Category - Tallinn

Tarmo Kruusimäe: miljon Tallinna maksumaksja eurot Kremli käsutuses

Tallinna propagandaaparaat on häirinud oma maksurahast lugupidavaid Tallinna elanikke Savisaare võimupäevade algusest alates. Viimasel ajal on linna meediaaparaat aga jõudnud täiesti uuele «tasemele», lisades oma repertuaari lisaks Savisaare kiidulaulule ka uue kangelase – Vladimir Putini.

24. aprilli Stolitsas õigustas ajalehe peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin Krimmi annekteerimist, kirjutades, et Putin juhindus Venemaa riiklikest huvidest ning lisas, et see ongi presidendi otsene kohus. Lisaks nimetas Tšaplõgin Ukrainas toimuvat USA ja Venemaa vaheliseks asjaks, millesse Euroopal ei olevat üldse õigust sekkuda. Toimetaja väited ning väljendid oleks justkui maha kirjutatud Venemaa propagandameedia samasisuliste üllitiste pealt.

Stolitsa, mis on linlaste rahakotil ratsutanud juba aastaid, tuleb kinni panna. Kuigi põhjuseid selleks on veelgi, toon siinkohal ära neli peamist:

1) Stolitsa (nagu ka muu linnameedia) ei ole objektiivne ega tegele linlaste teavitamisega linnaelu kohta, vaid levitab avaliku raha eest Keskerakonna propagandat.

2) Ajalehed Pealinn ja Stolitsa võtavad linna eelarvest igal aastal pea miljon eurot. Kahepeale on tegemist Eesti ühe suurematiraažilise perioodikaväljaandega, mis levib Tallinna maksumaksa raha eest mitte ainult pealinnas, aga tasuta üle kogu riigi.

3) Stolitsa levitab Kremli propagandat ning õhutab linna raha eest rahvuste vahelist vaenu.

4) Pealinna ja Stolitsa kaubamärgid kuuluvad Keskerakonnale ning lehtedes avaldatu teenib erakonna, mitte linlaste huve. Seetõttu olen algatanud ka eelnõu, millega tegin linnavalitsusele ettepaneku nõuda Keskerakonnalt välja ajalehe Pealinn ja Stolitsa väljaandmiskulud.

Aleksandr Tšaplõgin, kelle linnavalitsus määras Stolitsat juhtima 2011. aastal, on olnud meedia huviorbiidis ka varem. 2006. aastal koostas ta Keskerakonna skandaalse trükise Pravo i Pravda, milles nimetati Andrus Ansipit ning Trivimi Velistet uusnatsideks ja avaldati fotomontaaž, milles seati natsisõduriga kokku Andrus Ansip ja Mart Laar.

Tol ajal väitis Tšaplõgin, et trükises avaldatu on kooskõlas tema südametunnistusega. Minu südametunnistus julgeb otse välja öelda, et Tšaplõgin võiks osta üheotsa pileti Venemaale. Sellest võidaks terve Eesti ühiskond. Väljaannet, kus muuhulgas avaldati kiitust Savisaare Venemaa-suunalisele tegevusele, ei ole hukka mõistnud ka Keskerakonna juhid. Sotsioloogid on hinnanud, et selle käiguga asuski Keskerakond avalikult toetama Eestile vaenulikku Kremli poliitikat.

Kui opositsioon päris Stolitsa peatoimetaja valiku kohta aru, väljendas Savisaar, et Tšaplõgin sobib kindlasti Tallinna maksumaksja raha eest väljaantavat lehte juhtima. Põhjenduseks oskas linnapea tuua vaid asjaolu, et kunagi oli Tšaplõgin ka rahvusringhäälingus saadet juhtinud. Muide, kunagi oli ka Putin pisikene KGB ohvitser ja armastav abikaasa oma naisele.

Loomulikult on Eestis – nagu ühes demokraatlikus riigis kombeks – hinnas sõna- ja ajakirjandusvabadus. Informatsioon peab levima, tuleb luua võimalusi kriitikaks ning kõigil on õigus esindada enda huve ja arvamust. Linnameedia peab aga lähtuma linna seisukohtadest, mitte kaubamärgi omaniku koostööleppest ega Ühtse Venemaa suurriiklikest vaadetest.

Venemaa üha agressiivsema propagandaga võitlevad ka meie lõunanaabrid, kes hiljuti lahendasid olukorra resoluutselt. Nii Lätis kui Leedus kehtestati tähtajalised piirangud õigusvastasele telepropagandale. Lätlased keelustasid sõjapropaganda ja rahvustevahelist vaenu levitamise tõttu Rossija-RTR kolmeks kuuks. Vilniuse ringkonna halduskohus peatas sügisel PBK saadete näitamise kolmeks kuuks. Stolitsa sulgemise argumendile lisab täiendavat kaalu, et seda kõige tehakse avalikest vahenditest. Linnameediat kui meediavormi naeruvääristab seal lokkav «kakapronda», määrides omavalitsuste häälekandjaid ning heites varju ka kõigile teistele linna- ja vallalehtedele.

Artikkel on ilmunud 14.05.2014 Postimehe veebiväljaandes Tallinn City.

Sirje Kiin: Tallinna agenda – inimõigus, vabadus ja turvalisus

Samal ajal, kui Venemaa paranoiline president püüab vägivaldselt ajalooratast tagasi pöörata, pannes „viiendikul planeedist“ internetti kinni, pidades seda „vaenuliku CIA sepitsuseks“, mis olla sündinud CIA kurjusest, kuulutati Eesti pealinnas välja Tallinna Agenda, mille kohaselt internetivabadus on inimõigus.

Tundub, et mida enam pinged maailmas kasvavad, seda enam kerkib Eesti maailma avalikkuses esiplaanile, ja seekord üldse mitte vaid probleemses võtmes.

Tallinnas toimus aprilli lõpus suur rahvusvaheline internetivabaduse koalitsiooni aastakonverents, kus olid kohal ligi 460 osalejat, Rootsi, Soome, Hollandi ja Kanada välisministrid, eksperdid ja kodanikuühiskonna aktivistid enam kui 60 riigist. Koalitsiooni 23 liikmesriiki kiitsid heaks soovitused ehk Tallinna Agenda, kuidas tagada internetivabadus ka tulevikus.

Agendas rõhutatakse, et inimõigused ja internetivabadused on teineteisest lahutamatud, vt lähemalt http://www.freedomonline.ee

Tallinna Agenda loomisel osalesid paljud eesti ametnikud eesotsas tuntud IT-visionääri Linnar Viigiga: “Ma arvan, et see on väga suur tunnustus sellele, mis me oleme seni teinud, tunnustus meie sisemisele võimekusele sõnastada asju, mis kõlaksid maailmast vastu. Mõnes mõttes on täiesti loomulik, et Tallinna Agenda puudutab just internetivabadusi“,  rõhutades, et need on ju Eestile märgiliselt olulised küsimused, sest meid võetakse selles valdkonnas tõsiselt.

Linnar Viik ütles, et praegu on internetivabaduse jaoks murranguline aeg, sest need riigid, kes on olnud jätkuvalt internetivabaduse eest kõnelejad ja pooldajad, on jäämas selgelt vähemusse. Isegi Eestil, kes nüüd on interneti valdkonnas maailmas esirinnas, läks aastaid, enne kui ministrid ja poliitikud said aru, milline väärtus vaba internet Eesti ja maailma jaoks on. Paljud riigid näevad netis pigem ohte ja probleeme, kui võimalusi ja vabadust.

Muidugi on Tallinna Agendas välja töötatud soovitused esialgu soojalt vabatahtlikud, need ei kohusta (veel) otseselt ühtki riiki, aga oluline on see, et just Eesti on täna see riik, kus kujundatakse tuleviku maailma mõtteviisi ja koostöö moraalireegleid teabeühiskonna inimõiguste ja vabaduste küsimuses.

Eesti on e-vabaduse küsimuses esireas mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt. Nimelt otsustas Eesti valitsus äsja anda ka välismaal elavatele inimestele võimalus saada endale Eestis digitaalne identiteet. See peaks muutma Eesti-võrgu suureks nii, et üle maailma võiks olla 15 aasta pärast vähemalt kümme miljonit inimest Eestiga e-identiteedi kaudu seotud.

Maailmale esmakordselt avatud e-identiteet annab unikaalse võimaluse kasutada globaalseid teenuseid. Eesti elanikel on võimalik teostada pea kõiki avaliku- ning erasektori toiminguid digitaalselt, kaasa arvatud dokumentide allkirjastamine. Seni said seda võimalust kasutada vaid need välismaalased, kes elavad alaliselt Eestis. 24. aprilli valitsuse otsusega ringi laiendati.

Lootus on, et see samm kasvatab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet nii majanduses, teaduses, hariduses kui ka tervishoius jm. Välismaalaste e-identiteet peaks andma lisaargumendi Eestisse investeerimiseks, sest see on lihtne, bürokraatiavaba, odav ja turvaline. Näiteks saab välismaalane luua internetis 15 minutiga Eestisse firma ning arendada oma äri selle kaudu, kulutamata nädalaid või kuid mõnes teises lääneriigis mõttetule paberibürokraatiale.

Eestisse tekiks juurde tasuvaid töökohti ja maksumaksjaid. Kui paljudes suurtes lääneriikides alles väga aeglaselt hakatakse aru saama e-vabaduste eelistest, siis Eesti on tegutsemas siin kiiresti ja otsustavalt.

Seda sammu on ajakirjanduses nimetatud uhkesti: e-Eesti läheb olümpiale. Ajakirjanik Henrik Roonemaa kirjutab, et uute e-residentide plaaniga viime oma e-riigi vabaturule. Ta loodab, et Eestist võiks seeläbi saada 21. sajandi Luksemburg ehk väike riik, mille kaudu paljud eelistavad oma äri ajada, sest see on mugav või soodne.

Uusi ideid on veelgi: Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik (Maloverjan) pakkus välja idee, et Balti riikide kaitseväed võiksid olla rahvusvahelised, kus saaksid teenida vabatahtlikud kogu Euroopa Liidust. Eerik-Niiles Kross tuli välja ideega, et Eesti või kõik Balti riigid peaksid muutuma «Põhja-Iisraeliks»  – selles mõttes, et nende järsult tugevdatud-suurendatud kaitsejõude rahastaksid lääneliitlased.

Jüri Vendik arvas, et see on väga hea mõte, kuid ka sellest võib olla vähe: „Nimelt pole Baltikumil vähevõitu mitte ainult raha, vaid ka inimjõudu. Samas oleks Eestil, Lätil ja mõnel määral ka Leedul vaja sootuks tugevamat jala- ja  õhuväge, õhu-, tanki- ja raketitõrjet, laevastikku, rannakaitset, ka väga tõhusaid eriüksusi, kes saaksid välkkiirelt hakkama ükskõik mis värvi «mehikestega», ja sõjajumal teab, mida veel. /—/ Meil ELis on ju lõppude lõpuks tööjõu vaba turg – miks ei võiks see laieneda ka kaitseväele?“

Idee väärib tõsist kaalumist mitmel põhjusel. Esiteks muudaks see Euroopa Liidu piiride kaitse ühiseks vastutuseks, praegu lasub ju koguraskus ainult piiririikidel. Teiseks kasvataks see Euroopa Liidu enda vastutust Euroopa kaitsmisel, mis praegu suuresti tugineb USA (loe: NATO) sõjalisele jõule. Kolmandaks lahendaks EL väeosade püsiv kohalolek probleemi, millest on kirjutanud Eesti kaitseminister (Sven Mikser, «Et kriis ei läheks raisku», Diplomaatia, 4/2014) – et NATO-l tuleb nüüd «tulla toime lühenenud eelhoiatusajaga». Jõud oleks kohal ja reageerimisaeg on vajaduse korral nullilähedane.

President Lennart Meri unistas kord sellest, et Eesti leiutaks oma Nokia. Kirjanik Mihkel Mutt unistas hiljuti sellest, et Eestist võiks saada maailma katsejänes selle sõna parimas mõttes, et Eesti võiks olla hea polügoon, kus mõningaid maailma tulevikustsenaariume läbi mängida.

Tallinna Agenda – vaba internet inimõiguseks, aastaks 2025 kümme miljonit e-eestlast, Euroopa Liidu ühine julgeolekupoliitika ja ühine sõjavägi, venekeelse telejaama „Euroopa Hääl“ loomisidee, Teeme ära!“ talgute levik mitmekümnesse riiki jt Eesti julged algatused sisendavad veendumust, et meil on juba olemas mitte üks Nokia, vaid midagi palju kestvamat, nimelt võime pakkuda üha pingestuvale maailmale probleemide asemel tõsiseid tulevikulahendusi.

Artikkel on ilmunud 13.05.2014 internetiväljaandes Vaba Eesti Sõna.

Andres Herkel: visiooni keskmes olgu inimene, mitte statistika

Austatud vabad kodanikud, külalised ja tulevased vabaerakondlased!

Me oleme täna siin ja me organiseerume selleks, et teha midagi Eesti heaks. Midagi, mida julged kodanikud peavad tegema selleks, et ühiskond oleks avatud ja arengujõuline. Ma arvan, et kodanikujulgus on kõige otsesemalt seotud julgeolekuga. Väline Andres Herkeljulgeolekukeskkond meie ümber on halvenenud. Üha olulisem probleem nii meile kui kogu Euroopale on energiajulgeolek. Ja meie suurim sisemine julgeolekutagatis on elamisväärne, sisemiselt demokraatliku struktuuriga riik – ehk riik, mis väärib meie kõigi pühendumist ja kahtlemata väärib ka riigikaitset.

Ühes paljudest listikirjadest väljendus üks vabaerakondlane nii: «Kartelliparteid on negativistlikud muudatuste suhtes, härra Tarand on negativistlik parteide suhtes ja, kui me nii jätkame, siis on meie noored varsti negativistlikud kogu poliitika ja tuleviku suhtes. Valigem siis teednäitav, positiivne alatoon.» Jah, meilegi öeldakse mõnikord, et me kritiseerime liiga palju. Aga me oleme ikka selleks siin, et pakkuda lahendusi. Kuid kriitika kui sellise halvustamine ja alavääristamine on tõesti see kõige keskpärasem kriitika.

Ma kindlasti ei taha kuuluda nende poliitikute hulka, keda Jürgen Rooste ja Doris Kareva on kujutanud kahasse kirjutatud ridadega: Ma olen üldse enamasti poolt, / ja enamasti enamuse poolt – / just sinna juhib mind mu vaba tahe, / et võimust võimalikult väike oleks vahe. Ei, nõnda ei saa mõelda, väärtusi ideaale tuleb kaitsta ka siis, kui nad parasjagu on vähemuses. Ja just siis tuleb neid seda enam kaitsta.

Head sõbrad, me oleme ette võtnud heas mõttes hullumeelse katse luua Eestis uus erakond ajal, mil seda kivistunud keskkonna tõttu on kõige raskem teha. Ja samas me teeme seda ajal, kui seda on kõige rohkem vaja. Kartellierakonnad on tardunud. Nn. neljaparteisüsteemi vabadusastmete arv ei ole piisav pikaajaliselt efektiivsete koalitsioonide loomiseks. Seda möönavad juba ka need parteid ise.

Kuna Keskerakond tihti vastandab end rahvuslikele huvidele, siis on liit temaga teiste jaoks välistatud. Nii aga pannakse kokku enamasti kaheparteikoalitsioonid, mis on üles ehitatud antagonismile ja siis sünnivadki säärased asjad, et korraga hakatakse makse vähendama ja sotsiaaltoetusi tõstma. Või siis lepitakse häda sunnil kokku asju, mida uue partneriga ja uue häda sunnil hakatakse tühistama – nagu nüüd vanemapensioniga juhtub. Oli seda siis üldse vaja? Olen seisukohal, et kolmas osapool suudaks kahe kõva kivi maksimalistlikke nõudmisi tasakaalustada.

Me jääme süsteemikriitika juurde selles osas, mis puudutab erakondade rahastamist ning suhtumist valimisliitudesse. Kuid me ei piirdu selle temaatikaga, me tahame kahtlemata minna detailselt valdkonnapoliitikate juurde. Signaal Vabaerakonna loomiseks on esile kutsunud ühe ütlemata positiivse tulemuse ja see on see, et meil on toimkonnad, kus inimesed tegelikult mõtlevad, vaidlevad, genereerivad ideid. Eriti hoogsalt läksid käima majanduse, sotsiaalpoliitika ja riigihalduse töörühmad.

Ja see on üks mu meelest väga ilus pilt seal väikses kuuenda korruse üüritoas Kopli 25, kus tihti on olnud õhtuti raske vaba tooli leida. Me ei vaja uut ülevalt alla tehtud erakonda. Me vajame seda, et vabad kodanikud saaksid kaasa mõelda, et inimesed mitte ei võõranduks poliitikast, vaid otsiksid võimalusi ise kaasa rääkida. Midagi sarnast toimus Eesti erakondades veel 10-15 aastat tagasi. Nüüdsed riigierakonnad on pigem nagu suured tööbürood, mis liikmetele säärast aruteluformaati ei paku. Või siis liikmed ei lähe sellega kaasa, sest nad teavad, et nende mõtted kaugele ei jõua.

Jaan Uustalu sõnastas ühel sellisel arutelul vabaerakondlaste suuremad mured kolme nõrga D-ga: demokraatia, detsentraliseerimine ja demograafia. Demograafia juurde ma nimetaksin kohe ka väljarände probleemi. Me võtame seda väga tõsiselt ja meil on hea meel, et selle temaatika üks kõige jõulisem sõnastaja hr. Männik on täna meiega ning hr. Puur esitab kohe minu järel rahvastikuarengu ettekande.

Kuid mingem nüüd konkreetsete ettepanekute juurde. Demokraatia osas on mul hea meel tõdeda, et koos Juku-Kalle Raidiga esitatud «demokraatiapaketike» on leidnud jäljendava jätku kõigepealt sotsiaaldemokraatide poolt ning selle nädala uudis oli, et ka uus valitsus vaeb oma demokraatiapaketti. Aitäh jäljendamise eest, kuid lubage ka olla irooniline. Kõigepealt võtsid sotsid väikse vastuvõetava osa meie paketist ja koalitsiooni ühine loputusvesi jääb selles küsimuses veel oluliselt lahjemaks. Ei mingeid avatud nimekirju, ei mingit katset eelarverahaga säästvamalt ümber käia.

On vähemalt üks punkt, kus demokraatia-teema lõikub väljarändega või õieti sellega, kuidas lähiriikidesse tööle asunud inimesi vähemalt hoida Eesti kultuuri- ja ühiskonnaelu kursil. Jutt on võimalusest luua eraldi Välis-Eesti valimisringkond. Ühelt poolt aitaks see väliseestlastel paremini koonduda, aga teiselt poolt tooks nende probleemid Riigikokku ja kõik suuremate erakondade siseringi. Ainuüksi Soomes elab ja töötab kümneid tuhandeid eestlasi. Ma arvan, et see on kõige lähem ja suurearvulisem sihtrühm, kelle kojumeelitamisele me peame panustama, süvenedes kõigepealt võõrsile mineku põhjustesse.

Detsentraliseerimise osas on meil idee poliitikaraha otsustavalt vähendada ja jagada see ka kohalike valimiste tulemuse põhjal üle Eesti laiali. See kätkeb endas suurt vabastavat potentsiaali. Kohalikud valimisliidud hakkavad raha saama ja miks peaksid valdades või väikelinnades edukalt esinenud erakonnanimekirjad loovutama oma osa erakonna keskkontorile? Ka see tuleb sel juhul just kohapeale, keegi ei jaga seda mingi lojaalsusklausli alusel ümber ning kohaliku tasandi poliitikute sõltumatus kasvab.

Loomulikult, veel olulisemad sammud tuleb astuda omavalitsuskorralduses. Maksubaasi sõltumatus on palju olulisem kui vallapiiride nihutamine. Jääb üle kahetseda, et Eestis ei kehtestatud juba ammu kahetasandilist omavalitsussüsteemi, mis võimaldaks eristada funktsioonid, mida millisel tasandil on võimalik täita. Ei mindud ka omavalitsusliitude tugevdamisele, nagu kunagi nägi ette minister Vallo Reimaa kava, selle asemel võeti minister maha. Oluline on see, et uus koalitsioon siit edasi läheks, kindlasti pole tark kõrvale heita neid ühinemisi, mis on selgelt planeeritud, kuid meie hinnangul peab kogu protsessi vedama omavalitsuste sisulise võimu tugevnemine ning tsentraalse parteidiktaadi vähenemine.

Omaette probleem on Tallinn. Tallinna linnaosad tuleb muuta omavalitsusteks või muul moel võimustada nii, et kogukonnad saaksid kaasa rääkida planeeringute kinnitamisel ja muude otsuste tegemisel. Praegused halduskogud oma võimetuses pigem diskrediteerivad esinduskogu olemust. Helsingi eeskujul tuleb välja töötada Tallinna regiooni seadus, mis sidustaks pealinna ümbritsevate valdadega ja aitaks lahendada praktilisi probleeme, mille asemel praegu valitseb konfrontatsioon. Tallinna haldusreform on sama oluline kui muu Eesti oma.

Detsentraliseerimise teemaga külgnevalt tuleb kriitiliselt üle vaadata riigi keskasutuste juhtimine. Siin on vajalikud järgmised sammud:
- poliitilise ja administratiivse juhtimistasandi selge eristamine;
- dubleerimise kaotamine ja horisontaalse koostöö soodustamine valitsusasutuste vahel – siin muuseas peab valitsus just tööle hakkama valitsusena, mis suudab oma tegevust koordineerida nii, et iga ministeerium ei ole eraldi vürstiriik;
- asendustegevuste kaotamine, mis tihti lähtub meie tulemusjuhtimise mudelist: mõtlen endale ülesande välja ja siis asun seda kangelaslikult lahendama.

Kindlasti on siin kokkuhoiukoht riigieelarvele. Osa keskasutustele kuluvast rahast tuleb kokku hoida, osa tuleb meie arvates viia piirkondlikule tasandile ehk detsentraliseerida. Me ei ole praegu valmis ütlema, kui suur on kokkuhoiu või detsentraliseerimise võimalus on, see audit tuleb teha.

Demokraatia, detsentraliseerimine ja demograafia moodustavad mingis mõttes meie visiooni karkassi, need on suured probleemid, millele tuleb otsida lahendusi erinevate valdkonnapoliitikate kaupa. Täna me kõigeni ei jõua, kuid küllap võtame neist märksõnadest lähtudes varsti läbi ka hariduse, keskkonna, kultuuri ja muude valdkondade probleemid.

Kuid on veel üks märksõna, mis on meie arusaamade keskpunkt, see on inimene. Statistika on oluline, et üldistada ning mõista olukorda. Kuid statistika ei saa poliitikas inimest kõrvale tõrjuda, nagu meil mõnikord on juhtunud. Selleks, et ühiskonda kõnetada tuleb asuda inimese poolele. Ma jälle tsiteerin üht meie listikirja: «Me tahame teha sellise riigi, kust sina ei taha ära minna ja kus sina julged lapsi saada». Just «sina ise», mitte statistika! See on hingeminevalt öeldud.

Samuti on paljud meiega liitunud inimesed väljendanud lihtsat mõtet, et väljarände põhjused ei ole üksnes majanduslikud. Need põhjused algavad tihti peale hoopis sellest, kuidas meil väärtustatakse inimest ning kuidas temasse suhtutakse. Näitlikustavalt öeldes: meil ravitakse haigusi peamiselt tablettidega, aga hingehoiust ja inimlikkusest teame me liiga vähe.

sotsiaalpoliitika keskseid küsimusi on see, kuidas saab heaolumudel ja pensionikindlustussüsteem olla jätkusuutlik, kui rahvastik vananeb. See on probleem, mille statistika vääramatult meie ette toob. Pensioniea tõus võib olla statistikast tulenev järeldus ja poliitikuil ei ole mõistlik selle eest pead liiva alla peita. Kuid kui seada keskmesse inimene, siis tuleb enne kõnelda veel millestki: elukvaliteedist, tervena elatud aastatest, elukestvast õppest.

Ka majanduspoliitikas lähtuvad meie arusaamad kolmest d-st. Üldine tsentraliseerimispüüe on tihti pannud raskesse olukorda ka väiketaluniku, väikepoe pidaja, üldse väikeettevõtja. Kuid mida rohkem inimesi suudab endale ise tööd anda, seda jätkusuutlikum on riik. Asetagem ka siin keskmesse ikka inimese, mitte statistika.

Tootlik ja suutlik majandus eeldab ettevõtteid, mis korraldavad oma tegevust just töötajate isiksuslikke väärtusi kaasaval viisil. Et vähendada kulusid ja olla turgudel efektiivne on mõistlik teha koostööd. Üks meie seisukohti on, et Eestis ei ole piisavalt hinnatud ühistulise tegevuse eeliseid; selle soodustamiseks tuleb astuda praktilisi samme. Rohkem tuleb panustada lõpp-produkti ja lõpp-tarbijasse, mis omakorda eeldab turundustegevuse viimist palju kõrgemale tasemele. Me ei saa kunagi olla hiinaliku masstoodangu maa, väikerahva mentaliteet peab olema isiksusekeskne, individuaalsust ja kõrget lisandväärtust tähtsustav.

Kokkuvõtteks, «riik inimese jaoks» ei ole sõnakõlks, vaid XXI sajandi poliitika praktiline ülesanne. Ühtaegu on see väljapääs tupikust, kuhu kartellierakondade püüd kõike tsentraliseerida ja standardiseerida on meid viinud. Poliitika ja ühiskond tuleb viia laiemale alusele.

Kõne esitatud 29.03.2014 visioonikonverentsil “kuidas mõjutada poliitikat?”.
Kõne ilmunud 29.03.2014 Postimehe arvamusportaalis.
Foto: Mats Õun

  • Praegune leht 1, lehti kokku 17
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4