Arhiiv - June 2011

Märt Meesak: Miks siis ikkagi Konguta vallavolikogu laiali läks?

Artikkel on avaldatud 28.juunil 2011 Delfis.

 

Peale sügisel 2009. aasta toimunud kohalike omavalitsuste valimisi oli Konguta volikogus seis uudne. Rahvaliidu baasil moodustatud Hooliv Konguta ei saanud enam üksinda enamust.

Viimane on seda saavutanud erinevate valimisliitude ja Rahvaliidu nimekirjaga Eesti taasiseseisvumisest saadik. Samuti pole olnud ühtegi volikogu koosseisu, kus poleks Agu Kasetalu olnud kas volikogu esimees, aseesimees või vallavanem, ehk siis otseselt võimul.

Nende valimiste järgselt aga moodustasid pikalt opositsioonis olnud valimisliit Kodukoht Konguta ja osaliselt endistest rahvaliitlastest või nende nimekirjas kandideerinutest moodustatud valimisliit Ettevõtlik Konguta koalitsiooni. See oli lõpp ühe meeskonna ainuvõimule ja domineerimisele Kongutas, mis oli kestnud ligi 20 aastat.

Uus volikogu valis endale Ettevõtlik Konguta volinike seast volikogu esimehe ja valimisliit Kodukoht Konguta poolt täiesti uue, väljastpoolt Kongutat tulnud vallavanema. Esimeheks sai Harald Kurg ja vallavanemaks IRL-i kuuluv endine riigikogulane Aivar Õun. Volikogus omas uus koalitsioon nappi enamust, ehk üheksast volinikust viie toetust. Neist kolm olid Kodukoht Konguta liikmed ja kaks Ettevõtlik Konguta liikmed. Vallavanem ja ka volikogu komisjonid, eelkõige eelarve- ja arengukomisjon, hakkasid valimistel lubatud programmi vaikselt aga järjekindlalt ellu viima. Esimesed sammud olidki ametnike vähendamine ja valitsemiskulude kokkuhoid. Järjekindla aastase tegevusega kaotati 2,5 ametikohta ning võideti aastastelt valitsemiskuludelt miljon krooni kokkuhoidu.

Valda tabas, nagu teisigi omavalitsusi Eestis, majanduslangus. Valla omatulud vähenesid ning ka riigipoolne toetus samuti. Summad olid Konguta vallale märkimisväärsed, ulatudes pea kahe miljoni kroonini, võrreldes 2008. aastaga. Uus võim oli teinud valitsemiskulude kokkuhoiuks ainuõiged otsused. Nii hoiti ära valla sattumine raskustesse majanduslanguse järgsel ajal. Kogu eelarve- ja arengukomisjoni meeskond töötas valla arengu nimel, nii nagu valimistel välja lubatud programm ette nägi.

Vallas lõpetati kanaliseerimistööd ning ajalukku mineva tegevusena viidi keskasula peatänav mustkatte alla. Viimane läks vallale maksma pea miljon krooni. Tegusalt asuti valla üldilmet, esmalt keskasula oma, parandama. Võeti tööle heakorratöötaja, soetati uus kena ja suurem bussiootepaviljon. Küladesse paigaldati infotahvlid, pärast remonti taasavati Annikoru saun ning viidi sisse Konguta Koolis käivate laste koolitoetus. Investeeringud tehti tänavavalgustusse Väike-Kongutas ning Annikorus. Lisaks igapäevased tegemised teehoolduse, tormijärgsete kahjude ja sotsiaaltoetustega. Ühtegi antud kuluartiklit ei vähendatud. Jätkati vallatraditsioonide toetamist nagu külapäevad, vallavanema vastuvõtt, lusikapidu, kaevudeprogramm ning taaskäivitati erateede rekonstrueerimistoetus ja MTÜ-de tegevustoetus. Kõik tegevused said toimuda tänu varasemale valitsemiskulude kokkuhoiule ja valda juhiti elamisväärsema väljanägemise ja olemise poole. Suure osa vallaeelarvest võtsid nii Konguta Kool kui ka rahvamaja. Laenu vald võtta ei planeerinud ning kõik tegevused tehti kas oma vahenditest või projektide rahadega. Valla rahaline seis oli konservatiivset eelarvet silmas pidades igati jätkusuutlik. Kätte jõudis 2010. aasta detsember. Detsembri volikogu eelnõude hulgas oli vallavalitsuse poolt koostatud eelnõu eelarves olevate rahade ümbertõstmiseks. Kooskõlastust eelarve- ja arengukomisjoniga eelnõul polnud. Selgituste küsimisel, kus esimehena tundsin huvi kuluartiklite koodide kohta, sain üllatava vastuse. Ei olnud antud selgitust ei seletuskirjas ega kooskõlastust komisjoniga, kuid antud eelnõuga oli planeeritud kõigile 41-le valla eelarvest palga saajale jõulupreemia 3000 krooni + maksud. See oli meie senise varasema nägemuse ja kokkuhoiu poliitika täielik vastand. Antud eelnõuga planeeriti preemiaid 200 000 krooni eest.

Konguta vallale on see väga suur summa, arvestades meie aastast eelarve mahutu, mis on ca 15 miljonit krooni. Vallavanema ja koalitsioonivolinike kompromissina läbi telefonivestluste jõudsime lahenduseni, et maksame 3000 krooni asemel 1000 krooni. Vähemalt nii volikogu esimees kui ka mina, eelarve- ja arengukomisjoni esimehena arvasime. Tegelikkus oli aga volikogus teine. Isegi enne volikogu vallavanema kabinetis eelnõudega tutvudes tuli taas välja, et eelnõud pole muudetud. Palusin vallavanemal antud eelnõu tagasi võtta, kuna sellest võis minu meelest pahandust tulla. Viimane kinnitas aga meie varasemat kokkulepet, et makstakse 1000 krooni ja muresid pole.

Volikogus eelnõu hääletusel aga tuli üllatus. Esmalt selgitusi jagades vallavanem ei rääkinud enam 1000 kroonist, vaid sellest, et see annab maksimaalsed võimalused maksta 3000 krooni. Kuidas volinikud otsustavad! Hääletamisel olime Kodukoht Konguta kolm liiget ja volikogu esimees antud eelnõu vastu, kuid opositsiooni naerval ilmel ja ühe koalitsioonipoliitiku käetõstmise saatel ka antud eelnõu vastu võeti. See oli alles algus. Peale istungit läksime vallavanema jutule ja soovitasime tal oma käskkiri täna veel välja anda, et summaks on 1000 krooni ja ei rohkem. Kokkulepe oli selline, kuigi üks volinik juba sellest kinni ei pidanud. Vallavanem seda aga ei teinud ning läks järgmisest päevast puhkusele. Tema asendaja keskkonnaja arendusnõunik kirjutas käskkirja 1900 kroonile + maksud ja tõi põhjenduseks asjaolu, et see on kuldne kesktee 1000 ja 3000 krooni vahel. Täiesti müstika, ametnik määrab endale ise kuldse keskteena preemiat! See mida seal jagati, oli kõigi Konguta vallas elava 1400 inimese ehk maksumaksja raha, mitte ametnike enda rahakott.

Peale selle uudise teatamist andis volikogu esimees Harald Kurg teada, et ta peab antud olukorras paremaks tagasi astuda. Meie valimisliit muidugi temal mingit süüd ei näinud ja me palusime tal jätkata. Mingil hetkel aga talvekuudel teatas Ettevõtlik Konguta teine volinik (preemiate poolt olnu), et tema valimisliit nõuab Harald Kure tagasiastumist ja volikogust lahkumist. Põhjusteks vallavalitsusega halb läbisaamine ja suhtlemine. Samuti käidi välja idee, et teine nende liige peaks esimeheks saama ja see olevat igati loogiline jätk sellele olukorrale. Ehk siis sama volinik nõudis endale koalitsioonis kokkulepitu vastu hääletamise ja valla raha preemiateks määramise eest kõrgemat kohta. Meie seda ideed kohe kindlasti mitte ei toetanud.

Peale pikka pealekäimist Ettevõtlik Konguta poolt, astus siiski Harald Kurg esimehe kohalt tagasi, kuid mitte voliniku kohalt. Sinna valis ta valija, mitte keegi teine. Selle sammuga lõppes Ettevõtlik Konguta poolt ka koalitsioonileping. Need olid nende liikme Priit Värvi sõnad. Sellega algasid uued läbirääkimised lahenduste leidmiseks.

Peale esimehe kohalt tagasiastumist 08.04.2011, tuli Kurg meie valimisliidu poole üle, kuna meie nägemus vallast ja selle toimimisest olid ühtsed. Opositsiooni poolelt käis tugev kompamine, et meie ühte liiget neljast endameelseks saada. Selles pidid nad pettuma ja millegipärast ei leidnud nad ühist keelt ka Priit Värviga. Ka meie valimisliidu volinikud ja opositsiooni liikmed istusid ühise laua taga. Kokkulepeteni me ei jõudnud, kuna nende soov oli saada nii volikogu esimehe kui vallavanema koht, mis oleks läinud Agu Kasetalule. Samuti ametnike juurde palkamine. Viimased kaks variant meile aga ei oleks sobinud ja tegelikult jäigi asi lahtiseks. Kokkuleppeks jäi see, et nad pidid meiega ise ühendust võtma, kui on omavahel asju arutanud. Ühendust aga ei võetud.

Aseesimehena viisin mina läbi kaks volikogu istungit maikuus. Mõlemal istungil panin esimeseks päevakorra punktiks volikogu esimehe valimise. Kummalgi istungil ühtegi kandidaati ei esitatud. Mõlemal istungil tuletasin volinikele ka meelde, et viimane kuupäev on 8.06.2011. Teisel maikuu istungil ei soovinud keegi volinikest isegi mitte volikogu kaheksandaks juuniks planeerida. Konguta vallavolikogu istungid on kõik lindistatud ja meie valla kodulehel kõigile kättesaadavad.

Kuna KOKS ja Konguta valla põhimäärus ütlevad, et volikogu kokkukutsumise ettepaneku saavad teha ¼ volinikest, siis laekus reedel (kaheksas juuni oli kolmapäev) peale lõunat mail. Kirjaga kaasa pandud failis oli nelja voliniku allkirjadega ettepanek volikogu kaheksas juuni kokku kutsuda, päevakorras esimehe valimine. Veel reede õhtul saatsin ma vastukirja, kus soovisin antud ettepaneku tegijatelt kirjalikku põhjendust, nagu nõudis Konguta valla põhimäärus. Seda mulle aga ei saadetud. Samuti sai kirjas meelde tuletatud, et volinikele peab koosolekust teavitama neli päeva ette ning aja määran kokkukutsujana mina. Valla põhimäärus näeb ette, et volikogu istung on valla kodulehel neli päeva ennem kutsena üleval. Laupäev ja pühapäev on kõigil puhkepäevad ja kuna ma lugesin pöördumist ka alles reede õhtul, oli nelja päeva nõue juba möödas. Laupäeval ma kirju ei lugenud ja lõuna ajal helistas mulle ka vallasekretär. Tema tundis muret oma puhkuse pärast. Nimelt pidi tal esmaspäevast puhkus hakkama. Igati loogiliselt saime järeldusele, et volikogu kolmapäeval ei toimu ja tema puhkus on jõus.

Uuesti lugesin kirju enda postkastist pühapäeval, kus oli tulnud ka voliniku Priit Värvi kiri, toetades volikogu kokkukutsumist. Ka sellel juhul olid juba tärminid kõik möödas ning puudus ka tema allkirjaga ettepanekuga nõustumine. Laekunud polnud ka kirjalikku põhjendust. Huvitaval kombel saatis üks koosolekut nõudev volinik Meelis Külaots meie volikogu maililisti valet informatsiooni täis kirja. Seal ta väitis olevat nõude taga viis volinikku, kuigi neid oli neli. Päevakorra punkte oli juba saanud kaks. Lisaks vallavalitsuse poolt väidetavalt esitatud üks eelnõu. Täiesti arusaamatu, kuidas lihtsalt üks volinik infoga manipuleeris. Vallavalitsus ei esitanud minule kui koosoleku ainukesele võimalikule kokkukutsujale ühtegi eelnõud. Samuti oli väär volikogu toimumise kokkukutsumise aeg ja koht. Antud kutse polnud õiguslik, seda enam, et see kirjutati emotsioonidega. Viimane lause sisaldas järgmist: „Kutsume Teid üles käituma lähtudes südametunnistusest ja tervest mõistusest.”

Kiri volinikele oli täis eksitavat infot ja täielikult vastuolus seadustega. Volikogu saab siiski toimida ainult lähtudes seadustest, mitte millestki muust ning iga istung läheb vallale ka hulga raha maksma. Seega saab volikogu toimuda ainult põhjuste olemasolul, mitte lähtudes ainult südametunnistusest ja tervest mõistusest. See poleks volikogu istung vaid sellisel juhul mingi grupi inimeste vaba koosolek. Selliseid koosolekuid võibki pidada, kuid mitte eksitavalt volikogu istungi egiidi all.

Kahe kuu möödumisega kaheksandal juunil lõppes volikogu mandaat. Ühtegi kandidaati, nagu seda väitis Tartu Postimehes härra Kasetalu, volikogule ei esitatud. Samuti ei saa olla juttugi sellest, et vallas oleks olnud riid. Volikogu jagunes antud olukorras lihtsalt kaheks. Meie nägemus valla toimimisest oli vastupidine Hooliva Konguta nägemusega. Volinik Priit Värv ei toetanud kumbagi nägemust. Meie leidisime valla eelarve ja selle vahendid olevat kogu vallarahva omad ja seega nende kasutamisele preemiateks ja ametnike hüvedeks ei näinud me kohta. Meie oponendid arvasid teisiti ja arvavad seda senimaani. Nüüd on uuel volikogu koosseisul aega taas kord kaks kuud selgusele jõuda. Aeg läks käima 16 juuni 2011. Kainet ja selget meelt neile!

Andres Herkel: Mis on väärtuspõhisuse põhi?

Artikkel on avaldatud juunikuises ajakirjas Maailma Vaade.

Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud. Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste , aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemi-seerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga.

Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem

Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, Juku-Kalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada. Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste – nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi – vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:


Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud

Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks”, mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad – need, kus valitseb tõeline viletsus – jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest – siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani” palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd – see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.

Andres Herkel