Category - Sotsiaal

Indrek Tarand: apteegiseaduse halb hais

Seaduste ostmise ebameeldiv korruptiivne komme on levinud laialt ning suurkorporatsioonide sellealast tegevust püüab arenenud demokraatlik maailm igati piirata. Loomulikult on igal köiel kaks otsa ja ahne monopolisti pistisepakkumiseks peab teisel pool olema narkootilises rahanäljas siplev poliitikategija.

Ilmneski, et üks farmaatsiaettevõtja, kes jõuliselt meediaturulgi tegutseb, on ühel ilusal päeval annetanud „Putini korruptsiooniga“ võitlevale parteile 15 000 eurot. Kuidagi lahja hind olulise paragrahvi eest apteegiseaduses, aga kuna kõik riigikogu erakonnad on seadust toetanud, siis eeldame, et tegelikult kokku kulus 60 000. Aga see (4X?)15 000 (kahtlemata kümneid kordi vähem kui Urmas Sõõrumaa annetatud 6 avalikku miljonit krooni 2007. aasta alguses taastuvvenergeetika toetuste suurendamiseks), on tänaseks surumas pikali nii riigikohtu, õiguskantsleri kui ka riigikontrolli. Rahva võim on muudetud Raha võimuks.

Miks ärimees teiste parteide annetajate nimekirjas ei figureeri, sellele leiame seletust kurikuulsast „Silvergate’i“ loost. Me ju kõik teame, et Silveri kirjeldet protsess pole kadunud, vastupidi dekriminaliseeritud sularahahulka lihtsalt suurendati parteilaste poolt parteilaste kasuks.  Eesti Ekspress kirjutas möödunud nädalal, et asjad hakkasid juhtuma pärast Rain Rosimannuse ja farmaatsiaettevõtja kohtumist kesklinna puhvetis. Reformierakonnaga on asjad selged. Ämma kappi muudkui koguneb. 

2011. aastal testisid briti ajakirjanikud ka Euroopa Parlamendi liikmeid. Nad maskeerusid lobbistideks ning tegid ettepaneku parlamendiliikmete „konsultatsioonifirmade“ kaudu tarviliku parandusettepaneku seadustamise eest 100 000 eurot maksta. 15 testitust tervelt kolmandik langes lõksu. Kuid oh seda ebameeldivat üllatust, kui asi avalikuks tuli. Loo kolm peakangelast olid endine Austria siseminister Ernst Strasser, endine Sloveenia välisminister Zoran Thaler ning endine Rumeenia välisminister Adrian Severin. Nende maade erinevast poliitilisest kultuurist ja õigusruumist annavad tunnistust järgnenud sündmused. Austerlane astus samal päeval parlamendiliikme paigalt tagasi. Sloveen kirjutas kõikidele kolleegidele kirja, et see süüdistus on alusetu ning käib temavastane laimukampaania.

The Sunday Times väljastas lindistused juhtunust. Sloveenia valitsus sundis puikleva eurosaadiku tagasi astuma ning koju kaduski see mees. Rumeenlane ei teinud väljagi ja kui liiga pinda käima hakati, lausus vaid, et saadikutel on õigus oma kogemuste ja teadmiste eest raha teenida ja see on lubatud Euroopa Parlamendi kodukorraga. Vastusammuks otsustas plenaar luua eraldi kogu liikmetest, kes eetikakoodeksi uueks kirjutavad. Aasta hiljem kinnitati ka see dokument. Sotsiaaldemokraatlik fraktsioon oli sunnitud Severini oma ridadest välja heitma, sest mees ise süüd ei tundnud, samuti ei survestatud teda kodumaa poliitikategijate poolt. Stasser anti kohtu alla ja mõisteti neljaks aastaks vangistusse. 

Tänu sellele ebameeldivale episoodile kahjustus parlamendi kui terviku maine, kuid samas ka paranes. Sest viga tunnistades ja seda parandada püüdes teeniti ära ka mingi lugupidamine. Kujutage ette, mis oleks juhtunud, kui Euroopa seadusandjad oleksid suures üksmeeles hoopiski „dekriminaliseerinud“ sularahavõtmise ning kodanikkonna halvakspanust hoolimata tallatud rajal jätkanud?

Olen aastaid propageerinud mõtet, et erakonnademokraatia arendamiseks on tarvis seadust, mis lubaks erakondadel opereerida üksnes ja ainult liikmetelt laekuvate maksetega. Vastuseks hakkab isegi Eiki Nestor, muidu igati eeskujulik poliitik, rääkima, et riigitoetuse ärajätmine viib otsekohe korruptiivse ettevõtlusraha lavaletulekule.

No ei vii! Kui ettevõtjalt raha vastuvõtt oleks kriminaalkuritegu, ei riskiks ei andja ega võtja seda toime panna. Praegu aga, robustse riigiraha pealevoolu tingimustes, toimub ikka ettevõtjatepoolne finantseerimine ja vastavasisuliste seaduste treimine saadud raha eest. Seda võiks antud kaasuses märgata ka Nestor ja teised sotsid. Niikuinii antakse neile tillukesem rahasüst kui koalitsioonipartnerile.

Ja lõpetuseks – kas peaosa etendava ettevõtja kahtlastest annetustest ilmus silbigi võrra kajastust talle kuuluvas Postimehe kontserni väljaannetes? Või ehk tegi BNS sellest ühegi uudise? Die Antwort, mein Freund, weiss ganz allein der Wind…

Artikkel on ilmunud 13.05.2014 Delfis.

Indrek Tarand: aga puude taga inimest näete?

«Niikaua kui puudega inimeste probleemi tahetakse käsitleda meditsiini või töövõimetuse paradigmas, me edu ei saavuta. Neid inimesi tuleb vaadelda inimõiguste kontekstis!»
Brian Crowley, Euroopa Parlamendi liige, Iirimaa. Liigub vaid ratastoolis.

Tänast olukorda töövõimetuse määratlemisel Eestis on kritiseerinud Riigikontroll (2010 ja 2014), Praxis (2011) ning ka rahvusvaheline Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD, 2012). Valitsus otsustas olukorra parandamiseks ära kasutada Euroopa Liidu raha ja kuna selle taotlemisel on tähtajad, siis tuleb kiirustada. Kuid kas kiirustamine on parim abimees kvaliteedi saavutamisel? Eriti kui kiirustamise käigus seaduse objekti ehk puudega inimeste endi ja nende esindusorganisatsioonidega pole seepärast mahti dialoogi laskuda.

Praegune reform puudutab 100 000 tööealist puudega inimest. Tajugem, et see on pea iga kümnes inimene meie seas! Jah, olen teadlik, et mitte igakord ei kirjuta arst töövõimetust välja tugeva puude tõttu, vaid hoopis teistel kaalutlustel – et inimene sattuks mingigi sotsiaalse kaitse vihmavarju alla, olgu või aukliku. Kuid mõelgem hetkeks – kas tõesti on seaduseandja loonud täna võimaluse, et terved saavad teenimatult puudetõendi? Kui selline viga eksisteerib, siis parandagem see. Kuid loota uue seaduse abil, et suur osa tegelikest puudega inimestest nagu nõiaväel ja võluvitsaga löödult töövõimelisteks saavad, on üpriski kummastav. Kuid just säärane lootus kumab menetluses oleva seadusandliku akti tagant vaatlejale otse silma.

Kui töötati välja eelmist, peamiselt tööealisi käsitlevat puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seadust, oli Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit (edaspidi ELIL) aktiivselt kaasatud. Puuetega inimeste organisatsioonid pöörasid juba siis tähelepanu mitmesugustele probleemidele, kuid lõppkokkuvõttes neid arvamusi ei võetud kuulda. Tulemuseks on see, et kehtestatud hindamine hakkas massiliselt juurde tootma tööealisi puudega inimesi. Eesti Päevaleht kirjutas tookord, et iga neljas kagueestlane on invaliid! Ühes Tartumaa vallas elas 952 inimest, kellest 381-l oli puue. Kas olukord on kümne aastaga paremaks läinud? Sotsiaalministeeriumi ametnik põhjendas toona, et ei tea täpselt isegi, aga «tõenäoline on võimalus, et invaliididele mõeldud raha on läinud suures osas vaesuse leevendamiseks». Selline ametniku vastus aktsepteeris seda, et puudega inimestele mõeldud toetust võivad saada ka vaesusesse sattunud töötud inimesed.

Fakt on, et puudega inimeste osakaal Eestis oli kasvuteel, keskmise, raske või sügava puudega on meist kirja järgi iga 11. inimene. Mõistagi proovitakse nüüd süsteemi ebaefektiivsust uue seadusega parandada.

Seaduseandjad peavad alustuseks endale selgeks tegema puudega inimese mõiste. Praegu on ühte katlasse pandud haiged ja puudega inimesed. Esimesi aitab aktiivses hõives hoida tervishoiusüsteem, kuid puudega inimestele tuleb esmalt tagada puude kompenseerimiseks kõrvalabi. Näiteks liikumispuudega inimesel on tarvis eritransporti, sageli ka inimest, kes ühte või teist täisvõimelise inimese jaoks ülilihtsat toimingut teha aitab. Kas kujutate ette, kui näiteks uksekell või liftinupp on paigutatud püsti seisjale mugavale kõrgusele, siis istuvas asendis ratastoolis kodanik ei pruugi selleni küündida? Kujutate muidugi, pole keeruline. Aga kas teate, kui palju selliseid kohti Eestis on? Ma arvan, et liiga palju.

ELIL toetab tänase töövõimetoetuse seaduse eelnõu (edaspidi TvTS) eesmärki: hinnata inimese töövõimet ja tagada toetused ning teenused, mis viiksid aktiivse osaluseni tööturul. Samas sihtrühma tegelikke vajadusi arvestamata, põhjalike mõjuanalüüsideta võime hoopiski võimendada olemasolevaid probleeme ja uusi juurdegi tekitada.

TvTS eelnõu näeb ette, et hinnatakse ära inimese töövõime ja sellega kehtestatakse talle aktiivsusnõuete täitmise kohustus. Mis tähendab, et ehkki oled ratastoolis, peaksid leidma töö ja sel otstarbel pead külastama ka töötukassat, erinevaid tööandjaid, käima koolitustel jne. Sest just niisugused tegevused peabki aktiivsusnõue kaasa tooma. Kuidas sundida tööandjaid võtma tööle hariduseta, oskusteta, töökogemuseta, osalist või paindlikku tööaega vajavaid inimesi, sellest eelnõu vaikib.

Korduvalt rõhutatakse vaid puudega inimese aktiivsusnõuete täitmise kohustust. ELIL 25. aastapäeva puhul kõneleti ka kahele värskele sotsiaalministrile sellest, osutades vabas turumajanduses kehtivale reeglile, et tööjõu hind on väga oluline sisend majandustegevusse ning ilma kompensatsioonimehhanismita on üksnes väga edukas ja heasüdamlik tööandja nõus palkama liikumisabivahendit kasutavat inimest. Muide, õnneks leidub meie seas ka selliseid ettevõtteid ja austav kummardus neile olgu siinkohal ka tehtud. Kuid laias plaanis ei anna eelnõu vastust küsimusele: kuidas ja milliste vahenditega motiveeritakse tööandjaid värbama puudega inimesi?

Ka tänasel hetkel jätkab töötamist sotsiaalministeeriumis ametnik, kes põhjendas, et invaliididele mõeldud raha on läinud suures osas vaesuse leevendamiseks. Vaesuse vastu võitlemine on teine suur globaalne ülesanne, aga seda ei tohi kokku segada puudega inimestega. Viimaste seas on olude sunnil rohkem vaesuspiiril või selle all olevaid inimesi ja mitte vaid Eestis, vaid ka näiteks Suurbritannias. Kuid näha lahendust selles, et kõikidelt võetakse töövõimetuspension ning asendatakse see töövõimetoetusega, sisuliselt töötu abirahaga, on ennatlik ja vale. Ning mõttekäik, et seni 65 protsenti töövõimetu kodanik saab edaspidi nimetuse 35 protsendi ulatuses töövõimeline elanik, viitab justkui peaksid seaduse tegijad end Jeesuseks, kes teatavasti suutis jalutuid kõndima panna. Paraku pole see mõte sugugi realistlik.

Eesti tööturu probleemid on laias laastus teada. Pole liiga kerge saada head ja korralikult tasustatud tööd. Aga oletame, et puudega inimene on selle saanud. Siis tabab teda ent seadusandja poolt järgmine hoop: niipea kui selle inimese brutotasu on rohkem kui 640 eurot kuus, hakatakse vähendama töövõimetoetust ning ärgu andku jumal, et puudega inimene teeniks 1000 eurot! Sellisel juhul lõpetatakse toetus tervikuna. Kui täna keskmiselt 250 eurot toetust või rahvakeeli invaliidsuspensioni saav isik saab tööd ja korralikku palka, ütleme, et 1000 eurot kuus, siis tulevikus jääb talle kätte veidi peale 800 euro. Tuletan meelde, et toetust sellise palga juures enam ei maksta.

Ratastooli sõidutava transporditeenuse hind on 1 euro/km. Ühistransporti ligipääsud on sageli olematud või raskendatud. Ehk teisisõnu – enamik teenitud tulust läheks iseenda tööle transportimisele ja tuleks veel puudugi… sest on veel puudest tingitud kulusid, mis tuleb inimesel endal kanda. Kas teate, et tänapäevane ratastool maksab umbes 1800 eurot, selle tehnohooldus omajagu ning toetusi eraldav komisjon ei suuda mitte alati toetust tagada. No ei ole naljakas tegelikult!

5. mail toimus ettevõtmine «Vabaduse jälg», mille käigus noored puudega inimesed tutvustasid juhtivatele poliitikutele oma igapäevaelu ja raskusi liikuma pääsemisel. Koostööd tegid nii ratastooli kui juhtkoera kasutavad inimesed. Muide, kas teate, kui palju maksab õpetatud juhtkoer ja tema toitmine?

Hiljuti moodustati ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevate kohustuste täitmise jälgimiseks ka komisjon. Võib olla oleks mõistlik selle esialgsed järeldused läbi vaadata ning komplitseeritud probleemile korralikult vundamendilt lahendusi projekteerima asuda. Euroopa fondide kullavihk võib ju valitsejate silmi pimestada ja anda alust ametnikele loendamatuteks seminarideks ja muuks, kuid üksnes rahavoo abil ei parandata lõppkokkuvõttes kellegi seisundit inimlikkuse ja inimväärikuse skaalal. Aga eesmärgiks on ju ikka just viimane, mitte mõni ristike Brüsseli tabelis lahtris «Eesti kulutas kõik raha ära!».

Alustuseks võiksid otsustajad vaadata ameerika filmi «Musical Chairs», mida näidatakse kogu maailmas, et tõsta teadlikkust meie hulgas elavate puudega inimeste kohta. Ning seejärel haarata lugemiseks ÜRO konventsioon, mille Euroopa Liit tervikuna on omaks tunnistanud.

Autor on Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu president.

Artikkel on ilmunud 12.mail 2014 Postimehe arvamusportaalis.

Andres Herkel: visiooni keskmes olgu inimene, mitte statistika

Austatud vabad kodanikud, külalised ja tulevased vabaerakondlased!

Me oleme täna siin ja me organiseerume selleks, et teha midagi Eesti heaks. Midagi, mida julged kodanikud peavad tegema selleks, et ühiskond oleks avatud ja arengujõuline. Ma arvan, et kodanikujulgus on kõige otsesemalt seotud julgeolekuga. Väline Andres Herkeljulgeolekukeskkond meie ümber on halvenenud. Üha olulisem probleem nii meile kui kogu Euroopale on energiajulgeolek. Ja meie suurim sisemine julgeolekutagatis on elamisväärne, sisemiselt demokraatliku struktuuriga riik – ehk riik, mis väärib meie kõigi pühendumist ja kahtlemata väärib ka riigikaitset.

Ühes paljudest listikirjadest väljendus üks vabaerakondlane nii: «Kartelliparteid on negativistlikud muudatuste suhtes, härra Tarand on negativistlik parteide suhtes ja, kui me nii jätkame, siis on meie noored varsti negativistlikud kogu poliitika ja tuleviku suhtes. Valigem siis teednäitav, positiivne alatoon.» Jah, meilegi öeldakse mõnikord, et me kritiseerime liiga palju. Aga me oleme ikka selleks siin, et pakkuda lahendusi. Kuid kriitika kui sellise halvustamine ja alavääristamine on tõesti see kõige keskpärasem kriitika.

Ma kindlasti ei taha kuuluda nende poliitikute hulka, keda Jürgen Rooste ja Doris Kareva on kujutanud kahasse kirjutatud ridadega: Ma olen üldse enamasti poolt, / ja enamasti enamuse poolt – / just sinna juhib mind mu vaba tahe, / et võimust võimalikult väike oleks vahe. Ei, nõnda ei saa mõelda, väärtusi ideaale tuleb kaitsta ka siis, kui nad parasjagu on vähemuses. Ja just siis tuleb neid seda enam kaitsta.

Head sõbrad, me oleme ette võtnud heas mõttes hullumeelse katse luua Eestis uus erakond ajal, mil seda kivistunud keskkonna tõttu on kõige raskem teha. Ja samas me teeme seda ajal, kui seda on kõige rohkem vaja. Kartellierakonnad on tardunud. Nn. neljaparteisüsteemi vabadusastmete arv ei ole piisav pikaajaliselt efektiivsete koalitsioonide loomiseks. Seda möönavad juba ka need parteid ise.

Kuna Keskerakond tihti vastandab end rahvuslikele huvidele, siis on liit temaga teiste jaoks välistatud. Nii aga pannakse kokku enamasti kaheparteikoalitsioonid, mis on üles ehitatud antagonismile ja siis sünnivadki säärased asjad, et korraga hakatakse makse vähendama ja sotsiaaltoetusi tõstma. Või siis lepitakse häda sunnil kokku asju, mida uue partneriga ja uue häda sunnil hakatakse tühistama – nagu nüüd vanemapensioniga juhtub. Oli seda siis üldse vaja? Olen seisukohal, et kolmas osapool suudaks kahe kõva kivi maksimalistlikke nõudmisi tasakaalustada.

Me jääme süsteemikriitika juurde selles osas, mis puudutab erakondade rahastamist ning suhtumist valimisliitudesse. Kuid me ei piirdu selle temaatikaga, me tahame kahtlemata minna detailselt valdkonnapoliitikate juurde. Signaal Vabaerakonna loomiseks on esile kutsunud ühe ütlemata positiivse tulemuse ja see on see, et meil on toimkonnad, kus inimesed tegelikult mõtlevad, vaidlevad, genereerivad ideid. Eriti hoogsalt läksid käima majanduse, sotsiaalpoliitika ja riigihalduse töörühmad.

Ja see on üks mu meelest väga ilus pilt seal väikses kuuenda korruse üüritoas Kopli 25, kus tihti on olnud õhtuti raske vaba tooli leida. Me ei vaja uut ülevalt alla tehtud erakonda. Me vajame seda, et vabad kodanikud saaksid kaasa mõelda, et inimesed mitte ei võõranduks poliitikast, vaid otsiksid võimalusi ise kaasa rääkida. Midagi sarnast toimus Eesti erakondades veel 10-15 aastat tagasi. Nüüdsed riigierakonnad on pigem nagu suured tööbürood, mis liikmetele säärast aruteluformaati ei paku. Või siis liikmed ei lähe sellega kaasa, sest nad teavad, et nende mõtted kaugele ei jõua.

Jaan Uustalu sõnastas ühel sellisel arutelul vabaerakondlaste suuremad mured kolme nõrga D-ga: demokraatia, detsentraliseerimine ja demograafia. Demograafia juurde ma nimetaksin kohe ka väljarände probleemi. Me võtame seda väga tõsiselt ja meil on hea meel, et selle temaatika üks kõige jõulisem sõnastaja hr. Männik on täna meiega ning hr. Puur esitab kohe minu järel rahvastikuarengu ettekande.

Kuid mingem nüüd konkreetsete ettepanekute juurde. Demokraatia osas on mul hea meel tõdeda, et koos Juku-Kalle Raidiga esitatud «demokraatiapaketike» on leidnud jäljendava jätku kõigepealt sotsiaaldemokraatide poolt ning selle nädala uudis oli, et ka uus valitsus vaeb oma demokraatiapaketti. Aitäh jäljendamise eest, kuid lubage ka olla irooniline. Kõigepealt võtsid sotsid väikse vastuvõetava osa meie paketist ja koalitsiooni ühine loputusvesi jääb selles küsimuses veel oluliselt lahjemaks. Ei mingeid avatud nimekirju, ei mingit katset eelarverahaga säästvamalt ümber käia.

On vähemalt üks punkt, kus demokraatia-teema lõikub väljarändega või õieti sellega, kuidas lähiriikidesse tööle asunud inimesi vähemalt hoida Eesti kultuuri- ja ühiskonnaelu kursil. Jutt on võimalusest luua eraldi Välis-Eesti valimisringkond. Ühelt poolt aitaks see väliseestlastel paremini koonduda, aga teiselt poolt tooks nende probleemid Riigikokku ja kõik suuremate erakondade siseringi. Ainuüksi Soomes elab ja töötab kümneid tuhandeid eestlasi. Ma arvan, et see on kõige lähem ja suurearvulisem sihtrühm, kelle kojumeelitamisele me peame panustama, süvenedes kõigepealt võõrsile mineku põhjustesse.

Detsentraliseerimise osas on meil idee poliitikaraha otsustavalt vähendada ja jagada see ka kohalike valimiste tulemuse põhjal üle Eesti laiali. See kätkeb endas suurt vabastavat potentsiaali. Kohalikud valimisliidud hakkavad raha saama ja miks peaksid valdades või väikelinnades edukalt esinenud erakonnanimekirjad loovutama oma osa erakonna keskkontorile? Ka see tuleb sel juhul just kohapeale, keegi ei jaga seda mingi lojaalsusklausli alusel ümber ning kohaliku tasandi poliitikute sõltumatus kasvab.

Loomulikult, veel olulisemad sammud tuleb astuda omavalitsuskorralduses. Maksubaasi sõltumatus on palju olulisem kui vallapiiride nihutamine. Jääb üle kahetseda, et Eestis ei kehtestatud juba ammu kahetasandilist omavalitsussüsteemi, mis võimaldaks eristada funktsioonid, mida millisel tasandil on võimalik täita. Ei mindud ka omavalitsusliitude tugevdamisele, nagu kunagi nägi ette minister Vallo Reimaa kava, selle asemel võeti minister maha. Oluline on see, et uus koalitsioon siit edasi läheks, kindlasti pole tark kõrvale heita neid ühinemisi, mis on selgelt planeeritud, kuid meie hinnangul peab kogu protsessi vedama omavalitsuste sisulise võimu tugevnemine ning tsentraalse parteidiktaadi vähenemine.

Omaette probleem on Tallinn. Tallinna linnaosad tuleb muuta omavalitsusteks või muul moel võimustada nii, et kogukonnad saaksid kaasa rääkida planeeringute kinnitamisel ja muude otsuste tegemisel. Praegused halduskogud oma võimetuses pigem diskrediteerivad esinduskogu olemust. Helsingi eeskujul tuleb välja töötada Tallinna regiooni seadus, mis sidustaks pealinna ümbritsevate valdadega ja aitaks lahendada praktilisi probleeme, mille asemel praegu valitseb konfrontatsioon. Tallinna haldusreform on sama oluline kui muu Eesti oma.

Detsentraliseerimise teemaga külgnevalt tuleb kriitiliselt üle vaadata riigi keskasutuste juhtimine. Siin on vajalikud järgmised sammud:
- poliitilise ja administratiivse juhtimistasandi selge eristamine;
- dubleerimise kaotamine ja horisontaalse koostöö soodustamine valitsusasutuste vahel – siin muuseas peab valitsus just tööle hakkama valitsusena, mis suudab oma tegevust koordineerida nii, et iga ministeerium ei ole eraldi vürstiriik;
- asendustegevuste kaotamine, mis tihti lähtub meie tulemusjuhtimise mudelist: mõtlen endale ülesande välja ja siis asun seda kangelaslikult lahendama.

Kindlasti on siin kokkuhoiukoht riigieelarvele. Osa keskasutustele kuluvast rahast tuleb kokku hoida, osa tuleb meie arvates viia piirkondlikule tasandile ehk detsentraliseerida. Me ei ole praegu valmis ütlema, kui suur on kokkuhoiu või detsentraliseerimise võimalus on, see audit tuleb teha.

Demokraatia, detsentraliseerimine ja demograafia moodustavad mingis mõttes meie visiooni karkassi, need on suured probleemid, millele tuleb otsida lahendusi erinevate valdkonnapoliitikate kaupa. Täna me kõigeni ei jõua, kuid küllap võtame neist märksõnadest lähtudes varsti läbi ka hariduse, keskkonna, kultuuri ja muude valdkondade probleemid.

Kuid on veel üks märksõna, mis on meie arusaamade keskpunkt, see on inimene. Statistika on oluline, et üldistada ning mõista olukorda. Kuid statistika ei saa poliitikas inimest kõrvale tõrjuda, nagu meil mõnikord on juhtunud. Selleks, et ühiskonda kõnetada tuleb asuda inimese poolele. Ma jälle tsiteerin üht meie listikirja: «Me tahame teha sellise riigi, kust sina ei taha ära minna ja kus sina julged lapsi saada». Just «sina ise», mitte statistika! See on hingeminevalt öeldud.

Samuti on paljud meiega liitunud inimesed väljendanud lihtsat mõtet, et väljarände põhjused ei ole üksnes majanduslikud. Need põhjused algavad tihti peale hoopis sellest, kuidas meil väärtustatakse inimest ning kuidas temasse suhtutakse. Näitlikustavalt öeldes: meil ravitakse haigusi peamiselt tablettidega, aga hingehoiust ja inimlikkusest teame me liiga vähe.

sotsiaalpoliitika keskseid küsimusi on see, kuidas saab heaolumudel ja pensionikindlustussüsteem olla jätkusuutlik, kui rahvastik vananeb. See on probleem, mille statistika vääramatult meie ette toob. Pensioniea tõus võib olla statistikast tulenev järeldus ja poliitikuil ei ole mõistlik selle eest pead liiva alla peita. Kuid kui seada keskmesse inimene, siis tuleb enne kõnelda veel millestki: elukvaliteedist, tervena elatud aastatest, elukestvast õppest.

Ka majanduspoliitikas lähtuvad meie arusaamad kolmest d-st. Üldine tsentraliseerimispüüe on tihti pannud raskesse olukorda ka väiketaluniku, väikepoe pidaja, üldse väikeettevõtja. Kuid mida rohkem inimesi suudab endale ise tööd anda, seda jätkusuutlikum on riik. Asetagem ka siin keskmesse ikka inimese, mitte statistika.

Tootlik ja suutlik majandus eeldab ettevõtteid, mis korraldavad oma tegevust just töötajate isiksuslikke väärtusi kaasaval viisil. Et vähendada kulusid ja olla turgudel efektiivne on mõistlik teha koostööd. Üks meie seisukohti on, et Eestis ei ole piisavalt hinnatud ühistulise tegevuse eeliseid; selle soodustamiseks tuleb astuda praktilisi samme. Rohkem tuleb panustada lõpp-produkti ja lõpp-tarbijasse, mis omakorda eeldab turundustegevuse viimist palju kõrgemale tasemele. Me ei saa kunagi olla hiinaliku masstoodangu maa, väikerahva mentaliteet peab olema isiksusekeskne, individuaalsust ja kõrget lisandväärtust tähtsustav.

Kokkuvõtteks, «riik inimese jaoks» ei ole sõnakõlks, vaid XXI sajandi poliitika praktiline ülesanne. Ühtaegu on see väljapääs tupikust, kuhu kartellierakondade püüd kõike tsentraliseerida ja standardiseerida on meid viinud. Poliitika ja ühiskond tuleb viia laiemale alusele.

Kõne esitatud 29.03.2014 visioonikonverentsil “kuidas mõjutada poliitikat?”.
Kõne ilmunud 29.03.2014 Postimehe arvamusportaalis.
Foto: Mats Õun

  • Praegune leht 1, lehti kokku 7
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4