Category - Ettevotlus

Andres Herkel: visiooni keskmes olgu inimene, mitte statistika

Austatud vabad kodanikud, külalised ja tulevased vabaerakondlased!

Me oleme täna siin ja me organiseerume selleks, et teha midagi Eesti heaks. Midagi, mida julged kodanikud peavad tegema selleks, et ühiskond oleks avatud ja arengujõuline. Ma arvan, et kodanikujulgus on kõige otsesemalt seotud julgeolekuga. Väline Andres Herkeljulgeolekukeskkond meie ümber on halvenenud. Üha olulisem probleem nii meile kui kogu Euroopale on energiajulgeolek. Ja meie suurim sisemine julgeolekutagatis on elamisväärne, sisemiselt demokraatliku struktuuriga riik – ehk riik, mis väärib meie kõigi pühendumist ja kahtlemata väärib ka riigikaitset.

Ühes paljudest listikirjadest väljendus üks vabaerakondlane nii: «Kartelliparteid on negativistlikud muudatuste suhtes, härra Tarand on negativistlik parteide suhtes ja, kui me nii jätkame, siis on meie noored varsti negativistlikud kogu poliitika ja tuleviku suhtes. Valigem siis teednäitav, positiivne alatoon.» Jah, meilegi öeldakse mõnikord, et me kritiseerime liiga palju. Aga me oleme ikka selleks siin, et pakkuda lahendusi. Kuid kriitika kui sellise halvustamine ja alavääristamine on tõesti see kõige keskpärasem kriitika.

Ma kindlasti ei taha kuuluda nende poliitikute hulka, keda Jürgen Rooste ja Doris Kareva on kujutanud kahasse kirjutatud ridadega: Ma olen üldse enamasti poolt, / ja enamasti enamuse poolt – / just sinna juhib mind mu vaba tahe, / et võimust võimalikult väike oleks vahe. Ei, nõnda ei saa mõelda, väärtusi ideaale tuleb kaitsta ka siis, kui nad parasjagu on vähemuses. Ja just siis tuleb neid seda enam kaitsta.

Head sõbrad, me oleme ette võtnud heas mõttes hullumeelse katse luua Eestis uus erakond ajal, mil seda kivistunud keskkonna tõttu on kõige raskem teha. Ja samas me teeme seda ajal, kui seda on kõige rohkem vaja. Kartellierakonnad on tardunud. Nn. neljaparteisüsteemi vabadusastmete arv ei ole piisav pikaajaliselt efektiivsete koalitsioonide loomiseks. Seda möönavad juba ka need parteid ise.

Kuna Keskerakond tihti vastandab end rahvuslikele huvidele, siis on liit temaga teiste jaoks välistatud. Nii aga pannakse kokku enamasti kaheparteikoalitsioonid, mis on üles ehitatud antagonismile ja siis sünnivadki säärased asjad, et korraga hakatakse makse vähendama ja sotsiaaltoetusi tõstma. Või siis lepitakse häda sunnil kokku asju, mida uue partneriga ja uue häda sunnil hakatakse tühistama – nagu nüüd vanemapensioniga juhtub. Oli seda siis üldse vaja? Olen seisukohal, et kolmas osapool suudaks kahe kõva kivi maksimalistlikke nõudmisi tasakaalustada.

Me jääme süsteemikriitika juurde selles osas, mis puudutab erakondade rahastamist ning suhtumist valimisliitudesse. Kuid me ei piirdu selle temaatikaga, me tahame kahtlemata minna detailselt valdkonnapoliitikate juurde. Signaal Vabaerakonna loomiseks on esile kutsunud ühe ütlemata positiivse tulemuse ja see on see, et meil on toimkonnad, kus inimesed tegelikult mõtlevad, vaidlevad, genereerivad ideid. Eriti hoogsalt läksid käima majanduse, sotsiaalpoliitika ja riigihalduse töörühmad.

Ja see on üks mu meelest väga ilus pilt seal väikses kuuenda korruse üüritoas Kopli 25, kus tihti on olnud õhtuti raske vaba tooli leida. Me ei vaja uut ülevalt alla tehtud erakonda. Me vajame seda, et vabad kodanikud saaksid kaasa mõelda, et inimesed mitte ei võõranduks poliitikast, vaid otsiksid võimalusi ise kaasa rääkida. Midagi sarnast toimus Eesti erakondades veel 10-15 aastat tagasi. Nüüdsed riigierakonnad on pigem nagu suured tööbürood, mis liikmetele säärast aruteluformaati ei paku. Või siis liikmed ei lähe sellega kaasa, sest nad teavad, et nende mõtted kaugele ei jõua.

Jaan Uustalu sõnastas ühel sellisel arutelul vabaerakondlaste suuremad mured kolme nõrga D-ga: demokraatia, detsentraliseerimine ja demograafia. Demograafia juurde ma nimetaksin kohe ka väljarände probleemi. Me võtame seda väga tõsiselt ja meil on hea meel, et selle temaatika üks kõige jõulisem sõnastaja hr. Männik on täna meiega ning hr. Puur esitab kohe minu järel rahvastikuarengu ettekande.

Kuid mingem nüüd konkreetsete ettepanekute juurde. Demokraatia osas on mul hea meel tõdeda, et koos Juku-Kalle Raidiga esitatud «demokraatiapaketike» on leidnud jäljendava jätku kõigepealt sotsiaaldemokraatide poolt ning selle nädala uudis oli, et ka uus valitsus vaeb oma demokraatiapaketti. Aitäh jäljendamise eest, kuid lubage ka olla irooniline. Kõigepealt võtsid sotsid väikse vastuvõetava osa meie paketist ja koalitsiooni ühine loputusvesi jääb selles küsimuses veel oluliselt lahjemaks. Ei mingeid avatud nimekirju, ei mingit katset eelarverahaga säästvamalt ümber käia.

On vähemalt üks punkt, kus demokraatia-teema lõikub väljarändega või õieti sellega, kuidas lähiriikidesse tööle asunud inimesi vähemalt hoida Eesti kultuuri- ja ühiskonnaelu kursil. Jutt on võimalusest luua eraldi Välis-Eesti valimisringkond. Ühelt poolt aitaks see väliseestlastel paremini koonduda, aga teiselt poolt tooks nende probleemid Riigikokku ja kõik suuremate erakondade siseringi. Ainuüksi Soomes elab ja töötab kümneid tuhandeid eestlasi. Ma arvan, et see on kõige lähem ja suurearvulisem sihtrühm, kelle kojumeelitamisele me peame panustama, süvenedes kõigepealt võõrsile mineku põhjustesse.

Detsentraliseerimise osas on meil idee poliitikaraha otsustavalt vähendada ja jagada see ka kohalike valimiste tulemuse põhjal üle Eesti laiali. See kätkeb endas suurt vabastavat potentsiaali. Kohalikud valimisliidud hakkavad raha saama ja miks peaksid valdades või väikelinnades edukalt esinenud erakonnanimekirjad loovutama oma osa erakonna keskkontorile? Ka see tuleb sel juhul just kohapeale, keegi ei jaga seda mingi lojaalsusklausli alusel ümber ning kohaliku tasandi poliitikute sõltumatus kasvab.

Loomulikult, veel olulisemad sammud tuleb astuda omavalitsuskorralduses. Maksubaasi sõltumatus on palju olulisem kui vallapiiride nihutamine. Jääb üle kahetseda, et Eestis ei kehtestatud juba ammu kahetasandilist omavalitsussüsteemi, mis võimaldaks eristada funktsioonid, mida millisel tasandil on võimalik täita. Ei mindud ka omavalitsusliitude tugevdamisele, nagu kunagi nägi ette minister Vallo Reimaa kava, selle asemel võeti minister maha. Oluline on see, et uus koalitsioon siit edasi läheks, kindlasti pole tark kõrvale heita neid ühinemisi, mis on selgelt planeeritud, kuid meie hinnangul peab kogu protsessi vedama omavalitsuste sisulise võimu tugevnemine ning tsentraalse parteidiktaadi vähenemine.

Omaette probleem on Tallinn. Tallinna linnaosad tuleb muuta omavalitsusteks või muul moel võimustada nii, et kogukonnad saaksid kaasa rääkida planeeringute kinnitamisel ja muude otsuste tegemisel. Praegused halduskogud oma võimetuses pigem diskrediteerivad esinduskogu olemust. Helsingi eeskujul tuleb välja töötada Tallinna regiooni seadus, mis sidustaks pealinna ümbritsevate valdadega ja aitaks lahendada praktilisi probleeme, mille asemel praegu valitseb konfrontatsioon. Tallinna haldusreform on sama oluline kui muu Eesti oma.

Detsentraliseerimise teemaga külgnevalt tuleb kriitiliselt üle vaadata riigi keskasutuste juhtimine. Siin on vajalikud järgmised sammud:
- poliitilise ja administratiivse juhtimistasandi selge eristamine;
- dubleerimise kaotamine ja horisontaalse koostöö soodustamine valitsusasutuste vahel – siin muuseas peab valitsus just tööle hakkama valitsusena, mis suudab oma tegevust koordineerida nii, et iga ministeerium ei ole eraldi vürstiriik;
- asendustegevuste kaotamine, mis tihti lähtub meie tulemusjuhtimise mudelist: mõtlen endale ülesande välja ja siis asun seda kangelaslikult lahendama.

Kindlasti on siin kokkuhoiukoht riigieelarvele. Osa keskasutustele kuluvast rahast tuleb kokku hoida, osa tuleb meie arvates viia piirkondlikule tasandile ehk detsentraliseerida. Me ei ole praegu valmis ütlema, kui suur on kokkuhoiu või detsentraliseerimise võimalus on, see audit tuleb teha.

Demokraatia, detsentraliseerimine ja demograafia moodustavad mingis mõttes meie visiooni karkassi, need on suured probleemid, millele tuleb otsida lahendusi erinevate valdkonnapoliitikate kaupa. Täna me kõigeni ei jõua, kuid küllap võtame neist märksõnadest lähtudes varsti läbi ka hariduse, keskkonna, kultuuri ja muude valdkondade probleemid.

Kuid on veel üks märksõna, mis on meie arusaamade keskpunkt, see on inimene. Statistika on oluline, et üldistada ning mõista olukorda. Kuid statistika ei saa poliitikas inimest kõrvale tõrjuda, nagu meil mõnikord on juhtunud. Selleks, et ühiskonda kõnetada tuleb asuda inimese poolele. Ma jälle tsiteerin üht meie listikirja: «Me tahame teha sellise riigi, kust sina ei taha ära minna ja kus sina julged lapsi saada». Just «sina ise», mitte statistika! See on hingeminevalt öeldud.

Samuti on paljud meiega liitunud inimesed väljendanud lihtsat mõtet, et väljarände põhjused ei ole üksnes majanduslikud. Need põhjused algavad tihti peale hoopis sellest, kuidas meil väärtustatakse inimest ning kuidas temasse suhtutakse. Näitlikustavalt öeldes: meil ravitakse haigusi peamiselt tablettidega, aga hingehoiust ja inimlikkusest teame me liiga vähe.

sotsiaalpoliitika keskseid küsimusi on see, kuidas saab heaolumudel ja pensionikindlustussüsteem olla jätkusuutlik, kui rahvastik vananeb. See on probleem, mille statistika vääramatult meie ette toob. Pensioniea tõus võib olla statistikast tulenev järeldus ja poliitikuil ei ole mõistlik selle eest pead liiva alla peita. Kuid kui seada keskmesse inimene, siis tuleb enne kõnelda veel millestki: elukvaliteedist, tervena elatud aastatest, elukestvast õppest.

Ka majanduspoliitikas lähtuvad meie arusaamad kolmest d-st. Üldine tsentraliseerimispüüe on tihti pannud raskesse olukorda ka väiketaluniku, väikepoe pidaja, üldse väikeettevõtja. Kuid mida rohkem inimesi suudab endale ise tööd anda, seda jätkusuutlikum on riik. Asetagem ka siin keskmesse ikka inimese, mitte statistika.

Tootlik ja suutlik majandus eeldab ettevõtteid, mis korraldavad oma tegevust just töötajate isiksuslikke väärtusi kaasaval viisil. Et vähendada kulusid ja olla turgudel efektiivne on mõistlik teha koostööd. Üks meie seisukohti on, et Eestis ei ole piisavalt hinnatud ühistulise tegevuse eeliseid; selle soodustamiseks tuleb astuda praktilisi samme. Rohkem tuleb panustada lõpp-produkti ja lõpp-tarbijasse, mis omakorda eeldab turundustegevuse viimist palju kõrgemale tasemele. Me ei saa kunagi olla hiinaliku masstoodangu maa, väikerahva mentaliteet peab olema isiksusekeskne, individuaalsust ja kõrget lisandväärtust tähtsustav.

Kokkuvõtteks, «riik inimese jaoks» ei ole sõnakõlks, vaid XXI sajandi poliitika praktiline ülesanne. Ühtaegu on see väljapääs tupikust, kuhu kartellierakondade püüd kõike tsentraliseerida ja standardiseerida on meid viinud. Poliitika ja ühiskond tuleb viia laiemale alusele.

Kõne esitatud 29.03.2014 visioonikonverentsil “kuidas mõjutada poliitikat?”.
Kõne ilmunud 29.03.2014 Postimehe arvamusportaalis.
Foto: Mats Õun

Ülo Mattheus: Eesti edu võti peitub hõredas asustuses

Kui küsida, mis on Eesti võimalus tulevikuks, siis nii paradaoksaalselt kui see ka ei kõla, peitub see tema hõredas asustuses ja selles sisalduvas potentsiaalis  arendada tegevusi, milleks on vaja piisavalt maad ja ruumi, ning ka selles ruumis olevat loodusressurssi. Et seda ruumi ära kasutada, on vaja selget kontseptsiooni ja ühist sihipärast tegevust.

On kaks vastandlikku tulevikuteooriat, millest üks ütleb, et rahvastiku kiire juurdekasvu tingimustes (neis riikides, kus rahvastik kasvab) on suure elanikonnatihedusega linn kõige efektiivsem viis tagada toimetulek võimalikult paljudele inimestele, ning teine, mis kõneleb vaba energiakasutuse lõppemisest või ka naftaajastu lõpust, kus energia ja sellest sõltuvalt kõik hüved, mida tiheasustus pakub, muutuvad ülikalliks ja vaid vähestele kättesaadvaks – nii seiskuvad ühel kujuteldaval hetkel ka kõige luksuslikemte kõrghoonete liftid ja linnad slummistuvad. Energialõpukuulutajate arvates on tulevik väljaspool linnu asuvate kogukondlike eluvormide päralt, kus energiat ja muid eluks vajalikke vahendeid toodetakse ise, kasutades selleks keskkonnasõbralikke lahendusi – päikese- ja tuuelenergiat, maakütet, õhksoojust, merelaineid.

Täna liigub Eesti esimeses, tihedama asutustuse suunas, koondudes suuresti Tallinnasse ja selle ümber, kuid ka teistesse suurematesse linnadesse. Koondumine tähendab muuhulgas ka seda, et nõudlus elutegevuseks vajalike vahendite (kasvõi elamumaa, parklad, transport) järele kasvab ja seetõttu tõusevad nende hinnad.

Ühe hoiatava näite pakub tänane majandushiiglane Hiina. Paljudes korrusmajades liftid ei tööta või nende eest tuleb eraldi maksta. Kui palju tahes ka sellisel elumajal on korruseid, olgu või kolmkümmend, üles tuleb minna jalgsi. Sellises majas ei ole keskkütet ega konditsioneeri ning odavamates neist on ühe inimese kohta ruumi vaid ahvipuuri jagu.

Soolast hinda tuleb maksta ka auto kasutamise eest. Näiteks 24 miljoni elanikuga Sanghais on lubatud registreerida vaid 50 tuhat autot aastas ja registreerimise õigusi müüakse oksjonil, kus hind küünib juba kuue tuhande dollarini, mis mõne margi puhul on enam kui uue auto hind. Seda saavad endale lubada vaid hea sissetulekuga perekonnad, kuid ka nemad ostavad kogu pere peale enamasti vaid ühe auto. Pekingis aga võeti olümpia ajal kasutusele kord, kus ühel päeval on lubatud sõita paaris ja teisel päeval paaritu numbriga autodel. Seda korda rakendatakse ka praegu juhul, kui õhusaaste kasvab kriitilise piirini.

Teise hoiatava näite pakub ülerahvastunud India. Ühelt poolt puudulik prügimajandus ja teiselt poolt küttematerjali puudus on tekitanud olukorra, kus linnades põletatatakse kõike, mis põleb – nii plastjäätmeid kui ka kuivatud lehmasõnnikut. Näiteks Dehlile on see andud oma ise loomuliku lõhna, mis lööb ninna kohe lennukilt maha astudes ja on muutnud linna õhu paiguti hingematvaks. See on India tänane reaalsus, kuid nn naftaja lõppemise järel võib muutuda tõeluseks ka praegustes heaoluriikides.

Kui Läänes on urbaniseerumise põhjuseks napp tööjõuvajadus põllumajandustootmises, ehk ka madal tööhõive maapiirkondades laiemalt, siis Hiinas ja Indias, kuid mujalgi, kus põllumajanduslik tootmine tugineb suuresti veel käsitööle ja loomjõule, põhjustab linnastumist haritava maa nappus ja madal tööviljakus, mis ei taga pere kasvades piisavat toimetulekut ega tegelikult rahulda ka neid vajadusi, mida tekitab kaasaegne ühiskond.

Sealt kaugelt Eesti poole vaadates on raske mõista, miks riik, kus statistiliselt asub ühel ruutkilomeetril vaid 30 inimest, põeb kõike neidsamu raskusi, mida ülerahvastatud riigid, kus inimesed on oma kodukohast lahti kistud ja sunnitud rakendust otsima mujal, olgu siis suuremates linnades või välismaal. Kaugelt vaadates tundub põhjendamatu, et meil on ressurss – maa, metsad, meri, järved, jõed, põlevkivi ja paekivi –, aga inimesed, kes võiksid selle ressursi enda kasuks tööle panna, eelistavad olla palgatöölised kuskil võõrsil või siis pidada ametit avalikus sektoris, kus ei pea taluma ettevõtlusega seotud riske. Hiinast vaadates on Eesti 1,3 miljonit inimest nagu väike perekond või hoovikogukonnana toimiv hutong, mis peaks suutma ühte hoida ja oma probleemid kõige mõistlikumal viisil koos lahendada.

Eesti võimalus on vaadata tulevikku juba täna ja edendada neid arenguid, mis soosivad kogukondlikke, regionaalseid töökohti loovaid ja säästlikke kooseluvorme. Riigi ja kohalikul võimu esmane eesmärk peaks olema niisuguste koosluste ededamine – olgu siis maksupoliitika, otsetoetuste, koolituste või ühistegevuse arendamise kaudu.

Praegu on võim pühendunud  ennekõike nendele tegevustele, millel on valija silmis piisavalt atraktiivsust – ehitab Euroopa Liidu raha eest laiu maanteid, rajab kergteid ja veetrasse, mille saab järgmitel valimistel ette näidata, ehitab ka koolimaju rohkem, kui neid on vaja, kuid ei panusta vahetult inimesse ja tema ettevõtlikkusse, sest sellel pole koheselt nähtavat tulemust. Tegelikult pole selleks vaja ju muud, kui vaid mõtteviisi muutust  ja see mõtteviis ellu rakendada. Inimeste toimetulek, majanduslik edu ja rahulolu nii iseenda, oma eluviisi kui ka oma riigiga tuleb selle järel.

 

Artikkel on ilmunud 27.02.2014 Äripäeva portaalis.

Karli Lambot: Ettevõtluse arendamiseks tuleb muuta maksusüsteemi

Oleme endiselt vaene riik. 2012. aastal teenis keskmine eestlane 7358 eurot ehk kuus laekus pangaarvele 613 eurot. Olime selle näitajaga Euroopas 22. kohal. Viiendal kohal asunud Luksemburgist (keskmine sissetulek 28 814 eurot aastas) lahutas meid endiselt ligi neljakordne erinevus.

Väljaränne ja „demograafiline vetsupott” on reaalsus. Eestist lahkus 2012. aastal Paide linna jagu töö- ja sünnitamiseas kodanikke, täpsemalt 6629 kaasmaalast. Miks inimesed Eestist lahkuvad? Ilmselt moodustab osa tõmbejõust väljeränderiikide kolm-neli korda suurem aastane netosissetulek. Välisrännet veavad naised vanuses 20-44 aastat.

Meie palk ei taastooda enam tööjõudu. 2012. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kes sai kätte vähem kui 329 eurot, absoluutses vaesuses elas see, kes sai kätte alla 196 euro. Pooltele Eesti töötajatele laekus palgapäeval pangakontole vähem kui 445 eurot. Absoluutne vaesus on Eestis üksikema nägu. Üksikvanemaga leibkondadest elas suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%. Meie kõrval, siinsamas Eestis elab 23 000 last, kes kasvavad absoluutses vaesuses.

Ka valitsuskoalitsioon tunnistab oma jõuetust. Riigi uue eelarvestrateegia kohaselt tõuseb aastaks 2017 keskmine brutopalk 1189 euro ja keskmine netopalk 970 euroni kuus. Miinimumpalk jääb 320 ja tulumaksuvaba miinimum 144 euro juurde. Tööhõivet prognoositakse säilitada tänasel tasemel, milleks on 628 800 palgasaajat.

Kuigi prognooside aluseks on 3 protsendiline reaalne palgakasv koos SKP ja tootlikkuse samaväärse kasvuga, tuleb tõdeda, et me ei parandada oma kohta Euroopa netosissetulekute edetabelis. Nii kutsuvadki paremerakonnad ise esile vasakpöörde. 

Eesti põhiküsimuseks on tõusnud vaesuse ja palgavaesuse vähendamine ning väljarände leevendamine. Üks abinõu oleks tulumaksuvaba miinimumi oluline tõus. Et tõsta see lähiajal 500 euroni, tuleks riigieelarves nihutada maksukoormust suurusjärgus 600 miljonit eurot just omandimaksudele. Kuidas seda teha, et riigi üldine maksukoormus ei kasvaks ning ettevõtlus ei kannataks?

Meie rikkuse loomise mudelis on alati olnud kesksel kohal abi, laenud ja investeeringud, mis tulevad välismaalt. Üheksakümnendatel levis Eesti ettevõtjate ja poliitikute seas arusaamine, et Eestist tuleb teha “Põhja-Euroopa Šveits” ehk rahvusvahelise tähtsusega finantskeskus ja maksuparadiis. Seda kinnistas ilmavaateline seisukoht, et majanduskasv on pöördvõrdelises suhtes maksude tasemega. Islandi kriisist loodetavasti õppisime, mis on meile jõukohane ja mis mitte.

Pisut teine lugu on aga maksuparadiisi ideega. Maksuparadiisi visiooni keskmesse asetus 2000. aastal Reformierakonna teostatud ja maailmas unikaalne maksureform. Selle keskne osa oli ettevõtte teenitud kasumi maksustamise asendamine ettevõtte jaotatava kasumi maksustamisega.

Toonase tulumaksureformi peamine ajend oli Eesti majanduse kapitalivajadus – soov oli sellega kaasata Eesti majandusse rohkem välisinvesteeringuid ja -laene. Mõistagi võimendab taoline maksusüsteem ka kodumaiseid investeeringuid.

Senine edu valem on tänaseks kahtluse alla seatud. 2010. aastal avaldas Praxis uuringu maksureformi mõju kohta majandusarengule. Selles on välja toodud, et pärast maksureformi suurenes ettevõtete deklareeritud kasumlikkus kolm korda. Kasumlikkuse hüppelise kasvu taga oli kindlasti osaliselt nii asjaolu, et uue tulumaksuseaduse tingimustes polnud ettevõtetel enam erilist põhjust saadud kasumeid varjata. Sellele lisandus ettevõtete tulumaksukoormuse alanemine.

Euroopa Komisjoni iga-aastase raporti kohaselt oli Eestis tegelik maksumäär ettevõtlustulule aastatel 1996-1999 keskmiselt 16,7 protsenti ning pärast tulumaksureformi toimus kolmekordne maksukoormuse alanemine.

Kui maksukoormuse alandamise ning majanduskasvu ja heaolu loomise vahel oleks ühemõtteline seos, oleks jõukad riigid seda juba ammu rakendanud. Teadlastel puudub aga üksmeel ettevõtte tulumaksusüsteemi seostest välisinvesteeringutega. Ühed põhjendavad, et ühiskonna heaolu kasvaks rohkem kui kapitali ja tööjõu maksustamine oleks olnud paremini tasakaalustatud.

Soome teadlased on leidnud, et kapitali siirdumine Eestisse on siiski kallim, kui selle reinvesteerimine Soomes ja et suures osas on Eesti maksusüsteemi soodsuse puhul tegemist pettekujutlusega.

On ka neid, kes väidavad, et 2000. aastal toimunud maksusüsteemi muutus on kaasa toonud jaotamata kasumi kasvu ettevõtete kogukapitalis. Aga ettevõtted ei pruugi jaotamata kasumit suunata enam investeeringuteks ning selle asemel võivad nad suurendada hoopis likviidseid varasid. Seetõttu on küsitav üdini positiivne mõju investeeringutele, mida seati maksusüsteemi kehtestamisel üheks põhieesmärgiks.

Tartu Ülikooli teadlased on leidnud, et ettevõtete maksutase ei ole kriitiline tegur ning katsed mõjutada välisinvestorite otsuseid ainult maksusoodustustega on määratud läbikukkumisele. Nagu näitavad paljud uuringud, on muud tegurid nagu kvaliteetse tööjõu kättesaadavus, õiguskindlus, toimiv sidesüsteem ja pangandus, vajaliku tooraine kättesaadavus ja taristu olemasolu maksusoodustustest tähtsamad.

Rahandusminister Jürgen Ligi on küll asunud likvideerima maksuauke käibemaksuseaduses, kuid peamise probleemi osas on muidu nii bravuurikas mees vait. Aivar Sõerdi hiljutine nördimus selle kohta, kui vähe maksavad kommertspangad Eestis ettevõtte tulumaksu, on tegelikult ilmekas skisofreenia ilming. Nimelt ei tohi Reformierakonnas 2000. aastal jõustatud tulumaksureformi kritiseerida ja seda sõltumata sellest, milline on tegelik elu aastal 2014.  

Ilmselt valmistas Sõerdile tuska tänaseks tekkinud olukord, kus Eestis asutatud ettevõtete omakapitalis seisab palju selliseid vahendeid, mida ei reinvesteerita enam kohalikku majandusse (nagu oli maksureformi algne idee). Selle asemel keerutatakse neid kusagil välisriikides (deposiitides, aktsiates, väärtpaberites, välja laenates jne), ilma et nendelt Eesti riigile makse makstaks ja Eesti kodanikele mingitki tulu tõuseks.

IRL-i suurim probleem on nende maksufilosoofia vastuolulisus. Nii pidas nende maksuideoloog Tõnis Palts käibemaksu aukudega võitlemist ehk maksukuulekuse nõudmist üldise maksukoormuse kasvatamiseks.

Ka IRL-i maksusoodustused on oma sisult keskaegsed aadliõigused, mis on suunatud ühiskonnas privileegide tekitamiseks. Sellised on tulumaksuvabastused eluasemelaenude intressidele, mille maksavad kinni muuseas ka need, kes ei ole koduomanikud. Samasse kategooriasse kuulub ka maamaksu vabastus kodualuselt maalt. Tänane maamaksu puudumine kodualusele maale annab aga pikas perspektiivis ühiskonnale vale sõnumi.

Maamaks sunnib hoidma maad (ja sellel asuvat kinnisvara) tema sihtotstarbelises ja seega mõistlikus käibes. Linnas on see parim meede võitlemaks tühermaade ja omanikuta seisvate hoonete probleemiga. Maapiirkondades sunnib see aga omanikke viima oma tulundusmaa (põllu- ja metsamaa) tsiviilkäibesse ka olukordades, kus ise ei suudeta seda mingil põhjusel majandada.

Teiseks osutatakse ka koduomanikule olulisi avalike teenuseid, mille eest ta peaks ise maksma. Nendeks on kõige üldisemalt nii riigikaitse kui ka õiguskindlus, et see vara üldse säiliks, kitsamalt aga kohalikud avalikud teenused. See on oluline katteallikas omavalitsuste tulubaasi moodustamisel.

Kolmandaks ei ole õiglane, et maaomanike omandiga seotud avalikud teenused makstakse kinni mingitest muudest maksudest (tarbimismaksudest, tulumaksust vms), kuna sellega lükatakse koduomanike kohustused teiste maksumaksjate ja ka nende kanda, kel puudub kodukinnisvara.

Neile (näiteks vaesuses elavatele pensionäridele), kes kodualust maamaksu sotsiaal-majanduslikel põhjustel ei suuda ise tasuda, tuleb üldisest maksuvabastusest odavam see üksikjuhtumitepõhiselt kompenseerida.

Eesti riiki peavad üha enam üleval palgatöötajad ning mitte omanikud. Tulumaksureformi tulemusel on rahvusvahelises konkurentsivõrdluses Eesti tööjõud ülemaksustatud ja ettevõtted ning kapital alamaksustatud. Meie maksulistest tuludest moodustavad tööjõumaksud – 53,9% (Euroopa Liidus keskmiselt 51,2%); tarbimismaksud – 39,8% (28,7%); ja kapitalimaksud – 6,3% (20,1%).

Tänane valitsuskoalitsioon seda probleemi ei tunneta, mistõttu valitsuse üheks maksupoliitiliseks eesmärgiks on 2014-2017 eelarvestrateegia kohaselt endiselt maksude osalise ümberorienteerumise abil maksukoormuse nihutamine tulu maksustamiselt tarbimise, loodusvarade kasutamise ja keskkonna saastamise maksustamisele. Sellega lükatakse  töövõtja maksustamise hetk palga saamiselt vaid selle kulutamisele, ilma et enamike töövõtjate reaalne sissetulek suureneks.

Eesti ühiskonnas on saamas põhiküsimuseks see, kuidas suurendada palgatöötajate sissetulekut ning selle abil vähendada palgavaesust ning leevendada väljarännet. Paljud ühiskonnategelased on leidnud, et Eesti võiks sisse viia 10-15 protsendilise klassikalise ettevõtte tulumaksu, et selle abil alandada tööjõu maksukoormust.

Alternatiivse ideena võiksime tööjõu maksukoormuse osaliselt üle viia hoopis ettevõtete omakapitalimaksuna kapitalitootluse (st kogu jaotamata kasumi) maksustamisele. Maksubaasiks oleks seega ettevõtte omakapital, millest on maha arvatud maksed aktsia- või osakapitali.

Me vajame ettevõtluse arenemiseks uut tasakaaluasendit. Taoline maksusüsteem kehtib meile eeskujuks olevas Šveitsis. Selleks, et tõsta üksikisiku tulumaksuvaba miinimum juba 2016. aastaks 450 eurole kuus, tuleks Eestis kehtestada ca 1,5 protsendiline aastase (ehk 0,125% kuus) maksemääraga ettevõtete omakapitalimaks. Lisaks saaks tulumaksuvaba miinimumi suurendada kodualusele maale taastatud maamaksu laekumise arvelt.

Üldise maksukoormuse säilitamine 32 protsendi tasemel ja osaline nihutamine töövõtjatelt ettevõtjate õlgadele vähendaks hirmu vasakpöörde toimumise ees.

Artikkel on ilmunud 26.02.2014 veebiväljaandes Delfi.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 5
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4