Category - Infotehnoloogia

Sirje Kiin: Tallinna agenda – inimõigus, vabadus ja turvalisus

Samal ajal, kui Venemaa paranoiline president püüab vägivaldselt ajalooratast tagasi pöörata, pannes „viiendikul planeedist“ internetti kinni, pidades seda „vaenuliku CIA sepitsuseks“, mis olla sündinud CIA kurjusest, kuulutati Eesti pealinnas välja Tallinna Agenda, mille kohaselt internetivabadus on inimõigus.

Tundub, et mida enam pinged maailmas kasvavad, seda enam kerkib Eesti maailma avalikkuses esiplaanile, ja seekord üldse mitte vaid probleemses võtmes.

Tallinnas toimus aprilli lõpus suur rahvusvaheline internetivabaduse koalitsiooni aastakonverents, kus olid kohal ligi 460 osalejat, Rootsi, Soome, Hollandi ja Kanada välisministrid, eksperdid ja kodanikuühiskonna aktivistid enam kui 60 riigist. Koalitsiooni 23 liikmesriiki kiitsid heaks soovitused ehk Tallinna Agenda, kuidas tagada internetivabadus ka tulevikus.

Agendas rõhutatakse, et inimõigused ja internetivabadused on teineteisest lahutamatud, vt lähemalt http://www.freedomonline.ee

Tallinna Agenda loomisel osalesid paljud eesti ametnikud eesotsas tuntud IT-visionääri Linnar Viigiga: “Ma arvan, et see on väga suur tunnustus sellele, mis me oleme seni teinud, tunnustus meie sisemisele võimekusele sõnastada asju, mis kõlaksid maailmast vastu. Mõnes mõttes on täiesti loomulik, et Tallinna Agenda puudutab just internetivabadusi“,  rõhutades, et need on ju Eestile märgiliselt olulised küsimused, sest meid võetakse selles valdkonnas tõsiselt.

Linnar Viik ütles, et praegu on internetivabaduse jaoks murranguline aeg, sest need riigid, kes on olnud jätkuvalt internetivabaduse eest kõnelejad ja pooldajad, on jäämas selgelt vähemusse. Isegi Eestil, kes nüüd on interneti valdkonnas maailmas esirinnas, läks aastaid, enne kui ministrid ja poliitikud said aru, milline väärtus vaba internet Eesti ja maailma jaoks on. Paljud riigid näevad netis pigem ohte ja probleeme, kui võimalusi ja vabadust.

Muidugi on Tallinna Agendas välja töötatud soovitused esialgu soojalt vabatahtlikud, need ei kohusta (veel) otseselt ühtki riiki, aga oluline on see, et just Eesti on täna see riik, kus kujundatakse tuleviku maailma mõtteviisi ja koostöö moraalireegleid teabeühiskonna inimõiguste ja vabaduste küsimuses.

Eesti on e-vabaduse küsimuses esireas mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt. Nimelt otsustas Eesti valitsus äsja anda ka välismaal elavatele inimestele võimalus saada endale Eestis digitaalne identiteet. See peaks muutma Eesti-võrgu suureks nii, et üle maailma võiks olla 15 aasta pärast vähemalt kümme miljonit inimest Eestiga e-identiteedi kaudu seotud.

Maailmale esmakordselt avatud e-identiteet annab unikaalse võimaluse kasutada globaalseid teenuseid. Eesti elanikel on võimalik teostada pea kõiki avaliku- ning erasektori toiminguid digitaalselt, kaasa arvatud dokumentide allkirjastamine. Seni said seda võimalust kasutada vaid need välismaalased, kes elavad alaliselt Eestis. 24. aprilli valitsuse otsusega ringi laiendati.

Lootus on, et see samm kasvatab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet nii majanduses, teaduses, hariduses kui ka tervishoius jm. Välismaalaste e-identiteet peaks andma lisaargumendi Eestisse investeerimiseks, sest see on lihtne, bürokraatiavaba, odav ja turvaline. Näiteks saab välismaalane luua internetis 15 minutiga Eestisse firma ning arendada oma äri selle kaudu, kulutamata nädalaid või kuid mõnes teises lääneriigis mõttetule paberibürokraatiale.

Eestisse tekiks juurde tasuvaid töökohti ja maksumaksjaid. Kui paljudes suurtes lääneriikides alles väga aeglaselt hakatakse aru saama e-vabaduste eelistest, siis Eesti on tegutsemas siin kiiresti ja otsustavalt.

Seda sammu on ajakirjanduses nimetatud uhkesti: e-Eesti läheb olümpiale. Ajakirjanik Henrik Roonemaa kirjutab, et uute e-residentide plaaniga viime oma e-riigi vabaturule. Ta loodab, et Eestist võiks seeläbi saada 21. sajandi Luksemburg ehk väike riik, mille kaudu paljud eelistavad oma äri ajada, sest see on mugav või soodne.

Uusi ideid on veelgi: Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik (Maloverjan) pakkus välja idee, et Balti riikide kaitseväed võiksid olla rahvusvahelised, kus saaksid teenida vabatahtlikud kogu Euroopa Liidust. Eerik-Niiles Kross tuli välja ideega, et Eesti või kõik Balti riigid peaksid muutuma «Põhja-Iisraeliks»  – selles mõttes, et nende järsult tugevdatud-suurendatud kaitsejõude rahastaksid lääneliitlased.

Jüri Vendik arvas, et see on väga hea mõte, kuid ka sellest võib olla vähe: „Nimelt pole Baltikumil vähevõitu mitte ainult raha, vaid ka inimjõudu. Samas oleks Eestil, Lätil ja mõnel määral ka Leedul vaja sootuks tugevamat jala- ja  õhuväge, õhu-, tanki- ja raketitõrjet, laevastikku, rannakaitset, ka väga tõhusaid eriüksusi, kes saaksid välkkiirelt hakkama ükskõik mis värvi «mehikestega», ja sõjajumal teab, mida veel. /—/ Meil ELis on ju lõppude lõpuks tööjõu vaba turg – miks ei võiks see laieneda ka kaitseväele?“

Idee väärib tõsist kaalumist mitmel põhjusel. Esiteks muudaks see Euroopa Liidu piiride kaitse ühiseks vastutuseks, praegu lasub ju koguraskus ainult piiririikidel. Teiseks kasvataks see Euroopa Liidu enda vastutust Euroopa kaitsmisel, mis praegu suuresti tugineb USA (loe: NATO) sõjalisele jõule. Kolmandaks lahendaks EL väeosade püsiv kohalolek probleemi, millest on kirjutanud Eesti kaitseminister (Sven Mikser, «Et kriis ei läheks raisku», Diplomaatia, 4/2014) – et NATO-l tuleb nüüd «tulla toime lühenenud eelhoiatusajaga». Jõud oleks kohal ja reageerimisaeg on vajaduse korral nullilähedane.

President Lennart Meri unistas kord sellest, et Eesti leiutaks oma Nokia. Kirjanik Mihkel Mutt unistas hiljuti sellest, et Eestist võiks saada maailma katsejänes selle sõna parimas mõttes, et Eesti võiks olla hea polügoon, kus mõningaid maailma tulevikustsenaariume läbi mängida.

Tallinna Agenda – vaba internet inimõiguseks, aastaks 2025 kümme miljonit e-eestlast, Euroopa Liidu ühine julgeolekupoliitika ja ühine sõjavägi, venekeelse telejaama „Euroopa Hääl“ loomisidee, Teeme ära!“ talgute levik mitmekümnesse riiki jt Eesti julged algatused sisendavad veendumust, et meil on juba olemas mitte üks Nokia, vaid midagi palju kestvamat, nimelt võime pakkuda üha pingestuvale maailmale probleemide asemel tõsiseid tulevikulahendusi.

Artikkel on ilmunud 13.05.2014 internetiväljaandes Vaba Eesti Sõna.

Aivar Kivisiv: Kas Eesti IT-Tiiger on väsiv kiskja või päikese käes pundunud kummiloom?

Artikkel on avaldatud 22. augustil väljaandes Delfi.

Tõde on ilmselt kusagil nende kahe väite vahel. Kindel on, et näilisus poliitikas omab otsest mõju majandusele ja armastatud IT-Tiigrile.

Kui 1990. aastatel nuputasid poliitikud, kuidas olla valijatele usutav, siis viimasel viiel aastal üritatakse näida valijale usutav. Sama käib ka majanduse kohta. Liberaalne vaba konkurentsiga majandussüsteem on asendunud näilise liberaalsusega.

1990ndate aastate lõpp oli ilmselt kõige vabama konkurentsiga ajastu Eesti majanduses. Loomulikult esines riigihangetes suunatust, korruptsiooni ja korporatiivsust, kuid see ei olnud muutunud süsteemseks.

Millenniumi vahetus tõi aga kaasa olulised muutused. Muutuste algatajaks võib pidada tollast keskonnaministrit Heiki Kranichi. Tema tõi ministeeriumi raha jaotamisse läbi riigihangete uue põhimõtte: „Kui sa ei kuulu perekonda, siis unusta ära“.

Lihtsustatult: kui sa ei kuulunud Reformierakonnaga seotud inimeste ringi, siis lõpetati sinu ettevõttega leping otsitud põhjusel enne tähtaega ja uue hanke võitis see, kes vaja. Kui väljavalitu oli nõrguke ja tema eelistamine olnuks silmnähtavalt korruptsioonimaiguline, kuulutati hange ebaõnnestunuks ning algatati uus.

Muidugi võidi vahepeal ka otsida uus favoriit või mõne varasema osalejaga teha diil parteikassat toetada. Süsteem oli üles ehitatud väga professionaalselt ja neid tegusid tõestada on väga raske. Siinkohal kirjeldan süsteemi, mitte ei esita kellelegi süüdistusi.

Pärast keskkonnaministeeriumi eksperimenti hakkas Reformierakond rakendama oma kogemusi teisteski oma halduses ministeeriumides. Reformeritel oli õpilasi, kellest innukamad olid populistidest pragmaatikud Res Publicast. Isamaaliit ja Mõõdukad, kui arvata välja mõned sõpruskonnad nende erakondade sees, seda süsteemi üle ei võtnud. Pigem kardeti korruptsioonisüüdistusi ja ei juletud oma inimestega seotud ettevõtteid konkursil võitjaks kuulutada.

2000. aastate keskel jõudis süsteemne JOKK rahade suunamine suurematesse omavalitsustesse. Muutus ka erakondade suhtumine. Mõõdukatest said sotsiaaldemokraadid ja vahepealsed arengud liikmeskonnas muutsid suhtumise pragmaatilisemaks. Isamaaliidu ühinemine Res Publicaga kustutas uues erakonnas vaikselt, kuid kindlalt idealistide hääled. Tänaseks on see katk jõudnud ka väiksematesse omavalitsustesse, tõsi, võibolla mitte nii selgepiiriliselt parteilisena.

Võib küsida, mis on sellel kõigel seost vaba konkurentsiga? See puudutab ju suhteliselt väikest osa ettevõtlusest. Õige jätkusuutlik ettevõte ei ripu riigitissi küljes, vaid möllab vabaturu lainetel. Riigihangete suunatus ei tähenda veel üldist vabaturu puudumist.

Siin näilisus peitubki. Suunatud pakkumisi võitvatel ettevõtetel on laiemal turul konkurentsieelis. Neil on kergemalt teenitud raha, millega on võimalik konkurente oma sektoris turult välja süüa. Neil on teatav kuvandi eelis, kui nad on piisavalt teostanud riigi või suuremate omavalitsustega seotud projekte. Sellise nähtuse nimi on turumoonutus.

Kuidas mõjutab süsteemne korporatiivsus Eesti infotehnoloogia sektorit ja riiki tervikuna?

Esiteks ei saa paljud perspektiivikad IT-ettevõtted piisavalt väljakutseid oma teadmiste rakendamiseks. Nad peavad tihti tegelema teemadega, mis on kaugelt alla nende sisuliste võimete. Lisaks napib neil pidevalt raha vajalike arenduste tegemiseks. Kõik see pärsib ettevõttete jõudmist rahvusvahelisele turule.

Viimasel ajal saab aina tihemini lugeda ajakirjandusest streikivatest infosüsteemidest. Paljud neist juhtumitest ei jõua kunagi ajakirjandusse. Ainult üks näide. 2007. aastal kukkusime oma partneritega välja ühelt riikliku infosüsteemi riigihankelt, põhjuseks Maksuameti vigane infosüsteem. Tegemist oli labase süsteemianalüüsi veaga ja ebapädeva testimisega. Nimelt luges infosüsteem maksevõlgnevuse päevadeks kõik päevad, mis jäid deklareerimise ja reaalse maksmise vahele, kuigi maksed olid sooritatud tähtaegselt. Protestimisest ei olnud mingit kasu. Maksuameti keskastme ametnikud tagusid nagu rauda: infosüseem arvutab ja ei saa eksida. Tulemus oli hankemenetluses mittekvalifitseerumine ja 55 000 krooni tagatisraha kaotus.

Viimase aja kõige drastilisem näide on digiretsepti süsteem, mille kehva töötamise põhjendused olid absurdsed, aga süsteemi hooldusraha 700 000 krooni kuus. Mida rohkem teema avanes, seda selgemaks sai, et tegemist on kas eheda lollusega või rahaveskiga eelnevalt kirjeldatud põhimõtete alusel.

Meil on hea internetiühenduste taristu ja kindlasti Euroopa keskmisest haritum kasutajaskond. Meie riiklikud infosüsteemid pole lootusetult kehvad, aga nad võiksid olla palju paremad ja Eesti riigi prestiiz IT-valdkonnas veelgi kõrgem. Eesti majanduse tulevik võiks olla seotud teadmismahuka tootmise ja nende toodede ekspordiga. Oleme kaotanud aega ja tänasel hetkel ka juba raha, mis oleks võinud laekuda riigieelarvesse ekspordituludelt.

Kui meil oleks viimased kümme aastat toiminud tõesti liberaalne vaba konkurentsiga majanduskeskkond, siis ei peaks täna arutlema küsimuse üle, kas IT-Tiiger on väsiv kiskja või täispuhutud kummiloom. Me arutaksime, kas tiigri karv ikka läigib korralikult, või vajaks see natuke kammimist või väheke vitamiini.

Aivar Kivisiv
MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik