Arhiiv - July 2011

Jüri Saar: Demokraatliku ühiskonna proovikivi

Artikkel on avaldatud 28.juulil ajalehes Postimees.

Norras toimunud õõvastavaid sündmusi on palju kommenteeritud ja seda tehakse jätkuvalt. Juhtunu erutab, šokeerib, kuid tugevad emotsioonid ei lase asja hinnata tasakaalukalt.

Nii on piisava tähelepanuta jäänud Norra peaministri esimene reaktsioon, kus ta ütles: «Me ei loobu enda demokraatlikest väärtustest ja uhkusest.» See tähendab, et ka kõige suuremate katsumuste ja väljakutsete kiuste tuleb jääda iseendaks.

Churchill on öelnud: «Mitte kunagi varem pole nii vähesed suutnud teha nii palju halba nii paljudele.» Tänapäevane tehnika ja informatsiooni levik on teinud võimalikuks valmistada ette ja viia ellu aktsioone, mis varasematel aegadel indiviidile või väikesele grupile ei olnud jõukohased.

See on midagi täiesti uut, sest üksikindiviid või väike grupp võib pakkuda reaalset väljakutset paljudele inimestele, sh riigile. Suudavad ka riigiga sõda pidada, sest viimase tegelik sõjaline potentsiaal jääb realiseerimata.

Niisuguse uue turvalisuse aspektiga tuleb tegeleda, kuid kõige halvem asi on muutuda oma vaenlaste sarnaseks, nimetatud juhul vaba ühiskonna vaenlastega sarnaseks. Ükskõik millisest suunast lääne põhikorda ka ohtu ei seata, kas on tegemist fundamentalistide terroristidega või hullunud amokijooksjaga.

Peaminister Stoltenberg oleks nagu teadnud ette, milline hakkab olema avalikkuse paljuski emotsionaalne reaktsioon, mis kajab vastu meiegi meedias ja kommentaariumides.

Juhtunu aktiveerib hämaraid vaime, mille hea näide on viimati lisandunud Venemaa esindaja NATO juures (Rogozini) arvamus, et Norra massitapmise tingisid Balti fašistid. Lihtne on hakata laskma parastavat plaati demokraatia jõuetusest ja mandumisest, inimeste üksindusest, võõrandumisest, inimsuhete kaubastumisest, võõravihast, netis vohavast vaenust ja vägivallast kui tulevaste massimõrvarite koolist, massoonide vandenõust ja kes teab veel millest.

Tõsisemalt tuleb aga suhtuda läänemaailmas endas tehtavatesse mõnedesse järeldustesse ja üleskutsetesse. Need tähendavadki paljuski just endast loobumist – taastame surmanuhtluse, seame sisse põhjaliku kontrolli kõigi inimeste üle, piirame liikumisvabadust, keerame kruvid kinni, pahad ja maniakid oleksid siis ilusasti luku taga ja korralikel inimestel elu rahulikum, sest midagi hullu ei juhtu. Väljapääsuks pakutakse vaba ühiskonna likvideerimist ja totaalse kontrolli sisseseadmist.

Kas see on aga nii, et siis midagi niisugust ei juhtuks? Juhtub paraku küll, ainult kinnikeeratud kruvidega ühiskonnas sellest avalikkusele/inimestele ei räägitaks. Ka Nõukogude ajal juhtus.

Näiteks 1976. aastal tulistas Nõukogude piirivalvur ilma silmanähtava põhjuseta puhkelaagri telkide pihta ja tappis 11 süütut inimest. Mis oli selle teo motiiv, põhjus – kas purjus pea, dedovšina, politruki ajupesu, lapsena sunnitud sukkpükste kandmine, vastuseta jäänud armastus, pole võimalik täpselt kindlaks teha. Ilmselt kõik kokku, kuid selle vastusega pole midagi peale hakata.

Psüühiline patoloogia on alati võimalik ja vaimse ebanormaalsuse puhul pole tähtis, mis selgituse annab juhtumile subjekt, kelle «juhe on kokku jooksnud». Tema interpretatsioonid võivad olla ükskõik millised. Mis vahet seal on, et antud juhtumil ­pidas isik ennast kristlikuks fundamentalistiks.

Sama ­hästi oleks ta võinud nimetada ennast radikaalse islami pooldajaks, fašistiks, kommunistiks, taimede ja humanoidide õiguste eest võitlejaks. Kelleks iganes, kuid mingit juhtlõnga toimunu mõistmiseks, tegevuse motiivi sealt ei leia.

Sest seal asub normaalse inim­psüühika seisukohalt eimidagi, tühjus, patoloogia, hoolimatus inimeseks olemise baasväärtuste suhtes. Praktiline küsimus on pigem selles, kuidas sellised subjektid, kes on võimelised niisugusteks asjadeks, enne koletute tegude kordapanemist välja selekteerida.

Absoluutset garantiid pole, ­tulevase käitumise prognoosid on tõenäosuslikud. Inim­psüühika hämarates soppides toimub jätkuvalt protsesse, mida ei suuda seletada ka ­tänapäevased inimteadused.

Ja muidugi tõkestamine. Ratsionaalne arutelu peakski käima pigem selle üle, kuidas konkreetse riigi tasemel reageerida. Kui valitsuse kvartalis lõhkeb pomm, peaks käivituma üleriigiline turvalisuse tagamise operatsioon.

Eriliseks kõrgenenud ohu kohaks on loomulikult suured rahvakogunemised, mis peaksid olema turvatud ka tavalistes oludes. Kusagil on ­mitusada inimest koos ja üks hull saab neid segamatult pikka aega küttida, see pole ju loomulik. Tänapäeva maailm ei ole enam nii turvaline paik, kus nõnda muretult võiks käituda.

Samas tuleb endale aru anda, et kõik turvalisust tõstvad meetmed piiravad vabadust. Küsimus ongi selles, kuidas säilitada läänelik vabaduse õhkkond, demokraatia, sõnavabadus ja muu ning tagada samal ajal turvalisus.

Lääs ei tohi eos oma väärtustest loobuda. Seni on läänes muu hulgas õnnestunud suhteliselt hästi see, et teisi inimesi ei «valitseks rumalad ja võimuahned hullud».

Totalitaarsetes ühiskondades juhtub regulaarselt paraku nii, et kõige hullemate maniakkide kätte koondub kontrollimatu võim ja see on tõeline häda kõigile sealsetele inimestele. Ei tasu igatseda niisuguse stabiilsuse, korra ja null-tolerantsi järgi, sest ka surnukuuris on rahu majas ja korrarikkujaid pole, kuigi seal vaevalt hea on elada.

Läänemaailma väärtuste hulka kuulub inimelu ja vabaduse kõrge väärtustamine, demokraatia. See on lääne eelis ja just niisuguseid väärtusi kandes ning edendades on jõutud praeguse arengutasemeni. Üldine järeldus juhtunust on ühetähenduslik – selline juhtum ei tohi leida mingisugust mõistmist, vaid üksnes absoluutset, täielikku ja ühemõttelist hukkamõistu.

On väga kurb, et selline asi juhtus ja suurim kaastunne hukkunute omastele ja lähedastele. Kõige parem viis neid mälestada on aga eeltoodud põhitõdesid mitte unustada ja neis kahelda, nagu seda ka Norra peaminister oma esimeses seisukohavõtus tegi. Siin asub demokraatliku ühiskonna tegelik proovikivi.

Jaan Uustalu: Demokraatia jah, aga kuidas?

Artikkel on avaldatud 27. juulil ajalehes Postimehes.

Nii Antiik-Ateena, Rootsi, Eesti, Botswana, India, Venemaa kui ka Põhja-Korea on pidanud või peavad ennast demokraatlikeks riikideks. Kui palju välismaailm seda aktsepteerib, on juba keerulisem küsimus. Demokraatlikud süsteemid on erinevad, tõhusus on erinev.

Economist Intelligence Uniti demokraatia indeksi põhjal on võimalik hinnata demokraatia tõhusust. Kolmel korral, mil indeks on avaldatud, on Eesti olnud 33.–37. kohal, samal tasandil Sloveenia, Tšiili ja Botswanaga.

Sellega on Eesti arvatud puuduliku demokraatiaga (inglise keeles – flawed democracy) riikide hulka. Indeksitabeli eesotsas on 26 täiusliku demokraatiaga riiki, kuhu muu hulgas kuuluvad meie Põhjala naabrid. Viimasel mõõtmisel napsas Norra esikoha Rootsi käest ära.

Põhjus, miks Eesti oma heale positsioonile vaatamata ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre, on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse, kaasamata erakonda laiemalt, kodanikuühiskonnast rääkimata. See on ka kindlasti üks praegu IRLi sees tekkinud erakonda lõhestava arutelu põhjus.

Ma olen alati huviga jälginud ühiskonnas toimuvat ja ka osalenud poliitiliste erakondade töös, 20 aastat Rootsis ja umbes sama kaua Eestis. Mõlemal puhul pigem vaatlejana kui tegijana.
Mitu väga lihtsat erinevust poliitikaelus teevad Rootsi demokraatia tõhusamaks.

Rootsis peetakse erakonna koosolekuid valla/linna tasemel, kus arutatakse eelnevalt läbi kõik tähtsamad kohaliku omavalitsuse volikogus päevakorras olevad teemad. Nendele koosolekutele on kutsutud kõik erakonna liikmed. See teeb Rootsis poliitilises protsessis osalemise oluliselt laiapõhjalisemaks.

Erakonnas algatatakse ka pidevalt poliitilisi ja organisatoorseid küsimusi, mille puhul enne otsustamist kuulatakse ära asjaosaliste, näiteks erakonna piirkondade arvamus – nn remiss.

Arvamus peab olema pigem argumenteeriv kui pelgalt poolt- või vastuhääl või isegi sisaldama uut ettepanekut. Vastava küsimuse algataja teeb kokkuvõtte saadud vastustest enne lõpliku otsuse tegemist.

Nende kahe lihtsa tegevusega, mis Eestis peaaegu täielikult puuduvad, kindlustatakse kõigi erakonna liikmete osalus ja hea poliitiline ettevalmistus uute ülesannete tarvis.

Rootsis on ka erakondadele omane, et tõmmatakse inimesi kaasa. Olles alles kolinud Värmdö valda 1985. aastal, hakkasin käima oma erakonna koosolekutel. Seal arutati peamiselt kohaliku valla planeerimisküsimusi, mis on ääretult huvitav viis uue elukohaga tutvuda.

Kolmandal või neljandal korral küsiti erakonna koosolekul minu käest, kas soovin meie erakonda esindada valla päästeametikomisjonis asendusliikmena, kus just parajasti erakonnale kuuluv koht vabanes. Minu karjäär valla päästekomisjonis jäi siiski lühikeseks, kuna Eestis toimuv võttis minu tähelepanu endale. Huvitav on aga see, et süsteem on nii üles ehitatud, et niipea, kui huvi näitad, tõmmatakse sind kaasa, küsitakse, mis sina arvad, võetakse arvamust kuulda.

Veel üks oluline vahe Rootsi ja Eesti erakondade vahel on, et Rootsis on igal organisatsiooni astmel ja liikmel õigus teha ettepanek erakonna kongressile. Ettepanek arutatakse läbi erakonna juhtkonna poolt. Kui küsimus tundub tähtis, pannakse see arvamus(remiss)ringile. Kuid igal juhul pannakse tõstatatud küsimus kongressil hääletusele. Erakonna juhatus esineb seejuures omalt poolt pooldava või eitava argumentatsiooniga.

Nimetatud erinevused on minu arvates peamised põhjused, mis õigustavad Rootsi kõrgemat positsiooni demokraatia indeksis. Asi ei ole keerulisem kui suure Ateena demokraadi Periklese mõte: «Igaühel ei ole võimet poliitikat luua, aga igal kodanikul on võime seda hinnata.»

Jaan Uustalu
MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik

Jüri Saar: Bolševistlik ja bütsantslik Eesti poliitika

Artikkel on avaldatud 22. juulil ajalehes Maaleht.

Kaugelt vaadates pais­tab Eestis justkui kõik korras – oleme edukalt sulandunud läänemaa­ilma. Samas annab kodune poliitelu põhjust kurvastavaks võrdluseks bolševike tavadega.

Et asjad meie poliitelus pole nii head, kui kaugelt vaadates pais­tab, tõestab ilmekalt praegu IRLis ja Keskerakonnas avalikult ning teistes erakondades varja­tumalt toimuv.

Hoiatavaid märke on ju ol­nud näha varemgi, kuid ehedalt sai olukord selgeks pärast viima­seid Riigikogu valimisi.

Eesti poliitmaastik on kahe­kümne iseseisvusaastaga stag­neerunud ja neli parlamendis olevat parteid pole ilmselgelt adekvaatsed esindama Eesti kodanikkonna hoiakute ja arva­muste põhispektrit.

Kehtiva valimisseaduse saa­tanlik konks peitub selles, et va­lijal pole vahet, kas minna vali­ma või mitte ning keda valida, sest tulemus on ikka üks ja see­sama.

Kutseliste poliitikute esimene põlvkond

Avalik poliitiline debatt olulis­te riikluse valdkondade üle sisu­liselt puudub, erilist diskussioo­ni pole märgata ka parteide sees, sest niisugusteks aruteludeks ei näe eesseisjad vajadust.

Riigikogus moodustavad ena­muse parteide juhtkondadele lojaalsed parteisõdurid, kellest on välja joonistumas meie kut­seliste poliitikute esimene põlv­kond.

Nende loosunglikes väljaütlemistes pole nii palju sisemist veendumust, et vähemalt näida usutavana.

Uut tüüpi poliitikutel puudu­vad sageli väljaspool poliitikat tugevad kutseoskused ja piisav kvalifikatsioon, mistõttu partei-palgale saamine muutub lausa eluküsimuseks. Pere on ju vaja toita, liisingut maksta ja üleüldse ei luba harjunud eluviis leppi­da keskmise või alla selle sissetulekuga.

Poliitilises kultuuris nagu kul­tuuri puhul üldse, ei käi muu­tused kunagi kiiresti ja arengus ilmneb järjepidevus. Vormi poo­lest on meie parteid küll erine­vad (rahvuslik-konservariivne, liberaalne, internatsionalistlik või sotsiaaldemokraadik), kuid sisult on nad kõik bütsantslik-bolševisdikud.

Bolševistlikke ja teisi autori­taarseid poliitilisi liikumisi on alati iseloomustanud tunnus­jooned, mida kahjuks näeme ka praeguses Eestis. Esiteks muidu­gi võimu käsitlemine mitte va­hendina, vaid eesmärgina, mil­le poole tuleb, hambad ristis, püüelda ning millest tuleb viima­se veretilgani kinni hoida.

Vastutustundlikele poliitilis­tele jõududele on võim alati va­hend, mitte eesmärk, ning mingu hetkel saavad nad oma ideelisi eesmärke paremini ellu viia või­mu omamata, et siis valitsemis-väsimusest puhates jõudu koguda.

Normaalse demokraadiku po­liitilise kultuuri puhul on loomu­lik, et kõik parteid on vahepeal opositsioonis, seetõttu tuleb või­mul olles opositsiooni “hoida, ar­mastada ja austada”.

Bütsantsliku traditsiooni järgi tähendab võimust ilma jäämine kohe riigipiruka tükist ilma jää­mist ja “leivalt maha kandmist”. Küllalt sageli olid varasematel aegadel sedalaadi mahakandmi­sed lõplikud ja koos võimuga jää­di ilma privileegidest ning mõni­kord ka elust.

Sedalaadi poliitilised liikumi­sed ikalduvad ignoreerima eks­perte ja üldse arvamuste palju­sust. Niisugune valitsemisviis toob kaasa võimu kontsentree­rumise üha kitsamasse ringi -tagatuppa – ning lõpuks despoot­liku valitseja (kas personaalse või kollektiivse) kätte.

Selleks et saada adekvaatseid (ekspert)hinnanguid, tuleb jaga­da informatsiooni tegeliku olu­korra ja tegevusplaanide kohta.

Bolševike mõttelaadile pole selline arusaam kunagi sobi­nud, sest see, kes valdab olulist informatsiooni, on olukorra peremees.

Ühiskonna tasemel jaotamisideoloogia

Tagatubades või poliittehnoloogide peades sündivad ideed konkreetsete eluvaldkondade kohta ei ole teadmistepõhised ja nende alusel välja töötatud poliitilised käsulauad tekitavad pärast tegevusjuhisteks saamist krooniliselt probleeme.

Nii jääb pidevalt puudu kom­petentsusest ja olemasolevad vaimuressursid jäävad poliitilis­tel põhjustel paljuski kasutama­ta. Tagajärjeks on ühiskonnale üha halvemad otsused kõikides elusfäärides.

Bütsantsliku võimu korral hakkab ühiskonna tasemel do­mineerima jaotamisideoloogia.

Et olla hea jaotaja, tuleb esmalt kõik ressursid ja vahendid tsentraliseerida ning võtta kontroll nende üle.

Kui hakatakse valjuhäälselt rääkima tasuta kõrgharidusest, mingile elanikkonna osale kõrge­ma pensioni maksmisest või kel­legi maksust vabastamisest, on alati tegu ressursside jaotamise ehk ümberjaotamisega.

Erinevalt pärisomanikest ja­gavad bolševistlikud poliitikud mõnuga mitte endale kuuluvat, vaid kogu ühiskonna vara.

Lõppkokkuvõttes muutub riik ja riigipirukas kõige kindlamaks ja olulisemaks sissetuleku- ja elatusallikaks.

Selline mentaliteet ei pea ala­ti tähendama, et kõik materiaal­sed väärtused kuuluvad otseselt riigile. Üldsegi mitte, osavate skeemide abil saab luua olukor­ra, kus näiteks hoone kuulub era-omanikule, kuid selle ülalpidami­se ja ekspluateerimise kulud jää­vad riigieelarve kanda – s.t elatak­se ikkagi maksumaksja arvel.

Kirjeldatud valitsemismeetodite suurim puudus on jätku-suutmatus, mistõttu saab nii va­litseda üksnes riike nende laie­nemise perioodidel.

Kusagilt peab ju kogu aeg tulema juurde ressursse, mida “jumalikud poliitikutd” saa­vad jaotada ning mille abil tu­leb kompenseerida juhtimisvigadest tekkinud kahjusid.

Marurahvuslusega hirmutamine

Eesti poliitiline kultuur on nüüdseks justkui ajast mahajää­nud ega sobi enam meie lääne­likule, vabale, mitmekesisust ja demokraatiat kõrgelt hindavate­le inimestele.

Kindlasti tuleb liikuda ini­meste ja vabaühenduste suure­ma osaluse ja kaasatusega ühis­konnamudeli poole. XXI sajan­di demokraatlik riigijuhtimi­ne peab olema palju teadmiste-põhisem, et teaduslik eksper­tiis poleks oodatud vaid siis, kui see kinnitab juba varem otsustatut.

Ning muidugi peaks lõppe­ma ajast ja arust hirmutamine marurahvuslusega ning kopi­tanud kampsunite siltide klee­pimine kõigile rahvuslikult ja demokraatlikult mõtlevatele inimestele.

Vajame hädasti uut ja sisuka­mat poliitilist kultuuri ning uusi poliitilisi jõudusid seda teos­tama ja toetama. Ühiskond on selleks küps.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2