Category - Haldusreform

Imre Mürk: palun hapnikku, härra peaminister

imre mürkViimase viie aastaga oleme väljarände tõttu kaotanud neli protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Inimeste lahkumine kimbutab väga valusalt eelkõige Lõuna-Eestit ning selle väravat  Tartut. Möödunud aastal lahkust (tudengeid arvestamata) Tartust jälle 680 inimest rohkem, kui Tartusse kolis. Tartust on saanud Lõuna-Eesti läbisõiduhoov, kuhu tullakse väikealevitest lootuses leida tööd ning kust minnakse edasi Tallinna ja välismaale. Ikka lootuses leida inimväärse palgaga tööd, sest Tartu mediaanpalgaga – 700 eurot – pole võimalik peret üleval pidada.

Tartu on Lõuna-Eesti viimane kants, kus annaks väljarändestsenaariumi pidurdamiseks midagi ette võtta. Ülikoolilinnas jagub selleks ideid, kuid investeeringuteks napib raha ajal, mil on tarvis suures mahus investeerida taristusse, et tehnoloogiate abil mastaabiefekti saavutavale ettevõtlusele jalad alla saada.Paraku on rahandusministeerium kohalikel omavalitsustel arendustegevuse hapniku kinni keeranud.  Oleme absurdses olukorras: niigi väga väikse sündimusega Tartu  linnas on  ikka 1000 last lasteaiajärjekorras. Linnavalitsus on sunnitud lasteaedade ehitamist edasi lükkama, sest raha  investeeringuteks lihtsalt pole. Tartu linn on kärpinud kõikjalt, kus võimalik. Üle 85 protsenti linna eelarvest kulubki riiklikul tasandil seadusega määratud kohustuste täitmiseks. Linnavalitus on muutunud jõuetuks ministeeriumide käpikuks, nagu olid omavalitsused nõukogude ajal. Seejuures on Tartu tulubaas võrreldes väiksemate omavalitsustega veel üsna eeskujulik.

Probleemid algasid 2009. aasta kriisi ajal, kui rahandusministri  otsusega  võttis keskvalitsus ära suure osa linnale laekunud aktsiisimaksust ja tulumaksust, ning kriisieelsele tasemele pole keskvalitsus seda tagasi tõstnud.

Investeerimisvõimalused on niivõrd kärbitud, et linn on võimeline oma põhikohustusi (lasteaiakohad) täitma vaid euroraha eest! See on häbiväärne.  Nüüd, mil oleme uue euroraha perioodi lävel,  on tõsine oht, et enamikul omavalitsustest pole võimalik isegi seda raha taotleda, sest valitsuse kehtestatud laenukoormuse limiit on ammugi kõigil täis. Samal ajal taristu laguneb.

Eesti «lõunaosariikide» omavalitsuste olukord on niivõrd kriitiline, et lisaks tulubaasi suurendamisele on  tarvis ka korralikku investeeringute ja tööstuspoliitika kava, mis tõmbaks Lõuna-Eestis käima tehnoloogiamahuka tootmise ning ühes sellega looks eeldused kõrgepalgaliste töökohtade tekkeks ja teenussektori arenguks. Ei piisa enam iduettevõtluse arengukavadest. Need on vahvad ja noortele inspireerivad,  aga nende panus uute kõrgepalgaliste töökohtade loomisse on väike. Tarvis on mahukaid investeeringuid tööstusettevõtetesse, rahvusvahelistele ettevõtetele atraktiivsete investorpakkumiste tegemist ning riigil tuleb kohalikke ettevõtjaid toetada tõsiste kaasinvesteeringutega ja sobivate laenuvõimalustega, mida erapangad ei paku. Selleks et omavalitsused oleksid võimelised kohapeal arengut koordineerima, tuleb värvata pädevaid ametnikke, mis praeguste vahenditega on sama hästi kui võimatu.

Kust raha võtta? Esiteks tuleb kiiremas korras tõsta omavalitsustele pandud laenupiirangu piiri. Teiseks, valitsusel on viimane aega üle vaadata tulu ümberjagamise loogika riigis. Kui vaadata rahvusliku kogutoodangu jagunemist ettevõtete tulu ja palkade vahel, siis on Eesti Euroopas kõige transiidi-, allhanke-  ja reekspordisõbralikum riik. Vaid pool SKTst makstakse Eestis palkadeks. Kuid need on tegevused, mille osakaal meie majanduses peab vähenema, kui tahame hästi elada.

Artikkel on ilmunud 26.06.2014 Postimehe Arvamusportaalis.

 

Jüri Saar: sisekaitseakadeemia järjekordsest ärakolimisest

Lõppematus seebiooperis sisekaitseakadeemia asukoha teemal algas uus hooaeg. Nagu klassik Tšehhovil – Moskvasse, ikka Moskvasse! Meil Ida-Virumaale Eesti riiki kaitsma ja uueks looma, Narvat ja kogu regiooni Eestile tagasi võitma. Õhk on isamaalisest võltspaatosest paks. Läks täide varasem ennustus, et akadeemia rahuaeg kestab järgmiste valimisteni. Ehk kohalikest kuni europarlamendini, napilt pool aastat tuli täis. Või on ehk tegemist pigem stultoloogilise probleemiga?

Sisekaitseakadeemia kolimisest rääkis otsesõnu eurosaadik Tunne Kelam (Delfi, 4. mai), tuues esile järgmised majanduslikud ja sotsiaalsed argumendid. Sisekaitseakadeemia peaks tegema Narvast, linnast, mis pommitati II maailmasõja lõpul maatasa, kust elanikud küüditati ja kuhu seejärel veeti üle poole sajandi võõrpäritolu elanikkonda sisse, taas Eesti linna. Majandusele pidi mõju olema samuti võimas. Alguses suurehitus, hiljem hoonekompleksi haldamine, kuid kõige olulisem olla kaudne mõju. Kõik tuhat või isegi enam inimest tahtvat «süüa, poes käia ja vaba aega veeta». Seetõttu polevat tegemist mitte kuluga, vaid hindamatu investeeringuga meie kõigi julgeolekusse, mis tuleb kiiremas korras teoks teha.

Halb toon on panna kõik asjad kokku, sealjuures liialdab autor nagu kogemata kadettide arvuga. Niisugune arv tuleb kokku ainult siis, kui liita kokku kõik kaugõppijad ja astmed, mis on Narva puhul väga kaheldav. Kõige olulisem on tähele panna, millest veteran-isamaalane ei räägi. Ta ei räägi akadeemiast kui õppeasutusest, sisuliselt ainukesest Eestis, kuhu on loodud suurte pingutustega pädevus sisekaitseliseks koolituseks. Seda rahvusvahelisel tasemel, millest annavad tunnistust akrediteeringud ja üha uued koolituspakkumised riikidest, kus seistakse silmitsi samade probleemidega, mis Eestis olid 1990. alguses.

Akadeemia kõige suurem tähtsus Eesti julgeolekule ongi sisekaitseline koolitus ning võimekus tagada selles vallas 21. sajandi kompetents. Sealt peavad tulema piisavate kutseoskustega ja riigile lojaalsed sisekaitsevaldkonna väljatöötajad ja elluviijad-juhid. Kui see funktsioon saab kannatada, on tehtud riigile äraütlemata suurt kahju. Järjepidevus on üks garantiidest, mistõttu on hädasti vajalik sisekaitseakadeemia seadus, mis annaks koolile piisava stabiilsuse. Sel tasemel stabiilsuse, mis suudaks vastu seista igasugustele huvidele, mis ei pruugi üldsegi lähtuda riigi kaitsmise vajadustest.

Julgeoleku aspekti on oluline välja tuua ka praeguse akadeemia asupaiga puhul Pirita-Kosel. Riigi jõuametkondi esindav struktuur on ligidal riigi südamele ja Tallinna suurimale linnaosale, kust halbade asjade kokkulangemisel võib pärineda oht Eesti riiklusele. Näiteks kui Tallinnast hakataks otseselt tegema autonoomset oblastit. Paiknedes Lasnamäe külje all, vastvalminud õigeusu kiriku lähedal, on seal asuval akadeemial suur sümbolväärtus. Seetõttu tuleb see õppeasutus korda teha, ajakohastada akadeemia infrastruktuur ja ehitised. Sealt lahkumine tähendaks ka visuaalses mõttes põgenemist ja piirkonna jätmist Lasnamäe nõlval kõrguva õigeusu kiriku varju.

Narva nõuab aga kõige enam tõelist tootmist, mis annaks tööd ja leiba kohalikule rahvale ning mille jaoks eelduste loomine oleks riigi ülesanne. Muidugi ootab kogu Ida-Virumaa juba üle 20 aasta pikisilmi Eesti riigi suuremat tulemist ning kahtlemata on vältimatu riigi suurem ja jõulisem kohalolek selles regioonis. Kogu Ida-Virumaa vajab ilmset Eesti julgeoleku huvides veel üht sõjaväeüksust, loogiline oleks piirivalve koosseisu tugevdada. Näiteks sisekaitse operatiivrügemendi asemel, mis omal ajal ära kaotati, võiks luua piirikaitse operatiivrügemendi. Sõjaväestatud politsei mudeli järgi, mis oleks analoogiline Itaalia või Austria karabinjeeridega. Narva-Jõesuusse kui looduslikult võrratusse kohta saaks rajada kaitseväe puhkekodu, suure kompleksi, kus viibiks pidevalt kohal meie sõjaväelasi. Võimalusi oleks mitu ning nende puhul ei kaasneks millegi olemasoleva äralõhkumist.

Kokkuvõttes on taas propageeritav nn investeering Kirde-Eesti piirkondlikku arengusse ja Eesti riigi stabiilsusesse ja toimimisse üsna küsitava väärtusega. Tahaks küsida nendelt, kes üritavad jällegi sisekaitseakadeemiat Ida-Virumaale kolida, järgmised avalikku vastamist eeldavad küsimused.

1. Kas vahepeal (viimase aasta jooksul) on tehtud uuringuid akadeemia Ida-Virumaale viimise otstarbekuse (mitteotstarbekuse) kohta? Kui jah, siis millised olid tulemused?

2. Kas varemalt oli kavandatud bartertehing, kus Kreenholmi manufaktuuri krunt oleks läinud riigile, mille eest selle omanikule oleks antud sisekaitseakadeemia praegused krundid (Kase tänaval, Murastes ja Paikusel)? Kas on võimalik, et kavandatud tehinguskeem on aktuaalne siiani?

3. Kas IRLi või mõne teise suurpartei finantseerijate hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest kaudset või otsest materiaalset tulu? Kas neile isikutele kuulub sellest kolimisest kasu saavaid äriühinguid?

4. Kas IRLi või mõne teise suurpartei liikmete hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest otsest või kaudset materiaalset tulu?

Artikkel on ilmunud 29.05.2014 Postimehe arvamusportaalis.

Imre Mürk: Kuni su küla veel elab…

Eesti on elav näide teaduslik-tehnilise maailmaga kohanevast ühiskonnast, kes on siiski suutnud ka säilitada elemente maalähedasest eluviisist ning põliskultuurist. Meil on digiretsept ja e-parkimine ning samal ajal veel harjumus metsas seeni korjamas käia, järvel kala õngitseda või ise moosi keeta.

Olles kohanenud moodsa tehnoloogiaga, pole eestlased veel  oma vana elutunnet ära visanud. Väravaks, mis viib arhailise elutunde allikateni on meie seotus maa- ja külaeluga. Tänu lapsepõlve seiklustele metsaradadel ja töötundidele kuumal heinaajal või hommikusel udu-niiskel karjamaal on paljude eestlaste teadvuses see looduslähedane elutunne, mis ulatub meieni kusagilt aastasadade sügavusest. Maalähedus seob meid vaatamata sellele, et enamus rahvast on nüüdseks kolinud linnadesse, sest meie seas ei ole kedagi, kelle juured ei ulatuks külla – rannakülla, metsakülla.

Seega, maapiirkondade elujõude tuleb hoida ka kaitsta, sest see on Eesti rahvale eluliselt tähtis. Elusad ja arenevad väikelinnade ning külad aitavad säilitada koduselt looduslähedast elutunnet. Maaelu ja maal elavad sõbrad ning sugulased tasakaalustavad linna-eestlaste üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu.

Pealegi on väga paljude inimeste unistustes Eesti tulevikust olulisel kohal kodused maakohad, alevikud ja külad. Ka praegu leidub linnast maale kolivaid noori, kellele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga kuid laias laastus liigub Eesti külaelu hääbumise suunas. Paraku on väikelinnade ja külade arengut toetav regionaalpoliitika Eestis väga nõrk.

Maapiirkondade elujõud sõltub paljuski riigi regionaalpoliitilistest otsustest,  sest loomulikus vabaturu olukorras liiguvad investeeringud ja tasuvamad töökohad Tallinnasse ja Harjumaale; rahvas nende järel. Näiteks Soomes on ääremaade teenusettevõtted (külapoed, turismitalud) talve perioodil vabastatud maksudest. On riike, kus pakutakse maapiirkondadesse investeerivatele ettevõtetele viieks kuni kümneks aastaks maksepuhkust.

Tugev regionaalpoliitika vajab aga rahva mandaati kuid Eesti poliitilisel maastikul pole nende huve koondavat ja riigivalitsemise tasandil kaitsvat poliitilist jõudu. Tegutseb küll terve hulk liitusid ja MTÜsid, kuid neil pole poliitilises võitluses enese kehtestamiseks poliitilist legitiimsust. Reaalsuses pole valitsus oma  koalitsioonilepingus püstitatud regionaalpoliitika eesmärkidele – maale kõrge elukvaliteet ning hästi tasustatud töökohtade juurdekasv – grammigi lähemale nihkunud.

Ometi on elu edenemine maakondades Eesti elu tasakaaluka arengu põhiaktsiaks. Pealegi, looduslähedane eluviis, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu, on paljude inimeste unistus tuleviku Eestist.

Paraku viitavad faktid juba pikemat aega pigem elu kidumisele väljaspool keskusi. Kõige suurem mure maal on töökohtade puudumine erasektoris. Ettevõtlus ja uued töökohad on juba aastaid edenenud vaid Harjumaal. Sissetulekute erinevus Tallinn vs. Valga on juba kahekordne. Kui Tallinnas on keskmine palk 1100, siis Valgas 600 eurot. Maal suureneb hoogsalt ka heitunute ning sotsiaalabist elavate inimeste hulk. Ääremaadel on vaesusriski piiril olevaid inimesi kohati 40%.

Eesti eelmise valitsuse koosseisus oli regionaalminister, kes vähendas küll omavalitsuste arvu, kuid kes tegelikult ei saanudki regionaalpoliitikat ellu viia. Tal oli küll oma eelarverida ja osakond siseministeeriumis, kuid polnud ligipääsu regionaalarengut mõjutavatele otsustele. Kuni näiteks haridusministril pole vajadust saata oma gümnaasiumide reformi otsust kooskõlastuseks regionaalministri lauale, saabki regionaalpoliitika koosneda vaid meetmetepaketikestest kohaliku elu turgutamiseks ning see ei omanda vajalikku jõudu.

Poliitilise väljundi puudumine maainimestele ja samal ajal regionaalministri positsiooni jõuetus valitsuses suurendavad harukondlike ministeeriumide diktaati ja  süvendavad ääremaastumist. Oleme olukorras, kus riigiasutuste ja agentuuride ametnikud otsustavad pigem oma valdkonna huvidest lähtuvalt, mida ja kui palju maal edendada, tehes tihtipeale seda omavahel või kohalikega nõu pidamata.

On selge, et riigi investeeringuid tuleb võrreldes praegusega oluliselt suurendada,  et võimaldada tulevikus töökohtade teket ka Eesti äärealadel.

Mida siis teha? Kokkuvõttes, tuleb väikelinnades ja neid ümbritsevates regioonides turgutada nelja valdkonda: stimuleerida omavalituste ettevõtlikkust võitlemaks oma vallas ettevõtete arengu ja uute töökohtade eest; premeerida ettevõtteid, kes õpetavad uusi töötajaid ja otsivad koostöövõimalusi kutseõppekeskuste/ülikoolidega; investeerida ettevõtete arenguks vajalikku taristusse; teha väikeettevõtetele tootmiseks sobilikud tehnoloogiad kättesaadavamaks (ehitades ühiskasutatavaid, tööstus- ja tehnoloogiakeskusi) ja -  last but not least - tugevdada inimeste seltsimist ja kogukondlikku läbikäimist ning teha korda regioonides väiksemaid keskusi ühendavad sõiduteed.

Artikkel on ilmunud 18.05.2014 Delfis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 10
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4