Category - Seadusloome

Sirje Kiin: kooselu ja/või abielu?

Eestis kütab kirgi üles mais valitsuse toetuse saanud kooseluseaduse eelnõu, mille algatasid 40 riigikogu saadikut. Uus seadus tahab anda võimaluse oma kooselu registreerida paaridel, kes mingil põhjusel abielluda ei saa või ei soovi, kuid vajavad siiski kooselu õiguslikke tagatisi.

Eelnõu eesmärk on kaitsta mitteabielulises kooselus elavaid isikuid. Kooselulepingu saavad sõlmida kaks täisealist ja teovõimelist füüsilist isikut – olenemata soost. Vähemalt ühe isiku elukoht peab olema Eestis. Leping sõlmitakse notari juures elukaaslaste avalduse alusel.

Õiguskantsleri hinnangul ei taga praegu kehtiv õiguslik raamistik piisavalt faktiliste elukaaslaste õiguste kaitset: samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Eesti põhiseadus räägib nimelt ainult mehe ja naise vahelisest abielust.

Euroopa Liidus on samasoolistel partneritel võimalik abielu registreerida kaheksas riigis, üheteistkümnes riigis on võimalik tsiviilpartnerlus, st kokku 19 riigis 28st EL liikmesriigist. USAs on samasooliste abiellumist lubav seadus olemas 20 osariigis ja nende arv kasvab kiiresti. Euroopas kulgeb samasooliste kooselu lubamise piir jäigalt Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel: läänes on samasooliste seaduslik kooselu reeglina lubatud, idas keelatud.

Eesti on taasiseseisvumisest saadik sihikindlalt püüelnud läänelike väärtuste poole, olles tihti edukas mitmel alal. Miks siis tekkis nüüd niivõrd äge vastuseis püüdlikult neutraalses sõnastuses koostatud kooseluseaduse suhtes, mis ei samasta kooselu abieluga ei terminoloogiliselt ega sisuliselt? On saadetud lausa 200 000 e-kirja parlamendisaadikutele eelnõu vastu, on kogutud 45 000 vastu-allkirja, ajalehtedes ilmuvad kümned artiklid, osa pseudoteaduslikult räigete, osa peenemalt punutud juriidiliste vastuväidetega.

Võtame näiteks mõned peamised vastuväited. Üks neist hoiatab, et kuna eesti rahva demograafiline olukord on niigi ohus, siis ei saa Eesti kuidagi lubada samasooliste kooselu seadustamist. Kuidas ohustab samasooliste paar eesti abieluinstitutsiooni, mis on niigi varemetes: 2010. aastal sündis vaid 41% lastest abielus vanematele. Suurem osa lastest sünnib väljaspool abielu praegu, mil samasooliste kooselu pole seaduslik. Enamus eesti noori eelistab vabaabielu, mis ei anna neile samuti mingit õiguslikku kindlust, aga ka neid hakkaks ju seesama sooneutraalne kooseluseadus kaitsma. Lääneriikides kasvatavad paljud samasoolised paarid lapsi, kes on ühe kaaslase bioloogilised lapsed või lapsendatud või saadud asendusema abiga. Üks Austraalia uurimus kinnitab koguni, et samasooliste vanemate lapsed tulevad hiljem elus paremini toime kui heterovanemate lapsed. Igatahes mitte halvemini.

Kriitikat ei kannata ebateaduslik uskumus, nagu oleksid samasooliste paaride lapsed kuidagi suuremas ohus seksuaalse ärakasutamise suhtes võrreldes heteroperekondadega. Statistika näitab risti vastupidist: sagedamini juhtuvad need halvad asjad just heteroperes. Pedofiiliaohu ja samasooliste kooselu vahele võrdusmärgi panek räägib harimatusest, mida võimendab ilmselt nõukogude okupatsiooniajal sügavale juurutatud mentaliteet, kus homoseksuaalsus oli mitte ainult kriminaliseeritud, vaid ka propagandistlikult pedofiiliana häbimärgistatud.

Loen kurbuse ja imestusega artikleid muidu täiesti haritud eesti õpetajate ja juristide sulest, kes käsitavad ikka veel homoseksuaalsust, nagu oleks tegu vabatahtliku elustiili valikuga, mitte teaduslikult tõestatud geneetilise hälbega, mille vastu inimene ise ei saa kahjuks midagi parata. 2012. aastal Eestis tehtud sotsioloogilise uuringu kohaselt pidas vaid 43% vastanuist homoseksuaalsust sünnipäraseks, 40% arvas, et see on inimese vaba valik. 28% arvas, et seda põhjustab keskkond või kasvatus. Võrdselt 46% oli samasooliste kooselu registreerimise vastaseid ja pooldajaid, aga suur erinevus ilmnes rahvuste vahel: eestlastest pooldas kooselu registreerimist 51%, (sealhulgas olid sallivamad eesti naised ja noored), venelastest pooldas seda seadust vaid 35%. Erinevus viitab taas just vene ühiskondlikus ruumis valitsevale sallimatusele, mis on tänaseks paisunud Venemaal viljeldava räige homovastase propagandani, mis on võtnud kindlalt sihtmärgistatuna juba lausa kõiki läänelike väärtusi mõnitava vormi.

Just Venemaal toimuva taustal mõjuvad Eesti riigikogu liikmetele saadetud 200 000 e-kirja ning 45 000 allkirja eelnõu vastu tumeda ida poliitruumi kuuluva nähtusena, ehkki pealtnäha rüütatud püha abielu kaitsmise sildi alla.

Muidugi saab ühiskond inimeste seksuaalseid eelistusi teatud määral ühes või teises suunas mõjutada, ja ta ongi seda sajandeid teinud, nii et paljud hälbega sündinud inimesed on olnud sunnitud oma kaasasündinud seksuaalsust kas pool elu või tihti isegi terve elu maha suruma. Aga vabad, arenenud ühiskonnad ei tee seda enam reeglina 21. sajandil.

Mulle ei meeldi samuti see teine äärmus – agressiivne geipropaganda, väljakutsuvad geiparaadid jms, aga ma mõistan ühiskonnateadusi õppinud inimesena, et igal suurel survel on ühiskonnas oma tagajärjed. Pikast surutisest tulenev protest ja oma õiguste häälekas – värvikas taganõudmine on paratamatu teekond vabanemise ja võrdsustumise suunas. Säärast pingelist olukorda lahendab ikka ja ainult võrdsete õiguste ja võimaluste andmine, mitte nende keelamine või pea liiva alla peitmine. Kõige vähem aitab asja tuumast kõrvale põiklev, ent Eestis tihti käibivargument, nagu oleks meil üldse palju pakilisemaid probleeme lahendada.

Vett ei pea ka nende arvajate etteheited, nagu oleks seadust ette valmistatud kiirustades ja salaja, rahva selja taga. See ei vasta tõele: eelnõu ettevalmistused algasid juba viis aastat tagasi, seda on korduvalt avalikule arutelule antud, tagasisidet saadi enam kui 8000 inimeselt ja paljudelt organisatsioonidelt. Eelnõu on olnud pikka aega koos 29-leheküljelise põhjaliku seletuskirjaga vabalt netis kättesaadav, nagu seda on kõik e-Eestis valmivad seadused. Kooseluseaduse eelnõu on rõhutatult sooneutraalne, võttes hoolikalt arvesse kõigi nende inimeste väärtushoiakuid, kes peavad abielu sõlmimist võimalikuks vaid mehe ja naise vahel ning loevad ainult sellist abielu pühaks ja puutumatuks.

Eriti aktiivsed eelnõu vastased on olnud eesti kristlikud ringkonnad. Neil tasuks meenutada empaatilise paavst Francise sõnu: „Kes olen mina, et kohut mõista?“ Kuhu jääb siin Eesti kiriku kristlik halastus ja hoolivus, allasurutute mõistmine ja käeulatus?

Soovin südamest, et Eesti oleks esimene riik, kes väljub kindlalt ja tagasipöördumatult sallimatuse punaselt idakaardilt ja liitub sujuvalt vabade siniste riikidega.

Artikkel on ilmunud 25.06.2014 ERR portaalis.

Külliki Kübarsepp: Kartellierakonnad on üle toidetud

Varem minister Ken-Marti Vaheri nõunikuna töötanud Paloma Krõõt Tupay («Poliitikat ei saa teha ilma rahata», PM 22.05) tuli välja mõttekäiguga, et poliitikat ei saa ilma rahata teha. Kodanikud ei peaks end välja elama mitte erakondade rahastamise ja poliitikute palkade peale, vaid küsima, mis poliitikas sisuliselt toimub. Autor jääb väga üldsõnaliseks ja ei puuduta peaaegu üldse erakondade rahastamise tegelikke probleeme Eestis. Kumab läbi hoiak: ärge kritiseerige, laske tööd teha!

Küsimus pole, kas erakondi riigieelarvest rahastatakse, vaid see, kui suured summad riigi ja rahva rahast selle peale pannakse. Kui võtame teised ELi liikmesriigid, siis seal hoolitsetakse hoopis enam võrdsete kampaaniavõimaluste ja vaba diskussiooni eest, mitte ei külvata raha lennukilt. Meie praegust erakondade rahastamise süsteemi võiks iseloomustada kui riigivargust. Raha tuleb ojadena, kuid selle kasutamise eest ei vastuta keegi. Liikmemaksuga erakondade lihtliikmed ei panusta. Vajame siin kindlasti täpsemat ja läbipaistvamat poliitikat, mille üks mehhanism on märksa tagasihoidlikum rahastamine maksumaksja taskust. Riigi otsetoetuste puhul võetakse paljudes maades arvesse ka kohalike valimiste tulemusi, mitte ei jäeta valimisliite «kuivale». Kui otsetoetuste maht ja rahvaarv suhtesse panna, siis jõuame kiirelt järeldusele, et Eesti riik rahastab kartellierakondi vägagi heldelt.

Lätis on kogutoetus suurusjärgu võrra väiksem kui meil. Leedu, mis on üks heldemaid ELis, annab erakondadele absoluutsummas vähem raha kui Eesti, aga Leedu rahvaarv on kolm miljonit. Kõige suurem jama on see, et erakondade rahastamine suleb konkurentsi ja meil on tekkinud kartell ehk nn riigiparteid. Ülerahastamine sai alguse kümme aastat tagasi, kui võimule saanud Res Publica otsustas erakondade rahastamist kolmekordse hüppega suurendada. Kurjad keeled räägivad, et tegemist oli suurte kampaaniavõlgadega ning nende lappimiseks hakatigi riigieelarvest enneolematult suuri summasid võtma.

Artikkel on ilmunud 26.05.2014 ajalehes Postimees.

Jüri Saar: Venemaaga sõlmitud lepingud on küsimärgi all

Ukraina kriis kui force majeure annab lääneriikidele õiguse ja põhjuse jätta varasemad kokkulepped Venemaaga täitmata

Venemaa viimase aja tegevus avaldab rahvusvaheliste suhete praktikale paratamatult suurt mõju. Läänemaailmal oleks mõistlik enda positsioneerimiseks hinnata, mida uus julgeolekupoliitiline olukord tegelikult tähendab. Tuleb küsida, millised varasemad lepped kehtivad edasi ja millised enam mitte.

Lääne ettekujutus Venemaast kui strateegilisest partnerist, keda üha rohkem positiivselt hõlmatakse, ei pidanud paika. Venemaast on nüüdseks saanud läänemaailma avalik oponent, vastane, kellega tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja kes võib astuda olukorda veelgi teravdavaid samme. Varem sõlmitud kokkulepetesse on sekkunud ettenägematu faktor, vääramatu jõud – force majeure, mis annab lepingupooltele õiguse varasemaid kokkuleppeid mitte täita ja lepinguid üle vaadata. Pealegi on see toimunud Venemaa initsiatiivil, mille juhid on viimasel ajal korduvalt rõhutanud enda rahulolematust rahvusvaheliste suhete senise joonisega.

Taganemise võimalused

Mis seisus on varem Prantsusmaa ja Venemaa vahel sõlmitud leping, mille järgi Prantsusmaa riigifirmad valmistavad Venemaa relvajõududele kaks kõrgtehnoloogilist dessantlaeva Mistral? Vormiliselt on varasem leping jõus, Venemaa on teinud makseid vastavalt lepingule ja selle järgi peaks ka Prantsusmaa endale võetud kohustusi täitma. Hoolimata sellest, et rahvusvaheline olukord on arenenud pöördelisel viisil, jääb kõik justkui samaks ja lepinguid tuleb täita. Kas see arusaam on asjakohane? Kas on võimalik, et lähiajal saabub Prantsusmaale 400 Vene mereväelast, kes saavad väljaõppe teenimaks dessantlaevadel Mistral?

Tegelikult ei pea niisugune seisukoht paika, sest Prantsusmaal valminud laevad suudavad muuta eri regioonide jõudude tasakaalu. Neid kasutades saab Venemaa kriisi eskaleerida. Leping Venemaaga sõlmiti 2011. aastal, kui seda riiki käsitleti strateegilise partnerina, kes ei ohusta läänt ega lääne liitlasi. Venemaa ise liikus sel ajal partneri staatusest liitlase staatuse poole.

Täiesti kohatu on teha nägu, et midagi pole muutunud, ning väita, et Prantsusmaa peaks tarnetest loobudes maksma kopsakaid leppetrahve. Lepingute teksti pole avalikustatud, kuid juhul, kui seal puuduvad punktid leppest taganemise ootamatute võimaluste kohta, oleks tegemist väga kentsaka ja tipptasemel korruptsioonile viitava juhtumiga.

Ettevalmistus ja koolitus, mida Saksamaa firma Rheinmetall on korraldanud Vene sõjaväelastele, on järgmine juhtum, mis vajab samasugust arutamist. Leping sõlmiti 2011. aastal ja selle alusel ehitati välja Vene lahingusõdurite koolitamise keskus, mis jõuab koolitada 30 000 sõdurit aastas. Nagu selgus, tarnis Saksamaa firma Rheinmetall Venemaale sõjaväe kiirreageerimisjõudude väljaõppekeskuse ja korraldas Vene sõjaväelastele väljaõpet. Väljaõppekeskus, mis on projekteeritud Saksa Bundeswehris kasutusel oleva imitaatori eeskujul, pidi olema maailma kõige arenenum seda tüüpi süsteem. Sedasama oskust rakendati Krimmi okupeerimiseks ja rohkemal või vähemal määral ka Ukraina ida- ja lõunapiirkondades ebastabiilsuse tekitamiseks. Kas Saksamaa riigina peaks andma firmale rohelise tee lepingut jätkata või ähvardavad firmat lepingu katkestamise korral leppetrahvid?

Pole enam partner

Jällegi tuleb hinnata üldise olukorra muutumise mõju konkreetsele lepingule. Varem tehti koostööd NATO strateegilise partneriga, kellega suhted üha paranesid. Nüüd on olukord teine, sest NATO on ametlikult loobunud Venemaad partnerina käsitlemast.

Olukord, kus NATO-sse kuuluv riik suhtleb Venemaaga edasi kui strateegilise partneriga, tõstatab küsimuse NATO kui kaitseorganisatsiooni ja selle liikmesriikide pädevuse vahekorrast.

Kolmandaks vaatame Vene–Ukraina gaasitarnete lepingut. Venemaa on varasemat lepingut ühepoolselt muutnud, tõstes oluliselt gaasi hinda. Peale selle on Venemaa okupeerinud üle 5% Ukraina territooriumist ja ohustab praegu Ukraina iseseisvust, kuid gaasitarnete lepingut peaks Venemaa arvates justkui endiselt täitma.

Tegemist on väga kummalise arusaamaga, mille kohatus peaks olema selge ka rahvusvahelises õiguses vähe orienteeruvale mittejuristile. See, et konkreetset sõja kuulutamise akti ei ole, ei tähenda, et Venemaa ja Ukraina praeguste valitsuste vahel pole tegelikult sõjasarnast konfliktset suhet. Ukraina–Venemaa läbikäimine peab muutunud olukorras saama uue rahvusvaheliselt tunnustatud baasi, mis lepitakse kokku pärast olukorra stabiliseerumist. Venemaal pole ressursse jätkata Ukrainaga ebastabiilseid suhteid pikka aega, sest niisugune olukord muutuks peagi ohtlikuks Venemaa enda eksistentsile.

Vastuvõetamatult käitudes ei saa Venemaa juhid osas valdkondades suhelda läänemaailmaga niimoodi, nagu midagi poleks juhtunud (business as usual).

On reeglid, mille järgi saab partneritega suhelda, ja kui neid ei täideta, siis omavahelise suhtlemise tase ja iseloom muutub ning jõuab teise paradigmasse. See eeldab oma positsiooni selgitamist ja uuel tasemel läbirääkimisi. Venemaa andunud läänemaiste sõprade arusaam on aga järgmine. Venemaal pole õigust ennast teistele peale suruda („Venemaa on natuke süüdi”), kuid teistel ei ole õigust näha Venemaas ainult halba („nad on väga süüdi”). Aimata võib isegi etteheidet läänele, justkui oleks too tinginud Ukraina kriisi Venemaad „mitte austades”, „mitte armastades” ja „tema oma näo säilitamist takistades”. Või peaks Ukraina ohvrina leidma lohutust sellest, kui ta üldse „suuremeelselt” ellu jäetakse? Ilmselt ei peaks läänemaailm praeguses olukorras neist asjadest sedamoodi aru saama.

3 OLULISEMAT LEPINGUT

1 Mistral-tüüpi helikopterikandjate tarneleping Prantsusmaaga.

2 Kiirreageerimisjõudude väljaõppekeskuse arendamise leping Saksa firma Rheinmetalliga.

3 Venemaa ja Ukraina vaheline gaasitarnete leping.

Artikkel on ilmunud 20.05.2014 Eesti Päevalehes.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 28
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4