Category - Riigikaitse

Jüri Saar: löök korruptantidele

Riigikohtu otsus maadevahetuse asjas on väga oluline verstapost Eesti riikluse ja õiguskultuuri arengus. Selles põimuvad omavahel mitu fundamentaalset teemat.

Esiteks formuleerib see uut moodi selle, mida üldse tähendab korruptsioon ja millised on korruptsioonikuriteod. Laias laastus võib eristada kahesugust lähenemist üldiste hüvede omakasulisele kasutamisele kui sotsiaal-kultuurilisele nähtusele, mis eristab üsna selgelt idamaist ja läänelikku baasarusaama.

Idamaisel valitsejal ja temast hierarhias allapoole jääjatel on kõigil õigus neile hüvedele. Valitseja on eelkõige jagaja, kes otsustab, mida võtab endale ja mida annab allapoole kasutada. Lääneliku arusaama järgi on niisugune põhimõte sügavalt vale. Mida kõrgem positsioon ühiskondlikus hierarhias, seda suuremad õigused, kuid seda suurem on vastutus nende ees, kes jäävad allapoole.

Nii käitumise kui ka otsustamise läbipaistvus peab tagama selle, et kõrge võimupositsioon ei korrumpeeriks selle hõivanud inimest. Ja seeläbi ei kahjustuks üldised huvid.

Eesti on kogu iseseisvusaja liikunud samm-sammult eemale sovetlikust, sügavamalt sisult idamaisest arusaamast lääneliku poole. Seda sümboliseerib ilmekalt altkäemaksu ja pistise eristamise kaotamine meie karistusseadustikust alates 1. jaanuarist 2015. Nende tegevuste erinevusi mõista on võimalik üksnes nõukogudeaegse loogika raames, sest tõmmata täpset piiri iseenesest seadusega keelatud ja lubatud tegevuste vahele, mida viiakse ellu omakasulistes huvides, on sageli võimatu.

Tähtis on näha hoopis just seda, et neid tehinguid tehakse omakasulisel viisil, kasutades ära oma ametipositsiooni, informeeritust, mõjukust, samal ajal kahjustades üldiseid huve. Just neid huve, mida isik oma ametikohustuste või positsiooni tõttu kaitsma oli kohustatud. Riigikohus andis ka selge signaali, et tulevikus läheb üha raskemaks peita omakasulisi huve lihtsameelsuse taha, väites, et lihtsameelne olla pole seadusega keelatud.

Teiseks võttis riigikohus seisukoha jälitustoimingute tegemise lubatuse-keelatuse suhtes. Erinevalt esimese astme kohtust, kus protseduurireeglite vastu eksimine tõi kaasa tõendite arvestamata jätmise, arvas riigikohus teisiti. Eitamata vajadust edaspidi täpsemalt paika panna varjatud jälitustoimingute kui ultima ratio kasutamise reeglid, näitab riigikohtu otsus selget positsioonivalikut.

Riigi kui võimuka ja vägivalla monopoli valdava institutsiooni sekkumise legitimeeritus tuleb vajadusest kaitsta nõrgemal positsioonil asujat.

Siit tuleneb süütuse presumptsiooni põhimõte, mille järgi inimene ei pea tõestama enda süütust, vaid riik peab tõestama tema süüdiolekut. Süütuse presumptsioon kehtib loomulikult kõikide kodanike jaoks, kuid kuulumine eliidi hulka, millega kaasneb reakodanikust suurem võim, peab tooma kaasa ka suurema vastutuse.

Korruptsioonikuriteod on peitkuriteod, mida panevad toime ühiskonnas kõrgel positsioonil olevad isikud (nn valgekraed), kelle eraelu ja ametipositsioon sagedasti seguneb. Korruptsioonikuritegudega tekitatav kahju on üldine, puudub konkreetne kannataja. Maadevahetusega teenis tulu teatav isikute ring, kes sai hõlptulu maksumaksja, st meie kõigi arvelt.

Selle kahju ja tulu suurust sendi täpsusega kindlaks teha on võimatu, mis aga ei tähenda, et kahju pole tekitatud. Rääkimata ühiskondlikule moraalile tekitatud kahjust, mis kaasneb kõrgel positsioonil olevate isikute karistamatusega. Nende kuritegude kohta ilma jälitustoiminguteta informatsiooni koguda on kas raske või isegi võimatu, sest keeruline on tõestada kusagil saunas või ühisel jahiretkel tehtud kuritegelikku kokkulepet.

Järelikult tekib olukord, kus vajadus jälitustoimingute järele kasvab koos positsiooni tõusuga. Mitte vastupidi, mil kõrgema positsiooniga kaasneb üha ulatuslikum immuniteet, nagu meile vahepeal selgeks teha üritati. Isiku kõrge ühiskondlik positsioon tingib selle, et see inimene ei saa peituda samal määral sellesama argumendi taha, mis peab kaitsma reakodanikku riigi ülearuse sekkumise eest eraellu.

Kolmandaks andis riigikohus esmase hinnangu korruptiivsetele võrgustikele, riigi kaaperdamise katsetele, mis postsovetlikus ühiskonnas kergelt tekkima kipuvad.

Kuidas ikkagi luuakse sedalaadi seadusi, mille abil on võimalik korruptiivset tulu saada? Idanaabri juures nimetatakse seda administratiivseks ressursiks, mida ühtedel isikutel on ja teistel pole.

Maadevahetuse asjas liikus lisaks ebaausat rikastumist võimaldav informatsioon väidetavalt ka riigikogu nn kapo komisjonist asjaosalisteni. Loodetavasti jõuame kunagi ka sinnamaani, kus sedalaadi tegudele kriminaalõiguslik hinnang antakse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üks vana ja habemega lugu sai lõpuks ühiskonna jaoks õnnelikult paika. Eesti avalikkusele oli niisugust otsust väga vaja, sest see annab kindlust meie kohtuvõimu suutlikkuse suhtes menetleda võimu omavate isikute ehk valgekraede kuritegusid.

Ühtlasi seab see selgema piiri nõukoguliku nomenklatuuri edasikestmisele, jätkusuutlikkusele.

Riigikohtu otsus tuletab õiguslike vahenditega kõigile asjaosalistele meelde, et suurema võimu ja kõrgema positsiooniga ühiskonnas käib alati kaasas ka suurem vastutus.

Artikkel on ilmunud 4.juulil 2014

Jüri Saar: sisekaitseakadeemia järjekordsest ärakolimisest

Lõppematus seebiooperis sisekaitseakadeemia asukoha teemal algas uus hooaeg. Nagu klassik Tšehhovil – Moskvasse, ikka Moskvasse! Meil Ida-Virumaale Eesti riiki kaitsma ja uueks looma, Narvat ja kogu regiooni Eestile tagasi võitma. Õhk on isamaalisest võltspaatosest paks. Läks täide varasem ennustus, et akadeemia rahuaeg kestab järgmiste valimisteni. Ehk kohalikest kuni europarlamendini, napilt pool aastat tuli täis. Või on ehk tegemist pigem stultoloogilise probleemiga?

Sisekaitseakadeemia kolimisest rääkis otsesõnu eurosaadik Tunne Kelam (Delfi, 4. mai), tuues esile järgmised majanduslikud ja sotsiaalsed argumendid. Sisekaitseakadeemia peaks tegema Narvast, linnast, mis pommitati II maailmasõja lõpul maatasa, kust elanikud küüditati ja kuhu seejärel veeti üle poole sajandi võõrpäritolu elanikkonda sisse, taas Eesti linna. Majandusele pidi mõju olema samuti võimas. Alguses suurehitus, hiljem hoonekompleksi haldamine, kuid kõige olulisem olla kaudne mõju. Kõik tuhat või isegi enam inimest tahtvat «süüa, poes käia ja vaba aega veeta». Seetõttu polevat tegemist mitte kuluga, vaid hindamatu investeeringuga meie kõigi julgeolekusse, mis tuleb kiiremas korras teoks teha.

Halb toon on panna kõik asjad kokku, sealjuures liialdab autor nagu kogemata kadettide arvuga. Niisugune arv tuleb kokku ainult siis, kui liita kokku kõik kaugõppijad ja astmed, mis on Narva puhul väga kaheldav. Kõige olulisem on tähele panna, millest veteran-isamaalane ei räägi. Ta ei räägi akadeemiast kui õppeasutusest, sisuliselt ainukesest Eestis, kuhu on loodud suurte pingutustega pädevus sisekaitseliseks koolituseks. Seda rahvusvahelisel tasemel, millest annavad tunnistust akrediteeringud ja üha uued koolituspakkumised riikidest, kus seistakse silmitsi samade probleemidega, mis Eestis olid 1990. alguses.

Akadeemia kõige suurem tähtsus Eesti julgeolekule ongi sisekaitseline koolitus ning võimekus tagada selles vallas 21. sajandi kompetents. Sealt peavad tulema piisavate kutseoskustega ja riigile lojaalsed sisekaitsevaldkonna väljatöötajad ja elluviijad-juhid. Kui see funktsioon saab kannatada, on tehtud riigile äraütlemata suurt kahju. Järjepidevus on üks garantiidest, mistõttu on hädasti vajalik sisekaitseakadeemia seadus, mis annaks koolile piisava stabiilsuse. Sel tasemel stabiilsuse, mis suudaks vastu seista igasugustele huvidele, mis ei pruugi üldsegi lähtuda riigi kaitsmise vajadustest.

Julgeoleku aspekti on oluline välja tuua ka praeguse akadeemia asupaiga puhul Pirita-Kosel. Riigi jõuametkondi esindav struktuur on ligidal riigi südamele ja Tallinna suurimale linnaosale, kust halbade asjade kokkulangemisel võib pärineda oht Eesti riiklusele. Näiteks kui Tallinnast hakataks otseselt tegema autonoomset oblastit. Paiknedes Lasnamäe külje all, vastvalminud õigeusu kiriku lähedal, on seal asuval akadeemial suur sümbolväärtus. Seetõttu tuleb see õppeasutus korda teha, ajakohastada akadeemia infrastruktuur ja ehitised. Sealt lahkumine tähendaks ka visuaalses mõttes põgenemist ja piirkonna jätmist Lasnamäe nõlval kõrguva õigeusu kiriku varju.

Narva nõuab aga kõige enam tõelist tootmist, mis annaks tööd ja leiba kohalikule rahvale ning mille jaoks eelduste loomine oleks riigi ülesanne. Muidugi ootab kogu Ida-Virumaa juba üle 20 aasta pikisilmi Eesti riigi suuremat tulemist ning kahtlemata on vältimatu riigi suurem ja jõulisem kohalolek selles regioonis. Kogu Ida-Virumaa vajab ilmset Eesti julgeoleku huvides veel üht sõjaväeüksust, loogiline oleks piirivalve koosseisu tugevdada. Näiteks sisekaitse operatiivrügemendi asemel, mis omal ajal ära kaotati, võiks luua piirikaitse operatiivrügemendi. Sõjaväestatud politsei mudeli järgi, mis oleks analoogiline Itaalia või Austria karabinjeeridega. Narva-Jõesuusse kui looduslikult võrratusse kohta saaks rajada kaitseväe puhkekodu, suure kompleksi, kus viibiks pidevalt kohal meie sõjaväelasi. Võimalusi oleks mitu ning nende puhul ei kaasneks millegi olemasoleva äralõhkumist.

Kokkuvõttes on taas propageeritav nn investeering Kirde-Eesti piirkondlikku arengusse ja Eesti riigi stabiilsusesse ja toimimisse üsna küsitava väärtusega. Tahaks küsida nendelt, kes üritavad jällegi sisekaitseakadeemiat Ida-Virumaale kolida, järgmised avalikku vastamist eeldavad küsimused.

1. Kas vahepeal (viimase aasta jooksul) on tehtud uuringuid akadeemia Ida-Virumaale viimise otstarbekuse (mitteotstarbekuse) kohta? Kui jah, siis millised olid tulemused?

2. Kas varemalt oli kavandatud bartertehing, kus Kreenholmi manufaktuuri krunt oleks läinud riigile, mille eest selle omanikule oleks antud sisekaitseakadeemia praegused krundid (Kase tänaval, Murastes ja Paikusel)? Kas on võimalik, et kavandatud tehinguskeem on aktuaalne siiani?

3. Kas IRLi või mõne teise suurpartei finantseerijate hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest kaudset või otsest materiaalset tulu? Kas neile isikutele kuulub sellest kolimisest kasu saavaid äriühinguid?

4. Kas IRLi või mõne teise suurpartei liikmete hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest otsest või kaudset materiaalset tulu?

Artikkel on ilmunud 29.05.2014 Postimehe arvamusportaalis.

8 küsimust kandidaadile: Imre Mürk

1. Millist tulevikuteed Euroopale eelistate?imre mürk

 Esimene tee: tagasi põhialuste juurde (mineviku eksimuste parandamine)

     Teine tee: mineviku saavutuste kinnistamine (kui see pole katki, ära paranda)

     Kolmas tee: julge sammumine tulevikku (teha rohkem ja teha paremini)

     Neljas tee: hüpe tulevikku (ainus lahendus on majanduslik ja poliitiline liit)

     Viies tee: «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine (põhimõtteline mõttelaadi vahetus)

Minu arvates on oluline, et EL keskenduks tulevikus põhilisele – ühtse siseturu edendamine, regionaalselt ühtlasem majandusareng, tugev euro ja energiajulgeolek ning viiks seda ellu rahvusriikide koostööle toetuva liiduna. Seega, valin esimese tee – mineviku eksimuste parandamise. Probleemide umbsõlme lahti harutamiseks tuleb minna tagasi nende esilekerkimise hetke.

Saatuslik pööre EL jaoks toimus tegelikult 2004 a.toimunud massilise laienemisega (liitus 10 riiki) , mil kaotati võimalus EL tasakaalukaks sümmeetriliseks konvergentsiks vanadel alustel. Ühise turu reeglite ja rahanduse alla toodi niivõrd erinevate konkurentsivõime näitajatega riigid, et olemasolevate tasakaalumeetmetega (EL ühtekuuluvuspoliitikad) muudeti tegeliku konvergentsi saavutamine võimatuks.

Vaadakem kasvõi Kreekat, kelle SKP inimese kohta on samamoodi 2/3 EL keskmisest nagu liitudes (80-ndatel). Juba Lissaboni lepe oli ju tegelikult selge samm tagasi föderaliseerumise suunalt. Näiteks kirjutati siis esmakordselt leppesse sisse ka EL-st väljaastumise võimalus ning senisest märksa olulisem roll anti rahvusriikide parlamentidele. 2006 a. toimunud Euroopa Liidu põhiseaduse maha hääletamisega (Prantsusmaal ja mujal) näitasid kodanikud poliitikutele selgelt „punast tuld“ jagatud solidaarsuse ja EL föderaliseerumise suunal liikumisele. 2008 a. majandskriis, mis viis Lõuna- ja Ida-Euroopas massilise tööpuuduseni, tööjõu väljarändeni ja reaal-sissetulekute languseni, vaid süvendas seda veendumust.

Angela Merkel ütles 2010. aastal EL tulevikku vaadates väga prohvetlikult, et kriisijärgne Euroopa ei saa olema jagatud solidaarsusel põhinev EL, vaid see saab olema ühisosa otsiv ja ühisel, mitte jagatud solidaarsusel põhinev Euroopa. EL saab tulevikus tugev olla siis kui see toimib demokraatlikult. Demokraatia eeldab, et valitsejatel on taga poliitiline kogukond, kes annab talle kui valitsejatele legitiimsuse võimu teostada; see side ehk rahva mandaat on hetkel olemas vaid rahvusriikides ja nende riikide regioonide/omavalitsuste tasandil. Seega ainus võimalik tee on minu meelest koostööd tegevate rahvusriikide Euroopa Liit.

2. Kas Euroopa Liit peaks tegelema kaitsevaldkonnaga (või peaks jätma selle ainult NATOle), mille eesmärgiks oleks ELi liikmesriikide kaitsmine välisohu eest ning rahu tagamine maailmas? Põhjendage miks.

Ühine kaitse on eelkõige NATO asi. Samas, EL-s paistab esile kerkivat mitmeid kaitsealaseid ülesandeid, mille lahendamist võiks kollektiivselt kavandada küll, ka NATO väliselt. Kasvõi näiteks illegaalse immigratsiooni voo peatamine Vahemerel või ida-partnerluse programmi riikide abistamine julgeoleku tagamisel. Hetkel on illegaaalne immigratsioon Aafrikast EL-i ju üle 200 000 immigrandi aastas.

3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?

Kindlasti mitte. Maksupoliitiline paindlikkus EL-s on väga oluline, et tagada nõrgemate liikmesriikide konkurentsivõime uute, arenguks tarvilike investeeringute saamiseks. Igal riigil peab olema võimalus oma suhtelised konkurentsi-eelised nagu näiteks maksusüsteem välja mängida.

4. Kas EL peaks muutma eelarve struktuuri, mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama. Kas praegused kulutused on piisavad.

EL preagusest eelarvest, mis on alla 1% liikmesriikide SKP-st ja alla 5% Saksamaa SKPst- ei piisa a`priori praeguste trendide (tuumik-regioonide tugevnemine ja ääemaade mahajäämus) trendi ümber pööramiseks. Lisaks EL eelarvele lootmisele on vaja hoopis rohkem liikmesriikide koostööd; mitmekesisemat lähenemist ja avatumat debatti. Näiteks, kuidas oleks eurotsoonis võimalik tasakaalustada liikmesriikide väga suuri vahesid väliskaubanduse tasakaalus.

Eestil on vaja ise teha hoopis rohkem koostööd Soome ja Rootsiga, et leida lahendusi, kuidas oma tehnoloogilist mahajäämust leevendada. Tulles tagasi EL eelarve juurde siis Eesti huvides oleks EL ühtse teadus- arendustegevuse eelarve kasv ja selle jagunemine tehnoloogiliselt vähem võimekate piirkondade kasuks. Hetkel on EL ühtne teadus-arendus eelarve (Horizon2020) sama suur kui näiteks VW grupi aastane arenduskulu ning sellestki rahast läheb üle poole vanadesse liikmesriikidesse.

5. Millistes valdkondades näete EL rolli suurendamise vajadust, kus see võiks väiksem olla?

Kõige olulisem on midagi ette võtta, et tasakaalustada ELi tugevate tuumik-regioonide kiiret arengut ja ääremaade mahajäämust. Ühtse siseturu arendamine EL –s on globaalses mastaabis väga häid tulemusi andnud. EL-s on üle kahe tuhande globaalsel areenil üli-eduka suurettevõtte. Tuumikriikides (EL 15) makstav keskmine töötasu on 25 eurot tunnis. Summaarselt on EL on maailma suurim kaubandusplokk ja investeeringute saaja, kuid ELi probleem on selles, et ELis regiooniti on olukord väga erinev, ühtsel siseturul on lisaks positiivsele ka oma negatiivne mõju perifeeriale (näiteks Hispaania ja Kreeka noorte 56%-ne ja üldine 27%-ne tööpuudus).

Eestis on keskmine tööjõu tunnitasu 9 eurot, mediaankeskmine 4 eurot. Ja need on probleemid, mida EL ühtekuuluvusfondi rahadega ei saagi lahendada (kuivõrd EL aastane eelarve on vaid 4,7% Saksamaa SKP-st). Paraku püüab näiteks EL 2020 strateegia jätta kodanikele mulje, et EL seda suudab. Edasiseks kasvuks ja uute tasuvate töökohtade tekkimiseks vajavad Euroopa äärealad rohkem investeeringuid kõrgtehnoloogiasse ja rohkem töötlevat tööstust, kes seda rakendaks. Nõrgema konkurentsivõimega regioonidesse on tarvis rohkem investeerida, et tekiks jõulisemad struktuursed muutused tööstuse sisus; rohkem inseneri ja arendustööd, rohkem oma tooteid ning nende tugevat müüki maailmaturgudel. Ehk siis EL-s peavad rahvusriigid leidma lahendusi kuidas ühiselt panustada regioonides tootlikkuse kasvule ja uutele investeeringutele. See on ka võimalus tekitamaks vahendeid suhtelise vaesuse probleemidega võitlemiseks.

6. Kuidas peab EL käituma Venemaaga Krimmi kriisi kontekstis?

EL kui vana demokraatia häll peab Venemaaga käituma nagu ema lapsega. Euroopa peab olema nõudlik, saktsioneeriv ja järeleandmatu näiteks Krimmi annekteerimise suhtes, GRU operatsioonide suhtes Ida-Ukrainas kuid samas, tegema kõik selleks, et ka Venemaal areneks lõpuks välja tugev kodanikuühiskond. Venemaa agressiooni suhtes tuleb olla küll range kuid samas demokraatia- kultuurilise arengu ning keskkonnateadlikkuse suhtes toetav ja avatud. Väga oluline on näiteks Läänemere seisundi parandamise teemal koostöö järkamine Loode-Venemaa piirkonnaga.

7. Kas hõõglampide keelustamine ja tolmuimejate võimsuspiirangud on teemad, millega Euroopa Liit peaks tegelema? Põhjendage oma seisukohta.

Siseturu arendamise loosungi all on toodetud palju mõttetusi ning hõõglampide juhtum on üks hea näide. Olen kunagi ka ise osalenud foorumil, kus arutleti tõsimeeli energiasäästu teema raames, et peaks EL –s keelustama teleritel olevad stand-by reziimi nupud, sest need dioodide põlemine suurendab elektri tarbimist. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik sedavõrd mõtlematu jutt.

8. Millistes valdkondades näeksite end tegutsemas – millises komisjonis?

Esimene valdkondlik valik oleks regionaalpoliitika ehk siis koht EP regionaalarengu komisjonis. Teiseks eelistuseks majandusarengu teemad.

Intervjuu on ilmunud 20.05.2014 Postimehe veebiväljaandes.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 6
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4