Category - Elu-maal

Imre Mürk: Kuni su küla veel elab…

Eesti on elav näide teaduslik-tehnilise maailmaga kohanevast ühiskonnast, kes on siiski suutnud ka säilitada elemente maalähedasest eluviisist ning põliskultuurist. Meil on digiretsept ja e-parkimine ning samal ajal veel harjumus metsas seeni korjamas käia, järvel kala õngitseda või ise moosi keeta.

Olles kohanenud moodsa tehnoloogiaga, pole eestlased veel  oma vana elutunnet ära visanud. Väravaks, mis viib arhailise elutunde allikateni on meie seotus maa- ja külaeluga. Tänu lapsepõlve seiklustele metsaradadel ja töötundidele kuumal heinaajal või hommikusel udu-niiskel karjamaal on paljude eestlaste teadvuses see looduslähedane elutunne, mis ulatub meieni kusagilt aastasadade sügavusest. Maalähedus seob meid vaatamata sellele, et enamus rahvast on nüüdseks kolinud linnadesse, sest meie seas ei ole kedagi, kelle juured ei ulatuks külla – rannakülla, metsakülla.

Seega, maapiirkondade elujõude tuleb hoida ka kaitsta, sest see on Eesti rahvale eluliselt tähtis. Elusad ja arenevad väikelinnade ning külad aitavad säilitada koduselt looduslähedast elutunnet. Maaelu ja maal elavad sõbrad ning sugulased tasakaalustavad linna-eestlaste üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu.

Pealegi on väga paljude inimeste unistustes Eesti tulevikust olulisel kohal kodused maakohad, alevikud ja külad. Ka praegu leidub linnast maale kolivaid noori, kellele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga kuid laias laastus liigub Eesti külaelu hääbumise suunas. Paraku on väikelinnade ja külade arengut toetav regionaalpoliitika Eestis väga nõrk.

Maapiirkondade elujõud sõltub paljuski riigi regionaalpoliitilistest otsustest,  sest loomulikus vabaturu olukorras liiguvad investeeringud ja tasuvamad töökohad Tallinnasse ja Harjumaale; rahvas nende järel. Näiteks Soomes on ääremaade teenusettevõtted (külapoed, turismitalud) talve perioodil vabastatud maksudest. On riike, kus pakutakse maapiirkondadesse investeerivatele ettevõtetele viieks kuni kümneks aastaks maksepuhkust.

Tugev regionaalpoliitika vajab aga rahva mandaati kuid Eesti poliitilisel maastikul pole nende huve koondavat ja riigivalitsemise tasandil kaitsvat poliitilist jõudu. Tegutseb küll terve hulk liitusid ja MTÜsid, kuid neil pole poliitilises võitluses enese kehtestamiseks poliitilist legitiimsust. Reaalsuses pole valitsus oma  koalitsioonilepingus püstitatud regionaalpoliitika eesmärkidele – maale kõrge elukvaliteet ning hästi tasustatud töökohtade juurdekasv – grammigi lähemale nihkunud.

Ometi on elu edenemine maakondades Eesti elu tasakaaluka arengu põhiaktsiaks. Pealegi, looduslähedane eluviis, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu, on paljude inimeste unistus tuleviku Eestist.

Paraku viitavad faktid juba pikemat aega pigem elu kidumisele väljaspool keskusi. Kõige suurem mure maal on töökohtade puudumine erasektoris. Ettevõtlus ja uued töökohad on juba aastaid edenenud vaid Harjumaal. Sissetulekute erinevus Tallinn vs. Valga on juba kahekordne. Kui Tallinnas on keskmine palk 1100, siis Valgas 600 eurot. Maal suureneb hoogsalt ka heitunute ning sotsiaalabist elavate inimeste hulk. Ääremaadel on vaesusriski piiril olevaid inimesi kohati 40%.

Eesti eelmise valitsuse koosseisus oli regionaalminister, kes vähendas küll omavalitsuste arvu, kuid kes tegelikult ei saanudki regionaalpoliitikat ellu viia. Tal oli küll oma eelarverida ja osakond siseministeeriumis, kuid polnud ligipääsu regionaalarengut mõjutavatele otsustele. Kuni näiteks haridusministril pole vajadust saata oma gümnaasiumide reformi otsust kooskõlastuseks regionaalministri lauale, saabki regionaalpoliitika koosneda vaid meetmetepaketikestest kohaliku elu turgutamiseks ning see ei omanda vajalikku jõudu.

Poliitilise väljundi puudumine maainimestele ja samal ajal regionaalministri positsiooni jõuetus valitsuses suurendavad harukondlike ministeeriumide diktaati ja  süvendavad ääremaastumist. Oleme olukorras, kus riigiasutuste ja agentuuride ametnikud otsustavad pigem oma valdkonna huvidest lähtuvalt, mida ja kui palju maal edendada, tehes tihtipeale seda omavahel või kohalikega nõu pidamata.

On selge, et riigi investeeringuid tuleb võrreldes praegusega oluliselt suurendada,  et võimaldada tulevikus töökohtade teket ka Eesti äärealadel.

Mida siis teha? Kokkuvõttes, tuleb väikelinnades ja neid ümbritsevates regioonides turgutada nelja valdkonda: stimuleerida omavalituste ettevõtlikkust võitlemaks oma vallas ettevõtete arengu ja uute töökohtade eest; premeerida ettevõtteid, kes õpetavad uusi töötajaid ja otsivad koostöövõimalusi kutseõppekeskuste/ülikoolidega; investeerida ettevõtete arenguks vajalikku taristusse; teha väikeettevõtetele tootmiseks sobilikud tehnoloogiad kättesaadavamaks (ehitades ühiskasutatavaid, tööstus- ja tehnoloogiakeskusi) ja -  last but not least - tugevdada inimeste seltsimist ja kogukondlikku läbikäimist ning teha korda regioonides väiksemaid keskusi ühendavad sõiduteed.

Artikkel on ilmunud 18.05.2014 Delfis.

Ülo Mattheus: Eesti edu võti peitub hõredas asustuses

Kui küsida, mis on Eesti võimalus tulevikuks, siis nii paradaoksaalselt kui see ka ei kõla, peitub see tema hõredas asustuses ja selles sisalduvas potentsiaalis  arendada tegevusi, milleks on vaja piisavalt maad ja ruumi, ning ka selles ruumis olevat loodusressurssi. Et seda ruumi ära kasutada, on vaja selget kontseptsiooni ja ühist sihipärast tegevust.

On kaks vastandlikku tulevikuteooriat, millest üks ütleb, et rahvastiku kiire juurdekasvu tingimustes (neis riikides, kus rahvastik kasvab) on suure elanikonnatihedusega linn kõige efektiivsem viis tagada toimetulek võimalikult paljudele inimestele, ning teine, mis kõneleb vaba energiakasutuse lõppemisest või ka naftaajastu lõpust, kus energia ja sellest sõltuvalt kõik hüved, mida tiheasustus pakub, muutuvad ülikalliks ja vaid vähestele kättesaadvaks – nii seiskuvad ühel kujuteldaval hetkel ka kõige luksuslikemte kõrghoonete liftid ja linnad slummistuvad. Energialõpukuulutajate arvates on tulevik väljaspool linnu asuvate kogukondlike eluvormide päralt, kus energiat ja muid eluks vajalikke vahendeid toodetakse ise, kasutades selleks keskkonnasõbralikke lahendusi – päikese- ja tuuelenergiat, maakütet, õhksoojust, merelaineid.

Täna liigub Eesti esimeses, tihedama asutustuse suunas, koondudes suuresti Tallinnasse ja selle ümber, kuid ka teistesse suurematesse linnadesse. Koondumine tähendab muuhulgas ka seda, et nõudlus elutegevuseks vajalike vahendite (kasvõi elamumaa, parklad, transport) järele kasvab ja seetõttu tõusevad nende hinnad.

Ühe hoiatava näite pakub tänane majandushiiglane Hiina. Paljudes korrusmajades liftid ei tööta või nende eest tuleb eraldi maksta. Kui palju tahes ka sellisel elumajal on korruseid, olgu või kolmkümmend, üles tuleb minna jalgsi. Sellises majas ei ole keskkütet ega konditsioneeri ning odavamates neist on ühe inimese kohta ruumi vaid ahvipuuri jagu.

Soolast hinda tuleb maksta ka auto kasutamise eest. Näiteks 24 miljoni elanikuga Sanghais on lubatud registreerida vaid 50 tuhat autot aastas ja registreerimise õigusi müüakse oksjonil, kus hind küünib juba kuue tuhande dollarini, mis mõne margi puhul on enam kui uue auto hind. Seda saavad endale lubada vaid hea sissetulekuga perekonnad, kuid ka nemad ostavad kogu pere peale enamasti vaid ühe auto. Pekingis aga võeti olümpia ajal kasutusele kord, kus ühel päeval on lubatud sõita paaris ja teisel päeval paaritu numbriga autodel. Seda korda rakendatakse ka praegu juhul, kui õhusaaste kasvab kriitilise piirini.

Teise hoiatava näite pakub ülerahvastunud India. Ühelt poolt puudulik prügimajandus ja teiselt poolt küttematerjali puudus on tekitanud olukorra, kus linnades põletatatakse kõike, mis põleb – nii plastjäätmeid kui ka kuivatud lehmasõnnikut. Näiteks Dehlile on see andud oma ise loomuliku lõhna, mis lööb ninna kohe lennukilt maha astudes ja on muutnud linna õhu paiguti hingematvaks. See on India tänane reaalsus, kuid nn naftaja lõppemise järel võib muutuda tõeluseks ka praegustes heaoluriikides.

Kui Läänes on urbaniseerumise põhjuseks napp tööjõuvajadus põllumajandustootmises, ehk ka madal tööhõive maapiirkondades laiemalt, siis Hiinas ja Indias, kuid mujalgi, kus põllumajanduslik tootmine tugineb suuresti veel käsitööle ja loomjõule, põhjustab linnastumist haritava maa nappus ja madal tööviljakus, mis ei taga pere kasvades piisavat toimetulekut ega tegelikult rahulda ka neid vajadusi, mida tekitab kaasaegne ühiskond.

Sealt kaugelt Eesti poole vaadates on raske mõista, miks riik, kus statistiliselt asub ühel ruutkilomeetril vaid 30 inimest, põeb kõike neidsamu raskusi, mida ülerahvastatud riigid, kus inimesed on oma kodukohast lahti kistud ja sunnitud rakendust otsima mujal, olgu siis suuremates linnades või välismaal. Kaugelt vaadates tundub põhjendamatu, et meil on ressurss – maa, metsad, meri, järved, jõed, põlevkivi ja paekivi –, aga inimesed, kes võiksid selle ressursi enda kasuks tööle panna, eelistavad olla palgatöölised kuskil võõrsil või siis pidada ametit avalikus sektoris, kus ei pea taluma ettevõtlusega seotud riske. Hiinast vaadates on Eesti 1,3 miljonit inimest nagu väike perekond või hoovikogukonnana toimiv hutong, mis peaks suutma ühte hoida ja oma probleemid kõige mõistlikumal viisil koos lahendada.

Eesti võimalus on vaadata tulevikku juba täna ja edendada neid arenguid, mis soosivad kogukondlikke, regionaalseid töökohti loovaid ja säästlikke kooseluvorme. Riigi ja kohalikul võimu esmane eesmärk peaks olema niisuguste koosluste ededamine – olgu siis maksupoliitika, otsetoetuste, koolituste või ühistegevuse arendamise kaudu.

Praegu on võim pühendunud  ennekõike nendele tegevustele, millel on valija silmis piisavalt atraktiivsust – ehitab Euroopa Liidu raha eest laiu maanteid, rajab kergteid ja veetrasse, mille saab järgmitel valimistel ette näidata, ehitab ka koolimaju rohkem, kui neid on vaja, kuid ei panusta vahetult inimesse ja tema ettevõtlikkusse, sest sellel pole koheselt nähtavat tulemust. Tegelikult pole selleks vaja ju muud, kui vaid mõtteviisi muutust  ja see mõtteviis ellu rakendada. Inimeste toimetulek, majanduslik edu ja rahulolu nii iseenda, oma eluviisi kui ka oma riigiga tuleb selle järel.

 

Artikkel on ilmunud 27.02.2014 Äripäeva portaalis.

Märt Meesak: Võimuvõitluse tuhinas on erakonnad eemaldunud reaalsest maailmast

Valimised ei ole enam mägede taga ning uudistest kuuleb aina enam poliitikute lubadusi ja tegemisi. Kusagil peetakse poliitkaklust piirkonna esimehe koha või linnapeakandidaadi pärast, kuskil sõdib omade ringist välja heidetu mingite õiguste eest, kuskil tasutakse honorariga laene ning keegi räägib ennast juba pealinna koalitsiooni kaalukeele jõuks.

Veelgi enam, mõni räägib üldse iga kord, kui meediaga suhtleb, ainult populistlikku juttu kaugetest teemadest, et ometi toetusprotsent valimisteni püsiks.

Eelnev on kõik erakonnapoliitika tavapärane elu. Käib võitlus oma koha pärast päikese all. Seda teemade ümber, mis pigem kinnistavad või loovad võimalused enda võimul olekuks ning tulekuks. Tänased Eesti erakonnad ja nende liikmed, eesotsas esimeestega, räägivad suuremal heameelel teemadel, mis ei kanna sisu – sellist sisu, mis räägiks valija elu korraldusest ning parendamisest, mitte valitsejate endi elust.

Kohalikul tasandil on olukord tihti veelgi hullem. Valdade ja linnade volikogud valitakse juba mõne kuu pärast, kuid debatid on sisuliselt tühjad. Seda eriti erakonnapoliitikat ajavates omavalitsustes. Nii juhtubki, et mõne linna või valla palgaline ametnik kirjutab arvamuskirjutises sallimisest ja positiivsusest, kuigi ise seda ei järgi.

Opositisoonile pannakse pahatihti ette ainult vinguvat hoiakut ja mitte ühegi lahenduse olemasolu, olgugi et võim ise oma ninaesisest kaugemale ei näe ning pikalt võimul olnuna ei osata ka terves konkurentsis positiivset näha. Kõik ei saagi ühesuguselt mõelda ning erinevate vaadete olemasolu on see jõud, mis peaks arengus edasi viima. Stagnatsioon ei ole areng.

Erinevust tuleb poliitiliselt sallida ja austada. Segamini ei tohi ajada poliitikat ja isikut. Tänases võimupoliitikas kiputakse kriitikale vastama isikute halvustamisega, mitte tõstatatud teemade sisule vastamisega. Valla- või linnavõim nii valitsuse kui volikogu tasandil on avalik ning nende tegemised kõigile analüüsimiseks või arvustusteks demokraatlikus ühiskonnas lubatud ning täiesti normaalne osa valitsemisest. See kipub meie valitsejatel ära ununema, sest sisuga ei osata debateerida. Lihtsam on vastane maha joosta tema isikuga seotud teemade mustamise teel.

Rünnakud isikute vastu, kes arvavad teistmoodi või julgevad valitsejate otsustes kahelda, ei saa olla normaalne poliitika osa, vaid vastama peaks lugupidavalt ning isiklikku laadi solvanguteta. Kui võimul ei oska tolerantne olla ning pigem lahendusi leida kui oma tegemisi õigustada, siis võiks mõneks ajaks ennast taandada ja raskest koormast jalga puhata.

Tänane kartellistunud erakonnapoliitika on jõudnud sinnamaale, kus valikut erakondadest ei oska teha juba pea pooled valijatest. Olukord on tegelikult päris nukker. Seda ei näe ega taha aga tunnistada erakonnad ise. Süüdlasteks on nende meelest keegi kolmas või hoopis üks nende seast. Enda silmas palki aga ei nähta. Arvamusuuringud aina vorbivad tegelikkusest valet pilti. Seda kahjuks just erakondadele endile.

Kontorid jälgivad suure tuhinaga populaarsusnäitajaid, kuigi need ei ole päris reaalsed ning loovad vildaka pildi olukorrast, kus ühe toetus tõuseb ja teise oma langeb, kuigi tegelikult kogu erakondade toetus kokku on langustrendis. Ei ole enam väga pädev rääkida tänaste erakondade põhjal mustast või valgest jõust, aatelisest või mitte aatelisest parteist. Ühed mustad on nad kõik ja pada sõimab katelt juba aastaid.

Olukord on päris traagiline, kuid kartellierakonnad ise ei taha seda tunnistada. Õigemini nad ei näe seda, sest ollakse võimuvõitluse tuhinas juba reaalsest maailmast mitu kukesammu eemale astutud. Ikka ja jälle aetakse partei kontoritest seda sama igavat monoloogi valijaga ning suletakse kohe kõrvad ja aknad ning uksed, kui sellele vastatakse. Kui isegi midagi läbi imbuks, siis poliittehnoloogia või statistikaga see ikkagi summutatakse.

Omas steriilses roosas mullis elamine on senikaua tänastele valitsejatele nii riigi kui kohalikul tasandil pidusöömaaeg, kuni see mull peaks pauguga lõhkema. Selleks peaksid kõik vabakondlased ja kaasa mõtlevad inimesed kindlasti juba sügisestel valimistel kandideerima ning kõik hääleõiguslikud valimiskastide juures oma hääle andma. Tänaste pidusöömaliste erakondade monoloog kusagilt kaugelt ja kõrgelt tuleks lõpetada ning seda saaks peatada tänaseid kartellierakondi mitte valides.

Artikkel on ilmunud 15.augustil 2013 veebiväljaandes Rahva hääl (Delfi)

  • Praegune leht 1, lehti kokku 2
  • 1
  • 2