Arhiiv - August 2011

Aimar Altosaar: milliseid erakondi vajab Eesti?

Artikkel on avaldatud 25. augustil ajalehes Järva Teataja

Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud.

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeerib kusagilt põhikirja aluse, korjab piisava hulga allkirju, korraldab asutava ürituse ning registreerib erakonna.

Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid. Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates hakkasid sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ja pole tähtis, millise hinnaga!

Algas spindoctorite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad. Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis.

Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada.
Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest sarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast.

Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda – oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha – ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud.

Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromisside otsimise oskust.
Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierahilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ja alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud MTÜ-d ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm – seda enam tulevane – soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.
Need ei pea olema mitte ainult n-ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.

Avalikud teenistujad olgu parteitud
MTÜ-d võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜ-de liikmed igaüks oma avalduse alusel.
Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see pole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama «ülespoole», et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu.
Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.

Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimused. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist.

Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on võti ka olukorra muutmiseks.

Aimar Altosaar
MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik

Aivar Kivisiv: Kas Eesti IT-Tiiger on väsiv kiskja või päikese käes pundunud kummiloom?

Artikkel on avaldatud 22. augustil väljaandes Delfi.

Tõde on ilmselt kusagil nende kahe väite vahel. Kindel on, et näilisus poliitikas omab otsest mõju majandusele ja armastatud IT-Tiigrile.

Kui 1990. aastatel nuputasid poliitikud, kuidas olla valijatele usutav, siis viimasel viiel aastal üritatakse näida valijale usutav. Sama käib ka majanduse kohta. Liberaalne vaba konkurentsiga majandussüsteem on asendunud näilise liberaalsusega.

1990ndate aastate lõpp oli ilmselt kõige vabama konkurentsiga ajastu Eesti majanduses. Loomulikult esines riigihangetes suunatust, korruptsiooni ja korporatiivsust, kuid see ei olnud muutunud süsteemseks.

Millenniumi vahetus tõi aga kaasa olulised muutused. Muutuste algatajaks võib pidada tollast keskonnaministrit Heiki Kranichi. Tema tõi ministeeriumi raha jaotamisse läbi riigihangete uue põhimõtte: „Kui sa ei kuulu perekonda, siis unusta ära“.

Lihtsustatult: kui sa ei kuulunud Reformierakonnaga seotud inimeste ringi, siis lõpetati sinu ettevõttega leping otsitud põhjusel enne tähtaega ja uue hanke võitis see, kes vaja. Kui väljavalitu oli nõrguke ja tema eelistamine olnuks silmnähtavalt korruptsioonimaiguline, kuulutati hange ebaõnnestunuks ning algatati uus.

Muidugi võidi vahepeal ka otsida uus favoriit või mõne varasema osalejaga teha diil parteikassat toetada. Süsteem oli üles ehitatud väga professionaalselt ja neid tegusid tõestada on väga raske. Siinkohal kirjeldan süsteemi, mitte ei esita kellelegi süüdistusi.

Pärast keskkonnaministeeriumi eksperimenti hakkas Reformierakond rakendama oma kogemusi teisteski oma halduses ministeeriumides. Reformeritel oli õpilasi, kellest innukamad olid populistidest pragmaatikud Res Publicast. Isamaaliit ja Mõõdukad, kui arvata välja mõned sõpruskonnad nende erakondade sees, seda süsteemi üle ei võtnud. Pigem kardeti korruptsioonisüüdistusi ja ei juletud oma inimestega seotud ettevõtteid konkursil võitjaks kuulutada.

2000. aastate keskel jõudis süsteemne JOKK rahade suunamine suurematesse omavalitsustesse. Muutus ka erakondade suhtumine. Mõõdukatest said sotsiaaldemokraadid ja vahepealsed arengud liikmeskonnas muutsid suhtumise pragmaatilisemaks. Isamaaliidu ühinemine Res Publicaga kustutas uues erakonnas vaikselt, kuid kindlalt idealistide hääled. Tänaseks on see katk jõudnud ka väiksematesse omavalitsustesse, tõsi, võibolla mitte nii selgepiiriliselt parteilisena.

Võib küsida, mis on sellel kõigel seost vaba konkurentsiga? See puudutab ju suhteliselt väikest osa ettevõtlusest. Õige jätkusuutlik ettevõte ei ripu riigitissi küljes, vaid möllab vabaturu lainetel. Riigihangete suunatus ei tähenda veel üldist vabaturu puudumist.

Siin näilisus peitubki. Suunatud pakkumisi võitvatel ettevõtetel on laiemal turul konkurentsieelis. Neil on kergemalt teenitud raha, millega on võimalik konkurente oma sektoris turult välja süüa. Neil on teatav kuvandi eelis, kui nad on piisavalt teostanud riigi või suuremate omavalitsustega seotud projekte. Sellise nähtuse nimi on turumoonutus.

Kuidas mõjutab süsteemne korporatiivsus Eesti infotehnoloogia sektorit ja riiki tervikuna?

Esiteks ei saa paljud perspektiivikad IT-ettevõtted piisavalt väljakutseid oma teadmiste rakendamiseks. Nad peavad tihti tegelema teemadega, mis on kaugelt alla nende sisuliste võimete. Lisaks napib neil pidevalt raha vajalike arenduste tegemiseks. Kõik see pärsib ettevõttete jõudmist rahvusvahelisele turule.

Viimasel ajal saab aina tihemini lugeda ajakirjandusest streikivatest infosüsteemidest. Paljud neist juhtumitest ei jõua kunagi ajakirjandusse. Ainult üks näide. 2007. aastal kukkusime oma partneritega välja ühelt riikliku infosüsteemi riigihankelt, põhjuseks Maksuameti vigane infosüsteem. Tegemist oli labase süsteemianalüüsi veaga ja ebapädeva testimisega. Nimelt luges infosüsteem maksevõlgnevuse päevadeks kõik päevad, mis jäid deklareerimise ja reaalse maksmise vahele, kuigi maksed olid sooritatud tähtaegselt. Protestimisest ei olnud mingit kasu. Maksuameti keskastme ametnikud tagusid nagu rauda: infosüseem arvutab ja ei saa eksida. Tulemus oli hankemenetluses mittekvalifitseerumine ja 55 000 krooni tagatisraha kaotus.

Viimase aja kõige drastilisem näide on digiretsepti süsteem, mille kehva töötamise põhjendused olid absurdsed, aga süsteemi hooldusraha 700 000 krooni kuus. Mida rohkem teema avanes, seda selgemaks sai, et tegemist on kas eheda lollusega või rahaveskiga eelnevalt kirjeldatud põhimõtete alusel.

Meil on hea internetiühenduste taristu ja kindlasti Euroopa keskmisest haritum kasutajaskond. Meie riiklikud infosüsteemid pole lootusetult kehvad, aga nad võiksid olla palju paremad ja Eesti riigi prestiiz IT-valdkonnas veelgi kõrgem. Eesti majanduse tulevik võiks olla seotud teadmismahuka tootmise ja nende toodede ekspordiga. Oleme kaotanud aega ja tänasel hetkel ka juba raha, mis oleks võinud laekuda riigieelarvesse ekspordituludelt.

Kui meil oleks viimased kümme aastat toiminud tõesti liberaalne vaba konkurentsiga majanduskeskkond, siis ei peaks täna arutlema küsimuse üle, kas IT-Tiiger on väsiv kiskja või täispuhutud kummiloom. Me arutaksime, kas tiigri karv ikka läigib korralikult, või vajaks see natuke kammimist või väheke vitamiini.

Aivar Kivisiv
MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik

Külliki Kübarsepp: Kontrollitud demokraatia oht

Artikkel on avaldatud 11. augustil võrguväljaandes Postimees.

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. Postimees 21.07.2009). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga – nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus“ aitab kaasa kodanikuühiskonna nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud – klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah“, siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei“ ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam kokku hoida.

Külliki Kübarsepp
MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik
Juhatuse liige