Category - Sisejulgeolek

Jüri Saar: löök korruptantidele

Riigikohtu otsus maadevahetuse asjas on väga oluline verstapost Eesti riikluse ja õiguskultuuri arengus. Selles põimuvad omavahel mitu fundamentaalset teemat.

Esiteks formuleerib see uut moodi selle, mida üldse tähendab korruptsioon ja millised on korruptsioonikuriteod. Laias laastus võib eristada kahesugust lähenemist üldiste hüvede omakasulisele kasutamisele kui sotsiaal-kultuurilisele nähtusele, mis eristab üsna selgelt idamaist ja läänelikku baasarusaama.

Idamaisel valitsejal ja temast hierarhias allapoole jääjatel on kõigil õigus neile hüvedele. Valitseja on eelkõige jagaja, kes otsustab, mida võtab endale ja mida annab allapoole kasutada. Lääneliku arusaama järgi on niisugune põhimõte sügavalt vale. Mida kõrgem positsioon ühiskondlikus hierarhias, seda suuremad õigused, kuid seda suurem on vastutus nende ees, kes jäävad allapoole.

Nii käitumise kui ka otsustamise läbipaistvus peab tagama selle, et kõrge võimupositsioon ei korrumpeeriks selle hõivanud inimest. Ja seeläbi ei kahjustuks üldised huvid.

Eesti on kogu iseseisvusaja liikunud samm-sammult eemale sovetlikust, sügavamalt sisult idamaisest arusaamast lääneliku poole. Seda sümboliseerib ilmekalt altkäemaksu ja pistise eristamise kaotamine meie karistusseadustikust alates 1. jaanuarist 2015. Nende tegevuste erinevusi mõista on võimalik üksnes nõukogudeaegse loogika raames, sest tõmmata täpset piiri iseenesest seadusega keelatud ja lubatud tegevuste vahele, mida viiakse ellu omakasulistes huvides, on sageli võimatu.

Tähtis on näha hoopis just seda, et neid tehinguid tehakse omakasulisel viisil, kasutades ära oma ametipositsiooni, informeeritust, mõjukust, samal ajal kahjustades üldiseid huve. Just neid huve, mida isik oma ametikohustuste või positsiooni tõttu kaitsma oli kohustatud. Riigikohus andis ka selge signaali, et tulevikus läheb üha raskemaks peita omakasulisi huve lihtsameelsuse taha, väites, et lihtsameelne olla pole seadusega keelatud.

Teiseks võttis riigikohus seisukoha jälitustoimingute tegemise lubatuse-keelatuse suhtes. Erinevalt esimese astme kohtust, kus protseduurireeglite vastu eksimine tõi kaasa tõendite arvestamata jätmise, arvas riigikohus teisiti. Eitamata vajadust edaspidi täpsemalt paika panna varjatud jälitustoimingute kui ultima ratio kasutamise reeglid, näitab riigikohtu otsus selget positsioonivalikut.

Riigi kui võimuka ja vägivalla monopoli valdava institutsiooni sekkumise legitimeeritus tuleb vajadusest kaitsta nõrgemal positsioonil asujat.

Siit tuleneb süütuse presumptsiooni põhimõte, mille järgi inimene ei pea tõestama enda süütust, vaid riik peab tõestama tema süüdiolekut. Süütuse presumptsioon kehtib loomulikult kõikide kodanike jaoks, kuid kuulumine eliidi hulka, millega kaasneb reakodanikust suurem võim, peab tooma kaasa ka suurema vastutuse.

Korruptsioonikuriteod on peitkuriteod, mida panevad toime ühiskonnas kõrgel positsioonil olevad isikud (nn valgekraed), kelle eraelu ja ametipositsioon sagedasti seguneb. Korruptsioonikuritegudega tekitatav kahju on üldine, puudub konkreetne kannataja. Maadevahetusega teenis tulu teatav isikute ring, kes sai hõlptulu maksumaksja, st meie kõigi arvelt.

Selle kahju ja tulu suurust sendi täpsusega kindlaks teha on võimatu, mis aga ei tähenda, et kahju pole tekitatud. Rääkimata ühiskondlikule moraalile tekitatud kahjust, mis kaasneb kõrgel positsioonil olevate isikute karistamatusega. Nende kuritegude kohta ilma jälitustoiminguteta informatsiooni koguda on kas raske või isegi võimatu, sest keeruline on tõestada kusagil saunas või ühisel jahiretkel tehtud kuritegelikku kokkulepet.

Järelikult tekib olukord, kus vajadus jälitustoimingute järele kasvab koos positsiooni tõusuga. Mitte vastupidi, mil kõrgema positsiooniga kaasneb üha ulatuslikum immuniteet, nagu meile vahepeal selgeks teha üritati. Isiku kõrge ühiskondlik positsioon tingib selle, et see inimene ei saa peituda samal määral sellesama argumendi taha, mis peab kaitsma reakodanikku riigi ülearuse sekkumise eest eraellu.

Kolmandaks andis riigikohus esmase hinnangu korruptiivsetele võrgustikele, riigi kaaperdamise katsetele, mis postsovetlikus ühiskonnas kergelt tekkima kipuvad.

Kuidas ikkagi luuakse sedalaadi seadusi, mille abil on võimalik korruptiivset tulu saada? Idanaabri juures nimetatakse seda administratiivseks ressursiks, mida ühtedel isikutel on ja teistel pole.

Maadevahetuse asjas liikus lisaks ebaausat rikastumist võimaldav informatsioon väidetavalt ka riigikogu nn kapo komisjonist asjaosalisteni. Loodetavasti jõuame kunagi ka sinnamaani, kus sedalaadi tegudele kriminaalõiguslik hinnang antakse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üks vana ja habemega lugu sai lõpuks ühiskonna jaoks õnnelikult paika. Eesti avalikkusele oli niisugust otsust väga vaja, sest see annab kindlust meie kohtuvõimu suutlikkuse suhtes menetleda võimu omavate isikute ehk valgekraede kuritegusid.

Ühtlasi seab see selgema piiri nõukoguliku nomenklatuuri edasikestmisele, jätkusuutlikkusele.

Riigikohtu otsus tuletab õiguslike vahenditega kõigile asjaosalistele meelde, et suurema võimu ja kõrgema positsiooniga ühiskonnas käib alati kaasas ka suurem vastutus.

Artikkel on ilmunud 4.juulil 2014

Jüri Saar: sisekaitseakadeemia järjekordsest ärakolimisest

Lõppematus seebiooperis sisekaitseakadeemia asukoha teemal algas uus hooaeg. Nagu klassik Tšehhovil – Moskvasse, ikka Moskvasse! Meil Ida-Virumaale Eesti riiki kaitsma ja uueks looma, Narvat ja kogu regiooni Eestile tagasi võitma. Õhk on isamaalisest võltspaatosest paks. Läks täide varasem ennustus, et akadeemia rahuaeg kestab järgmiste valimisteni. Ehk kohalikest kuni europarlamendini, napilt pool aastat tuli täis. Või on ehk tegemist pigem stultoloogilise probleemiga?

Sisekaitseakadeemia kolimisest rääkis otsesõnu eurosaadik Tunne Kelam (Delfi, 4. mai), tuues esile järgmised majanduslikud ja sotsiaalsed argumendid. Sisekaitseakadeemia peaks tegema Narvast, linnast, mis pommitati II maailmasõja lõpul maatasa, kust elanikud küüditati ja kuhu seejärel veeti üle poole sajandi võõrpäritolu elanikkonda sisse, taas Eesti linna. Majandusele pidi mõju olema samuti võimas. Alguses suurehitus, hiljem hoonekompleksi haldamine, kuid kõige olulisem olla kaudne mõju. Kõik tuhat või isegi enam inimest tahtvat «süüa, poes käia ja vaba aega veeta». Seetõttu polevat tegemist mitte kuluga, vaid hindamatu investeeringuga meie kõigi julgeolekusse, mis tuleb kiiremas korras teoks teha.

Halb toon on panna kõik asjad kokku, sealjuures liialdab autor nagu kogemata kadettide arvuga. Niisugune arv tuleb kokku ainult siis, kui liita kokku kõik kaugõppijad ja astmed, mis on Narva puhul väga kaheldav. Kõige olulisem on tähele panna, millest veteran-isamaalane ei räägi. Ta ei räägi akadeemiast kui õppeasutusest, sisuliselt ainukesest Eestis, kuhu on loodud suurte pingutustega pädevus sisekaitseliseks koolituseks. Seda rahvusvahelisel tasemel, millest annavad tunnistust akrediteeringud ja üha uued koolituspakkumised riikidest, kus seistakse silmitsi samade probleemidega, mis Eestis olid 1990. alguses.

Akadeemia kõige suurem tähtsus Eesti julgeolekule ongi sisekaitseline koolitus ning võimekus tagada selles vallas 21. sajandi kompetents. Sealt peavad tulema piisavate kutseoskustega ja riigile lojaalsed sisekaitsevaldkonna väljatöötajad ja elluviijad-juhid. Kui see funktsioon saab kannatada, on tehtud riigile äraütlemata suurt kahju. Järjepidevus on üks garantiidest, mistõttu on hädasti vajalik sisekaitseakadeemia seadus, mis annaks koolile piisava stabiilsuse. Sel tasemel stabiilsuse, mis suudaks vastu seista igasugustele huvidele, mis ei pruugi üldsegi lähtuda riigi kaitsmise vajadustest.

Julgeoleku aspekti on oluline välja tuua ka praeguse akadeemia asupaiga puhul Pirita-Kosel. Riigi jõuametkondi esindav struktuur on ligidal riigi südamele ja Tallinna suurimale linnaosale, kust halbade asjade kokkulangemisel võib pärineda oht Eesti riiklusele. Näiteks kui Tallinnast hakataks otseselt tegema autonoomset oblastit. Paiknedes Lasnamäe külje all, vastvalminud õigeusu kiriku lähedal, on seal asuval akadeemial suur sümbolväärtus. Seetõttu tuleb see õppeasutus korda teha, ajakohastada akadeemia infrastruktuur ja ehitised. Sealt lahkumine tähendaks ka visuaalses mõttes põgenemist ja piirkonna jätmist Lasnamäe nõlval kõrguva õigeusu kiriku varju.

Narva nõuab aga kõige enam tõelist tootmist, mis annaks tööd ja leiba kohalikule rahvale ning mille jaoks eelduste loomine oleks riigi ülesanne. Muidugi ootab kogu Ida-Virumaa juba üle 20 aasta pikisilmi Eesti riigi suuremat tulemist ning kahtlemata on vältimatu riigi suurem ja jõulisem kohalolek selles regioonis. Kogu Ida-Virumaa vajab ilmset Eesti julgeoleku huvides veel üht sõjaväeüksust, loogiline oleks piirivalve koosseisu tugevdada. Näiteks sisekaitse operatiivrügemendi asemel, mis omal ajal ära kaotati, võiks luua piirikaitse operatiivrügemendi. Sõjaväestatud politsei mudeli järgi, mis oleks analoogiline Itaalia või Austria karabinjeeridega. Narva-Jõesuusse kui looduslikult võrratusse kohta saaks rajada kaitseväe puhkekodu, suure kompleksi, kus viibiks pidevalt kohal meie sõjaväelasi. Võimalusi oleks mitu ning nende puhul ei kaasneks millegi olemasoleva äralõhkumist.

Kokkuvõttes on taas propageeritav nn investeering Kirde-Eesti piirkondlikku arengusse ja Eesti riigi stabiilsusesse ja toimimisse üsna küsitava väärtusega. Tahaks küsida nendelt, kes üritavad jällegi sisekaitseakadeemiat Ida-Virumaale kolida, järgmised avalikku vastamist eeldavad küsimused.

1. Kas vahepeal (viimase aasta jooksul) on tehtud uuringuid akadeemia Ida-Virumaale viimise otstarbekuse (mitteotstarbekuse) kohta? Kui jah, siis millised olid tulemused?

2. Kas varemalt oli kavandatud bartertehing, kus Kreenholmi manufaktuuri krunt oleks läinud riigile, mille eest selle omanikule oleks antud sisekaitseakadeemia praegused krundid (Kase tänaval, Murastes ja Paikusel)? Kas on võimalik, et kavandatud tehinguskeem on aktuaalne siiani?

3. Kas IRLi või mõne teise suurpartei finantseerijate hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest kaudset või otsest materiaalset tulu? Kas neile isikutele kuulub sellest kolimisest kasu saavaid äriühinguid?

4. Kas IRLi või mõne teise suurpartei liikmete hulgas on isikuid, kes saaksid sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimisest otsest või kaudset materiaalset tulu?

Artikkel on ilmunud 29.05.2014 Postimehe arvamusportaalis.

Andres Herkel: Eesti pole Ukraina, Ida-Virumaa pole Krimm

Mis saab, kui venelased üle piiri tulevad? Kui Putini ukaasiga ehitatakse uued sillad üle Narva jõe, nagu see oleks Kertši väin, et ikka mitu tanki saaks kõrvuti sõita? Kas Euroopa Liidu piir tõstetakse paarkümmend kilomeetrit lääne poole või tehakse üldse lahti? Mis maa see siis on?

Kui Krimmi analoogiasse kõvasti sisse elada, võivad sellised küsimused tekkida. Olukord on tõsine, kuid paanikaks pole põhjust. Eesti piiri pole niimoodi võimalik ületada. Siiski tuleb ümber vaadata senised ohuhinnangud ja teha endile selgeks, milleks tuleb eri arengute korral valmis olla.

Kui kaugele läheb Venemaa?

Venemaa tegevust naaberriikide morjendamisel iseloomustab selge käekiri. Külmutatud konfliktide tekitamine ja nende kaudu naaberriikide haavatavaks muutmine kuulub sellesse arsenali juba ammu. Seega ei tohiks Krimmiga juhtunu väga üllatav olla. Uudne on eeskätt häbematuse aste. Nii varjamatut rahvusvahelise õiguse rikkumist oli varem raske ette kujutada ning siitpeale paistavad kõik ohud ja riskid suuremad.

Teiseks kasutatakse riikide nõrgestamiseks nende sisevastuolusid. Kui kusagil tekib ühemõtteliselt läänesuunaline areng, siis leitakse ikka mõni vana kommunist või noorem diktaatorihakatis, kelle abiga demokraatiale kaikaid kodarasse visata. Selles osas on Eesti, Läti ja Leedu siiski turvalisemas staatuses.

Ma tõtt-öelda ei uskunud, et Venemaa läheb Krimmi Ukrainast eraldamise peale välja. Miks? Aga sellepärast, et Krimmi eemaldamine jätab venemeelsed jõud Ukrainas märksa nõrgemasse olukorda kui seni. Euroopasuunaline poliitika pälvib seda enam toetust. Järelikult on kogu arvestus niisugune, et pärast Krimmi jõhkrat ülevõtmist pole venemeelsel tiival Ukraina sisepoliitikas vähegi demokraatiat meenutavate vahenditega enam midagi teha.

Kas Venemaa lepib sellega? Ilmselt mitte. Tõenäoliselt keskendub edasine destabiliseerimisprogramm Ida-Ukrainale ja Odessale ehk piirkondadele, kus vene rahvusest elanikkonna osa on suur. Tekitatakse keskvõimule allumatuid regioone, mis hoiavad Ukrainat pingeseisundis.

Mida arvata tõigast, et välisuudistes on Vene diplomaadi suu läbi ühte seotud venekeelse elanikkonna olukord Ukrainas ja Eestis? Ajakirjandus muutis analoogia veel teravamaks, kui see algselt esitatud oli. Ohu teadvustusena oli see isegi hea. Nüüd on isegi väga naiivsel lääne poliitikul raske tõsiselt võtta juttu venekeelse elanikkonna õiguste rikkumisest Balti riikides. See jutt on ähvardus, ei muud.

Sellises julgeolekuolukorras peab Eesti valmis olema kõigiks võimalikeks arenguteks. Näiteks võib juhtuda mõni provokatsioon, mille eesmärk on näidata ka Eestit ebastabiilse riigina, kahjustada investeerimiskliimat jms. Ent see pole Krimmi stsenaarium.

Poliitiliselt teeb Moskva panuse Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele. Tema viimased avaldused tõestavad seda selgemini kui kunagi varem. Niipea aga, kui pinged eskaleeruvad, viib see kergesti Keskerakonna lagunemisele. See võib olla tõsisem kui senine kildude lahkulöömine.

Ida-Virumaa väärib tähelepanu

Mida Eesti tegema peab? Kerglast suhtumist riigikaitsesse on juba vähemaks jäänud. Tõmblemine teemal, et vaat nüüd tuleb tegelda tõelise integratsiooniga, teha seda rohkem, paremini ja kaasavamalt, paneb pisut muigama. Esiteks pean meie seniseid kodakondsus- ja keelepoliitika põhimõtteid õigeks. Kõige muu kohta ütleks, et vabandust, miks me sellele alles nüüd mõtleme?

Rahvusringhäälingu töö venekeelse auditooriumiga on nõrk. Me ei suuda Vene propagandakanalitega laial rindel konkureerida, küll aga on võimalik hoopis rohkem pildile tuua näiteks Narvas või Kohtla-Järvel toimuvat. Nii hakkavad sealsed inimesed mõistma, et nende mured ja igapäevaelu läheb Eestile korda.

Meie üks õnnestumisi on Tartu Ülikooli Narva kolledž. Samas tehti suur viga, kui Narva-Jõesuust viidi ära piirivalve õppekeskus. Eesti riigi kohalolek vähenes märgatavalt. Jutt sisekaitseakadeemia viimisest Narva on ebarealistlik ja selle asemel tuleks astuda väiksemaid, kuid teostatavaid samme. Mitme ministeeriumi arengukavas on selle kohta häid mõtteid, kuid neid pole vahepealsetel aastatel tõsiselt võetud.

 

Artikkel on ilmunud 21.03.2014 Õhtulehes.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 4
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4