vastus pealkirjas esitet küsimusele muidugi eitav. Vastupidi- Palestiina soovile saada ÜRO liikmeks tuleb resoluutne EI öelda.

Kuid kui vaadata, millisel moel viimasel ajal on nn väärtuspõhist joont aetud Tiibeti küsimuses, siis miks mitte vähemalt kaaluda sama Lähis-Ida konflikti puhul? Eriti Euroopa Liidu liikmelisuse ja Ühtse Välispoliitika kontekstis.  Sest viimase puhul on vaja avameelset arutlust ning analüüsi, mitte USA soovide n.ö. silmist lugemist.  Tegelikult USA ei taha Julgeolekunõukogus olla ainsaks vetopanijaks, vaid pigemini soovib tekitada olukorda, et 9 liiget ei hääletaks Mahmoud Abbasi apellatsiooni poolt.  USA praegune administratsioon ei soovi Euroopalt tingimusteta toetust Iisraeli valitsusele.

Lähis-Ida konflikti on viimasel nädalal tänuväärselt tihedalt ka Eesti avalikus sõnas käsitletud, ehkki täielikult on puudunud meie parlamentaarses riigis nii oluline heli Riigikogu poolt. Mulle tundub, et Väliskomisjon käsitles asja ja lubas “kujundada seisukoha resolutsiooniprojekti valmimise järel.” Sestap on eriti kummaline, et välisministri positsioon on juba kivisse raiutud! Seda aspekti kirjeldame demokraatia defitsiidina ning järeldame, et otsuse hääletuse kohta tegi väga kitsas ministrite ring. Vabariigi Presidendi rolli kohta on vaid kaudseid andmeid.  Tundub, et siin on siiski väike, ent oluline seisukohtade erinevus. Toomas Hendrik Ilves, kes samuti Peaassambleel osales, keeldus sisuliselt kommenteerimast nii konflikti ennast kui ka spetsiifiliselt eelseisvat hääletust. Välisminister kordas seevastu kindlat eitust.

Tegelikult ongi asju võimalik käsitleda n.ö. ajaloolises perspektiivis ja laias geopoliitilises kontekstis, milleks ehk tõepoolest ka iseseisvuse taastamise 21. aastal pole ei välisministeeriumil ja eesti sootsiumil laiemaltki piisavat kompetentsi. Mis sellest, et meil on oma Juudi Kogukond ning ka virtuaalilmas Palestiina Tugirühm ning ohtralt endisi ja praegusi väliskommentaatoreid. Teine käsitlusviis on taktikaline ja kitsalt Palestiina taotluse hääletamisele keskenduv.

Jätame siinkohal Eesti suhted ÜRO Julgeolekunõukokku kuuluvate riikidega puutumata, samuti ärgem mingem uitama Iisraeli võimaliku üksinduse teemadel seoses Türgi (Eesti liitlane NATOs, siiski) rolliga regioonis. Või Araabia Kevade sügisese koltumise radadele. Sellest võiks kirjutada  ajakirjas “Diplomaatia” või miks mitte lausa raamatu.   Sest nagu alati jõuame sel rajal kokkuvõttes rahvatarkuseni konnast ja skorpionist, kes koos Jordani jõge ületada püüdsid. Kuigi mõlemal oli koostööst võita, sest nõelamise korral oleksid ju uppunud mõlemad, torkas skorpion konna ikkagi mürginõelaga ja kommenteeris oma otsust fraasiga “Mis siis, et mõlemal läheb halvasti — peabki nii! Sest oleme ju Lähis-Idas”.

Konkreetse hääletuse juures on oluline, et Euroopa Liidu 27. liikmesriigist on vaid Saksamaal moraalne kohustus seista Iisraeli tingimata toetamise juures. Saksamaa on ka Julgeolekunõukogu ajutine liige hetkel.  Ning The Economist laksab juhtkirjas selliselt:“Charlemagne soovitab siiski nii Inglismaal, Prantsusmaal kui Saksamaal poolt hääletada!” Kuid paar rida hiljem teeb holocausti minevikuga Saksamaa jaoks erandi: “erapooletuks jääda”. Lisagem, et 4. EL riigina on JN liige Portugal, kelle seisukoht me loomulikult nende välisministeeriumi kodulehelt ei leia, aga aimajad  pakuvad, et lubatud on toetust Palestiinale. Olla öeldud Sopotis peetud EL ministrite mitteametlikul kohtumisel.

Diplomaatia telgitaguste hasartse arutamise jätame neile, kes selle eest palka saavad, ning nentigem, et tõenäoliselt ei tule 9 poolthäält JN-s siiski kokku, sest vaid 6 riiki on kindlat toetust lubanud. (Hiina, Brasiilia, India, Venemaa, Liibanon ja Lõuna Aafrika Vabariik).  Kolumbia, kes muide on USA abist märksa rohkem sõltuv riik kui Eesti, on lubanud olla erapooletu. ELi nelik peidab veel oma seisukohta. Kuigi on arvata, et Prantsusmaa ei saa andestada  president Sarkozy esitatud ettepanekute külmaverelist tagasilükkamist Iisraeli peaministri kõnes. Britid (kes muideks ainsana alalistest liikmetest ei toetanud Iisraeli riigi loomist 1947) võnguvad USA ja Euroopa erisuhete tähtsustamise kaaludel. Hoopiski raske on ennustada, kuidas käituvad Bosnia (arvestatava muhameedlaste kogukonnaga riik), Gaboon ja Nigeeria.

Järelikult tuleb asi siiski 193 riiki hõlmava üldistungi päevakorda ning tarvis on 2/3 riikide toetust. Muide, 139 riiki on Palestiinat ühel või teisel viisil juba riigiks tunnistanud. Peaassambleel torkab silma ka Eesti hääl, mis välisministri korraldusel saab olema eitav.  Pole esimene kord, mil kasuistlikud kaalutlused ja otsusetegijate väga kitsas ring (eeldatavasti otsustasid Paet, Ansip, natuke ka Laar. Moepärast ehk küsiti ka Rein Langi arvamust), teeb Eesti Vabariigi välispoliitikale karuteene. President Ilvese varjatud toetus sellele otsusele eksisteerib ilmselt ka, sest valitsus ei söandaks minna verivärske ja võimsa mandaadiga alustava riigipea tahte vastu. Riigikogu väliskomisjon peaks kindlasti asja uuesti arutama ja valitsusele oma seisukoha tetavaks tegema.  Seni on vastutus väga kitsa poliitikute ringi käes. Kellelt tahakski küsida kolme asja:

Esiteks: Kui loeme rahuprotsessi kulgemise garantiiks “ühepoolsete sammude” vältimist, siis kas asunduste rajamise poliitika on “kahepoolne samm”? Meenutagem, et NSVL okupatsiooni ajal rajati Eesti territooriumile terve hulk asundusi — Sillamäe, Paldiski ja Lasnamäe. Narva ei lubatud eestlastel tagasi pöörduda jne. Selle poliitika raskeid pärandeid talume tänapäeval nii kodakondsuse kui integratsioonipoliitikas. Kultuurist rääkimata. Millise argumendiga toetame asunduste rajamist okupeeritud territooriumitel? Iisraeli nõudega strateegilise sügavuse vajadusest? Ma ei eita Iisraeli julgeolekuvajadust, aga see peab tulema teise poolega kokku leppides. Vastasel korral on ehk ka Vladimir Putinil õigus Peterburi kaitse strateegilise sügavuse tagamiseks teatud sammude astumiseks, olgu siis Kura- või Saaremaal!

Teiseks: Meie enda kahekümne aasta taguste pingutuste puhul tegi suurt meelehärmi G. Bush vanema Kiievi kõne 1991 aasta alguses, kus soovitati Balti rahvastel oma enesemääramisõigusega mitte liiga kaugele minna, sest Gorbatchovi paati ei tohi kõigutada. Ma meenutan, et hoiatusi ignoreerides saime tänase tulemuse. Ja kuidas on meiesugusel, Wilsoni printsiipidel tugineval riigil, võimalik keelata enesemääramist ühele rahvale. Olgu selleks täna palestiinlased, aga näiteks homme on need tatarlased või äkki isegi komid, neenetsid või uiguurid? Kurdidest rääkimata.

Kolmandaks: vaade Euroopa Liidu liikmesriikide ja meie lähinaabrite positsioonidele näitab, et Põhjala, kuhu me jutu järgi hirmsasti igatseme, kavatseb hääletada Palestiinlaste õiguste kaitseks. Mida teevad Läti ja Leedu, pole ka võimalik välja lugeda nende avalikest allikatest, kuid Poola (EL eesistuja) kavatseb kindlalt EL ühise seisukoha saavutamise eest võidelda. Oma osa on kindlasti ka Vatikani Palestiina riiki toetaval positsioonil. Seega on ilmne, et Eesti seisukoht on täielikult EL peajoone vastane. Nagu ka Tsehhi Vabariigi peaminister Necase oma. Aga sellist peajoone vastasust võiks hoopis ilmutada võlakriisi lahenduskatsete juures, kus Eesti pigemini lihtsa kulpilööjana silma paistab.

Kõigi kolme küsimuse korraliku analüüsimise korral näeme, et palju mõistlikum oleks jääda erapooletuks. Siis ei nähtaks meid (ja meie jalgrattureid araabiamaades) pelgalt USA käpikutena. Samas oleks lihtne osutada, et see positsioon sisaldab nii kahetsust mõne meie rahvuskaaslase osaluse pärast holocausti operatsioonides kui ka vastumeelsust Hamazi tegevuse suhtes. Looksime diplomaatilisi sildu nii Hiina, India kui ka Brasiilia ja Türgi suunas, kaotamata samas erisuhet Iisraeliga. Ning viimaks osutagem ilmsele — ka USA oleks tänulikum erapooletuse eest — sest nende huvides ei ole isoleeritud Iisrael ja märatsev islamimaailm, vaid nende huvides on kahe riigi tekkele viiv tsiviliseeritud rahuprotsess.  Ja selle käivitamiseks on USA jaoks oluline argument ka rahvusvahelise kogukonna üldine meeleolu B. Netanjahu ja NSVL taustaga A. Liebermani asunduste rajamise poliitika suhtes. Otsus sündigu RK väliskomisjonis!

P.S. Kõikvõimalikke nüansse on võimatu artikli raames kirja panna, aga neid saaks ja tuleks arvesse võtta meie rahvaesinduse diskussioonis.  Sest välispoliitika tegemine kolme ministri teadmiste ja sisetunde kõrguselt ei ole parlamentaarsele riigile kohane. Viimati oli selline teguviis moes Pätsi, Selteri ja Eenpalu ajal. Sellele ohule tegelikult tahtsingi osutada. Araabia-Iisraeli konflikti elegantne lahendamine pole ju isegi minu võimuses:)

Jüri Saar: Kelle mure on partei siseelu?

Artikkel on avaldatud 23. septembril 2011 ajalehes Sirp

Kui näiteks keegi tunnistaks avalikult üles partei sisevalimistel manipuleerimise, mille üks resultaate on praegune riigikogu koosseis, siis on väga raske näha viisi, kuidas probleem õiguslikes raamides mõistlikult lahendada.

Valimistevahelistel perioodidel vaibub reeglina arutelu paljude põhimõtteliste poliitilise tegevusega seotud küsimuste üle. Teemasid, mis puudutavad sügavalt kõiki siinseid inimesi, aga jagub. Paljude probleemide otsese põhjusena tuleks osata näha meie poliitilise elu regulaarset põrkumist ühe fundamentaalse vastuoluga, mis on kujunenud välja parteide kahetisest olemusest. Ühest küljest on kõik Eesti praegused poliitilised parteid tekkinud ja funktsioneerivad „kamba” põhimõttel. See tähendab, need ühendavad mõttekaaslasi. Arusaadav, et sarnased inimesed leiavad omavahel lihtsamini ühise keele ja et demokraatlikus ühiskonnas pole kõige määravamad liitumise alused ei sugulussidemed ega varanduslik seis, vaid lähedased väärtushoiakud.

Parteide kui mitteformaalsete ühenduste tegevus on parteisiseselt reguleeritud loomulikult eelkõige mitteformaalsel viisil. Samas kujutavad parteid endast riigi poliitilise elu põhiühikuid, kollektiivseid subjekte, mille kaudu meie demokraatlik riik on üldse toimimisvõimeline. See tähendab, et ühel hetkel läheb mitteformaalne suhe inimeste vahel üle formaalseks riigieluks, kus õiguslikult pannakse täpselt paika kogu tegevus. Milline inimeste grupp saab kõige suurema voli riigi nimel tegutsemiseks ja ühistest ressurssidest osasaamiseks, otsustatakse üleriigilistel ja kohalikel valimistel. Nii valimiste läbiviimisel kui ka parteide esindajate tegevusel riiklikul tasemel on paigas reglement, mille täitmist järgitakse.

Parteide siseelu korraldamine on ent parteiliikmete eraasi, millesse välise (sh riiklike institutsioonide poolt) sekkumise võimalus sisuliselt puudub. Ainult mõne tegevuse puhul (nt ametlike rahakogumine ja selle kohta aruandmine) rakendatakse parteidele mittetulundusühingute seadust. Võrreldes kogu laia tegevusspektriga, on see vaid marginaalne, kuigi palju räägitud teema. Suurema osa tegemiste puhul saab loota vaid poliitikute aususele, südametunnistusele ja palju vähem parteisiseste ja kogu riigi elanikkonda hõlmavate valijate tagasisidele. Formaalsete riigielu reeglite rikkumine toob kaasa vastutuse seadusega ette nähtud korras. Alluda tuleb õigusnormidele ning seda on pädevad kontrollima riiklikud institutsioonid. Üleastumiste eest karistatakse vajadusel ka kriminaalkorras. Kahjuks ei suudeta või ei taheta tõmmata täpset piiri, millal üht laadi tegevus (mitteformaalne) läheb üle teiseks (formaalseks) ja selline ebamäärasus on riigile (ka julgeoleku aspektist) ohtlik. Muu hulgas suurendab see ebamäärasuses ka korruptsiooniohtu. Probleemi näitlikustamiseks võib ajakirjanduses esitatule tuginedes tuua kaks juhtumit Eesti poliitilisest lähiminevikust. IRLi suurkogul toimunud sisevalimistel 2010. aasta alguses kasutati parteisisese tasakaalu muutmiseks küsitavaid võtteid. (Vt H. H. Luik, Delfi 16. VII 2011.) Sel suurkogul osales väidetavalt massiliselt uusliikmeid, keda värvati ja toodi kohale nagu „setu revolutsionääre juunipöördele” ning kes pidid tagama teatavale grupeeringule soodsa positsiooni parteihierarhias. Sisevalimiste tulemusel vahetuski suur osa juhatuse ja teiste juhtorganite koosseisust, mis tagas erakonna täieliku allutamise „poistele” ja „kampsunite” partei tippjuhtimisest eemaletõrjumise.

Loo finaaliks said sellekevadised riigikogu valimised, mis viisid parlamenti 23 IRLi liiget, kellest enamiku moodustavad just sisevalimistel edukad fraktsioonile lojaalsed persoonid. Seni viimane vaatus algas suvisel suurkogul, kus viidi kiiruga sisse põhikirja parandused, mis mõneti vähendasid ebamäärasust. Teine juhtum on Keskerakonna augustikuine kongress ja seal läbi viidud erakonna esimehe valimine. Valimised võitis erakonna senine liider, kes sai delegaatide valdava toetuse, miska poliitiline suunamuutus jäi ära. Muutusi soovinud mitmed Keskerakonna poliitikud on nentinud valimiste ebaausat korraldamist. Ühe eurosaadiku sõnul oli näiteks PõhjaTallinnas piirkonnal oma delegaatide nimekiri, aga kongressil avastas selle esimees sealt hoopis teised nimed. Nimetatud saadik usub, et delegaadid vahetas välja erakonna peakontor eesmärgiga suurendada võimuloleva isiku võiduvõimalusi. (Vt V. Savisaar-Toomast, ERR uudised, 8. IX 2011). Eelmise juhtumiga sarnased on ka selle partei põhikirja muudatused, mille alusel hakatakse valimiskulude hüvitamise kohta sõlmima notariaalseid lepinguid, et tagada valituks osutunud persoonide lojaalsus juhtkonnale. Mis aga juhtuks siis, kui lepingu sõlminud rahvasaadik keeldub seda täitmast? Kas kasutusele võetakse bolševike põrandaalusest perioodist teada karistuskomandod!? Sellised muutused rikuvad väga suure tõenäosusega põhiseadust, kus on sätestatud rahvaesindajate sõltumatus.

Tuginen ainult avalikult esitatud informatsioonile ega väida, et eelkirjeldatud pettused sisevalimistel aset leidsid. Aeg annab arutust. Siinjuures ei nõustu ma IRLi sisekliima primitiivse kirjeldamisega viisil, nagu konkureeriksid seal võimu pärast „teatavad riietusesemed ühe tänavanimelise kambaga”. Samuti pean ma jämedalt lihtsustatuks ettekujutust Keskerakonna püüdest panna toime kirgastav enesepuhastamine, mille rikkus ära senine esimeest isiklikult ja tema jätkuvat ainuvõimu toetav grupeering. Niisugune asjade serveerimine peegeldab ühetähenduslikult meedias viljeldavat stereotüüpset lähenemist. Küsimus, kas eelnimetatud sisevalimistega manipuleerimine on hiljuti või kaugemas minevikus tõepoolest aset leidnud või mitte, on pigem tehniline. Mitmeid asjaolusid on aga vaja ilmselt põhjalikumalt hinnata.

Mida tähendaks tekkinud olukord siis, kui eelkirjeldatu tegelikkuses tõepoolest aset leidis? Kas sisevalimiste tulemustega manipuleerides on rikutud mingit formaalset õigusnormi, seadust? Vastus on eitav, sest sellist seadust, mis paneks paika kriteeriumid, mille järgi peaks parteides sisevalimisi korraldama, pole. Meie erakonnad võivad kasutada sisevalimistel ükskõik milliseid põhimõtteid ja suvalisi protseduure, see on parteiliikmete vaba valiku ja omavahelise kokkuleppe küsimus. Samuti ka see, kas kokkulepitud reeglitest tegelikult kinni peetakse ning mis juhtub reeglite rikkumise korral. Selline formaalne reguleerimatus annab paraku hea võimaluse eeskätt neile isikutele, kellel võib olla suur tahtmine erakond endale allutada ning kes on valmis selle saavutamiseks kasutama ükskõik milliseid võtteid. Sellistel püüetel pole tavaliselt mingit pistmist parteide liikmetega laiemalt: nood ei saa toimuvat mõjutada ning neile on koos kõigi mitteparteiliste kodanikega jäetud võimalus vaid arengut kõrvalt vaadata. Ja ega partei siseelu nüansid tavaliselt enamikku inimesi väga huvitagi. Teine ja hoopis tõsisem küsimus on, kas partei sisevalimistel kehtestatud reeglid ja(või) neist üleastumine mõjutavad valimistulemusi ja seeläbi kogu siinset riigielu olulisel määral. Vastus on jaatav nii konkreetsete juhtumite osas kui ka üldisemalt. Mõlemad eeltoodud juhtumid on ilmselgelt Eesti poliitilises elus tähtsad. Teistsuguste sisevalimiste tulemuste korral näeks praegune poliitiline maastik välja kindlasti teistsugune. Samuti teame varasemast, kuidas valimisseaduse järgi otsustab tegelikult parteide juhtkond paljuski selle üle, kes osutuvad esinduskogudesse valituks. Seda eitada oleks silmakirjalik.

Teatavas mõttes aimuvad parteide sisevalimistel toime pandud rikkumiste tulemina koguni konstitutsioonilise kriisi tunnused. Kui näiteks keegi tunnistaks avalikult üles partei sisevalimistel manipuleerimise, mille üks resultaate on praegune riigikogu koosseis, siis on väga raske näha viisi, kuidas probleem õiguslikes raamides mõistlikult lahendada. Nii et partei siseelu normaalne korraldamine on tegelikult kõigi kodanike mure. Muutusteks on kaks põhimõttelist teed. Esiteks tuleb õiguslikult reguleerida kõik need parteilised siseelu küsimused, mille mõju ulatub riigielu tasemeni, niisugusel viisil, et need oleksid ühesugused ja kohustuslikud kõikidele parteidele. Nende järgimist hakkaks kontrollima mõni riiklik institutsioon ja reeglite rikkumise eest saaks süüdlastele vajadusel määrata ka kriminaalkaristuse. Sanktsioonid võiksid ulatuda kuni partei kui juriidilise isiku likvideerimiseni. Selline samm vähendaks parteide juhtkonnas demokraatlike protsesside kuritarvitamise võimalusi, isikute personaalset kontrollimatust ja juhtkonna eraldumist parteide lihtliikmetest „siseringiks”.

Teine tee on vähendada otsustavalt parteide keskkontorite rolli nii valimiste läbiviimisel kui ka riigielu juhtimisel. See tähendab paratamatult valimisseadus(t)e muutmist nii, et valijate antud häältel oleks suurem otsene mõju valmistulemustele ning need ei läbiks senise tihedusega parteilist filtrit. Kindlasti tuleks märgatavalt avardada rahvaalgatus(t)e tähtsust riigielule oluliste valdkondade üle otsustamisel. Muide, Eesti vajab uut valimisseadust!

Jüri Saar
kriminoloogia professor

Andres Herkel: Paar küsimust “Hiina ajalehe” asjus


Artikkel on avaldatud 15. septembril 2011 ajalehes Vooremaa

Mõned mu tuttavad on öelnud, et nad ei kavatse enam hulk aega Postimeest osta ega tellida. Teised jälle vangutavad pead või muigavad irooniliselt. Ise kuulun pigem viimaste hulka. Aga huvitav, kui palju oleks Postimehe boikoteerijaid siis, kui Hiina vahelehe asemel ilmuks ühel päeval mõni Putini-Vene propagandaüllitis? Millegipärast arvan, et oluliselt rohkem.

Millised oleksid meie emotsioonid, kui koju tuuakse leht, mis kirjeldab Eesti vabatahtlikku astumist Nõukogude Liidu vennalikku perre ja järgnevate aastakümnete õitsengut? Seda, kuidas rõhutud eesti rahvas, lillesülemid käes, tervitas Vene tankide saabumist?

Kas “Hiina ajaleht” üritas meie ühiskondlikku immuunsüsteemi kontrollida, tuletada eestlastele kakskümmend aastat pärast raudse eesriide langemist meelde, kui lame ja nõme on kommunistliku riigi propaganda?

Ja mida ütlevad nüüd need Eesti Hiina-sõbrad, kes on viimastel aastatel kiitnud Hiina RV progressiivsust, edusamme mitmes valdkonnas ja kaugenemist kommunismi pärandist?

Kas Hiina diplomaadid on valmis pimesi raha tuulde loopima, et ülemustele propagandatrükise olemasolu ette näidata, või usuvad nad tõsimeeli, et sedaviisi on võimalik demokraatlikus riigis inimeste arusaamu muuta?

Muuseas, tõenäoliselt ilmub dalai-laama Eesti-visiitide kohta millalgi pildialbum ja raamat. Tõenäoliselt on Eestis jätkuvalt turgu ka headele Tiibeti-ainelistele tõlkeraamatutele, nagu neid on juba ka ilmunud, näiteks Patrick French, “Tiibet, Tiibet”, Roland Barraux “Dalai-laamade ajalugu”, dalai-laama enda tõlkeraamatutest kõnelemata.

Vastukaaluks sellele võidakse avada terve “tööstusharu”, mis tegeleks Tiibeti kohta käivate Hiina RV propagandaraamatute tõlkimise ja tasuta levitamisega. Saame Hiinast otseinvesteeringu ja hulk madalama eetikalävega haritlasi leiaks tööd. Arenguruumi on, sest vaadeldavas üllitises, kus dalai-laamast üldse ei kirjutata, on legendaarse valitseja Songtsän Gampo nimi lihtsalt valesti kirjutatud.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2