Category - Varia

Sirje Kiin: kuidas Eesti president sai St Olafi kolledži audoktoriks

Luuletaja Ivar Ivask (1927 – 1992) nimetas Northfieldi linna Minnesotas eesti keeli Põhjapõlluks, ta elas ja töötas siinses norralastest väljarändajate asutatud St. Olafi kolledžis 1950. ja 1960. aastail saksa keele ja kirjanduse õppejõuna, Ivask kaitses siin 1953 oma doktorikraadi.

Eestlasest psühholoogiaprofessor Olaf Millert, kes oli nii nagu Ivar Ivaskki, Marie Underi lähedane kirjasõber ja kes saab tänavu septembris 90. aastaseks, tegi St. Olafi kolledži kaunis ülikoolilinnakus õppejõuna oma elutöö, kujunedes selle hea maine ja kõrge tasemega liberaalse humanitaarkolledži elavaks legendiks. Just Olaf Millert oli see mees, kes organiseeris 2010. aastal asjaolud nõnda, et St. Olafi kolledž nimetas Eesti presidendi Lennart Meri St. Olafi kolledži esimeseks eestlasest audoktoriks. Tänavu mais sai praegune Eesti president taas selle au osaliseks, sest sidemed Eesti ja St. Olafi kolledži vahel on muutunud püsivaks ja sisuliseks.

Eesti presidentide ja St. Olafi kolledži vahelised suhted ulatuvad juba 18 aasta taha, meenutas St. Olafi kolledži president David R. Anderson. Toomas Hendrik Ilves külastas St. Olafi kolledžit esmakordselt 1997, mil ta oli Eesti Vabariigi suursaadik USAs. Selle visiidi tulemusena loodi kolledžis Mare Balticumi õppeprogramm, mis võimaldas ameerika üliõpilastel külastada kaheksat riiki, sh kaks visiiti Eestisse. Ilves aitas St. Olafi kolledži üliõpilastel luua kontaktid Tartu Ülikooliga, aitas korraldada neile loenguid ning vastuvõtte Eesti riigiasutustes. 2011. ja 2014. aastal võttis Eesti President Mare Balticumi programmi üliõpilased vastu Kadrioru lossis ning pidas neile loengud. Niisiis anti Ilvesele audoktori nimetus sisulise koostöö eest, see polnud mitte lihtsalt viisakas formaalsus, nagu seda tihti mujal ette tuleb.

Pühapäeval, 25. mail oli Põhjapõllul väga palav päev. St. Olafi kolledži lõpuaktus viidi ilusa ilma tõttu läbi vabas õhus jalgpallistaadionil, kuhu kogunes neli tuhat inimest, neist ligi 800 olid mustades maani talaarides ja nelinurksetes mütsides tänavused lõpetajad. Kolledži president David R. Anderson juhatas aktuse sisse humoristliku sissejuhatusega, kus ta kiitis innovaatilist ja kiiresti arenenud Eesti riiki ning Eesti presidenti viljaka aastatepikkuse koostöö eest St Olafi kolledžiga: „Riik, mida tihti kutsutakse E-stoniaks, on üle maailma tunnustatud kui üks kõige tehnoloogiataibukamaid rahvaid kogu maailmas.“

Seejärel sai sõna ülikooli tänavuste lõpetajate esindaja, Nepalist pärit tudeng Sudip Bhandari, kes jutustas oma põgenikuperekonna liigutavalt dramaatilise loo.

Kui Eesti presidenti tutvustati vahetult pärast Nepali noormehe emotsionaalset kõnet samuti kui põgenikuperekonna järeltulijat, tekitas see kuulajaskonnas otsese, elektriseeriva seose mineviku ja tänapäeva, ajaloo ja tuleviku vahel. Mustas pikas talaaris Toomas Hendrik Ilvesele pandi pidulikult kaela valge doktorandikapuuts.

Lõpuaktuse peakõneks anti sõna Eesti presidendile, värskele audoktorile, kes alustas omakorda tagasivaatega ajalukku: „Rector Magnifice! magisteri! clerices, parentes, on suur au olla täna austatud siin St. Olaf`i kolledžis, mis läbi aastate oli ja on praegugi koduks paljudele minu kaasmaalastele, üliõpilastele ja professoritele, kes põgenesid kommunismi ja natsismi eest ja rajasid endale tee Vabasse Maailma. See kõik võib tunduda praegu väga kauge minevikuna, mil inimesed, paljud neist minu rahva juhtivad intellektuaalid olid sunnitud põgenema okupatsiooni kirsasaabaste rõhumise ja diktaatorluse eest, et leida lõpuks siin omale turvaline paik. Kuid et tasuda selle võimaluse eest, professor Olaf Millert, emeritus, eestlane, rajas teie kolledžisse 1960. aastal psühholoogia osakonna.“

Ilvese kõne peateema oli maailma tehnoloogiline areng ja tulevikuohud. Ta võrdles Eesti kui e-riigi rolli tänases maailmas kaevanduse kanaarilinnuga, kes hoiatab maailma varakult vaid aimatavate ohtude eest, kuid kes püüab neile leida ka esimeste hulgas lahendusi. Eesti tänase e-edukuse juurest jõudis kõneleja kogu maailma ees seisvate tulevikuprobleemideni, mille lahendajaiks saavad olema kõigi kõrgkoolide tänavused ja tulevased lõpetajad. Ilves ütles, et näiteks küsimused, kuidas küberjulgeolek ning tehnoloogilised arengud muudavad praegu valitsuste ja kodanike suhet, peaksid leidma globaalsed lahendused. „Kas oleme sellepärast mures või mitte, me peame igal juhul tunnistama, et siseneme uude vaprasse maailma, ja see saab olema teie maailm. Head teed teil minna!“ pöördus Eesti president energiliselt 784 St Olafi kolledži tänavuse lõpetaja poole. (Presidendi ingliskeelne kõne on tervikuna kättesaadav tema kodulehel.)

St Olafi kolledži poolt äsja saadud audoktori tiitel on Toomas Hendrik Ilvese kolmas vastav aunimetus. Oma esimese audoktori tiitli sai ta 2007 Tbilisi ülikoolilt, teise 2010 Poola Johannes Paulus II nimeliselt katoliiklikult ülikoolilt Lublinis, Poolas.

Mul oli koos abikaasaga au osaleda 24. mai õhtul ka pidulikul õhtusöögil Eesti presidendipaari Toomas Hendrik ja Evelin Ilvese auks, mis toimus president David R. Andersoni residentsis. Õhtusöögile olid kutsutud Eesti Vabariigi suursaadik USAs Marina Kaljurand, kümmekond St. Olafi kolledži õppejõudu eesotsas professor Olaf Millertiga ja mõned diplomaadid. Oma humoorikas lauakõnes ütles president Anderson: „Eesti paistab maailma rahvaste hulgas silma sellega, et te mõtlete originaalselt, olete teistest ettevõtlikuma vaimuga ja heal moel tulevikku vaatavad, et te leiutate uusi innovaatilisi lahendusi maailma probleemidele. Millest see tuleb, et see nii on? Raske öelda, ehk tuleneb see sellest, et teil on nii palju rohkem pimedat aega, et teil on alati olnud kõrval veidi vähem sõbralik naaber kui teistel riikidel. (Naer saalis). Igatahes on see teid hästi ette valmistanud nii paljudeks tänasteks väljakutseteks.

Näiteks oli Eesti üks esimesi riike, kes kehtestas proportsionaalse tulumaksu, te olite esimene riik, kes rakendas e-valimised ning on kasutanud seda edukalt juba aastaid, teie leiutasite ju Skype`i, milleta keegi meist ei saaks praegu rääkida oma laste ja lastelastega üle ilma. Suur tänu teile selle võimaluse eest! (Elevus saalis). Aga on olemas ka mõned vähem teada olevad faktid, mõned neist pole ehk teada isegi mitte Eesti presidendile, nimelt interneti andmetel (ja seal on muidugi kõik puhas tõde!) on Eestis kõige rohkem meteoriidikraatreid maailmas, arvestades territooriumi suurust, äkki on just see kasvatanud eestlaste suurepäraseid ellujäämisoskusi. Minu jaoks on kõige hämmastavam fakt Eesti kohta aga see, et teil on 99,8%, kui mitte lausa 100% kirjaoskust, see on lihtsalt suurejooneline. (Maailma kirjaoskuse keskmine on 84 %, USAs 99% – S.K). Me ei hakka siin vaidlema selle üle, kummal pool on rohkem järvi, kas Eestis või Minnesotas, ütlen vaid, et see on üks siduv sarnasus meie vahel, et meil on väga palju järvi.“

Kõne lõpuosas kiitis St. Olafi kolledži president Eesti presidenti sõnadega: populaarne üle ilma, ettevõtlik, aktiivne Eesti huvide eest seisja, probleemide lahendaja, kes vaatab alati tulevikku ning tegutseb selles suunas, mis on hea ning vajalik Eestile ja mis on samas kasulik kogu maailmale. „See on põhjus, miks otsustasime anda audoktori tiitli just talle.“

Artikkel on ilmunud 27.05.2014 Delfis.

Indrek Tarand: PR-Pistorius laseb viis korda mööda

Kes siis Pistoriust ei teaks – see paraatleet tulistas läbi tualetiukse külmavereliselt surnuks oma modellist kallima ning seletab nüüd lohutamatult nutta löristades Johannesburgi kohtupingis, et tegu polnudki ettekavatsetud kiremõrvaga, vaid hoopis võitlusega tualettruumis peituva relvastatud murdvargaga ning äkkvihas toime pandu oli mõeldud hoopis tüdruku kaitseks. Raevupursked ja tulirelvad ei tohiks kokku käia, kuid elus oleme pahatihti tunnistajaks, kuidas mõni mees vihahoos puusalt tulistama hakkab.

Hiljuti ilmus end suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhatajaks tituleerivalt Ivo Rullilt Õhtulehes kommentaar “Eurovalimistel oma häälega pulli teha on halb mõte”. Et PR-Pistorius tulistab selles just mind, siis tsiteerin: ”Aga mida on viimane saadud mandaadiga teinud? Tarand liitus europarlamendi marginaalse fraktsiooniga, mille kõige häälekamaks esindajaks on venemeelne Tatjana Ždanoka. Ta osales Keskerakonna kandidaadina ehk Savisaare peibutuspardina möödunud presidendivalimistel. Ta on europarlamendis levitanud Eesti eurovolinikku kritiseerivat infot ehk rahvakeeli öeldes pesnud kodust musta pesu võõrsil. Ma pole päris kindel, et Tarandi valijad andsid viis aastat tagasi oma toetuse just sellisele poliitikale.”

Viis korda mööda

Suhtekorraldajast sulesepa relv läheb selle lühikese lõigu jooksul koguni viis korda valel ajal lahti! Esiteks − Rohelised ei ole marginaalne fraktsioon, vaid näiteks votewatch.eu veebilehe kohaselt parlamendi kõige efektiivsem fraktsioon. Seda keskkonda haldab akadeemiline ja poliitiliselt erapooletu asutus nimega London School of Economics ning tulemuste väljaselgitamisel võetakse arvesse europarlamendi kodukorda, fraktsiooni suurust, esitatud ja heakskiidetud paranduste suhtarvu ning paljut muudki. Näiteks ajakirja Newsweek viimane number kasutab Ukraina kriisi ja energeetikat käsitlevas artiklis fraasi ” politically powerful European Greens”.

Teiseks − Roheliste fraktsiooni kõige häälekam esindaja ei ole Tatjana Ždanoka. Ta on tegelikult üks hääletumaid. Kui Rull suvatsenuks läbi vaadata kas või ühe nimetatud isiku sõnavõtu plenaaristungil, poleks ta sellist lasku teinud. Tatjana hakkab sageli nutma juba ükspäinis selle peale, kui mina koosoleku saali sisenen, sest ta teab, mis tulla võib. Maksim Reva petitsiooni ajal võtsin just mina tema eelnõud rajalt maha. Samuti keelustasin ainuisikulise manöövriga tema kavatsuse Eesti-vaenulikku näitust korraldada. Kahtlemata oleks huvitav kuulda, mida suhtekorraldajad on sedalaadi Eestile olulistes võitlustes korda saatnud, peale tegelike tegutsejate mõnitamise ja kaigaste kodarasse loopimise muidugi.

Ma pole kunagi olnud peibutuspart

Kolmandaks − termini “peibutuspart” tähenduseks on poliitik, kes kandideerib ametisse soovita ametikohale asuda, mille tagajärjel saab ametisse hoopis keegi kolmas. Eesti Vabariigi põhiseadus ei võimalda presidendikandidaadil mitte kuidagi kedagi teist ametisse sokutada. Presidendivalimistel üles astudes kaitsesin ma Eesti demokraatiat partokraatliku manipulatsiooni vastu, osutasin protseduuridele, mis juba ammu uutmoodi suhtumist ja muutmist vajavad. Asjaolu, et mõni PR-guru sellest aru ei saa, pole minu süü – mõni lihtsalt ei oskagi suurelt mõelda ja suuremeelselt käituda.

Neljandaks − Siim Kallase Lissaboni Lepingu ja Euroopa Komisjoni (EK) reeglite vastasele tegevusele, mida asjaosalised ise ju sugugi ei varjanud, vaid lahkesti meedias levitasid, tähelepanu juhtimine ongi iga EP liikme kohustus ning tõde selgub parlamentaarses väitluses. Euroopa põhinebki suuresti kokkulepetel ja reeglitel ning EK töötajatel on kohustus oma tegevusega eeskuju näidata, mitte reeglite rikkumisele ahvatleda. Kritiseeriv info on praegu taas Barroso laual ning sellega on ühinenud kolm fraktsioonide presidenti ning saadikuid kaheksast riigist.

Ja mis puutub siia kellegi must pesu? Kuidas mina selles süüdi olen, et Reformierakonna kontoris on nii palju musti kilekotte, mis igasugu mustust täis on? Võimalik, et osa musti sularahavooge jõuab ka firmani Rull ja Rumm, sest antud kommentaarist pole võimalik välja lugeda, kas see on Rulli isiklik arvamus, firma Rull & Rumm (Hannes Rumm, see Euroopa Komisjoni Infobüroo juht) seisukoht või mõne PR-Pistoriuselt teenust ostnud erakonna seisukoht. 2008. aastal, tarbides riigikogus esindatud erakonna maksevooge, oli lehestki lugeda, et Rull toetab “Teeme ära!” kampaaniat 50 000 krooniga.

Uus põlvkond − nutivalijad

Viiendaks – see, kas Rull on milleski kindel või mitte, omab sama marginaalset tähtsust nagu Tõnis Saartsi usk, et üksikmehed sedapuhku parlamenti ei pääse või Pistoriuse nutulaul kohtus. Minu valijad on nimelt nuti-valijad. Nemad ei esita väiteid á la Tarandist pole midagi kuulda, mida ta üldse seal Euroopas teinud on. Nad oskavad lugeda ja infot üles otsida, leiavad nii EP kodulehekülje, kust on EP tegevus online’is näha-lugeda ja minu kodulehe tarand.ee, kus ma järjekindlalt EP probleeme lahkan ja mõtlevad globaalselt.

Paar levinud väärarvamust vajaks veel selgitust: väliskomisjon ei ole EP kõige olulisem komisjon. See on jututuba ilma seadusandliku algatuseta, mille dokumendid pole kohustuslikud. Näiteks Ojulandi Magnitski nimekirja raportit pole ei komisjon ega ülemkogu realiseerima asunud.

Üksikkandidaat ei ole kuidagi kehvemas seisus kui parteiline kandidaat – ta võib valida fraktsiooni, millega liituda. Faktid võiks ka täpsemad olla, kui suhteid korraldama asud − 2014. aastal valitakse Euroopa Parlamenti siiski 751, mitte 760 saadikut, sest Lissaboni leping sätestab nii. Püüa ikka faktid ja oma käsitlused neist selgelt lahus hoida. Ja muide, Ivo, Bob Marley kuulsa laulu “I Shot The Sheriff” sõnu “I shot the Sheriff, but I didn’t shoot no deputy, oh no!” ei tõlgita “Ma tulistasin šerifit, kuid ei tulistanud rahvasaadikut”, nagu kirjutad oma “õpikus”. Peamine sinust on Ühtse Eesti Suurkogul juba ära öeldud. Sinu tulistamise taustal võin oma kaasamõtlejatele julgelt kinnitada – ma tahan midagi muuta ja meil on lootust!

Artikkel on ilmunud 20.04.2014 Õhtulehe portaalis.

Peeter Võsu: naastrehvide maksustamine tekitab Tallinnas liiklusõnnetuste järsu tõusu

Tallinna linnavalitsuse väide, et naastrehvid kulutavad asfalti ei ole kellelegi uudiseks. See on fakt, kuid vaatamata sellele on neid mõistlik kasutada. Naastrehvide maksustamise soov ei tarvitse olla seotud ainult teede kulumisega. Põhjuseid selle teema tõstatamisel tuleks ehk otsida Tallinna eelarveaukudes, mille lappimiseks otsitakse lisaraha. 

Lisaraha vajadust võis juba siis ette aimate, kui rakendus tasuta ühistransport. Oli selge, et asi nii ei saa jääda, kellegi rahakotist tuleb sellele leida kate. Lisaks sellele on kindlasti nii möödunud kui ka eelolevate valimistega kasvavad kommunikatsioonikulud. Tõsiasi on see, et kui kulutusi ei taheta kärpida, tuleb lisada tulusid, mis hoiaks eelarve tasakaalus.

Tallinn on ennegi soovinud kohaldada erinevaid kohalikke makse lisasissetulekute hankimiseks. Mitte kaua tagasi tehti proovi paadimaksuga. Naastrehvimaks tundub olevat samast kategooriast, mis on juba eos määratud läbikukkumisele.

Miks ei ole naastrehvimaks mõistlik?

Naastrehv on hädavajalik jäise teekatte korral. Mitmed eksperdid on väitnud, et auto pidurdusteekond on nendega sõites märgatavalt lühem, kui lamellrehvidega. Eesti Rehviliidu andmetel saab naastrehvidega linnakiirusel sõites isegi kuni 15 m  enne pidama, kui lamellrehvidega. See on tõenäoliselt päästnud mitmeid elusid. Inimelu hinda ei saa võrrelda rahaga, mis läheb kulunud asfaldi taastamisele.

Meedias on läbi aegade kõlanud ka väiteid, et lamellrehviga saab hakkama või pole ju palju vahet. Nende väidete puhul on üks ühine probleem – puudub alus, mille põhjal nii väidetakse. Need on kellegi kallutatud arvamused.

Teiseks probleemiks on soov teha sellest kohalik maks. Kuidas peaks sellise maksu korral käituma Tartu elanik, kes sõidab Tallinna? Kas linna sisenedes maksma naastrehvi maksu? Kui nii peaks juhtuma, siis millise vastumeetme Tartu linnavalitsus peaks tallinlase kiusamiseks välja mõtlema? Lisaks Eesti sisesele liikumisele külastab Tallinna ka päris palju autoga reisijaid Soomest ja teistest välisriikidest. Kui me neid Tallinna sisenemisel hakkaksime maksustama, leiutaksid nad kindlasti meie suhtes mõne sarnase maksu.

Kui Tallinn peaks tõesti midagi sellist ära tegema, oleks tuleval talvel oodata liiklusõnnetuste järsku tõusu, kuna mitmed loobuks naastrehvidest maksu tõttu. See paneks kogu riigi seadusandjad otsima lahendusi selle maksu keelustamiseks. Nii mõnegi maksuga on seda ennegi juhtunud.

Maksud ja kohalikud maksed peavad lisaks juriidilisele vettpidavusele olema demokraatlikus riigis ka õiglased. Rahvas on ju ülima võimu kandja. Sellist laadi maksete puhul peab kulu tekitaja selle ka kinni maksma. Antud juhul peaks autojuhid maksma kulutatud teede taastamise.

Nii antud juhul kui ka mitmetes teistes, teede ehitusi puudutavates diskussioonides, on lisamaksustamise teema tõstatunud. Tundub, et nendes aruteludes sageli unustatakse, et autokütusele lisatud aktsiis ongi selleks, et katta teede ehitamise ja taastamise kulud. Sageli unustatakse, et see maks peaks tervikuna minema teedesse ja katma ka kõik teedega seotud kulud.

Läbi aastate on neid printsiipe osaliselt ka eiratud. Kui sellest osa kasutada lihtsalt riigikassa täiteks, tähendab see sisuliselt autujuhi kõrgemat maksukoormat, mis on vastuolus Eesti üldiste maksupõhimõtetega.

Loomulikult peab kütuseaktsiis olema piisavalt kõrge, et katta teedega seotud kulud. Olen veendunud, et sellest saab iga autojuht aru ja on meeleldi nõus sellise maksega. Kui senine aktsiis ei kata teedele minevaid kulutusi, tuleb aktsiisi tõsta. Arusaamatul põhjusel räägitakse sageli vajadusest mõne muu maksu kohaldamiseks. Miks see peaks hea olema?

Kütuseaktsiis on kõigist teede maksustamise võimalustest kõige õiglasem. Teemaksu makstakse vastavalt kütuse tarbimisele. Mida rohkem keegi sõidab, seda rohkem kulub kütust, seega maksab ka rohkem aktsiisi. Raskem auto, mis kulutab rohkem teid, tõstab ka kütusekulu ja seega ka aktsiisi. Kütuseaktsiisi on kerge koguda. Selleks ei ole vaja eraldi maksuarvestust, vaid arvet peab ainult kütusemüüja.

Kui nii hea süsteem on juba rakendatud, mis oleks muude maksude lisamise eeliseks? Näiteks, kui rakendataks auto aastamaks, luksusmaks, naastrehvimaks ja kõik muud lisamaksud, milleks jätkub fantaasiat. Miks mitte lihtsalt lisada kütuseaktsiisi, kui praegune laekumine ei kata kulusid?

Tundub, et siin pakutu osutuks liiga lihtsaks ja läbipaistvaks. Probleemiks on see, et siis ei saaks laekunud maksuraha kasutada muudeks kulutusteks. Siis tulekski seda teede ehituseks ja remondiks kasutada. Tundub aga, et probleemid on hoopis mujal.

Artikkel on ilmunud 8.04.2014 Eesti Päevalehe portaalis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 13
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4