Category - Regionaalpoliitika

Imre Mürk: palun hapnikku, härra peaminister

imre mürkViimase viie aastaga oleme väljarände tõttu kaotanud neli protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Inimeste lahkumine kimbutab väga valusalt eelkõige Lõuna-Eestit ning selle väravat  Tartut. Möödunud aastal lahkust (tudengeid arvestamata) Tartust jälle 680 inimest rohkem, kui Tartusse kolis. Tartust on saanud Lõuna-Eesti läbisõiduhoov, kuhu tullakse väikealevitest lootuses leida tööd ning kust minnakse edasi Tallinna ja välismaale. Ikka lootuses leida inimväärse palgaga tööd, sest Tartu mediaanpalgaga – 700 eurot – pole võimalik peret üleval pidada.

Tartu on Lõuna-Eesti viimane kants, kus annaks väljarändestsenaariumi pidurdamiseks midagi ette võtta. Ülikoolilinnas jagub selleks ideid, kuid investeeringuteks napib raha ajal, mil on tarvis suures mahus investeerida taristusse, et tehnoloogiate abil mastaabiefekti saavutavale ettevõtlusele jalad alla saada.Paraku on rahandusministeerium kohalikel omavalitsustel arendustegevuse hapniku kinni keeranud.  Oleme absurdses olukorras: niigi väga väikse sündimusega Tartu  linnas on  ikka 1000 last lasteaiajärjekorras. Linnavalitsus on sunnitud lasteaedade ehitamist edasi lükkama, sest raha  investeeringuteks lihtsalt pole. Tartu linn on kärpinud kõikjalt, kus võimalik. Üle 85 protsenti linna eelarvest kulubki riiklikul tasandil seadusega määratud kohustuste täitmiseks. Linnavalitus on muutunud jõuetuks ministeeriumide käpikuks, nagu olid omavalitsused nõukogude ajal. Seejuures on Tartu tulubaas võrreldes väiksemate omavalitsustega veel üsna eeskujulik.

Probleemid algasid 2009. aasta kriisi ajal, kui rahandusministri  otsusega  võttis keskvalitsus ära suure osa linnale laekunud aktsiisimaksust ja tulumaksust, ning kriisieelsele tasemele pole keskvalitsus seda tagasi tõstnud.

Investeerimisvõimalused on niivõrd kärbitud, et linn on võimeline oma põhikohustusi (lasteaiakohad) täitma vaid euroraha eest! See on häbiväärne.  Nüüd, mil oleme uue euroraha perioodi lävel,  on tõsine oht, et enamikul omavalitsustest pole võimalik isegi seda raha taotleda, sest valitsuse kehtestatud laenukoormuse limiit on ammugi kõigil täis. Samal ajal taristu laguneb.

Eesti «lõunaosariikide» omavalitsuste olukord on niivõrd kriitiline, et lisaks tulubaasi suurendamisele on  tarvis ka korralikku investeeringute ja tööstuspoliitika kava, mis tõmbaks Lõuna-Eestis käima tehnoloogiamahuka tootmise ning ühes sellega looks eeldused kõrgepalgaliste töökohtade tekkeks ja teenussektori arenguks. Ei piisa enam iduettevõtluse arengukavadest. Need on vahvad ja noortele inspireerivad,  aga nende panus uute kõrgepalgaliste töökohtade loomisse on väike. Tarvis on mahukaid investeeringuid tööstusettevõtetesse, rahvusvahelistele ettevõtetele atraktiivsete investorpakkumiste tegemist ning riigil tuleb kohalikke ettevõtjaid toetada tõsiste kaasinvesteeringutega ja sobivate laenuvõimalustega, mida erapangad ei paku. Selleks et omavalitsused oleksid võimelised kohapeal arengut koordineerima, tuleb värvata pädevaid ametnikke, mis praeguste vahenditega on sama hästi kui võimatu.

Kust raha võtta? Esiteks tuleb kiiremas korras tõsta omavalitsustele pandud laenupiirangu piiri. Teiseks, valitsusel on viimane aega üle vaadata tulu ümberjagamise loogika riigis. Kui vaadata rahvusliku kogutoodangu jagunemist ettevõtete tulu ja palkade vahel, siis on Eesti Euroopas kõige transiidi-, allhanke-  ja reekspordisõbralikum riik. Vaid pool SKTst makstakse Eestis palkadeks. Kuid need on tegevused, mille osakaal meie majanduses peab vähenema, kui tahame hästi elada.

Artikkel on ilmunud 26.06.2014 Postimehe Arvamusportaalis.

 

Ülo Mattheus: Eesti edu võti peitub hõredas asustuses

Kui küsida, mis on Eesti võimalus tulevikuks, siis nii paradaoksaalselt kui see ka ei kõla, peitub see tema hõredas asustuses ja selles sisalduvas potentsiaalis  arendada tegevusi, milleks on vaja piisavalt maad ja ruumi, ning ka selles ruumis olevat loodusressurssi. Et seda ruumi ära kasutada, on vaja selget kontseptsiooni ja ühist sihipärast tegevust.

On kaks vastandlikku tulevikuteooriat, millest üks ütleb, et rahvastiku kiire juurdekasvu tingimustes (neis riikides, kus rahvastik kasvab) on suure elanikonnatihedusega linn kõige efektiivsem viis tagada toimetulek võimalikult paljudele inimestele, ning teine, mis kõneleb vaba energiakasutuse lõppemisest või ka naftaajastu lõpust, kus energia ja sellest sõltuvalt kõik hüved, mida tiheasustus pakub, muutuvad ülikalliks ja vaid vähestele kättesaadvaks – nii seiskuvad ühel kujuteldaval hetkel ka kõige luksuslikemte kõrghoonete liftid ja linnad slummistuvad. Energialõpukuulutajate arvates on tulevik väljaspool linnu asuvate kogukondlike eluvormide päralt, kus energiat ja muid eluks vajalikke vahendeid toodetakse ise, kasutades selleks keskkonnasõbralikke lahendusi – päikese- ja tuuelenergiat, maakütet, õhksoojust, merelaineid.

Täna liigub Eesti esimeses, tihedama asutustuse suunas, koondudes suuresti Tallinnasse ja selle ümber, kuid ka teistesse suurematesse linnadesse. Koondumine tähendab muuhulgas ka seda, et nõudlus elutegevuseks vajalike vahendite (kasvõi elamumaa, parklad, transport) järele kasvab ja seetõttu tõusevad nende hinnad.

Ühe hoiatava näite pakub tänane majandushiiglane Hiina. Paljudes korrusmajades liftid ei tööta või nende eest tuleb eraldi maksta. Kui palju tahes ka sellisel elumajal on korruseid, olgu või kolmkümmend, üles tuleb minna jalgsi. Sellises majas ei ole keskkütet ega konditsioneeri ning odavamates neist on ühe inimese kohta ruumi vaid ahvipuuri jagu.

Soolast hinda tuleb maksta ka auto kasutamise eest. Näiteks 24 miljoni elanikuga Sanghais on lubatud registreerida vaid 50 tuhat autot aastas ja registreerimise õigusi müüakse oksjonil, kus hind küünib juba kuue tuhande dollarini, mis mõne margi puhul on enam kui uue auto hind. Seda saavad endale lubada vaid hea sissetulekuga perekonnad, kuid ka nemad ostavad kogu pere peale enamasti vaid ühe auto. Pekingis aga võeti olümpia ajal kasutusele kord, kus ühel päeval on lubatud sõita paaris ja teisel päeval paaritu numbriga autodel. Seda korda rakendatakse ka praegu juhul, kui õhusaaste kasvab kriitilise piirini.

Teise hoiatava näite pakub ülerahvastunud India. Ühelt poolt puudulik prügimajandus ja teiselt poolt küttematerjali puudus on tekitanud olukorra, kus linnades põletatatakse kõike, mis põleb – nii plastjäätmeid kui ka kuivatud lehmasõnnikut. Näiteks Dehlile on see andud oma ise loomuliku lõhna, mis lööb ninna kohe lennukilt maha astudes ja on muutnud linna õhu paiguti hingematvaks. See on India tänane reaalsus, kuid nn naftaja lõppemise järel võib muutuda tõeluseks ka praegustes heaoluriikides.

Kui Läänes on urbaniseerumise põhjuseks napp tööjõuvajadus põllumajandustootmises, ehk ka madal tööhõive maapiirkondades laiemalt, siis Hiinas ja Indias, kuid mujalgi, kus põllumajanduslik tootmine tugineb suuresti veel käsitööle ja loomjõule, põhjustab linnastumist haritava maa nappus ja madal tööviljakus, mis ei taga pere kasvades piisavat toimetulekut ega tegelikult rahulda ka neid vajadusi, mida tekitab kaasaegne ühiskond.

Sealt kaugelt Eesti poole vaadates on raske mõista, miks riik, kus statistiliselt asub ühel ruutkilomeetril vaid 30 inimest, põeb kõike neidsamu raskusi, mida ülerahvastatud riigid, kus inimesed on oma kodukohast lahti kistud ja sunnitud rakendust otsima mujal, olgu siis suuremates linnades või välismaal. Kaugelt vaadates tundub põhjendamatu, et meil on ressurss – maa, metsad, meri, järved, jõed, põlevkivi ja paekivi –, aga inimesed, kes võiksid selle ressursi enda kasuks tööle panna, eelistavad olla palgatöölised kuskil võõrsil või siis pidada ametit avalikus sektoris, kus ei pea taluma ettevõtlusega seotud riske. Hiinast vaadates on Eesti 1,3 miljonit inimest nagu väike perekond või hoovikogukonnana toimiv hutong, mis peaks suutma ühte hoida ja oma probleemid kõige mõistlikumal viisil koos lahendada.

Eesti võimalus on vaadata tulevikku juba täna ja edendada neid arenguid, mis soosivad kogukondlikke, regionaalseid töökohti loovaid ja säästlikke kooseluvorme. Riigi ja kohalikul võimu esmane eesmärk peaks olema niisuguste koosluste ededamine – olgu siis maksupoliitika, otsetoetuste, koolituste või ühistegevuse arendamise kaudu.

Praegu on võim pühendunud  ennekõike nendele tegevustele, millel on valija silmis piisavalt atraktiivsust – ehitab Euroopa Liidu raha eest laiu maanteid, rajab kergteid ja veetrasse, mille saab järgmitel valimistel ette näidata, ehitab ka koolimaju rohkem, kui neid on vaja, kuid ei panusta vahetult inimesse ja tema ettevõtlikkusse, sest sellel pole koheselt nähtavat tulemust. Tegelikult pole selleks vaja ju muud, kui vaid mõtteviisi muutust  ja see mõtteviis ellu rakendada. Inimeste toimetulek, majanduslik edu ja rahulolu nii iseenda, oma eluviisi kui ka oma riigiga tuleb selle järel.

 

Artikkel on ilmunud 27.02.2014 Äripäeva portaalis.

Aimar Altosaar: Jagame Eesti regioonideks

Eesti tsentraliseeritud riigivõim tuleb keskpunktist lahti harutada ja tuua see taas inimestele lähedale. Muudatuste läbiviimiseks tuleb Eesti jagada regioonideks, mis toimiksid teise tasandi omavalitsusena.

Haldusterritoriaalses mõttes on enamik Eestist ääremaa, kuhu ei taheta elama jääda ega tulla. Teiselt poolt on riik ääremaastunud ka seadusandliku ja regulatiivse loogika kohaselt, sest ettevõttete juhid ja vabaühenduste aktivistid tajuvad end suurettevõtete ja eriti riigifirmadega võrreldes perifeersetena. Kogu Eesti kõnnumaastumine ei ole loomulikult vaid ühe või paari teguri koosmõju tulemus, kuid liigselt tsentraliseeritud juhtimissüsteemi ja regionaalpoliitika puudumine on sellele protsessile kaasa aidanud. 

Kõikehõlmavate muudatuste läbiviimiseks tuleb Eesti regionaliseerida. Regioonide piirid võiksid lähtuda praegustest riigikogu valimisringkondadest. Mõne muudatusega: Tallinna linn võiks koosneda neljast-viiest regioonist, Harjumaa aga tuleks aga lähtuvalt Tallinna ümbruse asustusest ümberstruktureerida, et regioonide elanike arv oleks võrreldavas suurusjärgus. Regioon toimiks teise tasandi omavalitsusena, millele tuleb keskvõimult üle ka rida õigusi, sh õigus seadusega määratletud piirides kehtestada tulumakse.

Praegused vallad ja linnad võivad jääda oma piiridesse, kui see jääb edaspidi regioonisiseseks kokkuleppeks. Kuid koolivõrgu ja ühistranspordi korraldamine, planeeringute menetlus ja järelevalve peaksid minema regiooni tasandile. Väiksemad vallad võivad jääda sotsiaal-kultuurilisteks üksusteks, kuid ka nende liitumine või piiride muutmine ei saa olla välistatud, kui see on kohalikes huvides vajalik. 

Kohalikud volikogud oleksid valitud külade ja kantide põhiselt, majoritaarsetes valimisringkondades, kui kohalikud inimesed nii soovivad. Regiooni tasandi volikogu aga valitakse edasi meile harjumuspärase proportsionaalse valimissüsteemiga, sealjuures võib regioonides moodustada ka mitu valimisringkonda. 

Regionaliseeritud riigis ei tohiks ükski seadusemuudatus läbi minna enne regioonidest kooskõlastust saamata. Regioonidel on aga lihtsam kaasata sihtrühmi ja spetsialiste, et kavandatavaid muudatusi analüüsida või siis töötada ise välja ettepanekuid seadusandluse täiendamiseks.

Keskvalitsus tuleb aga muuta taas ühtseks valitsuskabinetiks, subjektiks, millega on nii regioonidel kui üksikisikutel võimalik suhelda ilma ametkondadevahelisse labürinti eksimata. Peaminister peaks muutuma jälle valitsusjuhiks, mitte juhtima vaid oma bürood, nagu see on praeguseks välja kujunenud.

Nii keskvalitsuse kui regioonide valitsustega suhtlemiseks tuleb ühtlasi luua e-registratuur ja vastuvõtulaud, mis suunaks inimesed otse õige ametkonna ja ametniku juurde. 

Tugevad regionaalsed omavalitsused ja ühtne valitsussüsteem tagavad eeldused läbipaistvaks otsustusprotsessiks ja avaliku halduse asjalikuks korralduseks. Paljude võrdväärsete subjektide olemasolu loob aluse demokraatlikule riigivalitsemisele, sest võimalikult paljude inimeste kaasamine riigi juhtimisprotsessi parandab seadusandluse kvaliteeti ning vähendab subjektivismi ja korruptsiooni.

Artikkel on ilmunud 26.02.2014 Äripäeva portaalis.

  • Praegune leht 1, lehti kokku 4
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4